Suur Võitlus

PEATÜKK 33—ESIMENE SUUR PETTUS

Juba inimajaloo koidikul tegi Saatan algust jõupingutustega petta inimsugu. Tema, kes oli õhutanud mässu taevas, soovis haarata ka maa elanikud võitlusse Jumala valitsuse vastu. Aadam ja Eeva olid olnud täiuslikult õnnelikud, kuna nad olid kuulekad Jumala korraldustele. Just see tõsiasi oli vankumatuks tunnistuseks väite vastu, mida Saatan taevas oli esitanud: et Jumala käsk oli rõhuv ja vastuolus Tema loodolevuste heaoluga. Pealegi äratas Saatanas kadedust kaunis kodu, kus elas patuta inimpaar. Ta otsustas viia nad langusele, lahutada nad sel viisil Jumalast ja alistada oma võimu alla. Seejärel võis ta haarata enesele maa ja rajada siia oma kuningriigi, et sõdida Kõigekõrgema vastu. SV 398.2

Oleks Saatan avalikult näidanud oma tõelist olemust, oleks ta kohe tagasi löödud, sest Aadamat ja Eevat hoiatati selle ohtliku vaenlase eest. Saatan aga töötas salaja ja varjas oma eesmärki, et tõhusamalt oma kavatsusi teostada. Kasutades meediumina madu, kes tollal oli paeluva välimusega loom, pöördus Saatan Eeva poole sõnadega: “Kas Jumal on tõesti ütelnud, et ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” (1. Moos. 3, 1.) Poleks Eeva laskunud vaidlusse kiusajaga, oleks ta olnud kaitstud, kuid ta julges temaga kõnelusse astuda, ja nii langes ta Saatana kavalate võtete ohvriks. Samamoodi võidetakse paljusid ka tänapäeval. Nad kahtlevad Jumala nõudmiste õigsuses. Selle asemel, et kuuletuda Jumala käskudele, võtavad nad vastu inimlikke teooriaid, mis on tegelikult kavalaks suitsukatteks Saatana plaanidele. SV 398.3

“Ja naine vastas maole: “Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis keset aeda, on Jumal ütelnud: “Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!” Ja madu ütles naisele: “Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!” (Salmid 2-5.) Madu seletas, et nad saavad Jumala sarnaseks, omandavad senisest suurema tarkuse ja on võimelised tõusma kõrgemale tasemele. Eeva andis kiusatusele järele; tema mõjul juhiti patusse ka Aadam. Nad uskusid mao sõnu, et Jumal ei mõtelnud seda, mida Ta ütles. Esimene inimpaar ei usaldanud oma Loojat ja arvas, et Ta piirab nende vabadust ning et nad omandavad suure tarkuse ja au siis, kui nad astuvad üle Tema käsust. SV 399.1

Ent millise tähenduse omandasid Aadama jaoks sõnad: “Sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” pärast seda, kui ta oli pattu teinud? Kas ta leidis, et need tähendasidki seda, mida tõotas Saatan, nimelt tõusmist eksisteerimise kõrgemale tasemele? Sel juhul oleks üleastumisega tõepoolest palju head saavutatud ja Saatanast oleks saanud inimsoo heategija. Ei, Aadam leidis, et Jumala kohtuotsusel oli teine tähendus. Jumal ütles, et karistuseks patu eest peab inimene saama jälle mullaks, kust ta on võetud: “Sa olen põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (Salm 19.) Saatana sõnad: “Siis lähevad teie silmad lahti” osutusid tõeks ainult ühes mõttes: pärast seda, kui Aadam ja Eeva olid sõnakuulmatud Jumalale, avanesid nende silmad nägema oma rumalust! Nad tundsid nüüd kurja ja maitsesid üleastumise kibedat, oi kui kibedat vilja ... SV 399.2

Keset Eedenit kasvas elupuu, mille viljal oli jõud jäädvustada elu. Kui Aadam oleks jäänud kuulekaks Jumalale, oleks tal alati olnud vaba juurdepääs sellele puule, ja ta oleks elanud igavesti. Ent kui inimene patustas, võeti talt ära võimalus süüa elupuust. Nüüdsest allus senini täiuslik inimlaps surmale. Jumala kohtuotsus: “Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” osutab elu täielikule kustumisele. SV 399.3

Surematuse, mida tõotati inimesele kuulekaks jäämise tin- gimusel, kaotas ta üleastumise tõttu. Aadam ei saanud oma järeltulijaile anda edasi seda, mida tal enam ei olnud; seepärast poleks langenud inimsool olnud mingit lootust, kui Jumal poleks oma Poja ohvri kaudu teinud inimestele surematust uuesti kättesaadavaks. Kuna “nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud”, siis Kristus “on toonud valge ette elu ja kadumatu põlve evangeeliumi kaudu” (Rooma 5, 12; 2. Tim. 1, 1). Ainult Kristuse kaudu omandab surelik surematuse. Jeesus ütles: “Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu; aga kes ei kuule Poja sõna, see ei saa elu näha.” (Joh. 3, 36). Iga inimene võib saada selle hindamatu õnnistuse siis, kui ta on nõus täitma tingimused. Kõik, “'kes head tehes püsivusega otsivad au ja kiitust ja kadumatut põlve”, saavad “igavese elu”. (Rooma 2, 7.) SV 399.4

