Suur Lootus (Condensed)

Tõe ennistamine

Hingamispäeva muutmisest viimastel päevadel on ette kuulutatud Jesaja raamatus: „Nõnda ütleb Issand: Pange tähele õigust ja olge õiglased, sest mu pääste on ligidal ja mu õiglus ilmumas! Onnis on inimene, kes nõnda teeb, inimlaps, kes selles püsib, kes peab hingamispäeva ega riku seda, ja kes hoiab oma kätt igast kurjast teost. ... Ja võõrad, kes on liitunud Issandaga, teenivad teda ja armastavad Issanda nime, et saada tema sulaseiks, kõik, kes peavad hingamispäeva ega riku seda ja kes peavad kinni mu lepingust — needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas.” (Js 56:1, 2, 6, 7) SL 76.1

Need sõnad käivad kristliku ajastu kohta, nagu näitab kontekst (salm 8). Siin on lastud aimata, kuidas evangeelium kogub paganaid, kui Jumala teenijad kuulutavad rõõmusõnumeid kõigile rahvastele. SL 76.2

Issand käsib: „Sulge pitseriga õpetus mu õpilastes.” (Js 8:16) Jumala Seaduse pitser on neljandas käsus. Kümnest käsust on ainult selles toodud esile Seaduseandja nimi ja tiitel. Kui paavstivõim muutis hingamispäeva ⁹, võeti Seaduselt pitser. Jeesuse järelkäijaid kutsutakse üles seda taastama ning tõstma hingamispäeva kõrgeks kui Looja mälestusmärki ja kui Tema autoriteedi tunnust. SL 76.3

Praegu rõhutavad protestandid, et Kristuse ülestõusmine pühapäeval muutis selle kristlikuks hingamispäevaks. Kuid Kristus ega Tema apostlid ei andnud sellele päevale niisugust austust. Pühapäeva pidamise päritolu on „seadusetuse saladus” (2Ts 2:7, Revised Version), mis alustas oma tööd juba Pauluse päevil. Missuguse põhjenduse saab anda muutusele, mida Pühakiri ei toeta? SL 76.4

Protestandid tunnustavad „Uue Testamendi täielikku vaikimist selle suhtes, mis puudutab selgesõnalist käsku hingamispäeva [pühapäev, nädala esimene päev] kohta või kindlate reeglite kohta selle pidamiseks” ¹⁰ SL 77.1

„Kuni Kristuse surmani ei olnud päeva muudetud” ja „nii palju kui aruanne näitab, ei andnud nad [apostlid] selgesõnalist käsku hüljata seitsmenda päeva hingamispäev ja pidada nädala esimest päeva.” ¹¹ SL 77.2

Rooma katoliiklased tunnistavad, et nende kirik muutis hingamispäeva, ja teatavad, et protestandid tunnustavad pühapäeva pidades nende kiriku võimu. Väide on niisugune: „Vana Seaduse ajal pühitseti laupäeva, kuid kirik, keda õpetab Jeesus Kristus ja juhib Jumala Vaim, asendas laupäeva pühapäevaga, nii et nüüd me pühitseme esimest, mitte seitsmendat päeva. Pühapäeva tähendus on praegu Issanda päev.” ¹² SL 77.3

On antud käsk: „Hüüa täiest kõrist, ära peatu, tõsta häält otsekui pasun! Tee teatavaks mu rahvale nende üleastumine.” Üleastumiste tõttu tuleb noomida neid, keda Issand nimetab „oma rahvaks”, inimklassi, kes peavad end Jumala teenimises õigeks. Kuid südamete Läbiuurija pühalik noomitus kinnitab, et nad tallavad Jumala korraldused jalge alla. (Js 58:1, 2) SL 77.4

Nii viitab prohvet määrusele, mis on hüljatud: „Sa taastad endiste põlvede alusmüürid; sind nimetatakse „lõhutud müüride parandajaks”, „teeradade käidavaks tegijaks”. Kui sa hingamispäeval seisatad ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib, kui sa nimetad hingamispäeva rõõmuks ja Issanda püha päeva austusväärseks ning austad seda ega tee, mis sulle meeldib, ei otsi omakasu ega kõnele tühje sõnu, siis sa tunned rõõmu Issandast.” (Js 58:12—14) SL 78.1

Jumala Seaduse müürid lõhuti siis, kui rooma võim muutis hingamispäeva. Kuid on tulnud aeg need lõhutud müürid parandada. SL 78.2

Aadam pidas hingamispäeva Eedenis, kui ta ei olnud langenud; ta pidas hingamispäeva siis, kui ta oli langenud, kuid kahetsenud, ja Eedenist välja aetud. Hingamispäeva pidasid kõik patriarhid Aabelist Noa, Aabrahami ja Jaakobini. Kui Issand vabastas Iisraeli, kuulutas Ta avalikult rahvale oma Seadust. SL 78.3