Suur Võitlus

27/43

PEATÜKK 26—REFORM

Sellest hingamispäeva reformist, mida viimastel päevadel teostatakse, kõneldakse selgelt Jesaja prohvetikuulutuses: “Nõnda ütleb Jehoova: Pange tähele õigust ja olge õiglased, sest mu pääste ligineb ja mu õiglus ilmub! Õnnis on inimene, kes nõnda teeb, inimlaps, kes selles püsib, kes peab hingamispäeva ega riku seda, ja kes hoiab oma kätt igast kurjast teost!” “Ja võõrad, kes on liitunud Jehoovaga, teenivad teda ja armastavad Jehoova nime, et saada tema sulaseiks, kõik, kes peavad hingamispäeva ega riku seda ja kes peavad kinni mu lepingust — needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas.” Jes. 56, 1. 2. 6. 7. SV 337.4

Et need sõnad osutavad kristlikule ajastule, ilmneb kontekstist: “Issanda Jehoova ütlus, kes kogub Iisraeli hajutatuid — Ma kogun tema juurde veelgi, lisaks neile, kes tema juurde on kogutud!” Siin kuulutatakse ette paganate kogumist evangeeliumi ümber ja seejärel lausub Issand õnnistuse neile, kes sel ajal austavad hingamispäeva. Niisiis ula-tub neljanda käsu kohustuslikkus palju kaugemale Kristuse ristilöömisest, ülestõusmisest ja taevaminekust; aega, mil Tema sulased kuulutavad kõigile rahvastele rõõmsaid sõnumeid. SV 338.1

Issand käsib oma prohveti kaudu: “Seo kinni tunnistus, pitserda õpetus mu õpilastes!” Jes. 8, 16. Jumala käsuõpetuse pitser leidub neljandas käsus. Kümnest käsust on see ainus, mis toob ära Käsuandja nime ja tiitli. See käsk nimetab Teda taeva ja maa Loojaks ja näitab seega, et Temal on ennekõike õigus nõuda austamist ja kummardamist. Peale selle käsu ei leidu kümnes käsus ühtki teist viidet sellele, kelle volitusel on käsuõpetus antud. Kui paavstlik võim muutis hingamispäeva, võeti käsuõpetuselt pitser. Jeesuse jüngritelt oodatakse neljanda käsu hingamispeäva taastamist Looja mälestusmärgina ja Tema autoriteedi tunnusena. SV 338.2

“Õpetuse ja tunnistuse juurde!” Kuna vastuolulisi õpetusi ja teooriaid esineb külluses, on Jumala käsk ainus eksimatu juhis, millega kõiki arvamusi, õpetusi ja teooriaid tuleb kontrollida. Prohvet ütleb: “Kui nõnda ei kõnelda, siia. ei ole koitu.” Salm 20. SV 338.3

Issand käsib veel: “Hüüa täiest kõrist, ära peata, tõsta oma häält otsekui pasun! Tee teatavaks mu rahvale nende üleastumine ja Jaakobi soole nende patud.” Mitte kurja maailma, vaid neid, keda Issand nimetab “minu rahvas”, tuleb noomida nende üleastumiste pärast. Ta jätkab: “Päevast päeva nad küll otsivad mind ja tahavad teada mu teid, nagu oleks see rahvas, kes on õiglane ega hülga oma Jumala õiglust.” Jes. 58, 1. 2. Siin kõneldakse inimestest, kes peavad end õigeks ja näivad tundvat suurt huvi Jumala teenimise vastu; kuid südamete Läbikatsuja vali ja pühalik noomitus näitab, et nad tallavad jalge alla jumalikke eeskirju. SV 338.4