Ainuke, kes lubas Aadamale elu sõnakuulmatuse kaudu, oli suur petja. Mao sõnad Eevale: “Te ei sure kummatigi mitte” olid kõigi aegade esimeseks jutluseks hinge surematusest. Ja hoolimata sellest, et need sõnad toetuvad Saatana autoriteedile, korratakse neid kristlaskonna kantslitest ning enamik inimkonnast võtab selle kuulutuse niisama meelsasti vastu, nagu meie esivanemad. Jumala otsusele: “Hing, kes teeb pattu, peab surema” (Hes. 18, 20) on antud tähendus: “Hing, kes teeb pattu, ei pea surema, vaid elama igavesti. “Meil jääb üle ainult imestada sõgeduse üle, mis muudab inimesed nii kergeusklikeks Saatana väidete suhtes ja nii uskmatuiks Jumala sõnade suhtes. SV 400.1

Kui inimesel oleks olnud pärast langemist vaba juurdepääs elupuule, oleks ta elanud igavesti ja patt oleks jäädvustatud igaveseks. Kuid keerubid ja leegitsev mõõk hoidsid “elupuu teed” (1. Moos. 3, 24) ja mitte ükski inimene Aadama perekonnast ei võinud läbida seda tõket ning süüa eluandvat vilja. Seetõttu ei eksisteeri ka ainsatki surematut patust. SV 400.2

Pärast pattulangemist käskis Saatan oma inglitel suunata erilised jõupingutused sellele, et sisendada inimestesse usku loomupärasesse surematusesse. Niipea, kui kurjad inglid olid saanud mõjutada inimesi seda eksiõpetust vastu võtma, tõi Saatan inimmeeltesse mõtte, et kõik patused elavad igaveses viletsuses. Pimedusevürst esitab oma käsilaste abil Jumalat kättemaksuhimulise türannina ja teatab, et Jumal heidab põrgusse kõik need, kes Temale ei meeldi ja laseb neil seal igavesti tunda Tema viha. Saatana jutu järgi jälgib Looja rahuldustundega, neid, kes kannatavad kirjeldamatut ahastust ja väänlevad igavestes leekides. SV 400.3

Niiviisi omistab põrgu vürst inimkonna Loojale ja Heategijale oma iseloomu. Julmus on saatanlik. Jumal on armastus ja kõik Tema loomistöö oli puhas, püha ja kaunis, kuni esimene vastuhakkaja tõi maailma patu. Saatan ise on see vaenlane, kes ahvatleb inimest patule, et teda siis, kui võimalik, hävitada. Kui ta on oma ohvris kindel, tunneb ta rõõmu hävingu üle, mille ta ise on korda saatnud. Kui lubataks, tõmbaks Saatan kogu inimkonna oma võrku. Kui jumalik vägi ei astuks vahele, siis ei pääseks ükski Aadama poeg ega tütar. SV 401.1

Saatan püüab tänapäeval inimesi võita nii nagu ta tegi seda meie esivanemate juures: kõigutada nende usaldust oma Loojasse ja panna nad kahtlema Tema targas valitsemises ja käskude headuses. Et oma kuritahtlikkust ja vastuhakku õigustada, esitavad kurat ja tema saadikud Jumalat veelgi halvemana, kui nad ise on. Suur petis püüab veeretada oma iseloomu kohutavat julmust meie taevasele Isale, et näiks nagu oleks Lutsiferile tehtud taevast väljaheitmisega suurt ülekohut, kuna ta ei alistunud nii ebaõiglasele valitsejale. Saatan pakub maailmale vabadust, mida olevat võimalik nautida tema leebe valitsuse all, vastandina orjusele, mida pakkuvat Jehoova karmid seadused. Nii õnnestub tal ahvatleda inimesi truudusetusele Jumala vastu. SV 401.2

Kuivõrd vastuvõetamatu on igasuguse armastuse, halastuse ja õigluse seisukohalt õpetus, et meeltparandamatuid surnuid piinatakse tules ja väävlis igavesti põlevas põrgus selles lühikeses maises elus tehtud pattude eest nii kaua, kui elab Jumal! Ometi on see õpetus laialt levinud ja seisab kirjas kristlaskonna paljudes usutunnistustes. Üks õpetatud usuteaduse doktor ütles: “Patuste põrgupiinade jälgimine ülendab igavesti pühade õnne. Kui nad näevad neid, kes on loomult samasugused ja sündinud samasugustes tingimustes, sellises viletsuses, ennast aga nii ülendatuina, siis suudavad nad palju paremini mõista oma õnne!” Keegi teine väidab nii: “Kui Jumala hukkamõistuotsus jõustub Igavesti vihariistade kallal, siis nende piina suits tõuseb igavesti üles armuriistade nähes, kes selle asemel, et tunda kaasa õnnetuile, hõiskavad: “Aamen! Halleluuja! Kiitke Issandat!” SV 401.3

Kus kohas Piiblis leidub selline õpetus? Kas lunastatud taevas kaotavad kaastunde ja isegi tavalised inimlikud tunded? Kas need vahetatakse külmaverelise ükskõiksuse või metslase halastamatuse vastu? Ei, ei! See ei ole Jumala Raamatu õpetus! Need, kes esitavad eelpool toodud vaateid, võivad olla õpetatud ja isegi siirad inimesed, kuid nad on eksiteele viidud Saatana sosistustest. Tema paneb neid Pühakirja kindlaid sõnu vääriti mõistma, omistama Jumala armastavatele sõnadele kibeduse ja kuritahtlikkuse värvingut, mis kuulub kuradile ja mitte meie Loojale. “Nii tõesti, kui ma elan, ütleb Issand Jehoova, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja elaks! Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema?” (Hes. 33, 11.) SV 401.4

