Suur Võitlus

4/43

PEATÜKK 3—VAIMULIKU PIMEDUSE AJASTU

Oma teises kirjas tessalooniklastele kõneles Paulus suurest äralangemisest, mis järgneb paavsti võimuletulekule. Ta kuulutas, et Issanda “päev ei tule mitte enne, kui on tulnud ärataganemine ja saanud avalikuks ülekohtu inimene, hukatuse poeg, kes paneb vastu ja tõstab enese üle kõige, mida nimetatakse Jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse ja ütleb enese olevat Jumala” (2. Tess. 2,3.4). Veel enam, Paulus hoiatab oma vendi, et “ülekohtu saladus on juba mõjumas” (s. 7). Juba tollal nägi ta, kuidas kogudusse hiilisid eksiõpetused, mis valmistasid teed paavstlusele. SV 33.2

Vähehaaval, esialgu salaja ja vaikselt, seejärel üha avalikumalt sedavõrd, kuidas inimmeeled ähmastusid, jätkas “ülekohtu saladus” oma salakavalat, pühadustteotavat tööd. Pea-aegu märkamatult leidsid paganlikud kombed tee kristlikku kogudusse. Koguduse vastu suunatud ägedad tagakiusamised ohjeldasid teatud ajaks kristlaste sarnastumist maailmaga. Kui tagakiusamine lõppes ja kristlusele avanesid kuningate õukondade ja paleede uksed, tõrjus paganlike preestrite ja valitsejate toredus kogudusest välja Kristuse ja Tema apostlite alandliku lihtsuse. Jumala nõudmised asendati inimlike õpetuste ja traditsioonidega. Neljanda sajandi algul, kui keiser Konstantinus ristiusku pöördus, seda tõsi küll ainult nime poolest, tungis koos võidurõõmuga kogudusse õiguse rüüsse maskeeritud ilmalikkus. Laostumine süvenes kiiresti. Näiliselt võidetud paganlus oli saanud võitjaks. Selle vaim juhtis kogudust. Kristuse järelkäijate usu ja jumalateenistusega ühendati paganlikud õpetused, kombed ja ebausk. SV 33.3

Paganluse ja ristiusu vahelise kompromissi tulemusena kujunes välja prohvetlikult ennustatud “ülekohtu inimene”, “kes paneb vastu ja tõstab enese üle” Jumala. See vale usu hiiglaslik süsteem sai Saatana võimu meistriteoseks, näiteks soovist hõivata Jumala troon, et valitseda maailma oma tahte kohaselt. SV 34.1

Kord püüdis Saatan astuda sobingusse Kristusega. Ta tuli kõrbes Jumala Poja juurde kiusamismõtetega. Näidanud Jeesusele maailma kuningriike ja nende au, pakkus ta seda kõike Taile tingimusel, et Jeesus tunnistab pimeduse vürsti ülemvõimu. Kristus noomis jultunud kiusajat ja sundis teda taganema. Suurem edu saatis Saatanat siis, kui ta tuli sama-suguse ahvatlusega inimese juurde. Maise au ja kasu kindlustamise nimel hakkas kogudus otsima maailma võimukandjate poolehoidu ja toetust. Hüljanud selliselt Kristuse, asus kogudus koostöösse Saatana esindajaga, Rooma piiskopiga. SV 34.2

Rooma kiriku üks peamisi õpetusi ütleb, et paavst on Kristuse ülemaailmse koguduse nähtav pea, kellele kuulub kõrgeim võim kõikide piiskoppide ja preestrite üle kogu maailmas. Veelgi enam — paavstile on omistatud Jumala nimi, Teda on nimetatud “Issand Jumal paavst” (vt. lisa) ja kuulutatud eksimatuks. Ta nõuab, et kõik inimesed teda austaksid. Sama nõude, mille Saatan esitas Kristusele kõrbes, esitab ta Rooma kiriku kaudu ning suured hulgad on valmis talle austust osutama. SV 34.3

Need aga. kes kardavad ja austavad Jumalat, löövad selle väljakutsuva häbematuse tagasi Kristuse sõnadega: “Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis Teda teenima” (Luuka 4.8). Jumal pole oma Sõnas mitte kunagi esitanud korraldust määrata mõni inimene koguduse üle valitsema. Õpetus paavstlikust ülemvalitsusest on Pühakirjaga selges vastuolus. Paavsti võim Kristuse koguduse üle saab olla ainult valega endale haaratud võim. SV 34.4

