Suur Võitlus

PEATÜKK 28—UURIMISKOHUS

“Kui ma seda vaatasin,” ütles prohvet Taaniel, “asetati aujärjed ja Vana Päevist võttis istet. Tema kuub oli valge nagu lumi ja ta juuksed nagu puhas vill! Tema aujärjeks olid tuleleegid, selle rattaiks põlev tuli! Tulejõgi voolas ja väljus temast! Tuhat korda tuhat teenisid teda, kümme tuhat korda kümme tuhat seisid tema ees! Kohus võttis istet ja raamatud avati!” Taan. 7, 9. 10. SV 359.3

Nii esitati prohvetile nägemuses seda tähtsat ja pühalikku päeva, mil inimeste iseloom ja elu tulevad ülevaatusele kogu maailma Kohtuniku ees ning igale inimesele tasutakse “tema tegude järele”. Vana Päevist on Jumala Isa. Laulja ütleb: “Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, olid Sina, Jumal, igavesest igavesti!” Laul 90, 2. Tema, kõige olemasoleva allikas ja kogu käsuõpetuse läte, on kohtus eesistujaks. Pühad inglid kui teenrid ja tunnistajad, arvult “kümme tuhat korda kümme tuhat”, võtavad osa sellest suurest kohtuistungist. SV 359.4

“Taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane! Ja ta saabus Vana Päevist juurde ning viidi tema ette. Ja Temale anti valitsus ja au ning kuningriik, ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid Teda! Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka ja Tema kuningriik ei hukku!” Taan. 7, 13. 14. Siin kirjeldatud Kirstuse tulemine ei ole Tema teine tulek maa peale. Ta tuleb Vana Päevist juurde taevas, et vastu võtta valitsus, au ja kuningriik, mis antakse Talle vahemehe töö lõpul. See pole Tema teine tulemine maa peale, vaid tulemine, mis toimub prohvetliku ettekuulutuse põhjal 2300 päeva lõpul 1844. aastal. Saadetuna taeva inglitest sisenes meie suur Ülempreester kõige pühamasse paika ja hakkas seal Jumala juuresolekul viima läbi oma teenistuse viimast osa inimeste heaks — teostama uurimiskohut ja tegema lepitust kõikide eest, kellele see eesõigus osaks arvatakse. SV 359.5

Sümboolses teenistuses oli ainult neil osa lepituspäeva teenistusest, kes olid tulnud Jumala ette ülestunnistuse ja kahetsusega ja kelle patud kanti patuohvri vere kaudu üle pühamule. Täpselt samuti võetakse ka lõpliku lepituse ja uurimiskohtu suurel päeval vaatluse alla ainult Jumala rahva kohtuasi. Jumalakartmatute kohtuasi toimub eraldi, hilisemal perioodil. “Sest aeg on kohtul alata Jumala kojast, kui see aga algab kõigepealt meist, missugune ots ootab neid, kes ei ole sõnakuulelikud Jumala evangeeliumile?” Peetr. 4, 17. SV 360.1

Taevaraamatutes leiduvate aruannete alusel, kus on registreeritud inimeste nimed ja teod, langetatakse kohtuotsused. Prohvet Taaniel ütleb: “Kohus võttis istet ja raamatud ava-ti.” Ilmutuseraamatu kirjutaja lisab sama sündmuse juurde kirjelduse: “Ja teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnutele mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järele.” Ilm. 20, 12. SV 360.2

Eluraamat sisaldab kõigi nende nimed, kes kunagi on hakanud teenima Jumalat. Jeesus ütles oma jüngritele: “Rõõmutsege palju enam sellest, et teie nimed on taevasse kirja pandud!” Luuka 10, 20. SV 360.3

Paulus räägib oma ustavatest kaastöölistest, “kellede nimed on eluraamatus”. Fil. 4, 3. Taaniel, vaadates ettepoole “kitsale ajale, mäherdust ei ole olnud”, teatab, et Jumala rahvas vabastatakse, “kõik, keda leitakse olevat raamatuisse kirjutatud”. Ilmutuseraamatu kirjutaja ütleb, et pääsevad ainult need, kelle nimi on “kirjutatud Talle eluraamatusse”. Taan. 12, 1; Ilm. 21, 27. SV 360.4