Prohvet juhib tähelepanu korraldusele, mis on hüljatud: “Ja su omad ehitavad üles muistsed varemed, sa taastad endiste põlvede alusmüürid; sind nimetatakse “murtud müü ride parandajaks”, “teeradade käidavaks tegijaks”. Kui za hingamispäeval peatad oma jalga ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib, kui sa nimetatud hingamispäeva rõõmaks, Jehoova püha päeva austusväärseks, ja austad seda, ega tee, mis sulle meeldib, ei otsi omakasu, ega kõnele tühje sõnu, siis sa tunned rõõmu Jehoovas,” Salmid 12-13. 14. See prohvetikuulutus kehtib ka meie ajal. Lõhe Jumala käsuõpetusse löödi siis, kui rooma-katoliku kiriku võim muutis hingamispäeva, kuid aeg on tulnud selle jumaliku korralduse taastamiseks. Lõhe tuleb parandada ja paljude põlvkondade kestel varemeis olnud alusmüürid üles ehitada. SV 338.5

Aadam pidas Looja poolt puhkuseks ja õnnistuseks pühitsetud päeva nii Eedenis enne oma langemist, kui ka pärast seda, kui ta oli sunnitud lahkuma õnnelikust kodust. Seda pidasid kõik patriarhid Aabelist Noani, Aabrahamini, Jaakobini. Kui valitud rahvas oli orjuses Egiptuses, kaotasid paljud ebajumalateenistuse kestel teadmise käsust, kuid siis, kui Issand vabastas Iisraeli, kuulutas Ta kogunenud rahvahulgale oma käsku aukartustäratavas hiilguses, et nad teaksid Tema tahet ning tunnustaksid ja kuuletuksid Temale igavesti. SV 339.1

Neist kaugeist aegadest kuni tänaseni on maailmas säilitatud Jumala käsu tundmine ja peetud neljanda käsu hingamispäeva. Kuigi “patu inimesel” õnnestus Jumala püha päeva jalge alla tallata, leidus isegi tema ülemvõimu perioodil varjulistes paikades ustavaid inimesi, kes austasid hingamispäeva. Usupuhastusest alates on igas põlvkonnas olnud inimesi, kes on pidanud pühaks seda päeva. Tunnistust Jumala käsu kestvusest ja loomise hingamispäeva pidamise pühast kohustusest on igal ajal kuulutatud, kuigi sageli keset etteheiteid ja tagakiusamisi. SV 339.2

Need tõed sellisena nagu nad esinevad Ilm. 14. peatükis seoses “igavese evangeeliumiga”, saavad olema Kristuse koguduse tunnuseks Tema ilmumise ajal, sest kolmekordse kuulutuse lõpul teatatakse: “Siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku”. See kuulutus on viimane kuulutus, mida enne Issanda tulekut edastatakse. Vahetult pärast selle kuulutuse esitamist näeb prohvet Inimese Poega tule-vat aus, et koguda maailma lõikus. SV 339.3

Neid, kes said valgust pühamu ja Jumala käsuõpetuse muutmatuse kohta, valdas rõõm ja imetlus, kui nad nägid endi ees avaneva tõe süsteemi ilu ja kooskõla. Nad soovisid, et valgus, mis näis neile nii kallis, paistaks edasi kõigile kristlastele; nad võisid vaid uskuda, et see rõõmuga vastu võetakse. Kuid tõed, mis eraldasid neid maailmast, polnud paljudele, kes tunnistasid endid Kristuse järelkaijaiks, teretulnud. Kuulekus neljandale käsule nõudis ohvrit, millest enamus keeldus. SV 339.4