Katoliku kirik on läbi aegade süüdistanud protestante ketserluses ja tahtlikus eraldumises õigest kirikust. Nimetatud süüdistused käivad tegelikult tema enda kohta. Just paavstlus langetas Kristuse lipu ja lahkus “pühadele kord antud” usust (Juuda 3). SV 35.1

Saatan teadis hästi, et Pühakiri avab inimeste silmad nägema tema pettusi ja annab jõu tema mõjule vastu seista. Pühakirja sõnadega lõi maailma Lunastaja ise tagasi kiusaja rünnakud, vastates: “Kirjutatud on.” Vaenlase igale ettepanekule vastandas Issand Sõna, tarkuse ja väe. Et võimu inimeste üle säilitada ja paavsti juhtpositsiooni kinnitada, pidi Saatan rahvast Pühakirja suhtes teadmatuses hoidma. Piibel ülistab Jumalat ja näitab surelikele inimestele kätte nende koha, sellepärast tuli pühi tõdesid varjata ja maha suruda. Niisuguse suuna võttiski Rooma katoliku kirik. Piibli levitamine jäi sajandeiks keelu alla. Rahval keelati selle lugemine ja kodus hoidmine. Põhimõttelagedad preestrid ja prelaadid tõlgendasid Piibli õpetusi meelevaldselt. Nii hakati paavsti viimaks peaaegu üldiselt pidama Jumala maapealseks asemikuks, kellele kuulus võim kiriku ja riigi üle. SV 35.2

Kõrvaldanud õiguse mõõdupuu, võis saatan tegutseda just nii nagu tahtis. Prohvetikuulutuses oli öeldud, et paavst “püüab muuta aegu ja seadusi” (Taan. 7,25). Seda ta viivitamata tegigi. Et pakkuda paganlusest pöördunuile midagi ebajumalate kummardamise asemele ja seadustada niiviisi nende vormilist pöördumist kristlusesse, võeti kristlikus jumalateenistuses tasapisi kasutusele kujude ja reliikviate austamine. Viimaks kinnitati selline ebajumalateenistuslik süsteem üldise kirikukogu dekreediga (vt. lisa). Et pühenduseteotust sellisel kujul lõpuni viia, julges katoliku kirik Jumala käsust välja jätta teise käsu, mis keelas kujude kummardamise. Et käskusid oleks endiselt kümme, jagati kümnes käsk kaheks. SV 35.3

Selline järeleandmine paganlusele avas tee Jumala käsuõpetuse edasisele eiramisele. Pühitsematute kirikujuhtide vahendusel võltsis Saatan ka neljanda käsu; heitnud kõrvale senise hingamispäeva, päeva, mida Jumal oli õnnistanud ja pühitsenud (1. Moos. 2,2.3), asendas ta selle paganate pidupäevaga, auväärse päikese päevaga”. Esimestel sajanditel pidasid kõik kristlased pühaks nädala seitsmendat päeva. Nad kaitsesid südilt Jumala au ja võitlesid ennastsalgavalt Jumala muutumatute eeskirjade pühaduse eest. Saatan tegutses oma eesmärgi läbi surumiseks väga kavalasti. Et rahva tähelepanu suunata nädala esimesele päevale, muudeti see Kristuse ülestõusmise auks pidupäevaks, puhkepäevaks, mil ka jumalateenistust peeti, kuigi hingamispäev oli endiselt püha. SV 35.4

Et valmistada teed oma plaanide teostamiseks, oli Saatan enne Kristuse esimest tulekut viinud juutide juhid nii kaugele, et nad koormasid hingamispäeva kõige rangemate nõuega ja muutsid selle raskeks ikkeks. Nüüd kasutas Saatan ära omal ajal sisendatud väärarusaamad, et tembeldada hingamispäev põlastusväärseks juutide korralduseks. Kuna kristlased pidasid pühapäeva rõõmsaks pidupäevaks, mõjutas Saatan neid hingamispäevast tegema paastu ja nukruse päeva. Nii süvenes vaen judaismi vastu. SV 36.1

Neljanda sajandi algul andis keiser Konstantinus korralduse muuta pühapäev rahva üldiseks pidupäevaks kogu Rooma impeeriumis (vt. lisa). Päikese päeva austasid nii tema paganlikud alamad kui ka kristlased. Keiser püüdis paganluse ja kristluse vastukäivust kaotada. Tema suunda toetasid kirikujuhid, kes auahnusest ja võimuihast ajendatuna ihkasid kiriku au ja hiilgust suurendada paganate massilise pöördumise arvel. Seda eesmärki teenis hästi ühine püha päev. Kuigi paljud jumalakartlikud kristlased hakkasid pühapäeva teatud määral pühaks pidama, austasid nad siiski õiget hingamispäeva kui Issanda püha ja pühitsesid seda vastavalt neljandale käsule. SV 36.2

