Suur Võitlus

PEATÜKK 27—NÜÜDISAEGSED ÄRKAMISED

Jumala Sõna ustav kuulutamine on viinud alati tulemusteni, mis tunnistavad selle jumalikust päritolust. Jumala sulaste kuulutust muistsel ajal saatis Jumala Vaim, ja sõnal oli vägi. Patused tundsid südametunnistust elustuvat. “Valgus, mis valgustab iga inimest, oli tulemas maailma” ja see valgustas nende hinge salajasi soppe ning paljastas pimedusse peidetud asjad. Sügav veendumus haaras mõistust ja südant. Nad tulid tunnetusele patu, õiguse ja tulevase kohtu suihtes. Nad hakkasid mõistma Jehoova õigust ning neid valdas hirm ilmuda süüdlasena ja ebapuhtana südamete Läbikatsuja ette. Nad hüüdsid ahastuses: “Kes päästab mind sellest surma ihust?” Kui inimeste ees avanes Kolgata rist ja see lõputult suur patuste inimeste eest toodud ohver, mõistsid nad, et ainult Kristuse teened võisid lepitada nende üleastumised; et ainult Kristus võis lepitada inimest Jumalaga. Usu ja alandlikkusega võtsid nad vastu Jumala Talle, kes võtab ära maailma patu. Jeesuse vere läbi said nad mineviku pattude andestuse. SV 345.2

Need hinged kandsid meeleparanduse vilja. Nad uskusid, neid ristiti ja nad tõusid veest, et olla uus loodu Kristuses Jeesuses ja mitte käia enam oma endiste tahtmiste ja himude järele, vaid usu kaudu Jumala Pojasse peegeldada Tema iseloomu ja puhastada ennast nii nagu Tema on puhas. Neid asju, mida nad kord vihkasid, armastasid nad nüüd ja neid asju, mida nad kord armastasid, hakkasid nad vihkama. Uhked ja iseteadjad muutusid südamelt leebeteks ja alandlikeks. Kergemeelsed ja kõrgid muutusid tõsisteks ja tagasi-hoidlikeks. Labased muutusid aupaklikeks, joobnud kaine- teks ja liiderlikud moraalselt puhtaiks. Edevad maailma moed heideti kõrvale. Kristlaste ehteks ei olnud “välispidine juuste palmitsemine, kulla ümberriputamine ega toredate riietega riietumine, vaid varjul olev südame inimene, tasane ja vaikse vaimu kadumatuses, mis on kallis Jumala ees.” 1. Peetr. 3, 3. 4. SV 345.3

Äratuskoosolekud panid inimesi sügavalt südant läbi katsuma ja alanduma. Neid iseloomustasid pühalikud, tõsised üleskutsed, igatsev kaastunne aidata Kristuse verega ostetud hingi. Mehed ja naised palvetasid ja võitlesid koos Jumalaga kaasinimeste päästmise pärast. Selliste ärkamiste viljad ilmnesid inimestes, kes ei kohkunud tagasi enesesalgamise ja ohvri ees, vaid rõõmustasid, et neid arvati väärt kannatama Kristuse pärast etteheiteid ja raskeid katsumusi. Inimesed nägid muutust nende elus, kes tunnistasid Jeesuse nime. Ühiskonnale oli nende mõju kasuks. Nad kogusid Kristusega ja külvasid Vaimule, et lõigata igavest elu. SV 346.1

Nende kohta võis öelda: “Kurvastusite meeleparanduseks.” “Sest kurvastus Jumala meele järele saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma. Sest vaadake, kuidas otse see, et te saite kurvaks Jumala meele järele, on teis tekitanud millise hoole, millise vabandamise, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsemise, millise innukuse, millise karistuse! Te olete kõikepidi osutanud endid puhtaiks selles asjas.” 2. Kor. 7, 9-11. SV 346.2

Selline on Jumala Vaimu töö tagajärg. Tõelisest meeleparandusest pole aga jälgegi seal, kus ei toimu elu muutus. Kui patune teeb uue tõotuse ja tagastab selle, mille on röövinud, tunnistab oma pattu, armastab Jumalat ja oma kaasinimesi, võib ta olla kindel, et ta on leidnud rahu Jumalaga. Sellised tulemused järgnesid möödunud aegade usulistele ärkamistele. Nende vili näitas, et Jumal õnnistas neid inimeste päästmisel ja inimkonna kõlbluse tõstmisel. SV 346.3

Kuid paljud nüüdisaegsed äratused erinevad märgatavalt neist Jumala armu ilmutustest, mis järgnesid varasematel aegadel Jumala sulaste tööle. On tõsi, et on ärganud laialdane usuline huvi; paljud tunnistavad ümberpöörmisest ja kirikute -liikmeskond kasvab, kuid kõigele vaatamata pole tulemused sellised, mis tunnistaksid tõelise vaimuliku elu sa-maväärsest kasvust. Valgus, mis leegitseb teatud aja, kustub varsti ja sellele järgnev pimedus on suurem kui enne. SV 346.4

