Suur Võitlus

6/43

PEATÜKK 5—JOHN WYCLIF

Kuigi enne Reformatsiooni oli väga vähe Piibli ärakirju, ei lasknud Jumal oma Sõnal täielikult hävida ega selle tõdedel igavesti peidetuks jääda. Jumala jaoks ei olnud Tõesõna või oma sulaste ahelaist vabastamine probleemiks. Tema Vaimu mõjutusel hakkasid inimesed nüüd mitmetes Euroopa maades otsima tõde nagu peidetud varandust. Jumala eriline juhtimine suunas tõeotsijad edasi Pühakirja juurde. Selle pühi lehekülgi uuriti suure huviga, hing nälgimas valguse järele. Kuigi tollal ei mõistetud selgesti veel kogu Jumala plaani, tajusid uurijad ometi paljusid kaua varjusolnud tõdesid. Taeva saadikutena asusid need mehed purustama eksituse ja ebausu ahelaid ning pakkuma kaua orjuses olnud inimestele vabadust. SV 55.2

Kui valdeslaste käes olevad Piibli käsikirjad välja arvata, oli Jumala Sõna pikka aega kättesaadav ainult õpetlastele arusaadavas keeles. Oli saabunud aeg Piibli tõlkimiseks ja emakeelsena inimeste kätte andmiseks. Maailma kesköö oli möödas. Pimeduse tunnid jõudsid lõpule ja paljudes maades võis aimata saabuvat koitu. SV 55.3

Neljateistkümnendal sajandil tõusis Inglismaal “Reformatsiooni koidutäht”. John Wyclif oli usupuhastuse eelkäija mitte ainult Inglismaal, vaid kogu kristlikus maailmas. Tema võimas protest Rooma kiriku vastu ei pidanud enam iial vaikima. Nii algas üksikisikuid, kogudusi ja rahvaid vabastav võitlus. SV 56.1

Wyclif sai hea hariduse. Tema jaoks oli Issanda kartus tarkuse algus. Ülikoolis oli ta tuntud kui sügavalt jumalakartlik ja märkimisväärsete talentide ning põhjalike teadmistega noormees. Teadmisjanuline nagu ta oli, püüdis ta pilku heita igasse ainevaldkonda. Ta õppis skolastilist filosoofiat, kirikuseadusi ja tsiviilõigust, eriti oma kodumaa oma. Need teadmised leidsid rakendust tema hilisemates töödes. Tolleaegse spekulatiivse filosoofia põhjalik tundmine võimaldas Wyclifil paljastada usulisi eksitusi. Riigi tsiviilja kiriklike seaduste tundmine võimaldas tal astuda võitlusse kodanliku ja usulise vabaduse eest. Koolitarkuse omandamise kõrval oli ta õppinud hindama ka Jumala Sõna väärtusi. Wyclif tundis õpetlaste taktikat. Tema andekus, autoriteetsus ja laialdaste teadmiste põhjalikkus äratasid sõprade ja isegi vaenlaste lugupidamise. Wyclifi poolehoidjad nägid rahuldustundega, et nende eestvõitleja oli vaimuinimeste hulgas väljapaistev isiksus. Vaenlased ei saanud aga rõhuda Wyclifi teadmatusele või märkustele, et usupuhastust alavääristada. SV 56.2

Juba ülikooliajal alustas Wyclif Pühakirja uurimist. Noil aegadel, mil Piibel oli kättesaadav ainult vanades keeltes, võisid vähesed leida tee tõe allika juurde. Harimatutele rah-vamassidele jäi see suletuks. Niisiis avas haridus Wyclifile tee usupuhastustööle. Õpetatud mehed uurisid Pühakirja ja leidsid, et selles esitati suurt tõde Jumala vabast armust. Nende õpetuste kaudu levis teadmine Jumalast kui armastavast isast. SV 56.3

Kui Wyclifi tähelepanu köitis Pühakiri, hakkas ta seda uurima temale omase põhjalikkusega. Siiani oli ta tundnud puudust millestki olulisest, mida polnud rahuldanud ei õpingud ega kiriklikud õpetused. Jumala Sõnas leidis Wyclif otsitu. Neil lehekülgedel avanes talle lunastusplaan ja Kristus kui inimese ainus Eestkostja. Ta andis end Kristuse teenistusse ja otsustas kuulutada tõdesid, mida oli leidnud. SV 56.4