Feapetja ei olnud oma tööd veel lõpetanud. Ta otsustas koondada kogu kristliku maailma oma lipu alla ja valitseda seda oma asevalitseja, uhke paavsti kaudu, kes väitis end olevat Kristuse esindaja. Saatan saavutas oma eesmärgi pooleldipöördunud paganate, kõrgemate vaimulike auahnuse ja maailma armastavate kirikutegelaste abil. Aeg-ajalt peeti suuri kirikukogusid, millest võtsid osa kogu maailma kirikute aukandjad. Peaaegu igal kontsiilil vajutati Jumala poolt sisse seatud hingamispäeva veidi madalamale ja kergitati samavõrra pühapäeva. Nii jõuti lõpuks paganliku püha kui jumaliku korralduse austamiseni; Piibli hingamispäev aga nimetati judaismi igandiks ja selle pühitsejad kuulutati neetuiks. SV 36.3

Suurel usust taganejal oli õnnestunud ülendada end “üle kõige, rnida nimetatakse Jumalaks või jumalateenistuseks” (2. Tess. 2,4), Ta julges muuta selle jumalikus seadusandluses oleva ainsa käsu, mis juhtis inimesed eksimatult tõelise ja elava Jumala juurde. Neljas käsk näitas Jumalat taeva ja maa Loojana ja eristab Teda kõigist väärjumalaist. Loomistöö mälestusena pühitseti seitsmes päev puhkepäevaks inimesele. Selle päeva seadis Jumal selleks, et alati hoida inimeste silme ees elavat Jumalat kui eluallikat, keda tuleb austada ja teenida. Saatana eesmärgiks on lahutada inimesed Jumalast ja ustavusest Tema käskudele. Seepärast suunab ta oma jõupingutused eriliselt selle käsu vastu, mis osutab Jumalale kui kõige Loojale. SV 36.4

Protestandid väidavad kaasajal, et Kristuse ülestõusmine nädala esimesel päeval muutis pühapäeva kristlikuks hingamispäevaks, Pühakiri ei tõenda seda. Niisugust au ei ole andnud sellele päevale ei Kristus ega Tema apostlid. Pühapäeva pidamine kristliku korraldusena on saanud alguse “seadusetuse saladusest” (2. Tess. 2,7 RV), mille mõju oli tunda juba Pauluse ajal. Millal ja kus on Issand omaks kuulutanud selle paavstluse sünnitise? Mis seadustab muudatuse, mida Pühakiri ei kinnita? SV 37.1

Kuuendal sajandil oli paavstlus juba kindlalt juurdunud. Tema troon asus impeeriumi pealinnas ja Rooma piiskop kuulutati kogu kiriku peaks. Paganlus loovutas koha paavstlusele. Lendav madu oli andnud metsalisele “oma väe ja oma aujärje ja suure võimu” (Ilm. 13,2). (Vt. lisa). Nüüd algasid Taanieli ja Ilmutuseraamatu prohvetikuulutustes ennustatud 1260 paavtliku rõhumise aastat (Taan. 7,25; Ilm. 13, 5-7). Kristlasi sunniti valima: kas loobuda puhtast usust ja tunnustada paavstlikke tseremooniaid ja jumaiateenistusviise või vaevelda vrngikongis, surra piinapingil, tuleriidal ja tapalaval. Täitusid Jeesuse sõnad: “Ka teie vanemad ja vennad ja sugulased ning sõbrad annavad teid ära ja surmavad mõned teie seast; ja teid vihatakse kõikide poolt minu nime pärast” (Luuka 21, 16.17). Ustavaid hakati taga kiusama suurema ägedusega kui kunagi varem. Kogu maailm muutus üheks suureks lahinguväljaks. Sadu aastaid pidi Kristuse kogudus otsima varjupaika kõrvalistes ja üksildastes paikades. Prohvet ütleb: “Ja naine põgenes kõrbe, kus temal oli Jumalast valmistatud ase, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskümmend päeva” (Ilm. 12,6). SV 37.2