Kahjuks orienteeruvad populaarsed äratused liiga sageli ainult kujutlusvõime ja tunnete mõjutamisele, et niiviisi äratada armastust selle vastu, mis on uus ja erutav. Selliselt võidetud pöördunutel on vähe soovi kuulata Piibli tõdesid, vähe huvi prohvetite ja apostlite tunnistuse vastu. Kui usulises teenistuses ei ole midagi kõmulist, pole sellel nende silmis mingit külgetõmbejõudu. Süvenemist ja mõtlemapanevat kaalumist nõudev kuulutus, mis pöördub osavõtmatu mõistuse poole, ei leia mingit vastukaja. Jumala Sõna selgeid hoiatusi, mis puudutavad otseselt nende igavesi huvisid, ei panda tähele. SV 346.5

Iga tõeliselt pöördunud inimese suureks eluküsimuseks jääb tema isiklik vahekord Jumala ja igaveste asjadega. Ent kus on Jumalale pühendumine tänapäeva populaarsetes kiri-kutes? Pöördunud ei loobu oma uhkusest ja maailma armastusest. Nad ei soovi ennast salata ega kanda oma risti ja järgida tasast ning alandlikku Jeesust rohkem kui enne pöördumist. Religioon on saanud uskmatutele ja skeptikutele meelelahutuseks, sest paljud, kes kannavad selle nime, et tunne selle põhimõtteid. Jumalakartuse vägi on paljudest kirikutest peaaegu kadunud. Seltskondlikud väljasõidud, kiriklikud etendused, kiriku väljamüügid, toredad majad, oma isikuga seotud uhkeldamine on mõtted Jumalast eemale peletanud. Maavaldused, varandused ja ilmalikud tegevusalad on vallanud mõtted nii, et igavese väärtusega asjad leiavad vaevu põgusat tähelepanu. SV 347.1

Vaatamata laialt levinud usu ja valguse langusele, on neis kirikuis Kristuse tõelisi järelkäijaid. Enne maad tabavaid viimaseid Jumala kohtunuhtlusi toimub Jumala rahva seas selline lihtsa jumalakartuse taaselustumine, millist pole nähtud pärast apostellikku aega. Jumala Vaim ja vägi valatakse välja Tema laste peale. Sel ajal lahkuvad paljud neist kirikutest, kus selle maailma armastus on välja tõrjunud armastuse Jumala ja Tema Sõna vastu. Paljud nii jutlustajate kui ka rahva hulgast võtavad rõõmuga vastu need suured tõed, mida Jumal sel ajal on lasknud kuulutada, et valmistada inimesi Issanda teiseks tulekuks. Hingevanlane soovib seda tööd takistada. Ja enne kui tuleb aeg selliseks äratuseks, püüab ta tõkestada seda võltsingute esitamisega. Neis kirikuis, mida ta saab allutada oma petlikule väele, toob ta esile ilminguid, mis jätavad mulje nagu oleks Jumala eriline õnnistus valatud välja: seal avaldub see, mida peetakse suureks usuliseks huviks. Rahvahulgad juubeldavad selle pärast, et Jumal nii imeväärselt nende heaks töötab, kuid te- gelikult tegutseb hoopis teine vaim. Usulise sildi all püüab Saatan laiendada oma mõju kristliku maailma üle. SV 347.2

Paljudes äratustes, mis on toimunud möödunud poole sajandi jooksul, on suuremal või vähemal määral olnud tegevuses samad mõjud, mis ilmnevad tulevikus ulatuslikumates liikumistes: emotsionaalne erutus, tõe ja vale segu, mis on osavalt kohandatud eksiteele viimiseks. Siiski ei tarvitse keegi lasta end petta. Jumala Sõna valgel pole raske otsustada liikumiste iseloomu üle. Alati kui inimesed jätavad hooletusse Piibli tunnistuse ning pöörduvad kõrvale sellistest selgetest hinge häbikatsuvatest tõdedest, mis nõuavad enesesalgamist ja maailmast loobumist, võime olla kindlad, et Jumal ei anna oma õnnistust. Juhise järgi, mis Kirstus ise on andnud — “Nende viljast te tunnete nad” (Matt. 7, 16) — saab selgeks, et neis liikumistes ei tööta Jumala Vaim. SV 348.1

Oma Sõna tõdedes on Jumal end inimestele ilmutanud; sellepärast on tõde kõigile,kes selle vastu võtavad, kaitsekilbiks Saatana pettuste vastu. Nende tõdede hooletusse jätmine on avanud ukse pahedele, mis nüüdses usulises maailmas on nii laialt levinud. Suuresti on ununenud Jumala käsuõpetuse olemus ja tähtsus. Väär arusaam Jumala käsuõpetuse olemusest, muutumatusest ja kohustuslikkusest on viinud valedele arusaamadele ümberpöördumisest ja pühitsusest. Tulemuseks on koguduste vagaduse taseme langus. Siin peitub Jumala väe ja Vaimu puudumise põhjus meie aja äratustes. SV 348.2