Nagu hilisemad reformaatorid, ei mõistnud ka Wyclif oma tegevuse alguses, milline saab olema lõpptulemus. Tal polnud hoopiski plaanis hakata Rooma vastu võitlema, kuid andumine tõele viis teda paratamatult kokkupõrkesse valeõpetustega. Mida selgemini ta nägi paavstluse eksitusi, seda innukamalt õpetas ta Piibli õpetusi. See ustav mees mõistis, et Rooma kirik oli inimlike traditsioonide nimel hüljanud umala Sõna Kartmatult süüdistas ta vaimulikkonda Pühakirjast loobumi ses ja nõudis, et Piibel rahva kätte antaks ja selle autoriteet kirikus taastataks. Wyclif oli võimekas ja innukas õpetaja ning kõneosav jutlustaja. Tema igapäevane elu tunnistas tõdedest, mida ta õpetas. Wyclifi teadmised Pühakirja kohta, taibukus, elu puhtus, kõikumatu julgus ja õiglus võitsid üldsuse lugupidamise ja usalduse. Rooma kirikus valitsevat ülekohut nähes ei olnud paljud rahul senise usuga ja tervitasid varjamatu rõõmuga Wyclifi poolt esile toodud tõdesid. Paavstlikud juhid täitusid aga raevuga reformaatori vastu, kes omas neist suuremat mõju. SV 56.5

Wyclif oli eksituste paljastajana väga teravapilguline. Ta ründas julgesti Rooma poolt kehtestatud pettusi, Õukonna vaimulikuna võttis ta kindla seisukoha maksude maksmise vastu, mida paavst Inglise kuningalt nõudis. Ta näitas, et võim, mille paavst endale ilmalike valitsejate üle oli võtnud, oli vastuolus mõistuse ja Jumala Sõnaga. Paavsti nõudmised olid juba äratanud rahva juhtide meelepaha ja seda kergemini avaldasid Wyclifi õpetused neile mõju. Kuningas ja aadlikud leidsid üksmeelselt, et paavstil polnud õigust taotleda ilmalikku võimu ja keeldusid talle makse maksmast. Nii anti paavstluse ülemvõimule Inglismaal mõjuv löök. SV 57.1

Teine pahe, mille vastu reformaator pikka ja otsustavat võitlust pidas, oli kerjusmunkade ordu. Inglismaa kubises kerjusmunkadest, kes takistasid rahva arengut ja heaolu. Nende laastav mõju ulatus tööstusesse, kasvatusse ja kõlblusesse. Munkade jõudeelu ja kerjamine olid rahvale ühtlasi raskeks materiaalseks koormaks, kuid veel halvem oli see, et nende eeskuju tekitas põlgust töö vastu. Noorsugu oli moraalselt laostunud ja rikutud. Kerjusmunkade mõjul astusid paljud kloostritesse ja pühendusid mungaelule isegi vastu vanemate teadmist ja tahtmist. Üks Rooma kirikuisadest kuulutas mungaseisuse kõrgemaks laste kohustustest vanemate vastu, üteldes: “Kuigi su isa heidaks nuttes ja leinates sinu ukse ette ning ema näiteks sulle keha, mis sind on sünnitanud, ja rindu, mis sind on imetanud, tuleb sinul tallata need jalge alla ja minna edasi Kristuse juurde.” Sellise “koletu ebainimlikkusega” — nagu Luther seda hiljem nimetas — “mis meenutab rohkem hunti või hirmuvalitsejat kui kristla-sest inimest, pöörati laste südamed vanemate vastu” (Barnes Seers “The Life of Luther” ik. 69, 70). Paavstlikud juhid muutsid omaaja variseride sarnaselt Jumala käsu oma traditsioonidega kehtetuks. Nad võtsid vanematelt poegade ja tütarde toetuse. Suur osa üliõpilasigi vaimustus munkade petli-kest ahvatlustest ning astus ordusse. Paljud kahetsesid hiljem seda sammu ning mõistsid, et nad olid laastanud enda elu ja kurvastanud vanemaid, kuid kord juba sellesse võrku langenuina oli neil võimatu vabaneda. Paljud vanemad, kes kartsid munkade mõju, ei saatnudki oma lapsi õppima. Suurtes õppekeskustes vähenes üliõpilaste arv märkimisväärselt. Koolid kiratsesid, harimatus kasvas. SV 57.2

Paavst andis munkadele õiguse võtta vastu pihtimusi ja andestada patte. Selline õigus vallandas ahelreaktsiooni; mungad, kes olid väga kasumaiad, olid raha nimel valmis andestama igasuguseid jõledusi. Kergelt saadav andestus aga soodustas ülekohtu kiiret kasvu. Vahendid, millega oleks saanud leevendada haigete ja vaeste kannatusi, rändasid munkade taskutesse, kes inimestelt ähvarduste abil armuande välja pressisid. Neid, kes keeldusid ordule annetamast, süüdistati jumalakartuses. Mungad kuulutasid end küll vaesteks, kuid tegelikult suurenes nende varandus pidevalt. Nende suurejooneliste ehitiste ja rikkaliku toidulaua kõrval paistis rahva kasvav viletsus seda enam välja. Olles ise hõivatud varanduse kogumisest ja lõbutsemisest, saatsid mungad rahvast vaimulikult juhendama harimatuid mehi, kes suutsid jutustada ainult kahtlase väärtusega lugusid, legende ja naljajutte ning lõbustasid sel viisil rahvast ja mähkisid neid veelgi enam munkade võrku. Nii siis säilitasid mungad mõju ebausklike rahvahulkade üle ja veensid rahvast selles, et paavsti ülemvõimu tunnustamine, pühakute austamine ja ordu heaks annetamine kindlustab neile koha taevas. SV 58.1

