Kristuse tähendamissõnad

80 Veel õpetusi seemnest ja külvamisest

Seemne külvamisest ja taime kasvamisest on võimalik kodus ja koolis väärtuslikke õppetunde leida. Kui lapsed ja noored õpivad looduses ära tundma jumaliku väe mõju, siis suudavad nad taibata usu nähtamatut kasu. Kui nad hakkavad mõistma Jumala imelist tegevust oma suure pere vajaduste täitmisel ja seda, kuidas me peaksime Temaga koostööd tegema, on neil rohkem usku Jumalasse ja nad aduvad oma igapäevases elus rohkem Tema väge. Kt 15.1

Jumal lõi seemne oma sõnaga samamoodi, nagu Ta lõi maa. Ta andis sellele sõna abil väe kasvada ja paljuneda. “Jumal ütles: “Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!” Ja nõnda sündis. [...] Ja Jumal nägi, et see oli hea.” (1Ms 1:11, 12) Sõna on see, mis paneb seemne kasvama. Iga 81 seeme, millest tõuseb roheline libleke päikesevalguse poole, kuulutab Tema imet tegevast väest, kes “ütles, ja nõnda see sai,” kes “käskis, ja see tuli esile”. (Ps 33:9) Kt 15.2

Kristus õpetas oma jüngreid palvetama: “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.” Osutades lilledele, andis Ta neile tõotuse: “Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, [...] eks siis veelgi enam teid?” (Mt 6:11, 30) Kristus tegutseb kogu aeg, et sellele palvele vastata ja seda tõotust täita. Nähtamatu vägi töötab pidevalt inimese teenijana, et teda toita ja riietada. Meie Issand kasutab mitmesuguseid vahendeid, et muuta näiliselt ära visatud seeme elavaks taimeks. Ta varustab seda kõigega, mida on vaja saagi küpsemiseks. Psalmist on kaunilt öelnud: Kt 15.3

Sina oled maa eest hoolitsenud ja seda jootnud;
sa teed selle väga rikkaks.
Jumala veesooned on täis vett; sa valmistad nende uudsevilja,
kui sa nõnda maad valmistad,
kastes selle vagusid ja pudendades selle mullapanku.
Vihmapiiskadega sa teed maa pehmeks
ja õnnistad selle kasvu.
Sa ehid aasta oma headusega
ja su jäljed tilguvad õli. (Ps 65:10-12) Kt 15.4

Materiaalne maailm on Jumala kontrolli all. Loodus kuuletub loodusseadustele. Kõik kõneleb Looja tahtest ja toimib sellele vastavalt. Pilved ja päikesepaiste, kaste ja vihm, tuul ja torm — kõik on Jumala järelevalve all ning ilmutab endastmõistetavat kuulekust Tema korraldustele. Jumala Seadusele kuuletudes murrab taim läbi maapinna ja annab “esmalt orast, seejärel päid, seejärel täit nisutera pea sees”. (Mk 4:28) Issand saab neid 82 kujundada parajal ajal, sest nad ei pane Talle vastu. Kas võib olla, et Jumala näo järgi tehtud ning mõistuse ja kõnevõimega varustatud inimene on ainus, kes on lugupidamatu Tema andide suhtes ega kuula Tema sõna? Kas üksnes mõistusega olendid põhjustavad meie maailmas segadust? Kt 15.5

Kõik, mida on vaja inimese ülalpidamiseks, on Jumala ja inimese ühine jõupingutus. Vili ei saa küpseda, kui inimene ei tee oma osa seemne külvamisel. Aga ilma Jumala väeta, mis annab päikesepaistet ja vihma, kastet ja pilvi, ei toimu mingit kasvamist. Nii on kõigi äriettevõtmistega, õppimise ja teadustööga. Nii on vaimulike asjade, iseloomu kujunemise ja kristlase töö iga tahuga. Meil on oma osa teha, kuid meiega peab ühinema jumalik vägi, muidu on meie pingutused asjatud. Kt 15.6

