Suur Võitlus

PEATÜKK 4—VALDESLASED

Pimedus, mis kattis maad paavsti ülemvõimu pikal perioodil, ei suutnud tõe valgust siiski täielikult kustutada. Ikka leidus Jumala tunnistajaid, kes pidasid kalliks usku Kristusesse kui ainsasse vahemehesse inimese ja Jumala vahel; mehi, kes tunnistasid Piiblit elu ainsaks juhtnööriks ja pidasid õiget hingamispäeva. Pole võimalik lõpuni mõista seda, kui palju võlgneb maailm nendele meestele. Neid tembeldati ketsereiks, nende põhimõtteid rünnati, iseloomu mustati, kirjutisi konfiskeeriti, võltsiti või moonutati. Ja hoolimata kõigest sellest jäid nad kindlaiks ning säilitasid sajandeid puhta usu püha pärandina järeltulevatele põlvedele. SV 42.2

Jumala rahva ajalugu Rooma katoliku kiriku ülemvalitsuse pimedal ajal on kirja pandud taevas. Inimeste kroonikais see peaaegu puudub, välja arvatud katked tagakiusajate süüdistustest. Rooma katoliku kirik tavatses hävitada iga jälje, mis osutas lahkarvamusele kiriku õpetuste ja määruste suhtes. Püüti hävitada kõik ketserlik, olgu siis inimesed või kir-jutised. Kahtlus ja küsimused paavstlike dogmade autoriteetsuse suhtes moodustasid piisava süütõendi, et inimest hukata, oli ta siis rikas või vaene, ülik või alamrahva esindaja. Katoliku kirik püüdis hävitada ka aruanded julmuse kohta tei- sitimõtlejate suhtes. Paavstlike kirikukogude dekreetide põhjal kuulusid sellised kirjeldusi sisaldavad raamatud ja kirjutised põletamisele. Enne trükikunsti leiutamist oli raamatuid vähe ja neid oli raske säilitada, seepärast oli Rooma kirikul oma plaani kerge teostada. SV 42.3

Ükski kogudus Rooma võimupiirkonnas ei saanud kaua tunda südametunnistuse vabadust. Sedamööda, kuidas paavst lus kosus, sirutas ta välja oma käe, et haarata kõrist kõigil, kes keeldusid tunnustamast tema valitsust. Kogudus koguduse järel andis alla. SV 43.1

Suurbritannias oli algkristlus juurdunud juba väga varakult. Evangeelium, mille britid esimestel sajanditel omaks olid võtnud, polnud veel Rooma ärataganemisest rikutud. Paganlike keisrite vaenutegevus, mis ulatus isegi nende kaugete randadeni, oli ainsaks “helduseks”, mida Britannia esimesed kogudused Roomalt tunda said. Paljud kristlased, kes tagakiusamise eest Inglismaalt põgenesid, leidsid varjupaiga Sotimaal. Sealt kanti tõde edasi Iirimaale ja kõigis neis paigus võeti see rõõmuga vastu. SV 43.2

Kui saksid Britanniasse tungisid, pääses võimule paganlus. Kuna võitjad ei tahtnud, et orjad neid õpetaksid, olid kristlased sunnitud taanduma mägedesse ja asustamata rabanõmmedele. Valgus, mis ajutiselt vaka alla jäi, põles siiski edasi. Sajand hiljem lõi see Sotimaal särama heledusega, mis paistis kaugetele maadele. Iirimaalt olid pärit vaga Columba ja tema kaastöölised, kes koondasid hajutatud usklikud üksikule Iona saarele ja muutsid selle misjonitöö keskuseks. Nende evangelistide hulgas oli mees, kes pidas piibellikku hingamispäeva ja nii levis seegi tõde rahva hulgas. Iona saarel asutati kool, kust läksid välja misjonärid mitte ainult Sotija Inglismaale, vaid ka Saksamaale, Šveitsi ja isegi Itaaliasse. SV 43.3

Juba oli Rooma kirik pööranud tähelepanu Britanniale ja otsustanud selle hõivata. Kuuendal sajandil võtsid Rooma misjonärid ette paganaist saksid ümber pöörata. Uhked barbarid võtsid neid meeleldi vastu ja paljud tuhanded nõustusid astuma Rooma usku. Mõne aja pärast puutusid paavsti võimukandjad ja nende vastpöördunud kokku ka algkristlastega. Ilmsiks tuli silmatorkav erinevus. Algkristlased olid lihtsad, alandlikud, Pühakirja-kohase iseloomu, tõekspidamiste ja kommetega. Paavsti järgijaile oli seevastu omane ülemeelikus, ebausk ja toretsemine. Rooma kiriku saadikud nõudsid, et sealsed kristlikud kogudused tunnistaksid paavsti ülemvõimu. Britid vastasid rahumeelselt, et nad armastavad kõiki inimesi, aga kuna paavstil ei ole õigust ülemvõimule koguduses, siis kuuletuvad nad talle täpselt samamoodi, nagu igale Kristust tunnistavale inimesele. Korduvalt püüti neid võita Rooma kiriku poolele. Alandlikud kristlased, hämmastunud paavsti saadikute uhkusest, vastasid kindlalt, et nad ei tunne ühtki teist õpetajat peale Kristuse. Paavstluse tõelist vaimu peegeldas Rooma kirikujuhtide vastus: “Kui te ei võta vastu vendi, kes toovad teile rahu, siis tuleb teil vastu võtta vaenlasi, kes toovad teile sõja. Kui te ei ühine meiega, et näidata saksidele eluteed, siis peate te meilt vastu võtma surmahoobi” (J. H. Merle D'Aubigne — History of the Reformation of the Sixteenth Century, 17. k. 2. ptk). See ei olnud tühipaljas ähvardus. Piibelliku usu tunnistajate suhtes rakendati vägivalda, salanõu ja pettust, kuni Britannia kogudused olid hävitatud või sunnitud paavsti võimule alistuma. SV 43.4