Kui esitati nõue pühitseda hingamispäeva, lähenesid paljud kristlased asjale nii nagu ilmalikud inimesed. Nad ütlesid: “Me oleme alati pühapäeva pidanud, meie isad pidasid seda ning paljud head ja vagad inimesed surid õnnelikena, pidades seda. Kui neil oli õigus, siis on meilgi. Selle uue hingamispäeva pidamine viiks meid vastuollu maailmaga ja meil poleks enam mingit mõju inimeste üle. Mida suudab väike seltskond seitsmenda päeva pidajaid teha kogu maailma vastu, kes peab pühapäeva?” Samasuguste argumentidega püüdsid juudid õigustada Kristuse äraheitmist. Nende isad olid leidnud Jumala heakskiidu ohvriteenistuses ja miks ei võinud lapsed leida pääset samal viisil? Tõelised kristlased Lutheri ajal olid surnud katoliku usus ja seepärast oli religioon, nagu väitsid paavstlased, küllaldane pääsemiseks. Selline suhtumine osutub tugevaks barjääriks igasugustele edusammudele usus ja praktikas. SV 340.1

Paljud väitsid, et pühapäeva pidamine on olnud palju sajandeid kiriku üheks põhiõpetuseks ja laialt levinud kombeks. Sellele argumendile vastati tõendusega, et hingamispäev ja selle pidamine on vanem ja laialt levinum, tegelikult nii vana kui maailm ise ja sellel on nii inglite kui Jumala heakskiit. “Kui maa alused paigale pandi, kui hommikutähed üheskoos laulsid ja kõik Jumala pojad hõiskasid rõõmuga,” siis pandi alus hingamispäevale. Iiobi 36. 6. 7; 1. Moos. 2, 1-3. See korraldus nõuab meilt austust; seda ei seadnud sisse inimlik autoriteet ning see ei toetu inimlikele traditsioonidele; hingamispäeva on nii korraldanud Vana Päevist ja andnud selleks käsu oma igaveses sõnas. SV 340.2

Kui inimeste tähelepanu juhiti hingamispäeva reformile, hakkasid populaarsed õpetajad Jumala Sõna moonutama ja sel viisil tõlgendama, mis küsivaid inimesi kõige paremini rahustas. Need, kes ei uurinud Pühakirja isiklikult, olid nõus vastu võtma seletusi, mis olid kooskõlas nende soovidega. Paljud püüdsid kummutada tõde argmentide, sofismi, isade traditsioonide ja kiriku autoriteediga, kuid tõe kaitsjad kaitsesid neljanda käsu kehtivust Piibliga. Alandlikud inimesed, varustatud ainult tõe sõnaga, seisid vastu õpetatud meeste rünnakutele, kes leidsid hämmastuse ja vihaga, et nende väljendusrikas keerutamine oli jõuetu nende inimeste lihtsa, otsekohese arutluse vastu, kes olid Pühakirjas kogenenumad kui koolitarkuses. SV 340.3

Kuna vastaste väiteid ei toetanud Piibel, rõhutasid paljud väsimatu visadusega sama argumenti, mida omal ajal oli kasutatud Kristuse ja Tema apostlite vastu: “Miks meie tähtsad mehed ei mõista hingamispäeva küsimust? Ainult vähesed usuvad nagu teie. Ei saa olla, et teil on õigus ja kõik haritud inimesed maailmas eksivad.” SV 341.1

Et väärata selliseid vastuväiteid, oli tarvis ainult tsiteerida Pühakirja õpetusi ja Issanda plaani oma rahvaga kõikidel ajastutel. Jumal töötab nende kaudu, kes Tema häält kuulevad ja sellele kuuletuvad; nende kaudu, kes räägivad vajaduse korral ka vastumeelseid tõdesid; nende kaudu, kes ei karda noomida populaarseid patte. Põhjuseks, miks Jumal suuremal arvul ei vali õpetatud ja kõrge positsiooniga inimesi reformiliikumiste juhtideks, on see, et nad panevad lootuse oma usutunnistusele, teooriatele ja teoloogilistele süsteemidele ega tunne vajadust olla õpetatud Jumalast. Ainult need, kellel on isiklik ühendus tarkuse Allikaga, võivad mõista ja seletada Pühakirja. Mõnikord kutsub Jumal tõde kuulutama inimesi, kellel on vähe koolitarkust; mitte sellepärast, et nad on harimatud, vaid sellepärast, et nad ei ole liigselt enesekindlad, et olla Jumalast õpetatud. Nad õpivad Kristuse koolis ja nende alandlikkus ning kuulekus teevad neid suureks. Usaldades nende hoolde tõe tunnetuse, austab Jumal neid sellise auga, millega võrreldes on maine au ja inimlik suurus tähtsusetud. SV 341.2