Millal iganes inimene midagi saavutab, olgu kas vaimulikes või ajalikes asjades, peab ta meeles pidama, et ta suudab seda koostöös oma Loojaga. Hädavajalik on mõista meie sõltuvust Jumalast. Liiga palju usutakse inimesse, liiga palju loodetakse inimeste leiutistele. Liiga vähe usaldatakse väge, mida Jumal on valmis jagama. “Me oleme Jumala kaastöölised.” (1Kr 3:9) Mõõtmatult tühine on see osa, mida inimlik jõud saavutab, aga kui see on ühendatud Kristuse jumalikkusega, suudab inimene kõik selle jõuga, mida Kristus jagab. Kt 15.7

Taime järkjärguline arenemine seemnest on lapse kasvatamisel näitlik õppevahend. Selle puhul on näha “esmalt orast, seejärel päid, seejärel täit nisutera pea sees”. Tema, kes 83 kõneles selle tähendamissõna, lõi väikese seemne, andis sellele elutähtsad omadused ning seadused, mis selle kasvu juhivad. Tähendamissõnas esile toodud tõed said Tema enda elus reaalsuseks. Ta järgis nii oma füüsilise kui ka vaimuliku olemusega jumaliku kasvu korrapärasust, mida taim illustreerib, ning sama soovib Ta kõigilt noortelt. Kuigi Ta oli taeva Majesteet, Aukuningas, tuli Ta lapsena Petlemma ja oli mõnda aega abitu imikuna oma ema hoole all. Lapsepõlves käitus Ta sõnakuuleliku lapsena. Ta kõneles ja tegutses lapse, mitte täiskasvanud mehe tarkuses, austades oma vanemaid ning täites abivalmilt nende soove vastavalt lapse võimetele. Kuid Tema areng oli igas etapis täiuslik, patuta elu lihtsa, loomuliku kaunidusega. Püha aruanne räägib Tema lapsepõlvest: “Laps aga kasvas ja sai tugevaks ning täitus tarkusega. Ja Jumala arm oli tema peal.” (Lk 2:40) Tema nooruse kohta on kirjutatud: “Jeesus kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures.” (Lk 2:52) Kt 15.8

Siin on soovitus vanematele ja õpetajatele. Nende eesmärk peaks olema noorte kalduvusi niimoodi suunata, et noored ilmutaksid igas eluetapis oma eale sobivat loomulikku kaunidust, et nad areneksid loomulikult nagu taimed aias. Kt 15.9

Loomulikud, siirad lapsed on kõige kütkestavamad. Pole mõistlik neile teada anda ja korrata nende arukaid ütlusi. Nende välimust, sõnu või tegusid kiites ei tohi soodustada edevust. Neile ei tohiks muretseda kalleid ega silmatorkavaid riideid. See arendab neis uhkust ning äratab kaaslaste südameis kadedust. Kt 15.10

Väikesi tuleb kasvatada lapselikus lihtsuses. Kt 16.1

84 Neid tuleb õpetada rahul olema väikeste, kasulike kohustustega ning eakohaste rõõmude ja kogemustega. Lapsepõlv vastab tähendamissõna orasele ning oras on omamoodi väga ilus. Lapsi ei tohi sundida varaküpsusele, nad peaksid säilitama võimalikult kaua oma varaste aastate värskuse ja armsuse. Kt 16.2

Väikesed lapsed võivad olla kristlased, kel on oma vanusele vastav kogemus. See on kõik, mida Jumal neilt ootab. Neid tuleb vaimulikes asjades harida ning vanemad peaksid võimaldama neile kõik eelised, et nende iseloom võiks kujuneda Kristuse iseloomu sarnaseks. Kt 16.3