Mitmesugustes ususektides on vagaduse poolest väljapaistvaid inimesi, kes seda fakti tunnustavad ja selle pärast südant valutavad. Professor Edwards A. Park ütleb kaasaegsetest usulistest ohtudest kõneldes tabavalt: “Üks ohu allikas on see, et kantsel jätab hooletusse jumaliku käsu rõhutamise. Endistel aegadel oli kantsel südametunnistuse hääle võimendaja... Meie kõige kuulsamad jutlustajad andsid oma kõnedele imestusväärse ülevuse, samal ajal kui nad järgisid Meistri eeskuju käsu, selle õpetuste ning hoiatuste väljapaistvaks tegemisel. Nad kordasid kaht suurt põhimõtet: et käsuõpetus on Jumala täiusliku iseloomu koopia ja, et inimene, kes ei armasta käsku, ei armasta evangeeliumi, sest käsuõpetus nagu evangeeliumgi on peegel, mis peegeldab Jumala tõelist olemust. See oht viib teiseni, nimelt patu ulatuse ja pahelisuse alahindamiseni. Käsu õiguse tunnustamine on pöördvõrdeline sellele mittekuuletumise ülekohtuga.” SV 348.3

“Lähedases suguluses nimetatud ohtudega on oht alahin- nata Jumala õiglust. Tänapäeva jutlustajatel on kalduvus Jumala õiglust jumalikust headusest välja jätta, madaldada headus mingiks tundeks, selle asemel et ülendada see põhimõtteks. Uus teoloogiline prisma lahutab selle, mille Jumal on ühendanud. Kas Jumala käsk on hea või halb? Ta on hea. Siis on ka õiglus hea, sest see on eelsoodumus käsu täitmiseks. Harjumusest alahinnata Jumala käsku ja õiglust, samuti inimeste sõnakuulmatuse ulatust ja pahelisust, libisevad inimesed kergesti harjumusse alahinnata armu, mis on teinud lepituse patu eest.” Nii kaotab evangeelium inimeste silmis oma väärtuse ja tähtsuse, ja varsti on nad valmis heitma kõrvale ka Piibli. SV 348.4

Paljud usuõpetajad väidavad, et Kristus tühistas oma surmaga käsu ja et inimesed on nüüdsest peale vabastatud selle nõuetest. Mõned, kujutavad käsuõpetust ränga ikkena ja vastandavad käsu orjusele vabaduse, millest saadakse osa evangeeliumi kaudu. SV 349.1

Prohvetid ja apostlid ei suhtunud niiviisi Jumala pühasse käsku. Taavet ütles: “Ja avaruses käia, sest ma nõuan sinu korraldusi!” Laul 119, 45. Apostel Jakoobus, kes kirjutas pärast Kristuse surma, viitab kümnele käsule kui “kuninglikule käsule” ja “vabaduse täiuslikule käsule”. Jak. 2, 8; 1, 25. Ilmutuseraamatu kirjutaja kuulutab pool sajandit pärast ristilöömist õnnistusi neile, “kes tema käsusõnade järele teevad, et neil võiks meelevald olla elupuust süüa ja nemad võiksid väravaist linna, sisse minna.” Ilm 22, 14 (vt.). SV 349.2

Väide, et Kristus tühistas oma surmaga Isa käsud, on alusetu. Kui oleks olnud võimalik muuta või tühistada käsku, poleks Kristus pidanud surema, et inimest patu karistusest päästa. Käsu tühistamise asemel tõestas Kristuse surm hoopiski seda, et käsk on muutumatu. Jumala Poeg tuli, et “teha õpetus suureks ja võimsaks”. Jes. 42, 21. Ta ütles: “Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust”; kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest.” Matt. 5, 17. 18. Ja enese kohta ütleb Ta: “Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu käsuõpetus on mu sisemuses.” Laul 40, 8. SV 349.3

Jumala käsuõpetus on oma olemuselt muutumatu. Ta on Looja tahte ja iseloomu ilmutus. Jumal on armastus ja Tema käsk on armastus. Käsuõpetuse kaheks suureks põhimatteks on armastus Jumala ja armastus inimese vastu. “Siis on armastus käsu täitmine.” Hooma 13, 10. Jumala iseloom on õigus ja tõde, selline on ka Tema käsuõpetuse olemus. Laul- ja ütleb: “Su käsuõpetus on tõde”; “kõik su käsud on õigus”. Laul 119, 142. 172. Ja apostel Paulus möönab: “Nõnda on siis käsk püha, käsusõna püha ja õige ja hea”. Rooma 7, 12. Selline käsusõna, mis on Jumala tahte väljendus, peab olema niisama püsiv nagu Tema Loojagi. SV 349.4

Pöördumise ja pühitsemise ülesandeks on lepitada inimesed Jumalaga, tuua nad kooskõlla Tema käsuõpetuse põhimõtetega. Alguses loodi inimene Jumala näo järele. Ta oli täielikus kooskõlas Jumala loomuse ja käsuga; õigluse põhimõtted olid kirjutatud tema südamesse, kuid patt võõrutas ta oma Loojast. Enam ei peegeldanud ta Jumala kuju. Tema süda oli sõjajalal Jumala käsu põhimõtetega. “Sellepärast, et liha mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala käsule ega võigi alistuda.” Rooma 8, 7. Ent “nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud”, et inimene saaks lepitatud Jumalaga. Kristuse teenete kaudu võivad inimesed saada jälle kooskõlla oma Loojaga. Inimese südant peab uuendama Jumala arm. Ta peab saama uue elu ülalt. Selline muutus on uussünd ja ilma selleta, ütleb Jeesus, ei või te Jumala riiki pääseda”. SV 350.1

