Kristuse tähendamissõnad

260 “Suur kuristik”

Luuka 16:19-31

Tähendamissõnas rikkast mehest ja Laatsarusest näitab Kristus, et selles elus otsustavad inimesed oma igavese saatuse. Armuajal pakutakse Jumala armu igale hingele. Aga kui inimesed raiskavad oma võimalused eneserahuldamises, lõikavad nad ära juurdepääsu igavesele elule. Neile ei anta teist prooviaega. Oma valikuga on nad seadnud enda ja Jumala vahele ületamatu kuristiku. Kt 56.3

See tähendamissõna toob välja kontrasti Jumalat mitteusaldava rikka ja Jumalat usaldava vaese vahel. Kristus näitab, et tuleb aeg, mil nende kahe inimklassi positsioonid pööratakse ümber. Need, kes on selle maailma silmis vaesed, kuid ometi usaldavad Jumalat ja on kannatustes püsivad, ülendatakse ühel päeval kõrgemaks neist, kel praegu on kõrgeimad positsioonid, mida maailm anda suudab, kuid kes pole andnud oma elu Jumalale. Kt 56.4

“Oli üks rikas inimene,” ütles Kristus, “ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti. Aga üks vaene, Laatsarus nimi, 261 oli maas tema värava ees, täis paiseid, ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid.” Kt 56.5

See rikas mees ei kuulunud inimklassi, mida esindas ebaõiglane kohtunik, kes kuulutas avalikult, et ei hooli Jumalast ega inimestest. See mees väitis end olevat Aabrahami järeltulija. Ta ei kohelnud kerjust vägivaldselt ega ajanud teda minema, sest tema nägemine oli vastumeelne. Kui seda vaest, inimkonna armetut esindajat lohutas rikka mehe nägemine väravas, siis oli rikas mees nõus laskma tal seal olla. Kuid ta oli isekalt ükskõikne oma kannatava venna vajaduste suhtes. Kt 56.6

Siis ei olnud haiglaid, kus oleks haigete eest hoolitsetud. Kannatajad ja abivajajad toodi nende pilgu alla, kellele Issand oli usaldanud varanduse, et nad võiksid saada abi ja kaastunnet. Niiviisi olid lood ka kerjuse ja rikka mehega. Laatsarus vajas väga abi, sest tal ei olnud sõpru, kodu, raha ega toitu. Kuid siiski jäi ta päev päeva järel samasse olukorda, kuigi jõukal aadlikul olid kõik vajadused rahuldatud. See, kes oleks olnud suuteline leevendama kaasinimese kannatusi, elas iseendale nagu paljud tänapäeval. Kt 56.7

Tänapäeval on meie ümber palju neid, kes on näljased, alasti ja kodutud. Nendele abi vajavatele, kannatavatele inimestele oma vahendite jagamisest keeldumine asetab meile süükoorma, millega kardame ühel päeval silmitsi seista. Igasugune ahnus mõistetakse hukka kui ebajumalateenistus. Isekas himude rahuldamine on Jumala silmis süütegu. Kt 56.8

Jumal tegi rikka mehe oma vahendite majapidajaks ja tema kohus oli hoolitseda just selliste inimeste eest, nagu oli see kerjus. Oli antud korraldus: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest” (5Ms 6:5) ja “armasta oma ligimest nagu iseennast”. (3Ms 19:18) 262 Rikas mees oli juut ja ta oli Jumala korraldusega tuttav. Kuid ta unustas, et ta vastutab talle usaldatud vahendite ja võimete kasutamise eest. Issand oli teda rohkesti õnnistanud, kuid ta kasutas neid õnnistusi isekalt, austades iseennast, mitte oma Loojat. Rikkusega võrdeline oli tema kohustus kasutada oma ande inimkonna abistamiseks. See oli Issanda korraldus, kuid rikas mees ei mõelnud oma kohustusele Jumala ees. Ta laenas raha välja ja võttis laenult intresse, kuid ta ei andnud intresse selle eest, mida Jumal talle laenanud oli. Tal olid teadmised ja talendid, kuid ta ei kasutanud neid. Unustades vastutuse Jumala ees, pühendas ta kõik oma vahendid naudingutele. Kõik, mis teda ümbritses — tema meelelahutused ning sõprade kiitus ja meelitus —, oli tema iseka naudiskelu teenistuses. Ta oli oma sõprade seltskonnast nii haaratud, et unustas kohustuse teha Jumalaga Tema halastusteenistuses koostööd. Tal oli võimalus mõista Jumala Sõna ja viia selle õpetused ellu, kuid lõbuarmastav seltskond, kelle ta valinud oli, hõivas tema aja niivõrd, et ta unustas igaviku Jumala. Kt 56.9

Saabus aeg, mil kahe mehe olukorras toimus muutus. Vaene mees oli päevast päeva kannatanud, kuid ta oli talunud kõike kannatlikult ja vaikselt. Mõne aja möödudes ta suri ja maeti maha. Keegi ei leinanud teda, kuid kannatlikkusega oli ta tunnistanud Kristusest, ta oli läbi teinud usuproovi ja pärast surma kujutatakse ingleid teda Aabrahami sülle kandmas. Kt 56.10