Õpetatud ja jumalakartlikud mehed nägid vaeva, et mungaordudes uuendusi läbi viia, kuid selgepilguline Wyclif tabas otse kurja juurt, kui ta väitis, et see süsteem iseenesest oli väär ja tuli kaotada. Tekkisid vaidlused ja kokkupõrked. Kui mungad käisid mööda maad ja müüsid paavsti poolt antud pattude andestuse kirju, lõid paljud kahtlema, kas raha eest ikka saab patud andeks ning kas ei peaks Rooma paavsti asemel siiski Jumalalt andestust otsima (vt. lisa). Paljusid muutis rahutuks munkade saagiahnus, mis näis täitmatuna. “Rooma mungad ja preestrid”, ütlesid inimesed, “söövad meid nagu vähktõbi, Jumal peab meid päästma või muidu rahvas hukkub” (D'Aubigne k. 17, ptk. 7). SV 58.2

Kerjusmungad kaitsesid ennast küll väitega, et Jeesus ja Tema jüngrid elasid ka rahva armuandidest, kuid see seletus töötas pigem nende enda kahjuks, sest mitmeid ajendas see Piibli poole pöörduma, et kõiges ise veenduda. Sellist asja soovis Rooma küll kõige vähem. Inimeste mõtted suunata Tõe Allika juurde, mida kavakindlalt varjati — oo ei! SV 59.1

Wyclis kirjutas kerjusmunkade vastaseid kirjutisi ja levitas neid. Ta tegi seda pigem soovist juhtida inimesed Piibli õpetuste juurde kui et astuda munkadega vaidlusse. Ta väitis, et paavstile ega ühelegi preestrile ei olnud antud võimu patte andestada või kedagi needuse alla panna ning et ükski needus ei tähendanud midagi siis, kui Jumal asjaosalist hukka ei mõistnud. Paremini ei oleks Wyclif saanudki ümber lükata seda vaimuliku ja inimliku valitsuse hiigelehitust, mille oli püstitanud paavst ja millega ta hoidis kammitsais miljonite hinge ja ihu. SV 59.2

Mõne aja pärast kutsuti Wyclif kaitsma Inglise kuningakoja õigusi Rooma sissetungide vastu ja kuninga suursaadikuna veetis ta kaks aastat Madalmaades, kus pidas läbirääkimisi paavsti esindajatega. Seal puutus ta kokku vaimulikega Prantsusmaalt, Itaaliast ja Hispaaniast ning tal oli võimalus tutvuda nende seisukohtadega ja kuulda asju, mis Inglismaal oleks talle teadmata jäänud. Wyclif nägi neil aastatel palju seda, mis andis ainet tema hilisemateks töödeks. Paavsti õukonna esindajate kaudu õppis ta tundma preestrivalitsuse tõelist iseloomu ja eesmärke. Wyclif pöördus tagasi Inglismaale, et korrata oma varasemat õpetust avalikumalt ja veendunumalt. Ta näitas, et Rooma kummardas tegelikult ahnust, uhkust ja pettust. SV 59.3

Ühes oma traktaadis kirjutas Wyclif paavsti ja tema maksukogujate kohta: “Nad võtavad meie maalt vaeste inimeste elatusvahendid ja igal aastal mitu tuhat marka kuninga rahast sakramentide ja vaimulike vajaduste tarvis ning kulutavad selle kirikuametitega hangeldamise ja neetud eksiõpetuste peale. Sel moel sunnivad nad kogu kristlaskonda valet soosima ja säilitama. Kui meie riigil oleks hiigelsuur mägi kulda ja keegi peale uhke preestrist maksukoguja sellest midagi ei võtaks, siis oleks see mägi ikkagi varsti laiali kantud, sest paavst pumpab meie maa rahast tühjaks ja annab vastu ainult Jumala needuse vaimulikuseisusega äritsemise pärast” (John Lewis “History of the Life and Sufferings of J. Wyclif”, lk. 37). SV 59.4

Varsti pärast Inglismaale tagasipöördumist määras kunin- gas Wyclifi Lutterworthi koguduse pastoriks, See tegu tõendas, et vähemalt valitseja ei pahandanud tema otsekohese kõne pärast, Wyclifi mõju oli tunda nii õukonnas kui rahva uskumuste kujunemises. SV 59.5