Maades väljaspool Rooma võimupiirkonda eksisteeris palju sajandeid kristlikke kogudusi, kes jäid peaaegu täiesti rikkumatuks paavsti õpetusest. Sellised kristlased elasid paganlikus keskkonnas, mis aja jooksul neile ka teatavat mõju avaldas, kuid nad pidasid Piiblit ikkagi usu ainsaks juhtnööriks ja olid ustavad selle tõdedele. Need kristlased uskusid Jumala käsu püsivusse ja pühitsesid neljanda käsu hingamispäeva. Kogudusi, kes pidasid kinni Piibli usust, leidus KeskAafrikas ja armeenlaste hulgas Aasias. SV 44.1

Nende esiridades, kes seisid vastu paavstivõimu rünnakutele, olid valdeslased. Just sellel maal, kuhu paavstlus oli püstitanud oma trooni, oli vastuseis valeõpetustele ja rikutusele kõige järjekindlam. Sajandeid säilitasid Piemont'i kogudused oma sõltumatuse, kuid lõpuks tuli aeg, mil Rooma kirik nõudis nende alistumist. Pärast tagajärjetut võitlust hirmuvalitsuse vastu tunnistasid nende koguduste juhid vastumeelselt selle võimu üleolekut, keda kogu maailm austas. Oli siiski neid, kes keeldusid tunnustamast paavsti või prelaadi autoriteeti. Nad otsustasid jääda ustavaks Jumalale ning säilitada usu puhtus ja lihtsus. Toimus eraldumine. Need, kes pidasid ustavalt kinni endisest usust, tõmbusid avalikkusest tagasi. Mõned, jätnud maha kodused Alpid, heiskasid tõelipu võõrastes maades, teised taandusid mägedevahelistesse kaljukindlustustesse ja säilitasid sel kombel vabaduse Jumalat teenida. SV 44.2

Usk, mida valdeslastest kristlased aastasadu tunnistasid ja õpetasid, erines suuresti Rooma kiriku poolt esitatud valeõpetusest. Nende usutunnistus rajanes Jumala Sõnale, ristiusu õigele õpetusele. Need alandlikud talupojad, kes kõrvalistes vajupaikades oma igapäevast rasket tööd tegid, ei olnud ise loonud enda jaoks tõde, mis oli vastuolus langenud kiriku eksiõpetustega. Nende usk ei olnud uus usk, vaid isade pärand. Valdeslased võitlesid apostelliku koguduse usu eest, “pühadele kord antud usu” eest (Juuda 3). Mitte maailma suures pealinnas trooniv uhke preestrivalitsus, vaid “kõrbekogudus” oli Kristuse tõeline kogudus, tõeaarete hoidja, mida Jumal oli usaldanud oma rahva kätte maailmale edasiandmiseks. SV 45.1

Üks peapõhjus, mis viis tõelise koguduse eraldumiseni Rooma kirikust, oli valitseva usu põlgus Piibli hingamispäeva vastu. Paavstlus tallas jalge alla tõe, nagu kuulutas ette prohvetikuulutus. Alati, kui ülistatakse inimeste traditsioone ja kombeid, tallatakse põrmu Jumala käsk. Paavstluse võimu alla olevaid kogudusi sunniti varakult austama päikesepäeva kui Issanda püha päeva. Keset valitsevat eksiõpetust ja ebausku leidus ka Jumala tõelise rahva hulgas neid, kes segadusse viiduna keeldusid tööst pühapäeval, kuigi pidasid hingamispäeva. See muidugi ei rahuldanud paavsti võimukandjaid. Nende eesmärgiks ei olnud panna inimesi lihtsalt pühapäeva pühitsema, vaid muuta hingamispäev tavaliseks argipäevaks. Seepärast toimisid nad karmilt nende suhtes, kes julgesid hingamispäeva austada. Et Jumala käske üldse pidada, tuli ustavatel põgeneda maadest, kus valitses Rooma võim. SV 45.2