Jumala ees on kirjutatud “mälestuseraamat”, kuhu on üles märgitud nende head teod, “kes kardavad Jehoovat ja austavad Tema nime”. Mal. 3, 16. Nende usust tunnistavad sõnad, nende armastusteod on registreeritud taevas. Nehemja viitab sellele, kui ta ütleb: “Mõtle, mu Jumal, minu peale selle pärast! Ära kustuta mu häid tegusid, mis ma olen teinud oma Jumala koja ja selle teenistuse heaks!” Neh. 13, 14. Jumala mälestuseraamatus on jäädvustatud iga õiglane tegu. Seal on ustavalt kirjas iga kiusatusele vastuseismine, iga pahe võitmine ja iga õrn kaastundeavaldus; iga ohver. Kristuse pärast talutud kannatus ja kurvastus on üles märgitud. Laulja ütleb: “Minu paguluspäevad olid sa ära lugenud; pane sina mu pisarad oma lähkrisse; eks need ole su raamatus?” Laul 56, 9. SV 360.5

Seal on aruanne ka inimeste pattudest. “Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salaja asja üle, olgu see hea või kuri!” “Inimesed peavad kohtupäeval aru andma igaühest tühjast sõnast, mis nad on rääkinud.” Päästja ütles: “Sest su sõnust arvatakse sind õigeks ja su sõnust mõistetakse sind hukka.” Kog. 12, 14; Matt. 12, 36. 37. Salajasimadki kavatsused ja motiivid seisavad eksimatult aruandes kirjas, sest Jumal “toob ka pimeduse salajased asjad” valge ette ja teeb “südamete nõud avalikuks”. 1. Kor. 4,5 . “Vaata, see on mu ees kirja pandud ... nende ja nende vanemate süüteod üheskoos, ütleb Jehoova.” Jes. 65. 67. SV 361.1

Iga inimese teod mööduvad ülevaatusel Jumala eest ja leiavad äramärkimist vastavalt sellele, kas nad näitavad ustavust või truudusetust Jumala vastu. Taevastes raamatutes on iga nime juurde kantud kohutava täpsusega iga ekslik sõna, iga omakasupüüdlik tegu, iga täitmata kohustus ja iga salajane patt koos iga kavala teesklusega. Aruannet pidav ingel märgib üles taevast saadetud hoiatuste või noomituste hooletusse jätmise, raisatud silmapilgud, kasutamata võimalused, ja hea või halva mõju koos selle kaugeleulatuvate tagajärgedega. SV 361.2

Jumala käsuõpetus on kohtus mõõdupuuks, millega inimeste elu ja iseloomu mõõdetakse. Tark mees ütleb: “Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse.” Kog. 12, 13. 14. Apoltel Jakoobus manitseb oma vendi: “Nõnda rääkige ja nõnda toimige kui need, kelledele tuleb kohut mõista vabaduse käsu järele.” Jak. 2, 12. SV 361.3

Neile, kes saavad kohtus “väärt arvatud”, on osa õigete ülestõusmisest. Jeesus ütles: “Aga, kes on väärt arvatud jõudma teise maailma ja surnuist üles tõusma... on inglite sarnased ja nad on Jumala pojad, olles ülestõusmise pojad.” Luuka 20, 35. 36. Ta lisab, et “need, kes on teinud head”, tõusevad hauast “elu ülestõusmiseks”. Järelikult ei ole nad kohtus isiklikult kohal, kui nende aruandeid uuritakse ja nende kohtuasja otsustatakse. SV 361.4

Jeesus esineb nende kaitsjana ja kostab nende eest Jumala ees. “Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.” 1. Joh. 2, 1. “Sest Kristus ei läinud kätega tehtud pühamusse kui tõelise püha paiga kujusse, vaid taevasse enesesse, et nüüd ilmuda Jumala palge ette meie eest.” “Sellepärast võib ta ka täielikult päästa neid, kes tulevad tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest.” Heebr. 9. 24; 7, 25. SV 362.1