Mis kasu tooks Jumalale see, kui Ta tunneks rõõmu, nagu väidetakse, lakkamatutest piinadest ning kuulaks naudinguga kannatajate oigeid, kiljatusi ja sajatusi, keda hoitakse põrguleekides? Kas need koledad häälitsused võiksid kõlada muusikana Igavese Armastuse kõrvus? Rõhutatakse, et õelate lõputu viletsus näitab Jumala viha patu kui pahe vastu, mis on hukatuslik universumi rahule ja korrale. Milline hirmus jumalateotus! Nagu oleks Jumala viha patu vastu põhjuseks, et pattu jäädvustada. Selliste teoloogide õpetuste kohaselt paneb pidev ilma lootuseta piinamine märatsema armetud ohvrid, kes siis, kui nende raev needustes ja jumalateotustes välja purskub, kasvatavad pidevalt oma süükoormat ... Teadku kõik, et Jumala au ei suurendata patu igavesti kestmise ja lakkamatu suurendamise abil. SV 402.1

Inimmõistus ei suuda kokku arvata seda halba, mida on korda saatnud eksiõpetus igavesest piinast. Piibellik usk mis on täis armastust, headust ja kaastunnet, tumestatakse eelarvamusega ja kaetakse õudusega. Kui mõtleme sellele, millise vale värvingu on Saatan andnud Jumala iseloomule, siis ei imesta me enam selle üle, et meie armastavat Loojat kar-detakse ja lausa vihatakse! Kohutavad ettekujutused Jumalast, mida kuulutatakse kantslitest üle maailma, on muutnud tuhanded, jah, miljonid inimesed skeptikuiks ja uskmatuiks. SV 402.2

Õpetus igavesest põrgupiinast on üks neist väärõpetustest, mis moodustavad Baabüloni jälkuste viina, mida jooma meelitab Saatan kõiki rahvaid (Ilm. 14, 8; 17, 2). See, et kristlikud õpetajad hakkasid sellist eksiõpetust soosima ja pühast kõnetoolist kuulutama, on tõepoolest mõistatus. Nad võtsid selle üle rooma-katoliku kirikult, nii nagu nad võtsid vale hingamispäeva. Tõsi, seda õpetasid omal ajal õilsad ja head inimesed, kuid nemad ei saanud selle asja kohta sellist val gust, mida omame meie. Nemad olid vastutavad ainult selle valguse eest, mis paistis nende ajal; meie aga vastutame selle eest, mis paistab meie päevil. Kui me pöörduksime Juma-la Sõna tunnistusest väärõpetuste poole sellepärast, et meie isad neid õpetasid, langeme me hukkamõistu alla, mida kuulutati Baabülonile. Me joome siis tema jäleduste viina. SV 402.3

Paljud, kellele õpetus igavesest piinast on eemaletõukav, kalduvad vastupidisesse eksitusse. Nad näevad, et Pühakiri esitab Jumalat armastava ja kaastundliku Loojana ega suuda seepärast uskuda, et Ta saadab oma loodolevused igavesti põleva põrgu tulle. Kuid olles võtnud omaks õpetuse surematust hingest, ei näe nad teist võimalust kui järeldada, et kogu inimkond saab lõpuks õndsaks. Paljud arvavad, et Piibli ähvardused on mõeldud ainult selleks, et inimesi hirmu kaudu kuulekusele tuua, ja mitte sõna-sõnalt täitumiseks. Seega võib patune elada oma isekate soovide järele, jätta Jumala nõuded tähele panemata ja loota siiski, et ta lõpuks armu saab. Selline õpetus, mis usaldab Jumala halastust, kuid jätab tähele panemata Tema õigluse, meeldib lihalikule südamele ja julgustab õelaid ülekohtule. SV 403.1

Selleks, et mõista, kuidas ülemaailmset päästmist kuulutavad inimesed tõlgendavad vääralt Pühakirja oma hingehävitavate dogmade toetamiseks, piisab nende endi sõnade tsiteerimisest. Ühe uskmatu noormehe matusel, kes sai õnnetusjuhtumil otsekohe surma, valis universalistist jutlustaja leinakõne tekstiks Pühakirja sõnad Taaveti kohta.” (“Sest ta oli ennast trööstinud Amnoni pärast, kes ära surnud” v. t.) Sest ta harjus sellega, et Amnon oli surnud.” (2. Saam. 13, 39.) SV 403.2

“Minult küsitakse sageli,” ütles kõneleja, “milline on nende saatus, kes lahkuvad maailmast patus; need, kes surevad kas joobnult või roima punaste plekkidega riietel või nii nagu see noormees, kes oma elu jooksul ei tunnistanud usku ega tundnud rõõmu usulisest kogemusest. Meid rahuldab Pühakirjas öeldu. Selle Raamatu vastus lahendab südames tõusva probleemi. Amnon oli üliväga patune; ta ei kahetsenud, ta joodeti purju ja joobnuna tapeti. Taavet oli Jumala prohvet; tema pidi teadma, kas tulevases maailmas on Amnonil hea või halb elu. Kuidas väljendas ta oma südame tundeid? “Ja kuningas Taavet jättis järele Absalomi vastu väljaminemise, sest ta oli ennast trööstinud Amnoni pärast, kes ära surnud.” (Salm 39 v. t.) SV 403.3