Esimeseks sammuks Jumalaga lepituse otsimise teel on veendumine oma patus. “Patt on see, mis on käsu vastu.” “Sest käsu kaudu tuleb patu tundmine.” (1. Joh. 3, 4; Rooma 3, 20.) Selleks, et mõista oma süüd, peab patune kontrollima oma iseloomu Jumala õiguse mõõdupuuga. See mõõdupuu on peegel, mis näitab õige iseloomu täiuslikkust ja võimaldab tal näha puudusi oma iseloomus. SV 350.2

Käsk ilmutab inimesele tema patte, kuid ei anna ravimit. Käsuõpetus tõotab elu kuulekale, kuid teatab ka, et üleastuja osaks on surm. Ainult Kristuse avangeelium võib vabastada inimese patu hukkamõistust. Patune peab pöörduma Jumala poole, kelle käsust ta on üle astunud, ja uskuma Kristusesse ning Tema lepitavasse ohvrisse. Niiviisi saab ta nende pattude andestuse, mida ta on möödunud elu jooksul teinud, ja saab osa jumalikust olemusest; temast saab Jumala laps ja ta saab lapsepõlve vaimu, kelles ta hüüab: “Abba! Isa!” SV 350.3

Kas ta võib nüüd vabalt üle astuda Jumala käsust? Paulus ütleb: “Kas me siis teeme käsu tühjaks usu läbi? Mitte sugugi, vaid me kinnitame käsku!” “Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles?” Ja Johannes tunnistab: “Sest see on Jumala armastus, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked!” Rooma 3, 31; 6, 2; 1. Joh. 5, 3. Uussünni kaudu tuuakse süda kooskõlla Jumalaga, ühtlasi ka kooskõlla Tema käsuõpetusega. Kui see suur muutus on patuses toimunud, siis on ta läinud surmast ellu, patust pühadusse, üleastumisest ja vastuhakkamisest kuulekusse ja truudusesse. Vana elu, mille jooksul ta oli Jumalale võõras, on lõppenud ning uus lepituse, usu ja ar-mastuse elu on alanud. Siis viiakse “käsu õigus” “täide meie sees, kes me ei käi liha järele, vaid vaimu järele”. Rooma 8, 4. Ja inimene hüüab: “Kuidas ma armastan sinu käsuõpetust! Iga päev mõlgutan ma mõttes seda!” Laul 119, 97. SV 350.4

“Jehoova käsuõpetus on laitmatu, see kosutab hinge.” Laul 19, 8. Ilma käsuõpetuseta ei ole inimesel õiget arusaamist Jumala puhtusest ja pühadusest ning omaenda süüst ja ebapuhtusest. Tal ei ole õiget arusaamist patust ega vajadust kahetsuse järele. Ta ei näe oma hukatuslikku olukorda Jumala käsuõpetusest üleastujana ega mõista seetõttu ka oma vajadust Kristuse lepitava vere järele. Ta võtab lihtsalt vastu pääste lootuse ilma südame põhjaliku muutuseta ja elu uuenduseta. Nii esineb külluses pealiskaudseid ümberpöörmisi ja rahvahulgad, kes selliselt liituvad kogudusega, pole kunagi liitunud Kristusega. SV 351.1

Ekslikel teooriatel pühitsuse kohta, mis tulenevad Jumala käsuõpetuse hooletusse jätmisest või äraheitmisest, on väljapaistev koht tänapäeva usulistes liikumistes. Need teooriad on väärad õpetuslikust küljest ja ohtlikud praktiliste tagajärgede poolest. Kuna neid üldiselt propageeritakse, on seda enam vajalik, et kõigil oleks selge arusaamine sellest, mida Pühakiri pühitsuse kohta räägib. SV 351.2

Piibel õpetab selgesti, mis on pühitsus ja kuidas seda saavutada. Apostel Paulus ütleb oma kirjas Tessaloonika kogudusele: “Sest see on Jumala tahtmine, teie pühitsus.” Ja palub: “Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid täielikult.” 1. Tess. 4, 3; 5, 23. Päästja palvetas oma jüngrite pärast: “Pühitse neid tões — sinu sõna on tõde.” Joh. 17, 17. Paulus õpetab, et usklikud peavad olema “Pühas Vaimus pühitsetud”. Rooma 15, 16. Mis on Püha Vaimu töö? Jeesus ütles oma jüngritele: “Aga kui tema, tõe Vaim, tuleb, siis ta juhatab teid kõigesse tõtte.” Joh. 16, 13. Ka Laulja ütleb: “Su käsud on tõde.” Jumala Sõna ja Vaimu kaudu avatakse inimestele suured õigusemõistmise põhimõtted, mida hõlmab Tema käsuõpetus. Ja kuna Jumala käsk on “püha ja õige ja hea”, Jumala täiuslikkuse koopia, siis järelikult ka iseloom, mis kujundatakse kuulekuse kaudu käsule, on püha. Kristus on sellise iseloomu täiuslik eeskuju. Ta ütleb: Mina olen pidanud oma Isa käsusõnu.” “Ma teen ikka, mis on tema meelt mööda,” Joh. 15, 10; 8, 29. Kristuse järelkäijad peavad saama Tema sarnaseks; nad peavad Jumala armu läbi kujundama endas sellise iseloomu, mis on kooskõlas Jumala püha käsu põhimõtetega. Selline on pühitsus Piibli järgi. SV 351.3