Enamik Kristuse tuleku ootajaid heitsid kõrvale tõed pühamu ja Jumala käsuõpetuse kohta, paljud loobusid ka usust adventliikumisse ning võtsid omaks ekslikud ja vastuolulised vaated prohvetikuulutuste kohta, mis sellele liikumisele osutasid. Mõningaid inimesi viis eksiteele soov jätkuvalt kindlaks määrata Kristuse tuleku aega. Valgus, mis paistis nüüd pühamuteenistuse mõistmise kaudu, oleks näidanud neile, et mitte ükski prohvetlik periood ei ulatu Kristuse teise tulekuni ning ükski ettekuulutus ei määratle selle sündmuse täpset aega. Kuid valgust eirates jätkasid nad Issanda tuleku aja kindlaksmääramist ja pettusid seega korduvalt. SV 341.3

Kui Tessaloonika koguduses levisid ekslikud vaated Kristuse tuleku kohta, andis apostel Paulus neile nõu hoolikalt kontrollida oma lootusi ja ootusi Jumala Sõnaga. Ta tsitee- ris neile prohvetikuulutusi, mis kõnelesid Kristuse tulekule eelnevaist sündmustest ja näitas, et neil ei olnud mingit põhjust oodata Teda nende elu ajal. “Ärgu ükski teid petku mingil kombel” (2. Tess. 2, 3), hoiatas ta. Ta teadis, et siis, kui kristlased toetuvad omaenda lootustele, mida Pühakiri ei kinnita, satuvad nad libedale teele. Pettumus teeb nad uskmatute pilkealusteks ja neid varitseb oht heituda ning sattuda kiusatusse kahelda päästmiseks olulistes tõdedes. Apostli manitsus tessalooniklastele sisaldab tähtsat õpetust nende jaoks, kes elavad viimastel päevadel. Paljud Kristuse tuleku ootajad arvasid, et juhul kui nende usku ei kinnita kindel Issanda tuleku aeg, ei saa nad ettevalmistustöös innukad ja hoolsad olla. Kuid kuna nende lootused kerkisid korduvalt kõrgele ainult selleks, et jälle hävida, nõrgestas see nende usku niivõrd, et nad muutusid peaaegu võimetuiks vastu võtma prohvetikuulutuste suurte tõdede mõistmist. SV 341.4

Kohtutunni kindla aja kuulutamine esimese kuulutusega seoses oli Jumalast korraldatud. Prohvetlike perioodide arvestus, millel see kuulutus põhines, osutas 2300 päeva lõpule 1944. a. sügisel. Keegi ei leidnud siin mingit viga. Kuid korduvad jõupingutused prohvetlike perioodide alguse ja lõpu uute tähtaegade määramiseks ja ekslikud arutlused, mis olid vajalikud järjest uute seisukohtade toetamiseks, juhtisid ühelt poolt inimeste mõtteid eemale ajakohasest tõest ja teiselt poolt seadsid põlguse alla kõik jõupingutused prohvetikuulutusi selgitada. Mida sagedamini teise tuleku aega kindlaks määrati, ja mida laialdasemalt seda õpetati, seda paremini sobis see Saatana eesmärkidega. Kui aeg oli möödunud, õhutas ta põlgust ja pilget selle kaitsjate vastu ning tõi nii halvakspanu 1843. a. ja 1844. a. suurele adventliikumisele. Need, kes jäävad sellisesse eksitusse, lükkavad lõpuks Kristuse tuleku aja liiga kaugele tulevikku. Nii satuvad nad väärasse julgeolekusse ja paljud ei vabane eksiarvamustest enne, kui on juba liiga hilja. SV 342.1