Kui kohtus aruanderaamatud avatakse, tuleb Jumala ees ülevaatusele igaühe elu, kes on uskunud Jeesusesse. Meie Kaitsja alustab neist, kes esimestena elasid maa peal ja siirdub siis nende juurde, kes on elanud kõigil järgnevail ajastuil. Ta lõpetab nendega, kes käesoleval ajal on veel elus. Iga nime nimetatakse, iga kohtuasja uuritakse üksikasjali-selt. Osa nimesid võetakse vastu, osa heidetakse ära. Kui kellegi mälestuseraamatus on patt, mida ta pole kahetsenud ja andeks palunud, siis kustutatakse tema nimi eluraamatust ja tema heade tegude aruanne Jumala mälestusraamatust. Issand ütles Moosesele: “Kes minu vastu on pattu teinud, selle ma kustutan oma raamatust!” 2. Moos. 32, 33. Prohvet Hesekiel ütles: “Ja kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut... Ühtki tema õiget tegu, mis ta on teinud, ei tu-le meeles pidada.” Hes. 18. 24. SV 362.2

Kõik, kes on tõeliselt kahetsenud oma patte ja usu kaudu vastu võtnud Kristuse vere kui oma lepitusohvri, saavad patud andeks ja nende nimed jäävad taevaraamatutesse. Kui nad on saanud Kristuse õiguse osalisteks ja nende iseloom leitakse olevat kooskõlas Jumala käsuõpetusega, kustutatakse nende patud ja neid arvestatakse igavese elu väärilisteks. Issand teatab prohvetJesaja kaudu: “Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega tuleta meelde su patte!” Jes. 43, 25. Jeesus ütles: “Kes võidab, see riietatakse nõnda valgete riietega ja mina ei kustuta tema nime eluraamatust ja ma tahan tunnistada tema nime oma Isa ees ja kõigi Tema inglite ees.” “Igaüks nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas. Aga kes iganes mind ära salgab inimeste ees, teda salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas!” Ilm. 3, 5; Matt. 10, 32. 33. SV 362.3

Ka kõige sügavam huvi, mida inimesed ilmutavad maiste kohtuotsuste vastu, väljendab väga nõrgalt seda huvi, mida tuntakse taevases kohtusaalis, kus maailma Kohtunik vaatab üle nende elu aruanded, kes on eluraamatusse kantud. Jumalik Eestkostja palub, et iga langenud inimsoo esindaja, kes on võitnud usu läbi Tema veresse, saaks andeks oma üle-astumised ja pääseks tagasi oma koju Eedenis ning ta krooniks Tema kaaspärijaks “endise valitsuse” taastamiseks. Miika 4, 8. Saatan oli lootnud, et tal õnnestub Jumala plaani esimese inimpaari petmise ja patule meelitamise kaudu nurjata, kuid Kristus palub nüüd, et see plaan viidaks täide nii, nagu inimene poleks kunagi langenud. Ta ei palu oma rahvale üksnes täielikku andestust ja õigeksmõistmist, vaid ka osasaamist Tema aust, ja õigust istuda koos Temaga troonil. SV 363.1

Samal ajal kui Jeesus palub nende eest, kes on vastu võtnud Tema armu, süüdistab Saatan neid Jumala ees kui üleastujaid. Suur petja on püüdnud panna nad kahtlema usalduses Jumalasse selleks, et nad lahutada Tema armastusest ja viia nad astuma üle Tema käsuõpetusest. Nüüd osutab ta nende iseloomu vigadele ja Kristusest kaugenemisele, mis pole teinud au Lunastajale — see tähendab pattudele, mida tema on ahvatlenud neid tegema; ja seetõttu nõuab ta neid endale kui oma alamaid. SV 363.2