Peagi tabas Wyclifi paavsti “piksenool”. Inglismaale saadeti kolm paavsti bullat: ülikoolile, kuningale ja prelaatidele, käsuga viivitamatult ja otsustavalt keteserluse õpetaja vaikima panna (August Neander “General History of the Christian Religion and Church” per. 6, sekts. 2, osa 1, § 8, vt. ka lisa). Enne käskkirjade saabumist olid piiskopid juba kutsunud Wyclifi ülekuulamisele. Kaks riigi kõige võimukamat vürsti läks temaga kohtusse kaasa. Rahvas tungles ümber hoone ja pressis sisse ning hirmutas kohtunikke niivõrd, et kohtuprotsess ajutiselt katkestati ja Wyclifil lubati minna rahus oma teed. Vähe aja pärast suri Edward III, keda prelaadid olid püüdnud reformaatori vastu üles kihutada. Kuningriigi valitsejaks sai Wyclifi soosija. SV 60.1

Paavsti bullad kutsusid kogu Inglismaal üles ketseri vangistamisele. See kõik viitas otseselt tuleriidale. Näis, et Wyclif langeb peagi Rooma kättemaksu ohvriks. Kuid Tema, kes vanasti oma sulasele ütles: “Ära karda ... mina olen sulle kilbiks” (1. Moos. 15,1), sirutas välja käe, et kaitsta oma sulast. Surm tabas mitte reformaatorit, vaid paavsti, kes tema hukkamist ihkas. Gregorius XI suri ja vaimulikud, kes olid kogunenud Wyclifi üle kohut mõistma, läksid laiali. SV 60.2

Jumala eelhoolitsus juhtis sündmuste kulgu nii, et usupuhastus sai arenguvõimaluse. Gregoriuse surmale järgnes võitlus paavsti trooni pärast. Kaks omavahel võistlevat paavsti, kes mõlemad tunnistasid end eksimatuks, nõudsid kumbki rahva poolehoidu endale (vt. lisa). Mõlemad ähvardasid oma vastaseid kirikuvannetega ja tõotasid poolehoidjatele tasu taevas. Selline olukord nõrgestas tublisti paavsti võimu. Võistlevad pooled olid ametis teineteise ründamisega ning Wyclif võis mõni aeg hinge tõmmata. Sel ajal kui paavstid pommitasid üksteist needuste ja vastastikuste süüdistustega ja saatsid inimesi surma oma vastuoluliste nõudmiste toetamise nimel ning ujutasid kiriku üle kuritegude ja skandaalidega, tegutses Lutterworthi kihelkonna vaikusesse tagasi tõmbunud usupuhastaja usinalt, et juhtida inimesi võistlevate paavstide juurest Jeesuse, Rahuvürsti juurde. Kirikulõhe koos sellega kaasneva võitluse ja kõlbelise laostumisega võimaldas inimestel näha paavstluse tõelist olemust ja valmistas teed usupuhastusele. Ühes oma traktaadis (“On the Schism of the Popes”) palus Wyclif rahval mõelda, kas ei olnud võistlevatel preestritel isegi õigus, kui nad nimetasid teineteist Kristuse vastaseks. “Jumal”, ütles ta, “ei tahtnud kauem kannatada, et Saatan valitseks ainult ühe sellise preestri kaudu, vaid ... Ta jagas võimu kahe vahel, et inimesed võiksid kergemini neid mõlemaid Kristuse nimel võita.” (R. Vaughan “Life and Opinions of John de Wycliffe k. 2, lk. 6). SV 60.3

Wyclif jutlustas evangeeliumi vaestele. Rahuldamata valguse levimisega ainult oma Lutterworthi kihelkonna tagasihoidlikes kodudes, soovis Wyclif kanda seda Inglismaa igasse ossa. Selleks koondas ta kokku grupi jutlustajaid — lihtsaid, pühendunud mehi. kes tõde armastasid ja kelle kõige suurem soov oli seda teistega jagada. Need mehed jagunesid laiali üle maa, õpetasid turuplatsidel, suurte linnade tänavail ja külavaheteil; nad otsisid üles vanu, haigeid ja vaeseid ning kuulutasid neile rõõmusõnumit Jumala armust. SV 61.1

Oxfordi teoloogiaprofessorina jutlustas Wyclif Jumala Sõna ülikooli aulas. Sellise ustava tõe kuulutamise eest hakkasid õpilased kutsuma teda “evangeeliumi doktoriks”. Oma suurimaks kohustuseks pidas ta siiski Pühakirja tõlkimist inglise keelde. Teoses “On the Truth and Meaning of Scripture” väljendas ta soovi anda igale inimesele Inglismaal võimalus lugeda Jumala imelistest asjadest oma emakeeles. SV 61.2

Wyclifi töö katkes ootamatult. Kuigi ta polnud veel kuuekümnenegi, olid pingutav töö, õppimine ja vaenlaste rünnakud laastanud ta tervise. Reformaatorit tabas kardetav haigus. See teade valmistas munkadele suurt rõõmu. Nad mõtlesid. et Wyclif palub nüüd kirikult andestust ning ruttasid patutunnistust kuulama. Nelja vaimuliku ordu esindajad koos nelja riigiametnikuga kogunesid nende arvates sureva mehe ümber. “Sul on surm huulil”, ütlesid nad, “tunnista oma eksimused ja võta meie juuresolekul tagasi kõik, millega oled kirikut solvanud.” Reformaator kuulas vaikides ja palus siis abilisel teda pisut kergitada. Üksisilmi külalistele otsa vaadates, sõnas Wyclif häälega, mille kindlus ja tugevus vastaseid sageli värisema oli pannud: “Ma ei sure, vaid elan ja kuulutan edasi munkade kuritegusid” (D'Aubigne, k. 17, ptk. 7). Hämmastunult ja alandatult lahkusid mungad kiirus-tades toast. SV 61.3