Valdeslased olid ühed esimestest Euroopas, kes hankisid endale Piibli (vt. lisa). Sadu aastaid enne reformatsiooni oli neil juba olemas emakeelne, käsitsi kirjutatud Piibel. Nende käes oli võltsimatu tõde ja just see asjaolu tõi kaasa erilise põlguse ja tagakiusamise. Valdeslased väitsid, et katoliku kirik oligi Ilmutuse raamatus nimetatud Baabülon ning seisid oma elu hinnaga vastu selle rikutusele. Kuigi pika tagakiusamise survel mõned järeleandmisi tegid ning vähehaaval oma usu erilistest põhimõtetest loobuma hakkasid, hoidsid teised tõest kindlalt kinni. Läbi pimeduse ja ärataganemise aegade oli valdeslasi, kes ei tunnustanud Rooma kiriku ülemvõimu, põlgasid kujude kummardamist kui ebajumalateenistust ja pidasid õigeks hingamispäeva. Vastuseisu kõige vihasemates tormides säilitasid nad oma usu. Kuigi neid täksiti savoialaste odadega ja põletati Rooma tuleriitadel, seisid nad vankumatult Jumala Sõna ja Tema au eest. SV 45.3

Kõrged mäed on alati pakkunud pelgupaika tagakiusatutele ja rõhututele. Mägedes leidsid varju ka valdeslased. Koopapimeduses leegitses tõe valgus. Tuhande aasta jooksul säilitati sel teel algse usu puhtus. SV 46.1

Jumal andis oma rahvale suursuguse pühapaiga, mis oli nende hoolde usaldatud ülevate tõdede vääriline. Neile, ustavatele pagulastele olid mäed Jumala muutumatu õiguse sümboliks. Nad juhtisid oma laste tähelepanu kaljuseintele, mis kõrgusid nende ümber muutumatus majesteetlikkuses ja kõnelesid neile Jumalast, kelle juures ei olnud muutust ega va-hetuse varju; Temast, kelle sõna oli sama püsiv nagu need iidsed mäed. Mäed olid otsekui igipüsivuse sümboliks, millekski, mida ainult kõikvõimsa Jumala käsi nihutada võis. Samasugune lugu, kõnelesid vanemad lastele, oli Jumala käsuseadusega, Tema valitsuse alusega taevas ja maa peal. Inimese käsivars võis ulatuda ligimeseni ja hävitada tema elu, kuid nii nagu inimkäsi ei olnud võimeline tõstma mägesid asemeilt ja neid merre heitma, nii ei olnud inimesel võimu muuta Jehoova käsuõpetust ega hävitada ainustki ustavatele antud tõotust. Ustavuses taeva seadustele pidid Jumala teenrid olema sama kindlad kui kaljud. SV 46.2

Mäed, mis ümbritsesid valdeslaste vaikseid orge, olid Jumala loova jõu alalised tunnistajad ja Tema kaitsva hoole kindlad tõendid. Usurändurid õppisid armastama Jehoova kohaloleku vaikivaid sümboleid. Nad ei nurisenud oma raske saatuse pärast. Keset mägede vaikust polnud nad kunagi üksi. Valdeslased tänasid Jumalat, et Ta oli kinkinud neile pelgupaiga inimeste viha ja kurjuse eest. Nad rõõmustasid selle üle, et neil oli vabadus Jumalat teenida. Vaenlaste poolt jälitatuna leidsid nad sageli kaitset mägestikes. Nii mõneltki kõrgelt kaljult kõlas nende ülistuslaul Jumalale ja Rooma sõjaväed ei suutnud nende tänu vaikima panna. SV 46.3

Kristuse järelkäijate vagadus oli puhas, lihtne ja harras. Tõe põhimõtteid hindasid nad kõrgemalt kui maid, maju, sõpru ja sugulasi või isegi oma elu. Tõsidusega püüdsid nad neid põhimõtteid noortesse istutada. Juba päris varasest lapseeast peale õpetati noortele Pühakirja ja Jumala käsu nõuete pühakspidamist. Piibli ärakirju oli vähe, seepärast õpiti neid kalleid sõnu pähe. Paljud olid võimelised peast tsiteerima pikki lõike nii Vanast kui Uuest Testamendist. Selliselt seondusid mõtted Jumalast ülevate looduspiltide ja igapäevase elu tagasihoidlike õnnistustega. Väikesed lapsed õppisid tänulikkusega mõtlema Jumalale kui kõige heade andide ja abi. Andjale. Vanemate õrn ja armastav kiindumus oma las-tesse ei välistanud tarkust arendada neis enesesalgamist. Nende ees oli elu täis katsumusi ja raskusi, võib-olla ka märtrisurma. Neid õpetati juba lapseeast peale raskusi taluma ja sõna kuulma, kuid seejuures iseseisvalt mõtlema ja tegutsema. Juba õige varakult õpetati neile vastutustunnet, ettevaatlikkust kõnes ja oskust vaikida. Üks vaenlase kuuldes öeldud mõtlematu sõna võis viia ohtu mitte ainult rääkija, vaid ka sadade vendade elu, sest saaki jälitavate huntide kombel püüdsid tõe vaelased tabada neid, kes julgesid taotleda usuvabadust. SV 46.4