Vana Iisraeli ajalugu on tabav näide adventistide kogemusest. Jumal juhtis oma rahvast adventliikumises nii, nagu Ta juhtis Iisraeli lapsi välja Egiptusest. Suure pettumuse kaudu prooviti nende usku nii nagu kord prooviti heebrealaste usku Punase mere ääres. Oleksid nad siingi usaldanud juhtivat kätt, mis oli nendega olnud möödunud kogemustes, oleksid nad näinud Jumala päästet. Kui kõik need, kes olid töötanud ühiselt a. 1844, oleksid võtnud vastu kolmanda ingli kuulutuse ja kuulutanud seda Püha Vaimu väes, siis oleks Issand nende jõupingutustega võimsalt kaasa töötanud. Maailm oleks saanud valgustatud. Aastaid tagasi oleksid maailma elanikud saanud juba hoiatuse, lõputöö oleks tehtud ja Kristus oleks tulnud oma rahvast lunastama. SV 342.2

Jumala tahe polnud see, et Iisrael rändas nelikümmend aastat kõrbes. Ta tahtis viia nad otse Kaananisse ja asutada nad sinna püha, õnneliku rahvana. Ent “oma uskmatuse pärast ei võinud nad sisse saada.” Heebr. 3, 19. Tagasilanguse ja usuhülgamise tõttu hukkusid nad kõrbes ning uus põlvkond kasvas üles, et siseneda tõotatud maale. Samuti polnud Jumala tahe see, et Kristuse tulemine oleks pidanud nii kaua viibima ja Tema rahvas jääma nii paljudeks aastateks sellesse patu ja hädade maailma. Ent uskmatus lahutas nad Jumalast. Kui nad keeldusid tegemast neile määratud tööd, laskis Jumal kasvada üles teistel, kes kuulutust edasi kandsid. Halastusest maailma vastu viivitab Jeesus tulekuga, et patused võiksid veel kuulda hoiatust ja leida Temas kaitset, enne kui vallandub Jumala viha. SV 343.1

Nii nagu varasematel aegadel, nii äratavad ka nüüd tõed, mis noomivad patte ja eksitusi, vastuseisu. “Sest igaüks, kes teeb kurja, vihkab valgust, ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei laidetaks.” Joh. 3, 20. Kui inimesed näevad, et nad ei saa kaitsta oma seisukohta Pühakirjas, otsustavad paljud kaitsta seda igal juhul ning hakkavad mustama nende iseloomu ja motiive, kes kaitsevad ebapopulaarset tõde. Sama meetodit on kasutatud kõikidel aegadel. Eelijat peeti tülitegijaks Iisraelis, Jeremiat reeturiks ja Paulust templi rüvetajaks. Läbi aegade on süüdistatud neid, kes on ustavad tõele, mäs-su õhutamises, ketserluses või isegi kiriku lõhestamises. Rahvahulgad, kes on selleks liiga uskmatud, et vastu võtta prohvetikuulutuse kindlat sõnumit, võtavad kõhklematu kergeusklikkusega vastu süüdistuse nende aadressil, kes julgevad noomida moodsaid patte. Selline meelsus üha kasvab. Piibel õpetab selgesti, et ligineb aeg, mil riigiseadused lähevad nii vastuollu Jumala käsuga, et kõik, kes tahavad iga hinna eest kuuletuda kõigile jumalikele eeskirjadele, peavad taluma etteheiteid ja karistust nagu kurjategijad. SV 343.2