Seda saab teostada ainult usu kaudu Kristusesse, inimese sees elava Jumala Vaimu väega. Paulus manitseb usklikke: “Nõudke oma päästet kartuse ja värinaga! Sest Jumal on see, kes teis on tegev, et te tahate ja tegutsete tema hea meele järele.” Fil. 2, 12. 13. SV 352.1

Kristlane tunneb küll patu kiusatusi, kuid tal tuleb pidevalt võidelda nende vastu. Siin vajab ta Kristuse abi, et inimlik nõrkus ühineks jumaliku tegevusega ja usk hüüaks: “Ent tänu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.” 1. Kor. 15, 57. SV 352.2

Pühakiri näitab selgesti, et pühitsus on progresseeruv. Kui patune leiab pöördumisel rahu Jumalaga lepitusvere läbi, on kristlik elu alles alanud. Nüüd peab ta “täielikult” valmistuma abilise tööle, kasvama “täieks meheks... Kristuse täiuse täie-ea mõõtu mööda”. Apostel Paulus ütleb: “Ent ma ütlen: Ma unustan ära, mis on taga, ja ma sirutan sinna poole, mis on ees, ma pürgin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.” Fil. 3, 13. 14. SV 352.3

Peetrus esitab meile need astmed, mille kaudu saavutatakse piibellik pühitsus: “Siis kandke sellesama pärast kõikpidi hoolt ja osutage oma usus voorulikkust ja vooruslikkuses tunnetust, tunnetusest taltumust, taltumuses kannatlikkust, kannatlikkuses jumalakartmatust, jumalakartmatuses vennaarmastust ja vennaarmastuses armastust kõikide vastu ... Kui te seda teete, siis te ei komista iialgi.” 2. Peetr. 1, 5-10. SV 352.4

Nende juures, kes kogevad piibellikku pühitsust, ilmneb alandlikkus. Nad on nii nagu Mooses näinud pühaduse aukartustäratavat ülevust ja tunnetanud oma väärtusetust Jumala pühitsuse ja üleva täiuslikkusega võrreldes. SV 352.5

Prohvet Taaniel oli tõelise pühitsuse eeskuju. Tema pikk elu oli täis õilsat teenistust oma Issanda heaks. Ta oli Taevale “armas mees” (Taan. 10, 11). Kuid selle asemel, et pidada ennast puhtaks ja pühaks, luges see austatud prohvet ennast tõeliselt üheks patusest Iisraelist, kui ta palvetas Jumala ees oma rahva pärast: “Ma ei heida oma anumisi su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid sinu suure halastu- se pärast.” “Meie oleme pattu teinud ja õelad olnud.” Ta lisas: “Ma alles rääkisin ja palvetasin ja tunnistasin oma pattu ja oma Iisraeli rahva pattu.” Kui Jumala Poeg hiljem ilmus temale õpetust andma, ütles Taaniel: “Mu tore välimus muutus hirmsaks ja ma jäin jõuetumaks.” Taan. 9, 19. 15. 20; 10, 8. SV 352.6

Kui Iiob kuulis Issanda häält tormituulest, hüüdis ta: “Ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas!” Iiobi 42, 6. Kui Jesaja nägi Issanda au ja kuulis seeraveid hüüdmas: “Püha, püha, püha on vägede Jehoova,” hüüdis ta: “Häda mulle, sest ma olen kadunud..” Jes. 6, 3. 5. Pärast seda, kui Paulus oli tõmmatud kolmanda taevani ja ta oli kuulnud sõnu, mida inimene ei saa edasi anda, räägib ta enesest kui “kõige vähemast kõigi pühade seast.” 2. Kor. 12, 2-4; Ef. 3-8. Armastatud Johannes, kes kord oli nõjatunud Jeesuse rinnale ja näinud Tema au, langes nüüd nagu surnu ingli jalge ette. Ilm. 1, 17. SV 353.1

Mingit eneseülistust ega hooplevat väidet patusele pole neis, kes käivad Kolgata risti varjus. Nad teavad, et nende patt on põhjustanud ahastust ja valu Jumala Poja südamele ning mõte sellest viib nad. enesealandamisele. Need, kes elavad kõige lähemal Jeesusele, mõistavad kõige selgemalt inimkonna nõrkusi ja patusust ning nende ainsaks lootuseks on ristilöödud ja ülestõusnud Päästja teened. SV 353.2

Pühitsusega, mida nüüdne usuline maailm esitab, kaasneb eneseülistus ja hoolimatus Jumala käskude suhtes; need jooned aga tunnistavad sellise pühitsuse võõraks Piibli usule. Sellise pühitsuse kaitsjad õpetavad, et pühitsus toimub silmapilkselt, ning et nad saavutavad ainult usu kaudu täieliku pühaduse. “Ainult uskuge,” ütlevad nad, “ja õnnistus on teie oma”. Arvatakse, et “pühitsuse” vastuvõtjalt ei nõuta mingit edasist jõupingutust. Samal ajal eitavad nad Jumala käsuõpetuse autoriteeti, rõhutades, et nad on vabastatud kohustusest pidada käsku. Kuid kas inimestel on võimalik olla püha, kooskõlas Jumala tahte ja iseloomuga ilma kooskõlastamata põhimõtetega, mis väljendavad Tema iseloomu ja tahet ning näitavad, mis on Temale meelepärane? SV 353.3