Jeesus ei vabanda nende patte, vaid osutab nende patukahetsusele ja usule, ning tõstab neile andestust nõudes üles oma haavatud käed Isa ja pühade inglite ees, öeldes: “Ma tunnen neid nimepidi. Olen märkinud nad oma peopesadesse.” “Jumala meelepärased ohvrid on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” Laul 51, 19. Jeesus ütleb Tema rahva süüdistajatele: “Jehoova sõidelgu sind, saatan! Jah, Jehoova, kes on valinud Jeruusalemma, sõidelgu sind! Eks seesinane ole tulest tõmmatud tukk?” Sak. 3, 2. Kristus katab ustava oma õigusega, et esitada kogudust oma Isale “austatuna nii, et tal ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast”. Ef. 5, 27. Nende nimed on kantud eluraamatusse ja nende kohta on kirjutatud: “Nad peavad minuga käima valgeis riideis, sest nad on seda väärt.” Ilm. 3, 4. SV 363.3

Nii täitub täielikult uue lepingu tõotus: “Sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu!” Neil päevil ja sel ajal, ütleb Jehoova, otsitakse Iisraeli süüd, aga seda ei ole, ja Juuda patte, aga neid ei leita.” Jer. 31, 34; 50, 20. “Sel päeval on see, mida Jehoova laseb kasvada, iluks ja auks ning maa vili uhkuseks ja ehteks Iisraeli pääsnuila. Ja kes Siionis säilib ning Jeruusalemmas järele jääb, seda hüütakse pühaks, igaüht, kes Jeruusalemmas on eluks kirja pandud.” Jes. 4, 2. 3. SV 363.4

Uurimiskohtu töö ja pattude kustutamine peab toimuma enne Issanda teist tulekut. Kuna surnute peale mõistetakse kohut tegude järele, mis on kirjutatud raamatuisse, siis on võimatu, et inimeste patud kustutatakse enne kohtu lõppu, kus nende kohtuasja uuritakse. Apostel Paulus ütleb selgesti, et usklike patud saavad kustutatud selleks ajaks, kui “hingamiseajad” tulevad “Issanda palgest” ja “ta läkitab teie jaoks määratud Kristuse Jeesuse.” Ap. t. 3, 19. 20. Kui uurimiskohus lõpeb, tuleb Kristus ja Tema tasu on Temaga, et anda igale inimesele tema tegude järele. SV 364.1

Sümboolses teenistuses tuli ülempreester, kui ta oli teinud lepituse Iisraeli ees, välja ja õnnistas kogudust. Nii ilmub Kristus oma vahemehe töö lõpul “ilma patuta neile, kes teda ootavad õndsuseks” (Heebr. 9, 28); et õnnistada oma ootavat rahvast igavese eluga. Nii nagu preester kandis selleks, et kõrvaldada patud pühamust, need üle patusikule, nii asetab Kristus kõik meie patud Saatanale, patu algatajale. Sikk, kes kandis Iisraeli patte, saadeti “tühjale maale” (3. Moos. 16, 22); just samuti kannab Saatan kõikide pattude süüd, mida ta on õhutanud Jumala rahvast tegema. Ta vangistatakse tuhandeks aastaks maa peale, mis on siis tühi ja elaniketa, ning kannab lõpuks patu täieliku karistuse tules, mis hävitab kõik õelad. Nii jõuab lunastuse plaan lõpuks patu lõpliku hävitamiseni ja kõikide nende vabastamisega, kes on tahtnud patust loobuda. SV 364.2

Kohtule määratud ajal, nimelt 2300 päeva lõpul, seega aastal 1844, algas uurimiskohus ja pattude kustutamine. Kõik, kes end kunagi Kristuse nime järgi on nimetanud, peavad käima läbi põhjalikust uurimisest. Nii elavatele kui surnutele mõistetakse kohut “sedamööda, kuidas raamatuisse on kirjutatud, nende tegude järele”. SV 364.3

Patte, mida inimene pole kahetsenud ega maha jätnud, ei andestata ega kustutata aruanderaamatuist; need jäävad Jumala päeval tunnistuseks patuse vastu. Hoolimata sellest, kas ta on teinud oma kurjad teod päevavalgel või ööpimeduses, on need avalikud ja ilmsed kõikvõimsa Kohtuniku ees. Jumala inglid on olnud tunnistajaiks igale patule ja märkinud need üles eksimatutesse aruannetesse. Patt võib olla varjatud, teda võib salata, kinni katta, isa, ema, naise, laste ja kaaslaste ees; võib-olla mitte kellelgi peale süüdlase pole vähimatki aimu, kuid see on paljastatud taevaste olevuste ees. Pimedaima öö pimedus ega osavaim kavalus ei suuda varjata ainsat mõtet Igavese ees. Jumalal on täpne aruanne igast ebaõiglasest teost ja ülekohtusest motiivist. Teda ei peta väline vagadus. Tema ei eksi iseloomu hindamise). Inimesi võivad petta rikutud südamega inimesed, kuid Jumala pilk tungib läbi igast maskeeringust ja loeb südame sügavaimaid mõtteid. SV 364.4