Valdeslased ohverdasid tõe pärast maise heaolu. Püsiva ja kannatliku tööga hankisid nad igapäevast leiba. Iga viljelemiseks vähegi kõlblik maalapp mägede vahel hariti hoolikalt üles. Orud ja väheviljakad mäekingud muudeti viljakandvaiks. Valdeslaste lapsed said oma vanemailt ainsa pärandina ellu kaasa õppetunnid kokkuhoiust ja enesesalgamisest, mõistmise, et elu on kool, mida Jumal kasutab inimese kasvatamiseks ja arendamiseks. Neid õpetati eluvajadusi rahuldama ainult isikliku töö, ettenägelikkuse, hoole ja usu kaudu. Selliste omaduste arendamine nõudis vaeva ja raskusi, kuid oli kasulik inimesele tema patuse loomuse tõttu. Samal ajal, kui noori harjutati töötama ja vastutust kandma, et jäetud hooletusse ka mõistuse arendamist. Lastele õpetati, et kõik nende võimed kuuluvad Jumalale ja neid kõiki tuleb kasutada ning arendada Tema teenistuseks. SV 47.1

Valdeslaste kogudused sarnanesid puhtuse ja lihtsuse poolest apostliteaegsele kogudusele. Paavsti ja prelaatide ülemvalitsust hüljates pidasid nad Piiblit ainsaks, kõrgeimaks ja eksimatuks autoriteediks. Nende koguduste juhid ei olnud Rooma kõrkide preestrite sarnased, vaid järgisid Meistri eeskuju, kes ei “tulnud, et teda teenitaks, vaid teenima”. Nad toitsid Jumala karja ja juhtisid seda Tema Püha Sõna “haljastele aasadele” ning “elustavatele allikatele”. Kaugel neist paigust, kus uhkeldasid suursugused kirikud ja avarad katedraalid, kogunesid valdeslased mägede varju, Alpide orgudesse või ohu puhul mõnesse kaljukindlusesse, et kuulata tõe sõnu Kristuse sulaste suust, Õpetajad ei piirdunud ainult evangeeliumi jutlustamisega, vaid külastasid ka haigeid, õpetasid lapsi, manitsesid eksinuid ja tegid kõik, et lahendada vaidlusküsimusi, kasvatada üksmeelt ja vennalikku armastust. Rahulikul ajal said nad ülalpidamise inimeste vabatahtlike annetuste näol, kuid nii, nagu Paulus oli olnud telgitegija, õppis igaüks neistki ära mõne ameti, millega vajaduse korral elatist teenida. SV 47.2

Noored said juhatust koguduse õpetajatelt. Kuigi pöörati tähelepanu ka üldharivatele teadmistele, oli Piibli uurimine peamiseks õppeaineks. Matteuse ja Johannese evangeeliumid õpiti pähe, samuti paljud epistlid. Noori rakendati ka Piibli ärakirjade valmistamisel. Mõned ärakirjad sisaldasid terve Piibli, teised ainult lühikesi väljavõtteid, millele need, kes olid suutelised Pühakirja tõlgitsema, lisasid servale mõned lihtsad seletused. Nii säilitati tõe aardeid, mida püüdsid varjata need, kes tahtsid end tõsta üle Jumala. SV 48.1

Kannatlikult ja väsimatult, vahel sügavais ja pimedais koopais tõrviku valgel, tehti Pühakirjast ärakirju — salm salmi ja peatükk peatüki järel. Jumala ilmutatud tahe sädeles puhta kullana, mille hiilgusele, selgusele ja väärtusele andsid kaalu raskused, mida mõistsid ainult need, kes sellest tööst osa võtsid. Taevainglid ümbritsesid neid ustavaid töölisi. SV 48.2

Saatan oli õhutanud paavstlikke preestreid tõesõna eksiõpetuste ja ebausuga kinni katma, kuid hoolimata sellest säilis see imelisel viisil rikkumatuna läbi kõikide pimedate aegade. See oli ilmne Jumala hoolitsus. Inimesed on ikka nimetanud Piiblit vastukäivaks raamatuks ja varjutanud selle õpetuste selgust ja lihtsust, kuid nii nagu Noa laev lainetava sügavuse kohal, nii on ka Jumala Sõna elanud üle hukutavad tormid. Nii nagu maapõue peidetud rikkalike kullaja hõbedasoonteni jõudmiseks tuleb sügavalt kaevata, nii sisaldab ka Pühakiri tõeaardeid, mida omandavad ainult tõsised, alandlikud ja paluvad otsijad. Jumala plaani kohaselt pidi Piibel saama õpperaamatuks kogu inimkonnale kõigil aegadel ja inimese igas eaperioodis. Jumal ilmutab inimestele ennast oma Sõna kaudu. Iga tõde avab Pühakirja Autori iseloomu uudsest küljest. Piibli uurimine on vahend, mille kaudu Jumal saab inimese tuua Endaga lähemasse kokkupuutesse ja selgitada oma tahet. See on sidekanal Jumala ja inimese vahel. SV 48.3

