Suur Lootus (Condensed)

Ülestõusmine igavesele elule

Kui Jeesus hakkas jüngritest lahkuma, ei öelnud Ta, et nad tulevad varsti Tema juurde. Ta ütles: „Ma lähen teile aset valmistama.” „Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde.” (Jh 14:2, 3) Paulus räägib meile veel, et „Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi SL 44.4

koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga.” Ja ta lisab: „Julgustage siis üksteist nende sõnadega!” (1Ts 4:16— 18) Issanda tulemisel purunevad haua ahelad ja „Kristuses surnud” tõusevad üles igavesele elule. SL 45.1

Kõigi üle mõistetakse kohut selle järgi, mis on raamatutes kirjas, ning nad saavad tasu vastavalt oma tegudele. See kohtumõistmine ei toimu suremisel. „Ta on seadnud ühe päeva, mil ta mõistab õiglaselt kohut kogu ilmamaa üle.” „Vaata, Issand tuleb mitmekümne tuhande pühaga pidama kohut kõigi üle.” (Ap 17:31; Jd 14, 15) SL 45.2

Aga kui surnud juba rõõmustavad taevas või väänlevad põrguleekides, milleks on siis vaja tulevast kohut? Tavaline mõistus suudab Jumala Sõna mõista. Ent missugune siiras mõistus näeb kõnealuses teoorias arukust või õiglust? Kas õiged saavad kiituse: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, ... Mine oma isanda rõõmupeole!”, kui nad on juba pikki ajastuid Tema ligiolus elanud? Kas õelad kutsutakse piinadest välja, et kuulda Kohtuniku otsust: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle”? (Mt 25:21, 41) SL 45.3

Hinge surematuse teooria oli üks valeõpetustest, mille rooma kirik paganlusest laenas. Martin Luther liigitas selle „koletute väljamõeldiste hulka, mis moodustavad osa rooma dekreetide sõnnikuhunnikust” ⁵. Piibel õpetab, et surnud magavad kuni ülestõusmiseni. SL 45.4