“Ja millise järelduse saab nendest sõnadest teha? Kas mit- te sellise, et Taavet ei uskunud õpetust lõputust piinast? Nii me seda mõistame ja leiame siit võimsa tõestuse palju meeldivamale, selgitavamale ja heatahtlikumale õpetusele, ni-melt üldise pühitsuse ja rahu õpetusele. Taavet oli lohutatud oma poja surma pärast. Ja miks siis? Sellepärast, et ta võis prohvetliku silmaga vaadata aulist 'tulevikku ja näha, et poeg on lahutatud kõigist kiusatustest, vabastatud orjusest ja puhastatud patu rüvetusest ning saanud küllaldaselt pühaks ja õilsaks, et rõõmustada ülestõusnud õndsate hingede seltskonnas. Isa ainsaks lohutuseks oli teadmine, et tema armastatud poeg on eemaldatud patust ja kannatustest ning läinud sinna, kus Püha Vaimu ülevad hingused valgustavad tema pimestatud hinge, kus mõistus avaneb taevasele tarkusele ja surematu armastuse magusale joovastusele, ning kus ta saab pühitsetud loomusega nautida rahu ja taevase pärandi osadust. SV 403.4

Me soovime, et selle läbielu kaudu mõistetakse, et me usume, et taeva õndsust ei saa saavutada selle kaudu, mida meie võime selles elus teha; see ei sõltu südame muutusest meie elu ajal, ei praegusest uskumusest ega usu tunnistamisest.” SV 404.1

Nii kordab end Kristuse tunnistajaks nimetaja valet, mida lausus madu Eedenis: “Te ei sure kummatigi mitte!” Mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks.” Ta kuulutab, et kõige alatumad patused — mõrtsukad, vargad ja abielurikkujad — saavad pärast surma õiguse siseneda lõputusse õndsusesse. SV 404.2

Millele rajab see Pühakirja moonutav õpetaja oma järeldused? Ühele lausele, millega Taavet väljendas oma alistumist Jumala valitsusele. Kuningas “jättis järele Absalomi vastu väljaminemise, sest ta oli ennast trööstinud Amnoni pärast, kes oli surnud.” Kurbuse teravus pehmenes aja jooksul ja tema mõtted pöördusid surnud pojalt elavale pojale, kes oli maapaos sooritatud mõrva õiglase karistuse hirmus. Ja see oli matusekõnelejale tõendiks, et veresüüdlane ja joobnud Amnon läks otsekohe pärast surma õndsuse eluasemetesse, et seal saada puhastatud ja kõlbavaks tehtud patuta inglite seltskonna jaoks! Selline õpetus on tõepoolest hästi kohane rahuldama lihalikku südant! See on Saatana õpetus, mis teeb tagajärjekalt oma tööd. Kas peaksime imes-tama, et jumalakartmatus levib selle õpetuse tagajärjel? SV 404.3

Selle ühe valeõpetaja suund illustreerib paljude teiste oma. Siis, kui eraldatakse Pühakirja mõned sõnad kaastekstist, mis paljudel juhtumitel on täiesti vastandliku tähendusega tõlgendustele, mis neile oma õpetuse tõestamiseks omistatakse, saadakse seletused, millel pole mingit alust Jumala Sõnas. Näiteks toodud tunnistus, mis püüab tõestada, et joobnud Amnon on taevas, on tühipaljas mõttekäik, mis otseselt räägib vastu Pühakirja selgele ja kindlale väitele, et ükski joodik ei päri Jumala riiki (1. Kor. 6, 10). Sel viisil väänavad kahtlejad, uskmatud ja skeptikud tõe valeks. Nende targutustega petetakse rahvahulki, keda kiigutatakse magama lihaliku julgeoleku hällis. SV 404.4

Kui oleks õige, et kõikide inimeste hinged lähevad surmatunnil otsekohe taevasse, siis võiksime ihaldada pigemini surma kui elu. Sellise usu tõttu on paljud lõpetanud ise oma elu. Olles masendatud muredest, nõutusest ja pettumustest, näib kergena katkestada elu habras niidike ja hõljuda igavese maailma õndsusesse. SV 405.1

Jumal on oma Sõnas andnud kindla tõendi selle kohta, et Ta karistab Tema käsust üleastujaid. Neil, kes äratavad endis väärlootusi, nagu oleks Jumal liiga armuline selleks, et patuse üle õiglast kohut mõista, tarvitseb vaadata vaid Kolgata ristile. Veatu Jumala Poja surm kõneleb sellest, et “patu palk on surm” ning iga Jumala käsust üleastumine saab oma teenitud karistuse. Patuta Kristus sai patuks inimese eest; Ta talus üleastumise süüd ja lahusolekut Isast, Tema palge varjamist, kuni Päästja süda murdus ja elu kustus. Kolgata ohver toodi selleks, et patused saaksid lunastatud. Ühelgi teisel viisil ei võinud inimene patu karistusest vabaneda. Iga hing, kes keeldub sellise hinna eest saadud lepitust vastu võtmast, peab kandma oma üleastumise süüd ja karistust. SV 405.2

Vaadakem, mida õpetab Piibel jumalatute ja meeltparandamatute kohta, keda universalist ütleb olevat taevas pühade, õnnelike inglitena! SV 405.3

“Mina annan sellele, kellel on janu, eluvee allikast ilma hinnata!” (Ilm. 21, 6.) See tõotus on kehtiv ainult nende kohta, kellel on janu. Ainult need, kes tunnevad vajadust eluvee järele ja otsivad seda ka juhul, kui nad kõik muu kaotaksid, rahuldatakse. “Kes võidab, see pärib selle, ja mina olen temale Jumalaks ja tema on minule pojaks.” (Salm 7.) Siin esitatakse ühtlasi tingimused. Et tõotust pärida, peame me patule vastu seisma ja seda võitma. SV 405.4