Kui pühalik on see mõte! Päev päeva järel, mis kaob igavikku, jätab aruande taevaraamatutesse. Kord öeldud sõnu ja tehtud tegusid ei saa kunagi olematuks muuta. Inglid on üles tähendanud nii hea kui halva. Kõige vägevam inimene maa peal ei saa kustutada ka mitte üheainsa päeva aruannet. Meie teod, kõned, isegi meie kõige salajasemad motiivid tulevad arvesse meie saatuse otsustamisel õndsuseks või hukatuseks. Kuigi meie võime olla need unustanud, on need ometi tunnistajad, mis mõistavad meid kas õigeks või hukka. SV 365.1

Nii nagu piltnik jäädvustab näojooned eksimatu täpsusega fotoplaadile, nii on iseloom ustavalt jäädvustatud taevastes raamatutes. Ja hoolimata sellest, tunnevad inimesed nii vähe muret selle aruande pärast, mida vaatlevad taevased olendid. Kui võiks kõrvaldada katte, mis lahutab nähtava maailma nähtamatust maailmast ja inimlapsed näeksid inglit, kes märgib üles iga sõna ja teo, millest nad peavad aru andma kohtus, siis jääks palju sõnu, mida iga päev räägitakse, ütlemata, ja palju tegusid tegemata! SV 365.2

Kohtus jälgitakse hoolikalt iga talendi kasutamist. Kuidas oleme tarvitanud Jumalast meile laenatud kapitali? Kas Issand oma tulemisel saab enda oma kätte kasuga? Kas oleme kasutanud meile usaldatud võimeid, käsi, südant ja aju Jumala auks ning õnnistuseks maailmale? Kuidas oleme tarvitanud oma aega, sulge, häält, raha ja mõju? Mida oleme teinud Kristuse heaks vaeste, kurvastatute, orbude ja lesknaiste isikus? Jumal on teinud meid oma püha sõna hoidjateks. Mida oleme teinud valguse ja tõega, mis on antud meile sel-leks, et anda inimestele teadmisi nende päästeks? Paljal usu tunnistamisel Kristusesse ei ole iseenesest mingit väärtust. Ainult armastust, mida näidatakse tegudega, arvestatakse. Ainult armastus annab Jumala silmis teole väärtuse. Kõik, mida tehakse armastusest, ükskõik kui väike võib see näida inimeste meelest, on Jumalale vastuvõetav ja Tema hindab seda. SV 365.3

Inimeste varjatud omakasupüüdlikkus on üles märgitud taeva raamatuisse. Samas on kirjas täitmata kohustused kaasinimeste vastu, Päästja nõuete unustamine. Aruannetest on näha, kui sageli on inimene andnud Saatanale oma mõtted ja jõu, mis kuuluvad Kristusele. Kurb on aruanne, mille inglid taevasse kannavad. Arukad inimesed, kes tunnistavad end Kristuse järelkäijaiks, on kütkestatud ilmaliku varanduse omandamisest. Raha, aeg ja jõud kulutatakse hooplevaks uhkeldamiseks ja enesehellitamiseks; mõni üksik hetk pühendatakse palvele, Pühakirja uurimisele, hinge alandamisele ja patu tunnistamisele. SV 366.1

Saatan mõtleb välja lugematul hulgal plaane meie mõtete hõivamiseks, et neid iga hinna eest hoida eemal tööst, millega peaksime kõige paremini tuttavad olema. Peapetja vihkab suuri tõdesid, mis kõnelevad lepitusohvritest ja kõikvõimsast Vahemehest. Ta teab, et tema edu sõltub sellest, kuidas ta inimeste mõtteid Jeesusest ja Tema tõest kõrvale juhtida suudab. SV 366.2