Soov omada kerget religiooni, mis ei nõua võitlust, mitte mingisugust enesesalgamist, või erinemist maailmast, on teinud õpetuse usust ja ainult usust populaarseks õpetuseks. Kuid mida ütleb Jumala Sõna? Apostel Jakoobus ütleb: “Mis kasu on sellest, mu vennad, kui keegi ütleb enesel usku olevat, aga tegusid temal ei ole? Ega usk või teda õnd- saks teha? ... Ent, kas tahad teada, oh tühine inimene, et usk lahus tegudest on tõhutu? Eks Aabraham, meie isa, mõistetud õigeks tegudest, kui ta oma poja Iisaki viis ohvrialtarile? Sa näed, et usk töötas ühes tema tegudega ja et tegudest sai usk täiuslikuks... Te näete, et inimene mõistetakse õigeks tegudest ja mitte üksipäinis usust.” Jak. 2, 14-24. SV 353.4

Jumala Sõna tunnistus on vastuolus haarava õpetusega usust ilma tegudeta. See ei ole usk, mis nõuab taeva heakskiitu ilma et ta nõustuks armu saavutamiseks vajalike tingimustega; see on jultumus, sest tõelise usu aluseks on Pühakirja tõotused ja tingimused. SV 354.1

Ärgu keegi end petku arvamusega, et ta võib pühaks saada nii kaua kui ta tahtlikult kasvõi ühest Jumala käsust üle astub. Tahtlik patustamine sunnib vaikima vaimu tunnistava hääle ja lahutab hinge Jumalast. “Patt on see, mis on käsu vastu.” Ja “kes pattu teeb (käsust üle astub), ei ole teda näinud ega teda kuulnud.” 1. Joh. 3, 6. SV 354.2

Kuigi Johannes peatub oma kirjas nii pikalt armastusel, ei kõhkle ta siiski paljastada selle inimklassi tõelist iseloomu, kes väidab, et ta on pühitsetud, kuid elab ise Jumala käsust üleastumises. “Kes ütleb: “Mina tunnen teda,” ega pea tema käske, see on valelik ja tõde ei ole tema sees. Aga, kes peab tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks.” 1. Joh. 2, 4. 5. Siin on iga inimese tun-nistuse mõõdupuu. Me ei saa nõustuda ühegi inimese tunnistusega enne, kui me ei ole mõõtnud teda taevas ja maa peal leiduva pühaduse ainsa mõõdupuuga. Kui inimesed ei tunne kõlbelise käsu tähtsust, kui nad halvustavad ja võtavad kergelt Jumala eeskirju, kui nad astuvad üle ühest vähimast käsust ja õpetavad niiviisi inimesi, siis pole neil mingit lugupidamist Jumala silmis ja me teame, et nende väidetel pole alust. SV 354.3

Väide, et ollakse patuta, on iseenesest tõendiks, et see, kes seda väidab, on kaugel pühadusest. See, kui inimene tunnistab end pühaks, näitab et ta ei oma õiget arusaamist Jumala piiritust puhtusest ja pühadusest või sellest, milliseks peavad saama need, kes on kooskõlas Tema iseloomuga. Tal ei ole õiget arusaamist Jeesuse puhtusest ja ülevast kaunidusest ning patu halvast mõjust ja pahelisusest. Mida suurem on vahemaa tema ja Kristuse vahel ning mida puudulikumad on tema arusaamad Jumala iseloomust ja nõuetest, seda õi- gemana näib ta enesele. SV 354.4

Pühakirjas esiletoodud pühitsus hõlmab kogu olemuse — vaimu, hinge ja ihu. Paulus palvetas tessalooniklaste eest, et nende “kogu... vaim ja hing ja ihu” säiliksid “laitmatuina meie Issanda Jeesuse Kristuse tulekuks”. 1. Tess. 5, 23. Teises kohas kirjutab ta usklikele: “Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks, pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks.” Rooma 12, 1. SV 355.1

Vana Iisraeli ajal uuriti hoolikalt igat Jumalale ohvriks toodavat ohvriandi. Kui ohvriloomal avastati mingi viga, lükati loom tagasi, sest Jumal oli käskinud, et ohver olgu “veai ta”. Samuti kästakse kristlasi anda “oma ihud elavaks, pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks”. Selleks, et seda teha, tuleb hoida kõiki oma võimeid võimalikult parimas korras. Igasugune tegevus, mis nõrgestab füüsilist või vaimset tugevust, teeb inimese kõlbmatuks oma Looja teenistuseks. Kas Jumal rahuldub millegi vähemaga kui parimaga, mis meil pakkuda on? Kristus ütles: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest.” Need, kes armastavad Jumalat kõigest oma südamest, soovivad anda Tema teenistusse parima oma elust ja püüavad pidevalt tuua iga oma hingeja ihujõu kooskõlla käskudega, mis edendavad võimet teha Tema tahtmist. Nad ei nõrgesta ega rüveta söögiisu rahuldamise ega mingi muu kirega ohvriandi, mille nad toovad oma taevasele Isale. SV 355.2