Wyclifi sõnad täitusid. Ta elas, et anda oma kaasmaalaste kätte kõikidest relvadest kõige võimsam — Piibel, taevast määratud vahend rahva vabastamiseks ja evangeliseerimiseks. Selle töö sooritamiseks tuli ületada palju takistusi. Wyclifi nõrgestas haigus; ta teadis, et töötamiseks oli jäänud vähe aastaid. Ta nägi vastupanu, kuid hoolimata sellest läks ta Jumala Sõna tõotustest julgustatuna kartmatult edasi. Jumal oli oma erilise hoolitsuse kaudu hoidnud tema vaimujõudu ja andnud rikkalikke kogemusi selle suure töö tarvis. Ajal, mil kogu kristlik maailm oli täidetud rahutusega, võis reformaator Lutterworth'i kiriklas pühenduda ümberringi märatsevale tormile vaatamata oma pühale tööle. SV 61.4

Lõpuks sai töö tehtud. Piibli esimene ingliskeelne tõlge oli valmis. Jumala Sõna avanes Inglismaa ees. Nüüd ei kartnud reformaator enam vanglat ega tuleriita. Ta oli andnud inglise rahva kätte valguse, mis pidi jääma kustutamatuks. Andnud oma maa rahvale Piibli, oli Wyclif teinud teadmatuse ja pahede ahela purustamises ning maa vabastamise ja õilis-tamise heaks rohkem kui suutis teha ka kõige hiilgavam võit lahinguväljal. SV 62.1

Kuna trükikunsti veel ei tuntud, oli Piibli käsikirjade paljundamine aeglane ja vaevanõudev töö. Nõudmine Piibli järele oli nii suur, et paljud pühendusid vabatahtlikult selle ümberkirjutamisele, ja ikkagi ei suudetud soovijaid päriselt rahuldada. Jõukamad soovisid tervet Piiblit. Teised ostsid ainult mõne osa. Tihti muretseti Piibli ärakiri mitme pere peale. Nii leidis Wyclifi Piibel peagi tee inimeste kodudesse. SV 62.2

Pühakirja üleskutsed äratasid inimesi paavstlike dogmade uimusest. Wyclif õpetas protestantismile omaseid õpetusi — pääsemist usu läbi Kristusesse ja Pühakirja eksimatust. Jutlustajad, kes välja saadeti, levitasid Piiblit ja reformaatori kirjutisi sellise innuga, et peaaegu pool inglise rahvast võttis vastu uuendatud usu. SV 62.3

Piibli ilmumine äratas kirikuvõimudes hirmu. See tunnistaja oli Wyclifist võimsam ja tegi nad relvituks. Tollal puudus Inglismaal seadus, mis oleks Piibli keelatud raamatuks kuulutanud, sest Piiblit ei olnud kunagi veel rahva keeles olnud. Hiljem anti sellised seadused välja ja nende täitmist nõuti karmilt. Vahepeal aga, vaatamata preestrite vastupanule, oli soodne võimalus Jumala Sõna levitamiseks. SV 62.4

Paavsti poolehoidjad otsustasid reformaatori hääle vaikima panna. Wyclif kutsuti järjest kolme kohtu ette, kuid tulemusteta. Asi algas sellega, et üks piiskoppide sinod kuulutas tema tööd ketserlikeks, ja võitnud enda poole noore ku ninga Richard II, laskis väljastada kuningliku dekreedi, mis määras vanglakaristuse kõigile, kes pooldasid keelatud õpetusi. SV 62.5

Wyclif kaebas kirikukogu otsuse edasi parlamenti. Kartmatult süüdistas ta paavstivalitsust rahvusliku nõukogu ees ja nõudis kiriku poolt heakskiidetud ebaõigluse tühistamist. Veenvalt kirjeldas ta paavstivõimu omavoli ja rikutust. SV 63.1

Tema vaenlased olid segaduses. Wyclifi mõned sõbrad ja poolehoidjad olid surve tõttu teinud järeleandmisi. Eeldati, et ka reformaator ise — eakas, üksik sõpradeta mees, alistub krooni ja mitra ühendatud ülemvõimule, kuid võta näpust. Parlament, mõjutatud Wyclifi mõjukaist sõnadest, tühistas tagakiusamise kohta väljastatud edikti ja reformaator oli jälle vabaduses. SV 63.2