Issand teatab prohvet Jesaja kaudu: “Ütle õigele, et tema käsi käib hästi.” “Häda õelale! Tema käsi käib halvasti, sest ta käte töö tasutakse talle!” (Jes. 3, 10. 11.) “Ehk küll patune teeb sada korda kurja,” ütleb tark mees, “ja pikendab oma päevi, tean ma siiski, et neil, kes Jumalat kardavad, käib käsi hästi, sellepärast, et nad Tema palet kardavad, kuna õela käsi ei käi hästi.” (Kog. 8, 12. 13.) Paulus tunnistab, et patune kogub “enesele viha oma kangusega ja patustpöördumata südamega vihapäevaks ja Jumala õige kohtu ilmumiseks, kes igaühele maksab tema tegude järele.” “Viletsus ning ahastus tuleb igale inimese hingele, kes kurja teeb.” (Rooma 2, 5. 6. 9.) SV 405.5

“Mitte ühelgi hoorajal ega ropul ega ahnel, kuna ta on ebajumala ori, ei ole pärandit Kristuse ja Jumala riigis.” (Efes. 5, 5.) “Nõudke rahu kõikidega ja pühitsust; ilma selleta ei saa ükski Issandat näha.” (Heebr. 12, 14.) “Õndsad need, kes oma rüüd pesevad, et neil oleks meelevald süüa elupuust ja väravaist linna sisse minna! Väljaspool on koerad ja nõiad ja hoorajad ja tapjad ja ebajumalateenijad ja kõik, kes valet armastavad ja teevad.” (Ilm. 22, 14. 15.) SV 406.1

Jumal on andnud inimestele teada oma iseloomu ja suhtumise pattu ning patusesse. “Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlasi karistamata.” (2. Moos. 34, 6. 7.) “Hävitab kõik õelad.” “Ent üleastujad kaotatakse täiesti ja õelate tulevik hävib!” (Laul 145, 20; 37, 38.) Jumala valitsuse võimu ja autoriteeti kasutatakse mässu mahasurumiseks ja ometi on kõik õiglase karistuse avaldused täielikus kooskõlas Jumala iseloomuga, kes on halastaja, pika meelega ja heatahtlik. SV 406.2

Jumal ei sunni kellegi tahet ega otsustuvõimet. Ta ei tunne rõõmu orjalikust kuulekusest, vaid soovib, et Tema loodolevused armastaksid Teda sellepärast, et Ta on armastusväärne, Issand tahab, et nad kuuletuksid Talle sellepärast, et nad hindavad arukalt Tema tarkust, õiglust ja heatahtlikkust. Kõik, kellel on õige arusaamine neist omadustest, armastavad Jumalat seepärast, et neid köidab Tema kaunis iseloom ja armastus. SV 406.3

Heasüdamlikkuse, halastuse ja armastuse põhimõtted, mida õpetas ja mille järgi elas meie Päästja, esitavad Jumala tahet ja iseloomu. Kristus ütles, et Ta ei õpeta midagi muud kui ainult seda, mida ta on saanud oma Isalt. Jumala valitsuse põhimõtted on täielikus kooskõlas Päästja nõuandega: “Armastage oma vaenlasi.” SV 406.4

Jumal mõistab kohut õelate üle universumi kasuks ja isegi nende endi kasuks, keda Tema nuhtlused tabavad. Tema tahaks teha nad õnnelikeks, kui Ta saaks seda teha kooskõlas taeva valitsuse seadustega ja Looja iseloomu õiglusega. Jumal ümbritseb meid oma armastuse tõenditega, annab teada oma käsuõpetuse ja pakub halastust, kuid inimlapsed põlgavad Tema armastust, tühistavad Tema käsud ja lükkavad tagasi Tema halastuse. Kuigi nad kasutavad pidevalt Tema ande, teotavad nad Andjat. Jumalat vihatakse sellepärast, et Jumal põlgab nende patte. Issand kannatab kaua nende kangekaelsusega, kuid lõpuks tuleb otsustav tund, mil nende saatus otsustatakse. Kas Jumal peaks ikkagi võtma mässajad enesega ja sundima neid tegema Tema tahtmist? SV 407.1

Need, kes on valinud oma juhiks Saatana ja keda tema juhendab, ei ole valmis astuma Jumala ette. Uhkus, pettus, ohjeldamatus ja halastamatus on kinnistunud nende iseloomus. Kas nad võiksid elama asuda taevasse, igavesti ühes nendega, keda nad maa peal põlgasid ja vihkasid? Valetajale ei saa tõde kunagi meeldivaks; alandlikkus ei rahulda enesest lugupidavat ja uhket; puhtus ei ole vastuvõetav kõlvatule; omakasupüüdmatu armastus ei näi isekale kütkestav. Millist rõõmu saaks taevas pakkuda neile, keda jäägitult haaravad maised ja isekad huvid? SV 407.2

Kas saaks viia neid, kes on elanud mässumeeles Jumala vastu, äkki taevasse, kus nad näevad kõrget, püha täiuslikkust, mis seal valitseb? Iga süda taevas on täidetud armastusest; kaasakiskuvalt kaunikõlaline muusika kõlab Jumala ja Talle auks, ning valguskiired voogavad lunastatutele Tema palgelt, kes istub troonil. Kas võivad need, kelle südant täidab viha Jumala, tõe ja pühaduse vastu, ühineda taevase lunastatute hulgaga ja osa võtta ühistest tänulauludest? Kas nad taluksid Jumala ja Talle au? Ei, ei! Neile anti pikk prooviaeg, et nad kujundaksid oma iseloomu taeva jaoks; kuid nad pole kasvatanud endas armastust puhtuse vastu; nad pole kunagi õppinud taevast keelt ja nüüd on liiga hilja. Jumala vastu mässav meel on muutnud nad kõlbmatuks taeva jaoks. Sealne puhtus, pühadus ja rahu oleks neile ainult piinaks; Jumala au saaks neile hävitavaks tuleks. Nad igatseksid põgeneda sellest pühast paigast, ja oleksid rõõmsad hävimise üle, mis päästab nad Tema palge eest, kes suri nende lunastamiseks. Õelate saatuse määrab nende oma valik. Nad jäetakse taevast välja nende oma soovi kohaselt. Jumal teeb seda õiglaselt ja halastavalt. SV 407.3