Kuigi valdeslased pidasid jumalakartust tarkuse alguseks, mõistsid nad sedagi, et mõistuse avardamiseks ja erksa arusaamise omandamiseks on tähtis tunda ilma ja inimesi ning nende igapäevast elu. Valdeslaste mägedes asuvatest koolidest lähetati mõned noored Prantsusmaa ja Itaalia õppeasutustesse, kus neil olid õppimiseks, arutlusteks ja tähelepanekuteks avaramad võimalused kui kodustes Alpides. Need noored olid välja pandud suurtele kiusatustele. Nad nägid pahesid ja kohtusid Saatana kavalate tööriistadega, kes sundisid neile peale kõige osavamalt väljamõeldud eksiõpetusi ja salakavalaid pettusi. Juba lapsepõlvest peale oli neid kõigeks selleks ette valmistatud. SV 48.4

Koolides, kuhu valdeslasnoored õppima läksid, ei saanud kellelegi oma südamemõtteid usaldada. Nende rõivad olid valmistatud selliselt, et nende all võis varjata suurimat aaret, Pühakirja kallist käsikirja. Seda kuude ja aastate töö vilja kandsid nad endaga kaasas ja avasid kõikjal, kus seda vastuseisu äratamata teha sai. Nad otsisid inimesi, kelle süda näis tõe vastuvõtmiseks avatuna. Emarüpest alates olid valdeslased oma lapsi selle eesmärgi nimel kasvatanud. Noored mõistsid neile pandud ülesannet ja täitsid seda ustavalt. Neis õppeasutustes võideti sel viisil inimesi õigele usule ja sageli märgati, et tõe põhimõtted mõjutasid kogu kooli. Paavsti võimukandjad ei suutnud ka kõige peenema uurimise käigus avastada nõndanimetatud “rikkuva eksiõpetuse” allikat. SV 49.1

Kristuse vaim on misjonivaim. Uuendatud südame esimene soov on ka teisi Päästja juurde tuua. Selline oli valdeslastest kristlaste tunnetus. Nad mõistsid, et Jumal nõuab neilt rohkem kui lihtsalt tõe puhtuse säilitamist oma koguduses. Valdeslased tajusid neil lasuvat püha vastutust ja kohustust valgustada neid, kes olid pimeduses. Jumala Sõna võimsa väega püüdsid nad Rooma kiriku ahelaid purustada. Valdeslastest vaimulikud said misjonär-jutlustaja väljaõppe. Igaühelt, kes soovis saada jutlustajaks, nõuti esmalt kolme-aastast töötamist evangelistina mõnel misjonipõllul; alles siis anti tema hoolde kogudus kodupiirkonnas. Enesesalgamist ja ohvrit nõudev teenistus väljaspool pani proovile ustavuse ning oli sobivaks ettevalmistuseks koguduse karjase ametiks noil rasketel aegadel. Noortel, kes pühasse ametisse õnnistati, puudus väljavaade maisele rikkusele ja aule. Nad nägid enda ees elu täis vaeva ja ohte. Võimalik, et neid ootas märtrisurm. Misjonärid läksid välja kahekaupa, nagu Jeesus oli oma jüngrid välja saatnud. Noorega paaris läks eakam, kogemustega mees, kes noort juhendas ja tema väljaõppe eest vastutas. Noorem pidi arvestama vanema juhendamisega. Nad ei töötanud alati üheskoos, kuid kohtusid sageli, et koos palvetada, nõu pidada ja teineteist usus kinnitada. SV 49.2

Sellised misjonärid ei saanud end esitleda inimestele evangelistidena, sest siis oleks nende töö kindlasti ebaõnnestunud. Iga evangeeliumikuulutaja õppis ära mingi ameti ja nii tegid nad misjonäritööd ilmaliku elukutse varjus. Harilikult valisid nad ärimehe või rändkaupmehe ameti. Nad tõid kaasa siidkangaid, ehteid ja muid kaupu, mida tol ajal oli võimalik hankida ainult kaugetelt turgudelt. Kaupmeestena olid valdeslased teretulnud seal, kus neid misjonäridena oleks põlatud (Wylie 1. kd. ptk. 7). Nende süda kõneles pidevalt palves Jumalaga, et saada tarkust, kuidas esitada aaret, mis oli kallim kui kuld ja kalliskivid. Nad kandsid salaja kaasas ärakirju Piiblist või selle osadest, ja seal kus vähegi võimalik, juhtisid nad oma ostjate tähelepanu nendele käsikirjadele. Sa-geli äratati selliselt huvi Jumala Sõna lugemise vastu ja rõõmuga jäeti ärakirjad neile, kes neid soovisid. SV 50.1