Veel kolmandat korda viidi see ustav tunnistaja ülekuulamisele ja nüüd juba kuningriigi kõrgeima kirikukohtu ette. Paavsti pooldajad olid veendunud, et see organ juba ketserlust ei soosi ning lõpuks ometi võidab Rooma ja lõpetab reformaatori tegevuse. Nende plaanide õnnestumise korral oleks Wyclif pidanud oma õpetustest kas lahti ütlema või kohtukojast tuleriidale astuma. SV 63.3

Wyclif ei taganenud oma õpetusest ega tahtnud silmakirjatseda. Kartmatult kaitses ta tõde ja vastas tagakiusajate süüdistustele. Unustanud enese, oma seisuse ja käesoleva olukorra, suunas ta kuulajate mõtted jumalikule kohtule ja kaalus nende targutusi ja pettusi igavese tõe kaaludel. Kohturuumis oli tunda Püha Vaimu väge. Kuulajaid valdas ot-sekui lummus. Reformaatori sõnad tungisid nagu nooled Issanda nooletupest läbi nende südame. Süüdistuse, et ta on ketser, paiskas Wyclif veenva jõuga nende endi peale tagasi. Miks, küsis ta, julgevad nad levitada oma pettust? Kas nad kauplevad Jumala armuga kasusaamise pärast? SV 63.4

Lõpuks ütles ta: “Mõelge ise, kellega te võitlete? Kas ühe vana mehega, kes on haua äärel? Ei! Tõega! Tõega, mis on teist tugevam ja võidab teid” (Wyclif k. 2, ptk. 13). Öelnud nii, lahkus Wyclif kohtusaalist ja ükski vaenlane ei püüdnud teda takistada. SV 63.5

Wyclifi töö oli peaaegu tehtud. Tõe lipp, mida ta nii kaua oli kandnud, pidi varsti tema käest langema. Kuid veel kord tuli tal evangeeliumi eest seista. Tõde pidi kõlama otse eksituste kantsis endas, Wyclif kutsuti Rooma, ülekuulamisele paavstliku tribunali ette. kus nii tihti oli valatud pühade verd. Reformaator mõistis ähvardava ohu suurust, kuid otsustas siiski minna. Just siis aga tabas teda ootamatu halvatus, mis tõmbas reisile kriipsu peale. Kuigi Roomas pidi tema hääl jääma kuulmata, oli võimalus rääkida kirja kaudu ja ta otsustas seda teha. Oma kiriklas kirjutas reformaator paavstile kirja, mis viisakalt aupakliku ja kristlikult mee-lestatuna oli terav etteheide paavstitrooni uhkusele ja toredusele. SV 63.6

“Ma olen tõesti rõõmus,” kirjutas Wyclif, “et mul on võimalus teada anda ja seletada igaühele usku mida kalliks pean, ja seda eriti Rooma piiskopile, Omades siirast usku nagu ma eeldan, on ta kindlasti valmis kinnitama usku, mida mina pean terveks ja õigeks, või siis näitama ära, kus ma eksin. SV 64.1

Esiteks arvan ma, et Kristuse evangeeliumis on kokku võetud kogu Jumala käsk. Ma arvan, et Rooma piiskop — kuna ta on Kristuse asemik maa peal — on esimesena kohustatud alluma sellele käsule, sest suurus Kristuse jüngrite seas ei seisne maises väärikuses ega aus, vaid Kristuse elu ja käitumise ustavas järgimises. Loobunud igasugusest ilmalikust võimust ja aust, jäi Kristus oma maises elus kõige vaesemaks inimeseks. SV 64.2

Ühelgi usklikul ei tule jargida paavsti ega ühtki püha meest, välja arvatud neis asjus, milles nad ise Issandat Jeesust Kristust järgivad. Ka Peetrus ja Sebedeuse pojad eksisid, kui nad looteid ilmalikku au Kristuse jälgedes käimise asemel. Sellepärast ei või me nimetatud eksitustes nende järel käia . . . SV 64.3

Paavst peaks jätma kõik maised valdused ja valitsuse ilmalikele võimudele ning õhutama selleks ka kogu oma vaimulikkonda, sest nii õpetasid Kristus ja apostlid. SV 64.4

Kui ma olen nendes punktides eksinud, olen ma kõige alandlikumalt valmis laskma end karistada ja minema kasvõi surma, kui see vajalik peaks olema. Kui ma võiksin tegutseda oma soovi ja tehte kohaselt, ilmuksin kindlasti Rooma piiskopi ette. kuid Issand on näinud minu osaks haiguse, mis muudab selle võimatuks ja Ta on õpetanud mind olema sõnakuulelik ennemini Jumalale kui inimestele.” SV 64.5

Lõpetuseks ütles Wyclif: “Palugem Jumalat, et ta ärataks meie paavsti, Urban VI, et ta koos oma vaimulikkonnaga järgiks Jeesust Kristust elus ja käitumises; et nad rahvast mõjukalt õpetaksid ja rahvas omakorda neid ustavalt jär- giks” (John Foxe “Acts and Monuments” k. 3 Ik. 45,50). SV 64.6