Rooma katoliku kiriku võimuletulekuga algas pimeduse ajastu. Sedamööda, kuidas kasvas kiriku võim, süvenes pime- dus. Selle asemel, et uskuda Kristust, usu tegelikku alust, usuti Rooma paavsti. Selle asemel, et oodata pattude andestamist ja igavest pääsemist Jumalalt, vaatas rahvas paavstile ning tema poolt ametisse nimetatud preestritele ja pre~ laatidele. Rahvale õpetati, et paavst on nende maine vahemees ja Jumalale läheneda tohib ainult tema kaudu. Paavst oli neile Jumala asemik ja seepärast tuli temale tingimusteta kuuletuda. Kõrvalekaldumine paavsti nõudmistest oli küllaldaseks põhjuseks, et eksijat nii füüsiliselt kui hingeliselt kõige karmimalt karistada. Nii pöörati inimesed ära Jumalast ning suunati ekslike, puudulike ja patuste inimeste juurde, tegelikult pimeduse vürsti enese juurde, kes inimeste kaudu oma plaane teostas. Patt maskeeriti pühadusega. Kui Pühakiri lämmatatakse ja inimene hakkab ennast Jumalast kõrgemaks pidama, siis ei saagi ilmneda muu, kui pettus, vale ja alatu ülekohus. Inimlike seaduste ja traditsioonide ülistamisega kaasneb kõlbeline laostumine. See järgneb alati Jumala käskude hülgamisele. SV 37.3

Need oli Kristuse kogudusele ohtlikud päevad. Ustavaid tõekandjaid oli tõesti vähe. Vahel näis, et vale ja ebausk olid vallutanud kõik ning õige usk pidi maa pealt kaduma. Evangeeliumi asemele tõusid välise jumalateenistuse vormid, mis järjest karmimalt rahvast koormasid. SV 38.1

Lisaks sellele, et inimesi õpetati vaatama paavstile kui vahemehele, õpetati rahvast lootma omaenese tegudele kui pattude lepitusvahendile. Pikkade palverännakute, enesepiitsutamise, reliikviate kummardamise, kirikute, kabelite ja altarite ehitamise, kirikule suurte summade maksmise ja muu sellise kaudu loodeti vaigistada Jumala viha ja kindlustada Tema poolehoidu, just nagu oleks Jumal inimene, keda võib vihastada iga pisiasjaga või lepitada andide ja patukahetsustoimingutega! SV 38.2

Kiriku juhtide seas valitsevatest pahedest hoolimata näis kiriku mõju pidevalt kasvavat, Kaheksanda sajandi lõpul tulid paavsti pooldajad lagedale väitega nagu oleksid Rooma piiskopid omanud ristikoguduse algpäevil samasugust vaimulikku võimu, nagu nüüd. Selle väite kinnitamiseks tuli esitada mingi tõendus. Ja see esitati. Mungad võltsisid vanu käsi-kirju. Teatati, et on leitud kirikukogude senini tähelepanuta jäänud kirjad, mis kinnitasid paavsti ülemvõimu juba kristluse varastel aegadel. Tõe hüljanud kirik võttis need võltsingud meelsasti vastu (vt. lisa). SV 38.3

Vähesed ustavad, kes toetusid õigele alusele, olid hämmas- tuses. Nende tööd takistas kõnts, mida valeopetajad üles keerutasid. Mitmed olid isegi valmis ütlema nii nagu ehitajad Jeruusalemma müüril Nehemja ajal: “Kandja ramm raugeb, prügi on palju — meil pole jaksu ehitada müüri!” (Nehemja 4,4). Väsinud pidevast võitlusest tagakiusamise, pettuse, üle kohtu ja igasuguste Saatana poolt välja mõeldud takistuste vastu, muutusid mõned ustavad tõekandjad araks, Rahu, omanduse ja elu säilitamise nimel lahkusid nad tõeliselt aluselt. Teised, kartmata vaenlaste vastuseisu, teatasid julgelt: “Ärge kartke neid! Mõelge suurele ja kardetavale Issandale!” (Nehemja 4,8). Nad jätkasid tööd, “igaüks tema mõõk vööl” (Es. 6,17). SV 38.4

Vihkamise ja tõele vastupanu vaim on ajendanud Jumala vaenlasi igal ajastul ning alati on Jumala sulastelt nõutud valvsust ja ustavust. Kristuse sõnad esimestele jüngritele: “Mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!” (Mark. 13,37), on kehtivad Tema järelkäijatele aegade lõpuni. SV 39.1