Peetrus ütleb: “Ma manitsen teid ... hoiduda lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu.” 1. Peetr. 2, 11. Iga patune himu kaldub halvama võimeid ning suretama vaimset ja vaimulikku tajumisvõimet nii, et Jumala Sõna ja Vaim saavad südant ainult nõrgalt mõjutada. Paulus kirjutab korintlastele: “Puhastagem endid kõigest liha ja vaimu rüvedustest ja tehkem täieliseks oma pühitsus Jumala kartuses.” 2. Kor. 7, 1. Vaimu vilja — “armastus, rõõm, rahu, pikkmeel, lahkus, ustavus, tasadus” — hulgas nimetab ta “kasinust”. Gal. 5, 22. 23. SV 355.3

Vaatamata neile Jumala Sõnas leiduvatele manitsustele nõrgestavad paljud kristlased oma võimeid kasumijahi või moekummardamisega. Kui paljud alandavad oma Jumala sarnast isiksust liigsöömise, viinajoomise ja keelatud lõbudega! Ja kirik, selle asemel, et noomida, julgustab sageli inimesi pahedele: õhutab söögiisu rahuldamist, igatsust ka-sumite järele ja armastust lõbustuste vastu, et täita kogudu se varalaekaid, sest inimeste armastus Kristuse vastu on liiga nõrk, et varustada kirikut vahenditega. Kui Jeesus siseneks tänapäeva kirikutesse ja näeks seda pidutsemist ning jumalakartmatut kaubitsemist, mida tehakse usu nimel, küllap Ta siis ajaks välja needki pühaduse rüvetajad, nagu Ta ajas välja rahavahetajad templist! SV 355.4

Apostel Jakoobus teatab, et tarkus ülevalt on “kõigepealt puhas”. Oleks ta kohanud neid, kes võtavad Jeesuse kalli nime tubakaga rüvetatud huultele; neid, kelle hingeõhk ja kes ise on reostatud selle vastiku lõhnaga ning kes saastavad taeva õhku ja sunnivad kõiki enda ümber sisse hingama mürki, kui apostel oleks kokku puutunud sellise evangeeliu-mi puhtusele nii vastandliku teguviisiga, oleks ta ka selle mõistnud hukka kui “muldse, maise, kurjast vaimust pärit”! Tubaka orjad, kes väidavad, et nad on täielikult pühad, räägivad oma lootusest taevariigile, kuid Jumala Sõna teatab selgesti, et “sinna ei pääse midagi, mis ei ole puhas”. Ilm. 21, 27. SV 356.1

“Või te ei tea, et teie ihu on teie sees oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ja et te ei ole iseeneste omad? Sest te olete kalli hinnaga ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus! ja oma vaimus, mis on Jumala päralt.” (v. t.) 1. Kor. 6, 19. 20. Inimene, kelle keha on Püha Vaimu tempel, ei tohi olla kahjuliku harjumuse ori. Tema võimed kuuluvad Kristusele, kes on ostnud ta vere hinnaga. Tema vara kuulub Issandale. Kuidas saab ta süütu olla, kui ta raiskab temale usaldatud varandust? Nimekirstlased kulutavad igal aastal tohutuid summasid kasutuks ja kahjulikuks eneserahuldamiseks, samal ajal kui hinged hukkuvad elusõna puudumisel. Jumalalt röövitakse kümnist ja ohvriande, samas tarvitavad nad hävitavate lõbude altaril rohkem, kui annavad vaestele või evangeeliumitöö toetuseks. Kui kõik need, kes tunnistavad endid Kristuse järelkäijaiks, oleksid tõeliselt pühitsetud, ei kulutaks nad oma vahendeid kasutuiks ja lausa kahjulikeks rahuldusteks vaid annaksid need Issanda varakambrisse. Siis oleksid kristlased eeskujuks mõõdukuses, enesesalgamises ja eneseohverdamises. Siis oleksid nad valguseks maailmale. SV 356.2

Maailm on andunud eneserahuldamisele. “Silmahimu, lihahimu ja elukõrkus” valitsevad inimesi. Ent Kristuse järelkäijail on püham kutsumus. “Mine ära nende keskelt ja eralduge neist”, ütleb Issand, “ja ärge puudutage roojast”. Jumala Söna valgus annab meile õiguse väita, et pühitsus ei saa olla ehtne, kui see ei kutsu esile täielikku loobumist maailma patustest taotlustest ja naudingutest. SV 356.3

Neile, kes nõustuvad tingimustega: “Minge ära nende keskelt ja eralduge neist... ja ärge puudutage roojast”, kõlab Jumala tõotus: “Siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks” ütleb kõigeväeline Issand.” 2. Kor. 6, 17. 18. Iga kristlase eesõiguseks ja kohustuseks on omada rikkalikke ja rohkeid kogemusi Jumala töös. “Mina olen maailma valgus,” ütles Jeesus. “Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!” Joh. 8, 12. “Aga õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud.” Õp. s. 4, 18. SV 357.1

Iga samm usus ja kuulekuses toob hinge lähemasse ühendusse maailma Valgusega, kelles ei ole “mingit pimedust”, Õigusepäikese eredad kiired paistavad Jumala sulaste teele ja nemad peavad omakorda peegeldama neid kiiri edasi. Nii nagu tähed jutustavad meile taevas olevast suurest valgusest, mille hiilgus paneb neid särama, nii peavad kristlased näitama, et universumi troonil on Jumal, kelle iseloom väärib ülistamist ja jäljendamist. Tema Vaimu armuannid, Tema iseloomu puhtus ja pühadus ilmnevad Tema tunnistajates. SV 357.2