Valdeslastest misjonäride töö algas nende oma mägede vahelistes orgudes ja tasandikel, kuid levis sealt edasi kaugetesse piirkondadesse. Sarnaselt Suurele Õpetajale käisid nad lihtsais ja pikast teest tolmunud riietes läbi suuri linnu ja kaugeid maid. Läbitud teele jäid maha vastrajatud kogudused ja märtrite veri tunnistas tõest. Issanda päev ilmutab selle rikkaliku hingedesaagi, mis koguti nende ustavate meeste tööga. Varjatult ja vaikselt tegi Jumala Sõna endale teed läba maailma ning inimeste kodudes ja südames võeti see rõõmuga vastu. SV 50.2

Valdeslaste jaoks polnud Pühakiri lihtsalt aruanne sellest, kuidas Jumal inimestega minevikus suhtles või käesoleva ajs kohustustest loetelu, vaid eriliselt, ka teadaanne tulevaste ohtude ja õndsuse kohta. Nad uskusid, et kõigi asjade lõpp on ligidal. Kuna nad uurisid Piiblit palve ja pisaratega, siis puudutasid hinnalised tõed neid sügavalt ja nad tundsid ko-hustust Piibli päästvad põhimõtted ka teistele teatavaks teha. Need andunud kristlased nägid pühadel lehekülgedel ilmutatud lunastusplaani ja leidsid lohutuse, lootuse ja rahu usus Jeesusesse. Nad tundsid igatsust valgustada ka nende teed, kes kõndisid paavstlike eksituste pimeduses. SV 50.3

Valdeslased nägid, et suured hulgad püüdsid asjatult leida andestust enesepiinamise kaudu. Õpetatud lootma oma headele tegudele kui päästevahendile, toetus inimene tegelikult iseendale ja kuna ta mõtted tegelesid oma patususega, tundis vaeseke end Jumala vihaalusena. Ta vaevas oma ihu ja hinge, kuid ei leidnud rahu. Nii aheldasid Rooma katoliku kiriku õpetused kohusetundlikke hingi. Tuhanded inimesed jätsid maha oma sõbrad ja sugulased ning veetsid elu kloostrikongides. Korduvate paastumiste, julmade enesepiitsutamiste ja öiste valvamiste kaudu, mil lömitati piinarikaste tundide kaupa sünge eluaseme külmal ja niiskel kivipõrandal, lõputute palverännakute, alandavate patukahetsuste ja kohutavate piinamiste kaudu taotlesid tuhanded hingerahu. Rõhutud patutundest ja alalisest hirmust Jumala kättemaksu pärast, kannatasid paljud seni, kuni nõrkesid ja ilma vähimagi lootuskiireta hauda varisesid. SV 50.4

Valdeslased igatsesid murda neile nälgivatele hingedele eluleiba, avada Jumala tõotustes peituva rahukuulutuse ja juhtida nende tähelepanu Kristusele kui päästmise ainsale lootusele, Õpetust, et head teod võivad lunastada Jumala käsust üleastumise, pidasid nad rängaks valeõpetuseks. Inimlikele teenetele toetumine takistab nägemast Jumala ääretut armastust. Kristus suri ohvrina inimeste eest, just selle pärast, et langenud inimkond ei suuda Jumala ees teha midagi enda heaks. Ristilöödud ja ülestõusnud Päästja teened on kristliku usu alus. Inimhinge sõltuvus Kristusest on sama reaalne ja ühendus Temaga peab olema niisama tihe kui liikmete ühtekuuluvus kehaga ja okste ühendus viinapuuga. SV 51.1

Paavstid ja preestrid õpetasid, et Jumala ja Kristuse iseloom on vali, sünge ja eemaletõukav, Öeldi, et Päästja kaastundetuse pärast pidid patused inimesed kasutama preestrite ja pühakute vahetalitust. Need, kelle meeli oli valgustanud Jumala Sõna, igatsesid pöörata eksijate tähelepanu Jeesusele kui kaastundlikule ja armastavale Lunastajale, kes käed avali kutsub kõiki nende patukoorma, mure ja raskustega enda juurde. Nad tahtsid kõrvaldada tõkked, mida Saatan oli püstitanud selleks, et inimesed ei näeks tõotusi ega julgeks kahetseva meelsusega tulla otse Jumala juurde andestust ja rahu saama. SV 51.2

Innukalt avas valdeslasest misjonär otsivale hingele evangeeliumi kalleid tõdesid. Aupaklikult käsitles ta hoolikalt kirjutatud Pühakirja osi. Tema suurim rõõm oli anda lootust tundlikule, patust rõhutud hingele, kes oli senini pidanud Jumalat kättemaksuhimuliseks, kohut ihkavaks olevuseks. Värisevail huulil, pisarsilmil ja sageli põlvedel avas ta oma vendadele kalleid tõotusi, mis kõnelesid patuse ainsast lootusest. Sel viisil läbistas tõe valgus nii mõnegi tumenenud mõistuse ja hajutas sünged pilved, et Õiguse Päikese terven- davad kiired südames paistma said hakata. Sageli loeti mõnda kirjaosa mitu korda üle, sest kuulaja palus seda korrata, et veenduda, kas ta õigesti kuulis. Eriti innukalt sooviti järg-miste sõnade kordamist: “Jeesuse Kristuse, Tema Poja veri puhastab meid kõigest patust” (1. Joh, 1,7). “Nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas, nõnda ülendatakse Inimese Poeg, et igaühel, kes usub temasse, oleks igavene elu!” (Joh. 3,14.15). SV 51.3