Pimedus tihenes. Ebajumalateenistus muutus järjest üldisemaks. Kujude ees põletati küünlaid ja nende poole palvetati. Valitsesid kõige mõttetumad ebausuga seotud kombed. Inimesed olid kõigest sellest niivõrd haaratud, et mõistus näis olevat täiesti uinunud. Kuna piiskopid ja preestrid olid ise lõbuarmastavad, lihtsameelsed ja kõlvatud, oli loomulik, et neilt juhatust otsiv rahvas vajus teadmatusse ja pahedesse. SV 39.2

Uus samm paavsti omavolitsemise teel astuti üheteistkümnendal sajandil, kui paavst Gregorius VII kuulutas avalikult, et Rooma katoliku kirik on täiuslik. Tema läkituses öeldi, et kirik ei ole kunagi eksinud ja vastavalt Pühakirjale, ei eksi ka tulevikus. Mitte ükski Pühakirja tõend ei kinnitanud seda ütlust. See uhke paavst teatas, et tal on võim kõrvaldada valitsejaid. Keegi ei tohi muuta ühtki tema otsust; temal on võim muuta kõikide teiste otsuseid (vt. lisa). SV 39.3

Viis, kuidas Gregorius VII kohtles Saksa keisrit Heinrich IV, t, on ilmekas näide ilmeksimatuse kaitsja julmast iseloomust. Kuna Saksa valitseja julges eirata paavsti autoriteeti, pandi ta kiriku vande alla ja tõugati troonilt. Näinud ära, et paavsti käskkiri süvendas vürstide reetlikkust ja ähvardust, mis võis puhkeda mässuks, mõistis keiser Heinrich IV, et Roomaga on vaja rahu taastada. Oma naise ja ühe ustava teenri saatel ületas ta südatalvel Alpid, et end paavsti ees alandada. Jõudnud lossi, kus paavst Gregorius VII parajasti asus, sai ta korralduse oodata ainsagi ihukaitsjata ühes välimises õues. Talve tugevas pakases, katmata peaga, paljajalu ja patukahetsusrüüs ootas kerser seal paavsti vastuvõttu. Alles pärast seda, kui Heinrich oli kolm päeva paastunud ja oma patud pihtinud, suvatses paavst taile andestada. Sedagi tingimusel, et keiser ei asu troonile ilma paavsti eriloata. Võidurõõmus Gregorius hooples, et tema kohus on kuningate uhkust alandada. SV 39.4

Kuivõrd silmatorkav oli vahe kõrgi paavsti ülbe uhkuse ja Kristuse alandlikkuse ning lahkuse vahel! Kristus, kes oli valmis iga inimese südame ukse taga ootama ja sisse laskmist paluma, et tuua andestust ja rahu, õpetas oma jüngritele: “Kes iial teie seast tahab olla ülem, see olgu teie sulane” (Matt. 20,27 v. t). SV 40.1

Järgnevad sajandid tunnistasid Rooma katoliku kiriku poolt sisse toodud eksiõpetuste süvenemist. Juba enne paavstluse võimuletulekut äratasid paganlike filosoofide õpetused koguduses tähelepanu ja avaldasid teatud mõju. Paljud, kes end pöördunuks tunnistasid, juhindusid tegelikult endiselt paganliku mõtteteaduse õpetustest. Nad viljelesid neid edasi ise ja surusid peale ka teistele. Sel viisil liideti kristlusega ohtlikud eksiõpetused, millest väljapaistvaim oli usk hinge surematusesse ja teadvuse olemasolusse peale surma. See õpetus sai aluseks Rooma katoliku kiriku uskumusele palvetada pühakute ja neitsi Maarja poole. Sellest lähtus ka eksiopetus patuste igavesest piinast, mis juba varakult lülitati katoliku kiriku uskumustesse. SV 40.2

Nii valmistati tee veel ühele paganlikule väljamõeldisele, mida Rooma kirik nimetas puhastustuleks ja kasutas ebausklike rahvahulkade hirmutamiseks. Selle õpetuse kohaselt asus kuskil üks piinapaik, kus nende hinged, kes ei olnud ära teeninud igavest hukatust, pidid kandma karistust oma pattude eest seni kuni nad paturüvedusest vabanesid ja taevasse said (vt. lisa). SV 40.3