Paulus esitab oma kirjas koloslastele neid rikkalikke õnnistusi, mida Jumal annab oma lastele. Ta ütleb: “Meie ei ole lakanud palvetamast ja palumast teie eest, et teid täidetakse Tema tahtmise tunnistusega kõiges vaimulikus tarkuses ja arusaamises, et te elaksite väärikalt Issandale, et Temale kõigiti meeldida, vilja kandes kõiges heas töös ning kasvades Jumala tunnetuses ja saades vägevaks kõige väega Tema au vägevust mööda kõigeks püsivuseks ja pikaks meeleks, rõõmuga.” Kol. 1, 9-11. SV 357.3

Efeslastele kirjutab ta uuesti soovist, et vennad võiksid mõista kristlase eesõiguse suurust. Ta esitab neile kõige sisukamate sõnadega imestusväärse väe ja tarkuse, mida nad võivad omada Kõigekõrgema poegade ja tütardena. Nad võivad saada “tugevaks tema vaimu läbi seespidise inimese poolest”, olla “juurdunud ja rajatud armastusse”, “mõista ühes kõigi pühadega, mäherdune on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus, ja ära tunda Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse”. Ent apostli palve jõuab eesõiguse kõrgpunkti siis, kui ta palvetab, “et oleksite täidetud Jumala kõige täiusega”. Ef. 3, 16-19. SV 357.4

Siin ilmutatakse kõrgusi, milleni me võime jõuda usu kaudu oma taevase Isa tõotustesse, kui me täidame Tema nõudeid. Kristuse teenete läbi on meil ligipääs Kõigeväelise troonile. “Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama?” Rooma 8, 32. Isa andis Pojale oma Vaimu piiramatult ja meiegi võime selle täiusest osa saada. Jeesus ütleb: “Kui nüüd teie, kes olete kurjad, märkate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad.” Luuka 11, 13. “Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.” “Paluge, siis te saate, et teie rõõm võiks olla täielik.” Joh. 14, 14; 16, 24. SV 358.1

Kuigi kristlase elu iseloomustab alandlikkus, ei tohi selle all mõista hoopiski mitte kurvameelsust või enese alahindamist. Igaühe eesõiguseks on elada nii, et Jumal kiidaks heaks tema elu ja õnnistaks teda. Meie taevase Isa tahe pole see, et oleksime alati hukkamõistetud ja pimeduses. Tõelise alandlikkuse tõendiks pole kummargil peaga käimine ja enda pärast ägav süda. Me võime minna Jeesuse juurde ja saada puhastatud, et seista häbita ja südametunnistuse piinadeta käsu ees. “Nii ei ole nüüd mingisugust hukkamõist-mist neile, kes on Kristuses Jeesuses” ... “Kes me ei käi liha järele, vaid Vaimu järele.” Rooma 8, 14. SV 358.2

Jeesuse kaudu saavad Aadama langenud lapsed “Jumala lasteks”. “Sest niihästi pühitseja kui pühitsetavad on kõik üht Isa; sel põhjusel tema ka ei häbene neid nimetada vendadeks.” Heebr. 2, 11. Kristuse elu peab olema usu, võidu ja rõõmu elu. “Sest kõik, mis Jumalast on sündinud, võidab maailma ära; ja see ongi see võit, mis on ära võitnud maailma — meie usk!” 1. Joh. 5, 4. Õigesti ütles Jumala sulane Nehemja: “Rõõm Jehoovast on teile kindlaks linnaks!” Neh. 8, 10. Ja Paulus lisab: “Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen — olge rõõmsad!” “Olge ikka rõõmsad! Palvetage lakkamata! Olge tänulikud kõige eest; sest see on Jumala tahtmine teie suhtes Kristuses Jeesuses.” Fil. 4, 4; Tess. 5, 16-18. SV 358.3

Sellised on piibelliku pöördumise ja pühitsemise viljad. Just sellepärast, et kristlik maailm suhtub nii ükskõikselt Jumala käsuõpetuses esitatud õiguse suurtesse põhimõtetesse, on need viljad nii haruldased. Siin on põhjus, miks esineb nii vähe sügavat, püsivat Jumala Vaimu tööd, mis tähistas äratusi varematel aegadel. SV 358.4

Vaatamise kaudu me just muutumegi. Kui Jumala pühad käsud, milles Jumal on avanud inimestele oma iseloomu täiuslikkuse ja pühaduse, jäetakse hooletusse, ning inimlikud õpetused ja teooriad haaravad rahva tähelepanu, pole imestada midagi, kui tõeline jumalakartus kirikutes väheneb. Issand ütleb: “Minu, elava vee allika, nad jätsid maha, et raiuda enestele kasvusid, mis ei pea vett!” Jer. 2, 13. SV 359.1

“Õnnis on inimene, kes ei käi öelate nõu järele... vaid kel on hea meel Jehoova käsuõpetusest, kes uurib Ta käsuõpetust ööd ja päevad! Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis oma vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda!” Laul 1, 1-3. Alles siis, kui taastatakse Jumala käsuõpetuse algne seisukoht, saab Jumala rahva seas tekkida ärkamine esialgsele usule ja jumalakartusele. Nõnda ütleb Jehoova: “Astuge teede peale ja vaadake ja küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga!” Jer. 6, 16. SV 359.2