Selliselt esitss Wyclif paavstile ja tema kardinalidele Kristuse tasadust ja alandlikkust, näidates ühtlasi kogu kristlikule maailmale kontrasti vaimulikkonna ja Issanda vahel, kelle esindajaiks nad endid nimetasid. SV 65.1

Wyclif arvas, et selle avalduse peab ta kinni maksma oma eluga. Kuningas, paavst ja piiskopid võtsid ühise seisukoha tema vastu ja näis olevat kindel, et vähemalt mõne kuu pärast tuleb tal tuleriidale minna, kuid ta ei kartnud. “Miks te räägite märtrikrooni otsimisest kaugetelt maadelt,” ütles ta. “Kuulutage vaid kõikidele piiskoppidele Kristuse evangeeliumi ja märtri saatus on teie. Miks?! Kas ma peaksin elama ja vaikima? Ei iialgi! Lööge, ma ootan seda!” (D'Aubigne k. 17, ptk. 8). SV 65.2

Veelkord varjas Jumal oma teenrit. Mees, kes oli surma ähvardusel kogu elu kindlalt tõde kaitsnud, ei pidanud langema vaenlaste viha ohvriks. Wyclif polnud püüdnud kunagi ennast ise varjata, kuid Jumal varjas teda. Nüüd, mil vaenlased ema saagis kindlad olid, pani Jumal ta varjule sinna, kuhu nende käsi enam ei ulatanud. Lutterworth'i kirikus pühaõhtusöömaaega välja jagama hakates kukkus Wyclif halvatusest tabatuna maha ja suri peagi. SV 65.3

Jumal oli määranud Wyclifile töö, pannud tõesõna tema suhu ja teinud kaitse tema ümber, et see sõna võiks jõuda inimesteni. Tema elu hoiti ja tema tegevust pikendati seni. kuni reformatsiooni suurele tööle sai alus pandud. SV 65.4

Wyclif astus esile pimeda ajastu hämarusest Tal ei olnud eelkäijaid, kelle tööle tuginedes vormida oma reformide süsteemi. Ristija Johannese sarnaselt tõusis ta teostama erilist tööd. Wyclif oli uue ajastu kuulutaja. Tema poolt esitatud tõe süsteemis ilmnes selline kooskõla ja täiuslikkus, mida hilisemad reformaatorid ei ületanudMõned neist ei suutnud isegi sada aastat hiljem sinnamaani jõuda. Nii avar ja sügav cli alus, nii kindel ja hea toestik, et neil, kes pärast teda tulid, ei olnud vaja teha ümberehitusi SV 65.5

Wyclifi poolt algatatud suure liikumise algus oli piibellik. See liikumine pidi vabastama südametunnistuse ja mõistuse ning päästma valla rahvad, keda Rooma nii kaua oli ohja-dest juhtinud. Piiblist sai alguse õnnistusvool, mis neljateistkümnendast sajandist alates on vcolanud läbi aegade. Wyclif võttis kõhklematus usus vastu Pühakirja kui Püha Vaimu poolt sisendatud Jumala tahte ilmutuse ja usu ning elu täiusliku juhtnööri, Teda oli õpetatud uskuma Rooma kirikusse kui jumalikku ja eksimatusse autoriteeti ning aukartusega tunnustama tuhande aasta jooksul loodud õpetusi ja kombeid. Wyclif pöördus aga kõigest sellest hoolimata Jumala Sõna poole. See oli autoriteet, mille tunnustamiseks ta rahvast tungivalt üles kutsus. Paavsti kaudu kõneleva kiriku asemel kuulutas ta ainuõigeks autoriteediks Jumala hääle, mis kõlas Tema Sõnas. Ta õpetas veendunult, et Piibel on Jumala tahte täiuslik ilmutus ning et Püha Vaim on selle ainus tõlgendaja ja et iga inimene peab Piibli õpetusi ise hoolikalt uurima. Nii suunas ta inimeste mõtted paavstilt ja Rooma kirikult Jumala Sõnale. SV 65.6

Wyclif oli üks suurim reformaator. Mõistuse avaruse, mõtte selguse, tõele rajamise ja selle julge kaitsmise poolest võib teda kõrvutada vähestega nendest, kes tulid pärast teda. Elu puhtus, väsimatu usinus töös ja õppimises, äraostmatu ausus ja Kristusele omane armastus ning ustavus oma vaimulikutöös iseloomustasid esimest reformaatorit. Selline ta oli keset vaimset pimedust ja moraalset rikutust. SV 66.1