Laatsarus kujutab kannatavaid vaeseid, kes usuvad Kristusesse. Kui kõlab pasunahääl ja kõik, kes on haudades, kuulevad Kristuse häält ning tulevad välja, siis saavad nad oma tasu, sest nende usk Jumalasse ei olnud pelgalt teooria, vaid tegelikkus. Kt 57.1

263 “Aga ka rikas suri ja maeti maha. Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. Ja ta hüüdis: “Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!”” Kt 57.2

Selles tähendamissõnas laskus Kristus inimeste tasandile. Paljud Kristuse sõnade kuulajatest uskusid õpetusse teadlikust seisundist surma ja ülestõusmise vahel. Päästja teadis nende arvamusi ja kujundas tähendamissõna nii, et õpetada nende eelarvamuste kaudu olulisi tõdesid. Ta hoidis kuulajate ees peegleid, kust nad võisid näha oma tegelikku suhet Jumalaga. Ta kasutas üldlevinud arvamust, et anda edasi mõtet, mida Ta soovis kõigile arusaadavaks muuta — ühtki inimest ei hinnata tema omanduse järgi, sest kõik, mis tal on, on ainult laen Issandalt. Nende andide valesti kasutamine seab ta alamaks kõige vaesemast ja piinatumast inimesest, kes armastab Jumalat ja usaldab Teda. Kt 57.3

Kristus tahtis, et Tema kuulajad mõistaksid, et pärast surma ei ole inimesel võimalik oma hinge lunastust hankida. “Laps,” on kujutatud Aabrahami vastamas, “tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu. Ja pealegi on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes tahavad siit teie juurde minna, ei saa, ega tulda ka sealt meie juurde.” Niiviisi kirjeldas Kristus, kui lootusetu on oodata teist prooviaega. See elu on ainus aeg, mis on antud inimesele igavikuks valmistumiseks. Kt 57.4

Rikas mees ei olnud loobunud mõttest, et ta on Aabrahami laps, ning kitsikuses kujutatakse teda 264 viimaselt abi palumas. “Isa Aabraham,” anus ta, “halasta minu peale.” Ta ei palunud Jumalat, vaid Aabrahami. Niimoodi näitas ta, et oli seadnud Aabrahami Jumalast kõrgemaks ja et ta lootis päästmisel oma suhtele Aabrahamiga. Röövel ristil esitas oma palve Kristusele. Ta ütles: “Mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki.” (Lk 23:42) Ja ta sai kohe vastuse: “Tõesti, ma ütlen sulle juba täna (kui ma ripun alanduses ja kannatades ristil), sa oled koos minuga paradiisis.”* Kuid rikas mees palvetas Aabrahami poole ja tema palvet ei täidetud. Jumal on ainult Kristuse “ülendanud Juhiks ja Päästjaks, andma Iisraeli rahvale meeleparandust ja pattude andeksandmist.” (Ap 5:31) “Kellegi muu läbi ei ole päästet.” (Ap 4:12) Kt 57.5

Rikas mees oli kulutanud oma elu enda rahuldamise peale ja liiga hilja mõistis ta, et ei olnud igavikuks ettevalmistusi teinud. Ta taipas oma rumalust ja mõtles oma vendadele, kes jätkasid nii nagu tema, elades enestele. Siis esitas ta palve: “Ma palun siis sind, isa, et sa saadaksid Laatsaruse mu isakotta, sest mul on viis venda, et ta hoiataks neid, et nemadki ei satuks siia piinapaika!” Kuid Aabraham ütles: “Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!” Ent tema ütles: “Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!” Aabraham aga ütles talle: “Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!”” Kt 57.6

Kui rikas mees palus lisatõendit oma vendadele, öeldi talle selgelt, et kui see tõend ka antakse, ei veenaks see neid. Tema palve halvustab Jumalat. Rikas mees oleks nagu öelnud: “Kui sa oleksid mind paremini hoiatanud, siis ei oleks ma siin.” Aabrahami kujutatakse sellele palvele vastavat: 265 “Sinu vendi on piisavalt hoiatatud. Neile on antud valgus, kuid nad ei näe, neile on kuulutatud tõde, aga nad ei kuula.” Kt 57.7

“Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!” Need sõnad läksid täide juudi rahva ajaloos. Kristuse viimane, punkti panev imetegu oli Betaania Laatsaruse ülesäratamine pärast seda, kui viimane oli neli päeva surnud olnud. Juutidele anti see imeline tõend Päästja jumalikkusest, kuid nad lükkasid selle tagasi. Laatsarus tõusis surnuist ja esitas neile selle tunnistuse, kuid nad tegid oma südame kõigi tõendite kiuste kõvaks ja püüdsid isegi ta elu kallale kippuda (Jh 12:9-11). Kt 57.8