Et kirikule pooldajate hirmu ja pattude arvel kasu tuua, oli vaja veel üht väljamõeldist. Nii ilmus õpetus pattude andestamisest. Kõigile, kes olid valmis osa võtma paavsti sõnadest, et laiendada tema maise võimu piirkonda, karistada tema vaenlasi ja hävitada neid, kes julgesid eitada paavsti vaimulikku ülemvalitsust, tõotati mineviku, oleviku ja isegi tuleviku pattude täielikku andestamist ning kõigist ärateenitud piinadest ja nuhtlustest vabanemist, Õpetati sedagi, et kirikule raha maksmise kaudu saab patune end oma pattu- dest vabaks osta ja oma sõprade hinged piinavate leekide käest päästa. Selliste vahenditega täitis Rooma kirik oma varakambrid ja toetas nende suurejoonelist, luksuslikku ja ebavooruslikku elu, kes nimetavad end selle Kristuse esindajaiks, kel ei olnud kohta, kuhu panna oma pea (vt. lisa). SV 40.4

Piibellik püha-õhtusöömaaja korraldus asendati ebajumalateenistusliku missa ohvriga. Paavstlikud preestrid väitsid, et nad muudavad tavalise leiva ja viina tõeliseks “Kristuse ihuks ja vereks” — ja seda oma mõttetute rituaalide abil! (Kardinal Wisemen — “The Real Presence of the Body and Blood of Our Lord Jesus Christ in Blessed Eucharist, Proved from Scripture”, loeng 8, osa 3, par. 26). Pühadustteotava jultumusega väitsid nad avalikult, et neil on võim “luua Jumal — kõikide Looja”. Kristlastelt nõuti surmanuhtluse ähvardusel poolehoidu sellele kohutavale, Jumalat teotavale eksiõpetusele. Paljud, kes sellest keeldusid, hukati tuleriidal (vt. lisa). SV 41.1

Kolmeteistkümnendal sajandil loodi paavstluse kõige kohutavam võitlusvahend — inkvisitsioon. Pimeduse vürst tegutses paavstliku preesterkonna käe läbi. Salajastel nõupidamistel juhtisid Saatan ja tema inglid kokkutulnute meeli. Nende seas seisis aga nähtamatuna Jumala ingel, kes kirjutas kohutavat aruannet nõupidamise ülekohtustest otsustest ja verdtarretumapanevatest tegudest. “Suur Babülon” oli “joobunud pühade verest”. Miljonite märtrite purustatud ja moonutatud kehad otsekui kisendasid Jumala kättemaksu järele. SV 41.2

Paavstlus oli saanud maailma vägivallavalitsejaks. Kuningad ja keisrid alistusid paavsti seadlustele. Inimeste saatus nii selles elus kui ka igavikus näis olenevat temast. Aastasadu tunnustati Rooma katoliku kiriku õpetusi kõhklematult, selle kombeid täideti hardunult ja selle pühi peeti üle maa. Vaimulikkonda austati ja toetati heldekäeliselt. Rooma kirik oli sel ajal oma au, hiilguse ja võimu tipul. SV 41.3

“Paavstluse keskpäev oli maailma kesköö” (J. A. Wylie — “The History of Protestantism” k. l. ptk. 4). Pühakiri oli peaaegu tundmatu — mitte ainult rahvale, vaid ka preestritele. Nagu omaaja variserid, nii vihkasid paavstlikud juhid valgust, mis oleks paljastanud nende patud. Kõrvaldanud Jumala käsu, õigluse mõõdupuu, nautisid nad piiramatut võimu ja andusid ohjeldamatult pahedele. Lokkasid pettus, ahnus ja kõlvatus. Inimesed ei kohkunud tagasi ühegi kuriteo eest, kui selle kaudu avanes tee rikkusele või positsioonile. Paavstide ja prelaatide lossid olid kõige alatuma liiderlikkuse paigad. Mõned “pühad isad” olid süüdi nii kohutavates kurite gudes, et isegi ilmalikud valitsejad nõudsid nende kõrvaldamist troonilt. Aastasadu ei tehtud Euroopas mingeid edusam me teaduses, kunstis ega hariduses. Kristlikku maailma oli tabanud kõlbeline ja vaimne halvatus. SV 41.4

Maailma olukord Rooma katoliku kiriku võimu all tõendas prohvet Hoosea sõnu: “Mu rahvas hukkub tarkuse puudusel, et sa põlgad tarkust, siis põlgan mina sind ... Ja et sa oled unustanud oma Jumala käsuõpetuse, siis unustan minagi su lapsed!” “Maal ei ole tõsidust, armastust ega ka mitte Jumala tundmist. Sajatatakse ja valetatakse, tapetakse ja varastatakse, rikutakse abielu ja murtakse sisse ning veresüü järgneb veresüüle!” (Hoos. 4,6.1.2). Sellised olid Jumala Sõna hülgamise tagajärjed. SV 42.1