Need, kes tahavad saada osa Päästja Vahemehe tööst, ei tohiks lubada millelgi segada nende kohustust omandada täielik pühitsus Jumala kartuses. Selle asemel, et kasutada väärtuslikke tunde lõbustusteks, uhkeldamiseks või kasu ahnitsemiseks, tuleks need pühendada tõesõna tõsisele, palvemeelsele uurimisele. Jumala rahvas peaks hakkama selgesti mõistma tõde pühamust ja uurimiskohtust. Igaüks vajab isiklikku teadmist oma suure Ülempreestri seisukoha ja töö suhtes. Vastasel juhul on võimatu osutada usku, mida nõuab meie aeg või täita kohustust, mille Jumal on määranud meil täita. Iga inimese käes on võimalus oma hinge päästa või kaotada. Igaühel on ees kohtuasi Jumala kohtus. Igaüks peab seisma silmitsi suure kohtunikuga. Kui tähtis on seepärast, et igaüks mõtiskleks sageli nende pühalike sündmuste üle, mis toimuvad siis, kui kohus võtab istet ja raamatud avatakse ning iga inimene peab, nii nagu ütles Taaniel, tõusma oma liisuosaks päevade lõpus. SV 366.3

Kõik, kes on saanud valgust nende sündmuste kohta, peavad kõnelema edasi neid suuri tõdesid, mida Jumal nende hoolde on usaldanud. Pühamu taevas on Kristuse töö keskuseks inimeste heaks. See tõde puudutab igat inimest, kes maa peal elab. Pühamu teenistuse mõistmine lubab heita pilgu lunastusplaani kuni aegade lõpuni ning ilmutab meile õiguse ja patu vahelise võitluse edukat lõppu. On äärmiselt tähtis, et kõik uuriksid neid tõdesid põhjalikult ja suudaksid vastata igaühele, kes küsib neilt nende lootuse põhjust. Kristuse eestkostel inimese heaks üleval pühamus on lunastusplaanis sama oluline koht nagu on Tema surmal ristil. Oma surmaga alustas Ta seda tööd, mida Ta pärast ülestõusmist taevasse lõpule viima läks. Me peame usu kaudu astuma sissepoole eesriiet, “kuhu eeljooksjana meie heaks on läinud sisse Jeesus”. Heebr. 6, 20. Sinna kandub valgus Kolgata ristilt. Seal võime saada sügavama arusaamise lunastuse saladustest. Inimese päästmine on maksnud Jumalale mõõtmatult palju. Ohver, mille Tema tõi, rahuldab Jumala käsust üleastumise kõige rängemad nõuded. Jeesus on avanud tee Isa troonile ja Tema vahenduse kaudu võivad kõik, kes usus Tema juurde tulevad, esitada oma siirad soovid Isa ette. SV 366.4

“Kes oma ülesastumist varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu!” Õp. s. 28, 13. Kui need, kes varjavad ja vabandavad oma eksitusi, näeksid, kuidas Saatan nende üle rõõmustab, kuidas ta Kristust ja pühi ingleid nende pärast mõnitab, siis nad ruttaksid tunnistama üles oma patte ja kõrvaldaksid need. Iseloomu vigade kaudu püüab Saatan saavutada võimu kogu inimese üle. Ta teab, et siis, kui neid vigu hellitatakse, õnnestub tema eesmärk. Seepärast püüab ta pidevalt petta Kristuse järelkäijaid oma saatusliku sisendamisega, et neil on võimatu võita. Ent Jeesus esitab nende kaitseks oma haavatud käsi ja ihu. Ta ütleb kõigile, kes järgnevad Talle: “Sulle saab küllalt minu armust.” 2. Kor. 12, 9. “Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamest alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem kerge!” Matt. 11, 29. 30. Ärgu pidagu keegi oma vigu parandamatuiks. Jumal annab usku ja armu nende võitmiseks. SV 367.1