Seadus ja prohvetid on Jumalast määratud vahendid inimeste päästmiseks. Kristus ütles: “Pöörake tähelepanu neile tõenditele. Kui te ei kuula Jumala häält Tema Sõnas, siis ei hooliks te ka surnuist tõusnud inimese tunnistusest.” Kt 57.9

Need, kes panevad tähele Moosest ja prohveteid, ei nõua suuremat valgust, kui Jumal on andnud. Aga kui inimesed hülgavad valguse ega hinda neile antud võimalusi, ei kuula nad isegi siis, kui keegi surnutest tuleb kuulutusega nende juurde. Neid ei veena isegi see tõend, sest need, kes hülgavad Seaduse ja prohvetid, teevad oma südame nii kõvaks, et hülgavad kogu valguse. Kt 57.10

Vestlus Aabrahami ja kunagise rikka mehe vahel on piltlik. Selle õppetund on, et igale inimesele antakse temalt nõutavate kohustuste täitmiseks piisavalt valgust. Inimese kohustused on proportsioonis tema võimaluste ja eesõigustega. Jumal annab igaühele piisavalt valgust ja armu, et teha tööd, mida Jumal temalt ootab. Kui inimene ei tee seda, mis vähese valguse paistel on tema ülesanne, siis ilmutaks suurem valgus ainult ustavusetust ja antud õnnistuste kasutamisest loobumist. “Kes 266 on ustav pisimas, see on ustav ka paljus, ja kes on ülekohtune pisimas, see on ülekohtune ka paljus.” (Lk 16:10) Neid, kes ei lase Moosesel ega prohvetitel end valgustada ja nõuavad suurt imet, ei veenaks ka see, kui nende soov täidetaks. Kt 57.11

Tähendamissõna rikkast mehest ja Laatsarusest näitab, kuidas need kaks inimklassi, keda need mehed kujutavad, hindavad nähtamatut maailma. Rikas olemine ei ole patt, kui rikkus ei ole saavutatud ülekohtuga. Rikast meest ei mõisteta hukka sellepärast, et tal on varandus, teda mõistetaks hukka, kui ta kasutab talle usaldatud vahendeid isekalt. Parem oleks, kui ta asetaks oma raha Jumala trooni ette, kasutades seda hea tegemiseks. Surm ei tee vaeseks ühtki inimest, kes pühendab end niimoodi igaveste rikkuste otsimisele. Kuid inimene, kes varub enda jaoks varandust, ei saa sellest midagi taevasse võtta. Ta on osutunud truudusetuks majapidajaks. Tal oli eluajal häid asju, kuid ta unustas oma kohustuse Jumala ees. Tal ei õnnestunud taevase varanduse kogumine. Kt 57.12

Rikast meest, kellel oli nii palju eesõigusi, on kujutatud meile inimesena, kes peab arendama oma andeid, et tema teod ühes välja arendatud vaimulike eelistega ulatuksid teisele poole elu. Lunastuse eesmärk pole üksnes patu kustutamine, vaid ka inimesele nende vaimuannete tagasiandmine, mis on patu tõttu kängu jäänud. Raha ei saa järgmisesse ellu kaasa võtta, seda pole seal vaja, kuid Kristusele hingede võitmisel tehtud head teod kantakse taevastesse õuedesse. Ent need, kes Issanda ande isekalt enda jaoks kasutavad ning jätavad abivajavad kaasinimesed ilma toetuseta ega tee midagi Jumala töö edendamiseks, häbistavad oma Loojat. Taevastesse raamatutesse on nende nimede taha kirjutatud “Jumala röövimine”. Kt 58.1

267 Rikkal mehel oli kõik, mida sai raha eest hankida, kuid tal ei olnud varandust, mis oleks hoidnud korras tema arvepidamise Jumalaga. Ta oli elanud nii, nagu oleks kõik, mis tal oli, tema oma. Ta oli jätnud hooletusse Jumala kutse ja kannatavate vaeste vajadused. Kuid peagi tuleb kutse, mida ta ei saa eirata. Väega, mida ta ei saa kahtluse alla seada ja millele ta ei saa vastu panna, kästakse tal lahkuda valdustest, mille majapidaja ta enam ei ole. Kord rikas mees on alandatud lootusetusse vaesusesse. Taevastel kangastelgedel kootud Kristuse õiguse rüü ei kata teda kunagi. Tema, kes kord kandis uhkeimat purpurit ja kõige peenemat linast, on nüüd alasti. Tema prooviaeg on lõppenud. Ta ei toonud maailma midagi ja ta ei saa siit ka midagi ära viia. Kt 58.2

Kristus tõstis eesriide ja esitas selle pildi preestritele ja valitsejatele, kirjatundjatele ja variseridele. Vaadake seda, kes te olete selle maailma varandustest rikkad, kuid pole rikkad Jumalas. Kas te ei mõtiskleks selle vaatepildi üle? See, mis on inimeste hulgas kõrgelt hinnatud, on Jumala silmis tühine. Kristus küsib: “Mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele? Sest mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?” (Mk 8:36, 37) Kt 58.3