Kui tõe sõnumi kuulutaja seda kõike mõistab, mida ta siis peab tegema? Kas ta peab arvama, et tõde pole võimalik esitada, kuna see tekitab inimestes sageli ainult kõrvalehoidmist või vastupanu tõe nõuete suhtes? Ei, tal pole mingit põhjust salata Jumala Sõna tunnistusi sellepärast, et see äratab vastuseisu, nii nagu polnud põhjust ka varasematel reformaatoritel. Pühade ja märtrite poolt esitatud usutunnistus on kirja pandud järgnevate põlvkondade kasuks. Need pühaduse ja vankumatu otsekohesuse eeskujud sisendavad julgust neisse, keda on nüüd kutsutud Jumalast tunnistust andma. Nad said armu ja tõde mitte ainult iseeneste jaoks, vaid selleks, et nende kaudu valgeneks maailm Jumala tundmises. Kui Jumal on andnud oma sulaste kätte valguse, siis tuleb seda lasta paista maailmale. SV 343.3

Vanasti tunnistas Issand sellele, kes rääkis Tema nimel: “Aga Iisraeli sugu ei taha sind kuulata, sest nad ei taha mindki kuulata!” Sellele vaatamata ütles Ta: “Vaid sina räägi neile minu sõnu, kuulaku nad või ärgu kuulaku.” Hes. 3, 7; 2, 7. Jumala sulastele on antud korraldus: “Hüüa täiest kõrist, ära peatu, tõsta oma häält otsdkui pasun!” Tee teatavaks mu rahvale nende üleastumine ja Jaakobi soole nende patud.” Jes. 58, 1. SV 344.1

Nii kaugele, kui kellegi võimalused ulatuvad, lasub igaühel, kes on tõe valguse vastu võtnud, seesama pühalik ja suur vastutus nagu muistsel Iisraeli prohvetil, kellele tuli Issanda sõna: “Ja sina, inimesepoeg, sind olen ma pannud Iisraeli soole vahimeheks! Kui sa kuuled sõna minu suust, siis sa pead neid hoiatama minu poolt! Kui ma ütlen õelale — õel, sa pead surema! sina aga ei räägi, et manitseda õelat pöörduma teelt, siis see õel küll sureb oma süü pärast, aga tema verd ma küsin sinu käest! Aga kui sa manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt pöörduks, tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta sureb oma süü pärast ja sina oled päästnud oma hinge!” SV 344.2

Suureks takistuseks nii tõe vastuvõtmisel kui ka kuulutamisel on tõsiasi, et see toob enesega kaasa ebamugavusi ja etteheiteid. See on ainus argument tõe vastu, mida selle kaitsjad kunagi ümber lükata pole suutnud. Ent see ei heiduta Kristuse tõelisi järelkäijaid. Nad ei oota, kuni tõde saab populaarseks. Veendunud oma kohustuses, võtavad nad teadlikult oma risti ja ütlevad koos apostel Paulusega, et “see silmapilkne kerge viletsus saavutab määratu suure ja rohke igavese au”. Koos Moosesega arvavad nad “Kristuse teotust suuremaks rikkuseks kui Egiptuse aardeid.” 2. Kor. 4, 17; Heebr. 11, 26. SV 344.3

Need, kes teenivad oma südames maailma, tegutsevad eelkõige maist heaolu ja mitte usulisi põhimõtteid silmas pidades; olgu nende usutunnistus siis milline tahes. Me peame valima õigluse sellepärast, et see on õigus ja jätma tagajär- jed Jumala hooleks. Põhimõttelistele ustavatele ja julgetele inimestele on maailm võlgu suurte reformide eest. Selle usupuhastuse, mis tuleb teostada käesoleval ajal, viivad läbi sama ustavad inimesed. SV 344.4

Nii ütleb Issand: “Kuulge mind õigusetundjad, rahvas, kelle südames on mu käsuõpetus! Ärge kartke inimeste laimu ja ärge ehmuge nende sõimust! Sest neid sööb riidekoi nagu riiet, neid sööb villakoi nagu villa! Aga minu õiglus jääb igavesti ja mu pääste põlvest põlveni!” Jes. 51, 7. 8. SV 345.1