Suur Lootus (Condensed)

Kannatuste lõpp

Need, „kes on väärt arvatud saama osa” elu ülestõusmisest, on „õndsad ja pühad”. „Nende üle ei ole teisel surmal meelevalda.” (Lk 20:35; Ilm 20:6) Kuid need, kes ei ole kahetsuse ja usu kaudu andestust saanud, peavad võtma vastu „patu palga”, karistuse „nende tegude järgi”, saades otsa „teises surmas”. SL 43.1

Kuna Jumalal on võimatu päästa patust tema pattudes, jätab Ta patuse ilma eksistentsist, mille ta kaotas oma üleastumiste tõttu ja mida ta ei ole näidanud end väärt olevat. „Natuke aega, ja õelat ei ole enam; sa vaatad tema aset, aga teda pole kuskil.” „Ja siis on, nagu ei oleks neid olnudki.” (Ps 37:10; Ob 16) Nad vajuvad lootusetusse, igavesse unustusse. SL 43.2

Nii tehakse patule lõpp. „Sa hukkasid õela, sa pühkisid ära nende nime alatiseks ja igaveseks. Vaenlased on otsa saanud, rusustatud jäädavalt.” (Ps 9:5, 6) Johannes kuulis ilmutuse ajal kõikehaaravat kiituslaulu, mida ei häirinud ükski ebakõla. Ükski kadunud hing ei teotanud lõppematus piinas vääneldes Jumalat. Üksik armetu olevus põrgust ei seganud oma kriiskamisega päästetute laulu. SL 43.3

Loomupärase surematuse eksitusele tugineb õpetus teadlikkusest surmas. Sarnaselt igavesele piinale on see vastuolus Pühakirja, terve mõistuse ja meie inimli ke tunnetega. SL 43.4

Populaarse uskumuse kohaselt on lunastatud taevas kursis kõigega, mis maa peal toimub. Aga kuidas saavad surnud olla õnnelikud, kui nad teavad elavate muresid, näevad neid kurvastamas, elu pettumusi ja ahastust talumas? Ja kui eemaletõukav on uskumus, et nii kui meeltparandamatu hingeõhk kehast lahkub, saadetakse hing põrguleekidesse! SL 44.1

Mida ütleb Pühakiri? Inimesel ei ole surmas teadvust: „Kui tema vaim välja läheb, siis ta pöördub tagasi oma mulda; selsamal päeval kaovad tema kavatsused.” „Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi. ... Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib.” „Sest surmavald ei kiida sind, surm ei ülista sind, hauda vajunud ei looda su ustavuse peale. Elav, ainult elav kiidab sind, nõnda nagu minagi teen täna.” „Sest surmas ei meenutata sind. Kes surmavallas tänab sind?” (Ps 146:4; Kg 9:5, 6; Js 38:18, 19; Ps 6:5) SL 44.2

Peetrus kuulutas nelipüha päeval, et Taavet „on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänini.” „Taavet ei ole ju läinud taevasse.” (Ap 2:29, 34) Fakt, et Taavet jääb hauda kuni ülestõusmiseni, tõendab, et õiged ei lähe suremisel taevasse. SL 44.3