Paljud hakkasid nägema Rooma kiriku nõuete ekslikkusi. Nad mõistsid, et inimeste ja pühakute vahetalitus patuse eest on asjatu. Kui inimeste meeli valgustas tõeline valgus, hüüdsid nad rõõmuga: “Kristus on minu preeter! Tema veri on minu ohver, Tema altar on minu pihitool!” Nad toetusid täielikult Kristuse teenetele, korrates sõnu: “Ilma usuta ei või ükski olla Jumalale meelepärane!” (Heebr. 11,6). “Ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse!” (Ap. t. 4,12). SV 52.1

Kinnitus Päästja armastusest näis mõnele vaesele, vintsutatud hingele olevat üle mõistmise. Nii suur oli kergendus, mille see tõi. Üle muserdatud hinge voolas selline valgusvoog. et tundus nagu oleks taevas avanenud. Usaldavalt panid nad käed Kristuse kätte ja jalad igavesele Kaljule. Kartus surma ees põgenes. Nüüd ei kartnud nad sattuda vanglasse või tuleriidale, kui niiviisi tuli austada oma Lunastaja nime. SV 52.2

Vahel loeti ja seletati Jumala Sõna ühele ainsale hingele, vahel väikesele salgale, kes igatses valguse ja tõe järele. Sageli veedeti Kirja uurides terve öö. Kuulajate imestus ja imetlus oli nii suur. et kuulutaja pidi lugemise iga natukese aja tagant katkestama, et kuulajad suudaksid päästesõnumiga sammu pidada. Sageli küsiti: “Kas Jumal võtab tõesti minu ohvri vastu? Kas Ta suhtub minusse armulikult? Kas Ta andestab minule?” Vastuseks loeti: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!” (Matt. 11.28). SV 52.3

Usk haaras kinni tõotusest ja hing hõiskas: “Enam pole vaja teha pikki palverännakuid, ei mingeid vaevarikkaid teekondi pühakute haudade juurde. Ma võin tulla Jeesuse juurde just sellisena nagu olen — patune ja pühitsemata — ja Ta ei tõuka eemale pattu kahetsevat palujat!” “Sinu patud on sulle andeks antud” — minu, isegi minu patud võidakse andestada!” SV 52.4

Pühalik rõõm täitis südameid ning Jeesuse nime ülistati kiitude ja tänuga. Need õnnelikud hinged pöördusid tagasi oma koju, et levitada valgust ja rääkida teistele nii nagu nad oskasid sellest tõelisest ja elavast Teest. Pühakirjas olev imeline ja pühalik vägi rääkis otseselt nende südamele, kes igatsesid tõe järele. See oli Jumala hääl. mis pani kuulajad uskuma. SV 52.5

Tõekuulutaja lahkus, kuid tema alandlikkus, siirus, tõsidus ja tuline innukus jäid paljudele kõneaineks, Tihtipeale polnud kuulajad küsinudki, kust ta tuli või kuhu ta läks. Nad olid esmalt niivõrd imestunud ning hiljem nii tänulikud ja rõõmsad, et neil ei tulnud mõttessegi seda pärida. Kui nad palusid kuulajal jääda kauemaks nende külaliseks, ütles ta enamasti, et peab minema otsima kadunud lambaid. “Võibolla oli ta ingel taevast?” arutlesid paljud. Tihtipeale ei nähtud tõekuulutajat enam kunagi. Ta rändas teistesse maadesse või vaevles mõnes tundmatus vangikongis; võib-olla aga pleekisid ta luud seal, kus ta tõde tunnistades hukkus. Ometi jäid hävimatuks sõnad, mis temast maha olid jäänud ja need tegid oma tööd inimeste südames. Nende õnnistatud vilja võib lõplikult näha alles kohtupäeval. SV 53.1

Valdeslastest misjonärid tungisid Saatana kuningriiki ja pimeduse võimud tõmbusid pingule. Kurjuse vürst jälgis iga jõupingutust, mis tehti tõe levitamiseks. Vastukaaluks äratas ta oma pooldajates hirmu ja vaenu. Paavstlikud juhid nägid tagasihoidlike rändjutlustajate tegevuses tõsist ohtu oma tööle, Kui tõe valgusel takistamatult paista lasta, mõistsid nad, siis hajuvad rahvast ümbritsevad tumedad pettusepilved. Tõe valgus suunab inimeste tähelepanu ainuüksi Jumalale ja Rooma kirik kaotab oma võimu. SV 53.2