Nagu veeuputuse vesi, nii tunnistab ka selle suure päeva tuli Jumala lõplikku otsust, et õelad on parandamatud. Nad ei taha alluda Jumala autoriteedile. Nad on rakendanud oma tahet Jumala vastu mässamiseks, ning siis, kui nende elu lõpeb, on liiga hilja selleks, et pöörata nende mõttekäiku vastassuunda, liiga hilja, et pöörduda üleastumisest kuulekusse ja vihast armastusse. SV 408.1

Kui Jumal säästis mõrvar Kaini elu, andis Jumal sellega maailmale hoiatava eeskuju tagajärgedest, mis ilmneksid siis, kui patusel lubataks elada ja ohjeldamatult jätkata ülekohtust suunda. Kaini õpetuste ja eeskuju mõjul pöördus suur hulk tema järglastest patusse, kuni “inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad.” “Aga maa oli Jumala palge ees raisku läinud ja vägivald täitis maad.” (1. Moos. 6, 5. 11.) SV 408.2

Halastusest maailma vastu hävitas Jumal Noa ajal jumalakartmatud inimesed. Halastusest hävitas Ta Soodoma kõlvatud elanikud. Saatana petva väe kaudu võidavad ülekohtutegijad kaasinimeste poolehoiu ja imetluse ning juhivad oma mõju kaudu mässule teisigi. Nii oli lugu Kaini ja Noa, Aabrahami ja Loti päevil; nii on lugu ka meie ajal. Halastusest universumi vastu hävitab Jumal lõpuks Tema armu põlgajad. SV 408.3

“Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.” (Rooma 6, 23.) Elu on õigete pärand, õelate osaks on surm. Mooses ütles Iisraelile: “Vaata, mina panen täna su ette elu ja hea, surma ja kurja.” (5. Moos. 30, 15.) Surm, mida nendes kirjatekstides silmas peetakse, ei ole see surm, mida kuulutati Aadamale, sest kogu inimkond kannatab tema üleastumise karistust. See on “teine surm”, mida vastandatakse igavesele elule. SV 408.4

Aadama patu tagajärjel kandus surm edasi kogu inimsoole. Kõik lähevad ühtviisi alla hauda ning lunastusplaani kohaselt äratatakse kõik hauast ka üles. “Tuleb õigete ja üle-kohtuste ülestõusmine;” “sest nõnda surevad kõik Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses.” (Ap. t. 24, 15; 1. Kor. 15, 22.) Kuid kahe inimklassi vahel, kes haudadest väljuvad, on erinevus. “Kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.” (Joh. 5, 28. 29.) Kes on “väärt arvatud” elu ülestõusmiseks, on “õndsad ja pühad”. “Nende üle ei ole teisel surmal meelevalda” (Ilm. 20, 6). Ent need, kes ei ole saa- nud kahetsuse ja usu kaudu andestust, peavad vastu võtma üleastumise karistuse — “patu palga”. Nad kannavad karistust, mis vastab kestvuselt ja valjuselt nende “tegudele”, kuid lõpuks hävivad nad teises surmas. Kuna Jumalal on võimatu päästa pattudesse jäävat patust oma õigluse ja halastuse pärast, siis lõpetab Looja tema eksisteerimise. Üleastumise tõttu ei ole ta osutunud igaviku vääriliseks. Piibel ütleb: “Natuke aega ja õelat ei ole enam; sa vahid tema aset, aga teda pole kuskil.” Teisal öeldakse: “Ja siis on, nagu ei oleks neid olnudki” (Laul 37, 10; Obad. 16). Häbiga kaetud, vajuvad nad igavesse unustusse. SV 408.5

Nii tehakse lõpp patule koos sellest tuleneva viletsuse ja laostumisega. Taavet ütleb: “Sa hukkasid õela, sa pühkisid ära nende nime alatiseks ja igaveseks! Vaenlased on hävi-nud, nad on jäädavad rusud.” (Laul 9, 5. 6.) Ilmutuseraamatu autor Johannes nägi nägemuses igavest armuriiki ja kuulis kaunist, ebakõladest vaba kiituselaulu. Ta kuulis, kuidas iga olend taevas ja maa peal andis austust Jumalale. (Ilm. 5, 13.) Siis ei ole enam ainsatki vastu hakkavat, Jumalat teotavat inimest, mitte ainsatki hinge, kes väänleks lõputuis piinades, ei ainsatki olendit põrgus, kelle karjed seguneksid päästetute lauludega. SV 409.1

Eksiõpetusel hinge surematusest põhineb ka teooria teadvusest surmas — õpetus, mis nagu igavene piingi on vastuolus Pühakirja sõnadega, mõistuse ja inimlike tunnetega. Vastavalt populaarsele uskumusele on lunastatud taevas kursis kõigega, mis toimub maa peal, eriti neist maha jäänud sõprade eluga. Kuidas võiks tulla surnutele õnneks see, kui nad tunnevad teiste elumuresid, on tunnistajaiks pattudele, mida teevad neile armsad inimesed, ning näevad neid talumas elumuresid, pettumusi ja ahastust! Kuivõrd saaksid taevalikku õndsust nautida need, kes hõljuvad oma maa peal elavate sõprade kohal? Kuivõrd eemaletõukav on uskumus, et niipea kui hingeõhk lahkub kehast, saadetakse pattukahetsematu hing põrguleekidessel Millist sügavat ahastust peavad tundma need, kes näevad oma sõpru minevat hauda ettevalmistamatult, eeldusel, et nad astuvad viletsuse ja patususe igavikku! Paljusid on see valulik mõte viinud hullumeelsusse. SV 409.2