Wyclifi iseloom on tõendiks Pühakirja kasvatavast ja ümbermuutvast väest. Piibel muutis ta niisuguseks, nagu ta oli. Püüe mõista jumalikke tõdesid annab värskuse ja jõu kõikidele võimetele. See avardab mõistust, teritab arusaamist ja arendab otsustusvõimet. Piibli uurimine õilistab mõtteid, tundeid ja püüdlusi rohkem kui mingi muu õppimine. See annab eesmargikindluse, juiguse ja meelekindluse. See õilistab iselocmu ja pühitseb hinge. Tõeline ja harras Pühakirja uurim ne viib inimesi otsesesse ühendusse Jumala ääretu mõistusega ja annab maailmale tugeva, aktiivse mõtlemisvõimega pohimottekmolaid mehi. Neld omadusi ei suuda anda parimgi inimtarkusel baseeruv kasvatus. “Kui su sõnad avanevad”, ütleb Leulja, “annavad nad valgust, tehes arukaks kohtlasi” (Laul 119,130). SV 66.2

Teatud aja jooksul jätkus Wyclifi poolt õpetatud tõdede levik. Tema järelkäijad, keda tunti wycliflaste ja lollardide nime all, käisid Inglismaa risti ja põiki läbi ning viisid evangeeliumi valgust ka teistesse maadesse. Pärast oma juhi surma tegutsesid sõnumiviijad veel suurema agarusega. Suured hulgad kogunesid nende õpetust kuulama. Ümberpöördunute hulgas olid mõned aadlikud ja isegi kuninganna. Paljude” paikades toimus rahva tavades märkimisväärne muutus ja ja Rocma kirikule omased ebajumalateenistuslikud sümbolid viidi kirikutest välja. Varsti aga puhkes halastamatu taga- kiusamistorm nende vastu, kes julgesid Piiblist juhinduda. Inglismaa valitsejad, kes tahtsid tugevdada oma võimu Rooma kiriku toetuse kaudu, olid valmis ohverdama reformaatoreid. Esmakordselt Inglismaa ajaloos määrati evangeeliumi jüngrid seadusega surma tuleriidal. Märter järgnes märtrile. Põletatud ja piinatud tõekaitsjate hüüdeid kuulas vaid Issand Sebaot. Tembeldatud kiriku vaenlasteks ja riigi reetjateks, jätkasid nad jälitamisest hoolimata jutlustamist salajastes kohtades. Parimal juhul leidsid nad varju vaeste inimeste tagasihoidlikes kodudes, kuid sageli varjusid koobastesse ja mägedesse. SV 66.3

Ägedale tagakiusamisele vaatamata jätkus sajandeid rahulik, andunud, tõsine ja kannatlik vastupanu valitsevale usulisele rikutusele. Tolleaegsed kristlased tundsid tõde küll vaid osaliselt, kuid nad olid õppinud armastama Jumala Sõna, sellele kuuletuma ja selle pärast kannatama. Nagu jüngrid apostlite päevil, ohverdasid paljud oma maise vara Kristuse töö heaks. Need, kel oli võimalik elada oma kodus, varjasid hea meelega oma pagendatud vendi. Kui nad aga kodust välja aeti, võtsid nad hüljatu osa rõõmuga vastu. Ja ikkagi ostsid tuhanded tagakiusajate meeletust vihast hirmutatutena endale vabaduse usust loobumise hinnaga. Nad väljusid vanglaist patukahetsusrüüs, et kõigile oma ususalgamist näidata. Samas polnud väike ka nende arv, kes vangikongis kartmatult tõest tunnistasid. Tõekuulutajate hulgas oli lihtsate ja alamasse rahvaklassi kuuluvate inimeste kõrval ka aadlisoost mehi. Nad kannatasid “Lollardi tornis” piinamisi ja tuleleeke, kuid olid siiski rõõmsad, et neid arvati väärt osa saama “Tema kannatustest”. SV 67.1

Paavsti käsilastel ei õnnestunud kätte maksta Wyclifile tema elu ajal, seepärast ei saanud nad rahu nii kaua, kui ta keha rahulikult hauas puhkas. Konstantsi kirikukogu määruse põhjal kaevati rohkem kui nelikümmend aastat pärast Wyclifi surma tema luud hauast välja, põletati avalikult ning tuhk visati lähedasse ojja. “See oja”, ütleb üks vana kirjanik, “viis tema tuha Avonisse, Avon Severnisse, Severn merekitsustesse ja need — suurde ookeani. Nii sümboliseerib Wyclifi tuhk tema õpetusi, mida nüüd levitatakse kogu maailmas.” (T. Fuller “church History of Britain* k. 4 ost 2, § 54). Vaevalt võisid Wyclifi vaenlased mõista selle õela teo tähenduslikkust. SV 67.2

Wyclifi kirjutised viisid Jan Hussi Böönimaal nii kaugele, et ta loobus paljudest Rooma kiriku eksiõpetustest ja alus- tas usupuhastustööd. Nii külvati tõe seeme neis kahes, üksteisest nii kaugel avasuvas maas. Böönimaalt levis usupuhastus teistesse maadesse. Inimesed juhiti kaua unustuses olnud Jumala S na juurde. Jumal valmistas oma käega teed suurele reformatsioonile. SV 67.3