Selle rahva olemasolu, kes pidas kinni algristikoguduse usust, tunnistas juba ise Rooma kiriku langusest ning äratas kõige kibedamat viha ja tagakiusamist. Vankumatu austus Pühakirja vastu oli solvang, mida Rooma kirik ei suutnud taluda. Paavstlus otsustas tõelised kristlased maa pealt hävitada. Nii algasid kohutavaimad ristiretked Jumala rahva vastu nende mägisel kodumaal. Inkvisiitorid jälitasid valdeslasi kõikjal ja tihtipeale langes süütu Aabel mõrtsukast Kaini käe läbi. SV 53.3

Korduvalt rüüstati valdeslaste viljakaid maid, nende elamud ja palvelad tehti maatasa. Paigad, kus olid asunud süütu ja tööka rahva õitvad põllud ja kodud, muudeti kõnnumaaks. Nagu näljane kiskja muutub verd haistes veelgi rae- vukamaks, nii kasvas paavsti võimukandjate viha oma ohvrite kannatusi nähes. Puhta usu tunnistajaid jälitati mägedes jä varitseti orgudes; SV 53.4

Selle põlatud rahva moraali kohta ei saanud esitada ainsatki süüdistust. Isegi vaenlased pidid tunnustama nende rahunõudlikkust, tasadust ja vagadust. Ainus süü oli see, et nad ei teeninud Jumalat paavsti tahte kohaselt. Sellise “kuriteo” pärast tuli neil taluda kõige kohutavamaid solvanguid ja piinamisi, mida inimesed ja deemonid välja mõelda suutsid. SV 54.1

Kuna Rooma kirik oli juba kord otsustanud selle põlatud usulahu täiesti välja juurida, siis mõistis paavst nad oma käskkirjaga hukka kui ketserid ja määras hävitamisele (vt. lisa). Neid ei süüdistatud jõudeelamises, ebaaususes ega korratuses, vaid teatati, et neil on vagaduse ja pühaduse nägu, mis “õige karja lambaid” eksitab. Seepärast käskis paavst “selle kuritahtliku ja vastiku usulahu lömastada”, nagu mürkmao, kui nad “oma väiteid tagasi ei võta” (Wylie 16. k. 1. ptk). Kas võis see kõrk valitseja mõelda, et tal tuleb neid sõnu veel kunagi meenutada? Kas ta teadis siis, et need taevastesse raamatutesse üles kirjutatud sõnad tunnistavad kord Jumala kohtus tema vastu! “Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast”, ütles Jeesus, “seda te olete minule teinud!” (Matt. 25,40). SV 54.2

Kõnealune bulla kutsus kõiki kiriku liikmeid ühinema ristisõjas ketserluse vastu. Et õhutada inimesi sellele hirmsale ettevõtmisele, lubas paavst oma käskkirjaga vabastada kõik ristisõjas osalejad kõikidest kiriklikest karistustest, nii ametlikest kui isiklikest ja igasugustest vannetest, mida nad olid andnud. Ta tunnistas seaduslikuks nende õiguse igasugusele ebaseaduslikult omandatud varandusele ja tõotas neile ketseri tapmise eest kõikide pattude andestuse”. See bulla “tühistas kõik lepingud, mis tõid kasu valdeslastele, käskis nende teenijail neid maha jätta, keelas ketsereile igasuguse abi andmise ja volitas ükskõik keda nende vara omastama” (Wylie 10. k. 1. ptk.). SV 54.3

Paavsti määrus ilmutas selgesti teda tegelikult juhtivat vaimu. See oli lendava mao möirgamine, mitte Kristuse hääl. SV 54.4

Paavstlikud võimukandjad ei soovinud juhinduda Jumala käsu nõudmistest. Nad koostasid eeskirju, mis neile sobisid ja miile järgi nad kõiki elama sundisid. Leidsid aset kõige kohutavamad draamad. Kõlvatud, pühadustteotavad preestrid ja paavstid järgisid stsenaariumi, mille Saatan neile ette kirjutas. Nende südames ei olnud kohta halastusele. Sama vaim, mis lõi risti Kristuse ja tappis apostlid; meelsus, mis verejanulise Nero tolleaegsete ustavate vastu üles ässitas, üritas nüüd lõplikult vabastada maa neist, keda Jumal armastas. SV 54.5

Paljude sajandite jooksul talus Jumala rahvas tagakiusamisi kannatlikkuse ja vastupidavusega, mis nende Lunastajat austas. Vaatamata ristisõdadele ja ebainimlikule veresaunale, jätkati misjonäride väljasaatmist. Neid jälitati ja tapeti, kuid nende veri kastis külvatud seemet ja see kandis vilja. Nii olid valdeslased Jumala tunnistajaiks juba sajandeid enne Lutheri sündi. Paljudesse maadesse hajutatutena külvasid nad reformatsiooni seemet, mis tärkas Wyclifi ajal, kasvas ja juurdus sügavalt Lutheri päevil ning levib edasi nende vahendusel, kes on samuti tahtlikud kõike kannatama “Jumala sõna ja Jeesuse Kristuse tunnistuse pärast” (Ilm. 1,9). kuni maailma ajastu lõpuni. SV 55.1