Mida ütleb Pühakiri nende küsimuste kohta? Taavet kinnitab, et inimesel ei ole surmas teadvust. “Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted!” (Laul 146, 4.) Saalomon annab sa- ma tunnistuse: “Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi.” “Niihästi nende armastus kui ka viha, samuti nende armukadeduski on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa sellest kõigest mis päikese all sünnib!” “Sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust.” (Kog. 9, 5. 6. 10.) SV 409.3

Kui Hiskija palve peale pikendati tema elu viisteist aastat, avaldas tänulik kuningas Jumalale kiitust Tema suure halastuse eest. Oma laulus väljendas ta põhjuse, miks ta nii rõõmustas. “Sest surmavaid ei kiida sind, surm ei ülista sind, hauda vajunud ei looda su ustavuse peale! Elav, ainult elav kiidab sind, nõnda nagu minagi teen täna.” (Jes. 38, 18. 19.) Populaarne eksiõpetus väidab, et õiged surnud on taeva õndsuses, kus nad kiidavad Jumalat surematu keelega; kuid Hiskija ei näinud surmas sellist suurepärast väljavaadet. Tema sõnad on kooskõlas Taaveti tunnistusega: “Sest surmas ei meenutata sind! Kes surmavallas tänab sind?” “Ei surnud kiida Jehoovat ega need, kes lähevad alla surmavaikusesse.” (Laul 6, 5; 115, 17.) SV 410.1

Nelipühipäevil ütles Peetrus, et peavanem Taavet “on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänapäevani.” “Sest Taavet ei ole läinud taevasse.” (Ap. t. 2, 29. 34.) Fakt, et Taavet jääb hauda kuni ülestõusmiseni, tõestab, et õiged ei lähe suremisel taevasse. Ainult ülestõusmise kaudu ja selle tõttu, et Kristus on hauast üles tõusnud, võib Taavet lõpuks istuda Jumala paremale käele. SV 410.2

Paulus väitis: “Sest kui surnuid ei äratata, siis ei ole ka Kristust äratatud. Aga kui Kristus ei ole äratatud, siis on teie usk tühine ja te olete alles oma pattude sees. Siis on ka need, kes Kristuse sees on läinud hingama, hukka saanud.” (1. Kor. 15, 16-18.) Kui nelja tuhande aasta jooksul surnud õiged oleksid kohe taevasse läinud, kuidas oleks siis Paulus saanud öelda: Kui ei ole ülestõusmist, “siis on ka need, kes Kristuse sees on läinud hingama, hukka saanud?” Ülestõusmine poleks sel juhul vajalik. SV 410.3

Märter Tyndale ütles surnute seisukorra kohta: “Ma tunnistan avalikult, et ma pole veendunud, et nad on juba täies aus, nagu on Kristus ja Jumala valitud inglid. Ma ei pea seda enda usutunnistuseks, sest vastasel korral oleks kuulutus liha ülestõusmisest asjatu.” (William Tyndale, eessõna Uuele Testamendile, välja antud 1534.) Uuesti trükitud “British Reformers'is — “Tindal, Frith, Barnes”, lk. 349.) SV 410.4

Vaieldamatu on fakt, et lootus igavesele õndsusele kohe pärast surma ongi põhjuseks, miks Piibli õpetus ülestõusmisest on kõrvale jäänud. Asjade sellist kulgu märkas dr. Adam Clarke, kes ütles: “Näib, et algkristlaste seas peeti õpetust ülestõusmisest palju tähtsamaks kui nüüd! Millest see tuleneb? Apostlid rõhutasid seda tõde ikka ja alati ning õhutasid Jumala lapsi selle kaudu hoolsusele, kuulekusele ja rõõmsameelsusele; kuid nende järglased meie päevil mainivad seda nii harva! Nii jutlustasid apostlid ja nii uskusid algkristlased; nii kõneleme meie ja nii usuvad meie kuulajad. Evangeeliumis ei leidu ühtegi õpetust, millele pandaks suuremat rõhku, kuid praeguses jutlustamissüsteemis pole ühtegi õpetust, mis oleks rohkem hooletusse jäetud!” (“Commentary”, märkusi 1. Kor. 15 kohta, § 3.) SV 410.5

See häbiväärne mahavaikimine on kestnud seni, kuni ülestõusmise auline tõde on peaaegu täiesti varju jäänud ja kristliku maailma silmis kadunud. Üks juhtiv usuline autor ütleb 1. Tess. 4, 13-18 toodud Pauluse väljendust seletades nii: “Praktilise lohutuse tagamise eesmärgil vahetab õpetus õigete õndsate surematusest välja ebakindla õpetuse Issanda teisest tulemisest. Surma hetlkel tuleb Issand meile järele. See on asi, mida me peame ootama ja lootma. Surnud on juba läinud ausse! Nad ei oota oma kohtuotsuse ja õndsuse pasunahüüdu!” SV 411.1