Me elame suurel lepituspäeval. Kui sümboolses teenistuses tegi Ülempreester lepitust Iisraeli eest, tuli kõigil alanduda Issanda ette ja kahetseda oma patte, et neid ei kaotataks ära Jumala rahva seast. Samamoodi peaksid need, kes tahavad säilitada oma nime eluraamatus, alanduma prooviaja vähestel järelejäänud päevadel Jumala ette tõelises kahetsuses patu pärast. Igaüks peab oma südant sügavalt ja ausameelselt läbi katskuma. Kergemeelsus, mis esineb paljude end kristlasteks tunnistajate juures, tuleb hüljata. Tõsine võitlus ootab igaüht, kes tahab võita oma halbu kalduvusi, mis pürgivad ülemvõimule. Igavikuks valmistumine on isiklik töö. Meid ei päästeta grupikaupa. Ühe inimese puhtus ja pühendumine ei korva nende omaduste puudumist teise juures. Kuigi kõik rahvad peavad kohtus mööduma Jumala eest, uurib Ta iga inimese kohtuasja nii täpselt ja põhjalikult, nagu polekski ühtegi teist inimest maa peal. Igaüht kaalutakse ning tal ei tohi leiduda ühtegi “plekki, kortsu ega muud sel-lesarnast”. SV 367.2

Pühalikud on sündmused, mis on seotud lepituse lõputööga. See sisaldab ülitähtsaid huvisid. Praegu toimub kohus üleval pühamus. See töö on kestnud juba palju aastaid. Keegi ei tea, kui varsti läheb otsustamine üle elavate peale. Jumala aukartust-äratavas läheduses võetakse meie elu vaatluse alla. Rohkem kui kunagi varem peaks iga inimene praegu hindama Päästja manitsust: “Vaadake ette, olge valvel, sest teie ei tea, millal see aeg on täis!” Mark. 13, 33. “Kui sa nüüd ei valva, tulen ma kui varas ja sina ei tea, mil tunnil ma su peale tulen.” Ilm. 3, 3. SV 368.1

Kui uurimiskohtu töö lõpeb, on kõikide saatus otsustatud eluks või surmaks. Prooviaeg lõpeb, lühike aeg enne Issanda ilmumist taeva pilvedel. Kristus ütleb Ilmutuseraamatus seda aega silmas pidades: “Kes ülekohut teeb, tehku veel ülekohut ja kes on rüve, see rüvetagu veel enam; aga kes on õige, tehku veel õigust, ja kes on püha, see pühitsegu ennast veel enam! Vaata, ma tulen pea, ja mu palk on minuga tasuda kätte igaühele nõnda nagu tema tegu on!” Ilm. 22, 11. 12. SV 368.2

Õiged ja ülekohtused elavad ka sel ajal maa peal sama argiselt nagu praegu. Inimesed istutavad ja ehitavad, söövad ja joovad, teadmata seda, et üleval pühamus on langetatud lõplik, muutumatu otsus. Enne veeuputust, pärast seda, kui Noa oli läinud laeva, sulges Jumal ukse ning jumalakartmatud ei saanud enam sisse. Kuid veel seitse päeva jätkas rahvas, kes ei teadnud, et nende saatus oli otsustatud, oma hooletut,lõbuarmastavat elu ja pilkas hoiatust lähenevast kohtust. “Nõnda,” ütleb Päästja, “on ka Inimese Poja tulemine”, Matt. 24, 39. Vaikselt, märkamatult nagu kesköine varas, tuleb otsustav tund, mil iga inimese saatus on otsustatud ja armu pakkumine süüdlastele inimestele igaveseks lõpetatud. SV 368.3

“Nõnda valvake... et ta ei tuleks äkitselt ja ei leiaks teid magavat.” Mark. 13, 35. 36. Ohtlik on nende olukord, kes väsivad valvamast ja pöörduvad maailma meelituste poo-le. Võib-olla just sel hetkel, kui ärimees on süvenenud kasuahnitsfmisse, kui lõbuarmastaja otsib mõnulemist, kui moe- daamid korrastavad oma kaunistusi, kuulutab kogu maailma Kohtunik otsuse: “Sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat.” Taan. 5, 27. SV 368.4