Kui Jeesus oli oma jüngritest lahkumas, ei öelnud Ta neile, et nad varsti tulevad Tema juurde. “Ma lähen teile aset valmistama,” ütles Ta. “Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde.” (Joh. 14, 2. 3.) Paulus ütleb neile lähemalt: “Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt, selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga.” Ja ta lisab: “Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega!” (1. Tess. 4, 16-18.) Milline suur erinevus on nende lohutussõnade ja universalistist jutlustaja sõnade vahel, mida eelnevalt tsiteerisime! Jutlustaja lohutas leinavaid sõpru kinnitusega, et ükskõik kui patune surnu ka oli, võeti ta elust lahkumise hetkel inglite hulka. Paulus seevastu juhib oma vendade tähelepanu Issanda tulekule, mil haua köidikud murtakse ja “Kristuses surnud” äratatakse igavesele elule. SV 411.2

Enne kui keegi tohib astuda õndsuse eluasemetesse, tuleb tema kohtuasi uurimisele ning tema iseloom ja teod Jumala ees läbivaatusele. Kõigi üle mõistetakse kohut vastavalt sellele, kuidas on kirjutatud raamatuisse. Inimesele tasutakse tema tegude järgi. See kohtumõistmine ei toimu inimese suremisel. Pane tähele Pauluse sõnu: “Ta on seadnud päeva, mil ta tahab kohut mõista maailma üle õiglase mehe läbi, kelle ta selleks on määranud, ja pakub usku kõigile pärast seda, kui ta on tema surnuist üles äratanud!” (Ap. t. 17, 31.) Siin viitab apostel selgesti ajale, mis tollal oli alles tulevikus, kuid mille Jumal on määranud maailma üle kohtumõistmiseks. SV 411.3

Juuda peab silmas sama perioodi, kui ta ütleb: “Ja et tema inglid, kes oma seisust ei hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani kinni igaveste ahelatega pilkase pimeduse alla suure päeva kohtuks.” Ta tsiteerib ka Eenoki sõnu: “Vaata, Issand tuleb oma pühade kümnetuhandetega pidama kohut kõigile.” (Juuda 6, 14. 15.) Johannes kuulutab, et ta nägi “surnuid,, suuri ja pisukesi, seisvat aujärje ees, ja raamatud avati... Ja surnutele mõisteti kohut seda mööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud.” (Ilm. 20, 12.) SV 412.1

Ent milleks siis, kui surnud juba rõõmustavad taeva õndsuses või väänlevad põrguleekides, on vaja veel tulevast kohut? Jumala Sõna õpetused nendes tähtsates küsimustes ei ole ebaselged ega vasturääkivad, terve mõistus mõistab neid. Milline siiras inimene suudaks näha tarkust või õiglust väärteoorias? Kas õiged rõõmustaksid pärast nende kohtuasjade uurimist heakskiitva otsuse üle: “See on hea, sa hea ja ustav sulane! ... Mine oma Issanda rõõmusse” juhul, kui nad on elanud Tema juures juba pikki ajastuid? Kas õelad kutsutakse piinapaigast võtma vastu kohtuotsust maailma Kohtunikult “Minge ära minu juurest, te neetud, igavesse tulle”? (Matt. 25, 21/41.) Milline pilge! Milline häbistav süüdistus Jumala tarkuse ja õigluse suhtes! SV 412.2

Õpetus hinge surematusest oli üks neist valeõpetustest, mille rooma-katoliku kirik paganluselt laenas ja kristliku religiooniga ühendas. Martin Luther nimetas seda “koletislikuks väljamõeldiseks, osaks Rooma paavsti käskkirjade sõnnikuhunnikust.” (E. Petavel, “The Problem of Immortality”, lk. 255.) Seletades Saalomoni sõnu Koguja raamatus — “surnud ei tea midagi,” ütleb reformaator: “Ühes teises kohas kinnitab ta, et surnutel ei ole... tundmist, Seal pole, ütleb ta, mingit kohustust, oskust, teadmist ega tarkust. Saalomon usub, et surnud magavad ja ei tunne üldse midagi; surnud ei arvesta päevi ega aastaid. Siis kui nad ärata- takse, näib neile, nagu oleksid nad maganud vaevalt ühe minuti.” (Martin Luther “Exposition of Salomon's Booke Called Ecclesiastes”, lk. 152.) SV 412.3

Mitte kusagil Pühakirjas ei leidu mingit tõendit selle kohta, et õiged saavad kätte tasu ja õelad oma karistuse kohe suremisel. Patriarhid ja prohvetid ei ole jätnud ainsatki sellesuunalist kinnitust. Kristus ja Tema apostlid pole samuti sellest midagi kõnelnud. Piibel õpetab selgesti, et surnud ei lähe kohe taevasse. Nad magavad kuni ülestõusmiseni (1. Tess 4, 14; Iiobi 14, 10-12). Just sel päeval, kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb (Kog. 12, 6), kaovad inimese mõtted. Neil, kes lähevad alla hauda, on rahu. Nad ei tea enam midagi sellest, mis toimub päikese all. (Iiobi 14, 21.) Õnnis rahu väsinud õigetele! Aeg, olgu see pikk või lühike, näib neile vaid hetkena. Nad magavad. Neid äratab alles Ju-mala pasun aulisele surematusele. “Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena.. . Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis on kirjutatud: “Surm on neelatud või-dusse” (1. Kor. 15, 52-54). Kui inimlapsed äratatakse sellest sügavast unest, jätkavad nad oma mõttekäiku sealt, kus see lakkas. Viimane tunne oli surmavalu; viimane mõte oli surmasse hääbumisest. Kui nad hauast tõusevad, kõlab nende esimene rõõmus mõte võidurõõmsas hüüdes: “Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” (Salm 55.) SV 413.1