Jumala loodusseadustes järgneb põhjusele alati tagajärg. Saagikoristus näitab, missugune oli külv. Laisa töölise mõistab hukka tema oma töö. Saak tunnistab tema vastu. Nii on ka vaimulike asjadega: iga töölise ustavust mõõdetakse tema töö tulemustega. Tema töö iseloom, kas hoolas või laisk, ilmneb saagikoristusel. Niimoodi otsustatakse tema igavene saatus. Kt 16.4

Iga külvatud seeme annab oma saagi. Samamoodi on ka inimese elus. Meil kõigil tuleb külvata kaastunde, osavõtlikkuse ja armastuse seemneid, sest me lõikame seda, mida külvame. Iga isekas, ennast armastav ja austav iseloomujoon ning enese hellitamine annab vastava saagi. See, kes elab endale, külvab lihasse, ja lihast lõikab ta kaduvust. Kt 16.5

Jumal ei hävita ühtki inimest. Igaüks, kes hävib, on ennast ise hävitanud. Igaüks, kes lämmatab südametunnistuse noomitused, külvab uskmatuse seemneid ja need annavad vastava saagi. Jumala 85 esimese hoiatuse tagasilükkamisega külvas vaarao vastupanu seemneid ja ta lõikas kangekaelsust. Jumal ei sundinud teda uskmatusele. Tema enda külvatud uskmatuse seemned tõid esile samasuguse saagi. Nõndaviisi jätkus vaarao vastupanu, kuni ta nägi oma laastatud maad, oma esmasündinu külma surnukeha ning kõigi oma palee ja kuningriigi perede surnud esmasündinuid, kuni mere veevood katsid tema hobused, vankrid ja sõjamehed. Vaarao lugu illustreerib hirmuäratavalt Piiblis kirja pandud tõe sõnu: “Mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab.” (Gl 6:7) Kui inimesed vaid seda mõistaksid, jälgiksid nad hoolikalt, mis seemet nad külvavad. Kt 16.6

Kui külvatud seeme annab saagi ja see omakorda maha külvatakse, siis on saak mitmekordne. See seaduspära kehtib meie suhetes teiste inimestega. Iga tegu ja iga sõna on seeme, mis kannab vilja. Iga hooliv, lahke heategu, iga sõnakuulelik või ennast salgav tegu paljuneb teistes ning nende kaudu veel järgmistes. Samamoodi on ka iga kade või õel tegu või lahkarvamus seeme, mis kasvab üles “kibeda juurena”, (Hb 12:15) mille läbi paljud rüvetuvad. Niiviisi jätkub hea ja kurja külvamine ajaliku ja igaviku jaoks. Kt 16.7

Tähendamissõnas seemne külvamisest õpetatakse heldekäelisust nii vaimulikes kui ka ajalikes asjades. Issand ütleb: “Õnnelikud olete teie, külvajad kõigi vete ääres.” (Js 32:20) “Kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti.” (2Kr 9:6) Kõigi vete äärde külvamine tähendab Jumala andide pidevat väljavalamist. See tähendab andmist alati, kui Jumala töö või inimkonna puudused 86 meie abikätt vajavad. See ei põhjusta vaesust. “Kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti.” Seemet ära visates paljundab külvaja seda. Samamoodi on nendega, kes jagavad ustavalt Jumala ande. Nad suurendavad andes oma õnnistusi. Jumal on tõotanud küllust, et nad saaksid jätkuvalt anda. “Andke, ja teile antakse — hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe.” (Lk 6:38) Kt 16.8

Külv ja lõikus hõlmavad veelgi rohkemat. Kui jagame Jumala ajalikke õnnistusi, äratab meie armastus ja osavõtlikkus saajas tänutunde Jumala suhtes. Südame pinnas on ette valmistatud vaimuliku tõe seemneks. Tema, kes annab külvajale seemne, paneb seemne idanema ja igaveseks eluks vilja kandma. Kt 16.9

Vilja mulla sisse külvamisega kujutab Kristus ohvrit, mille Ta tõi meie lunastamiseks. “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure,” ütleb Ta, “siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Samamoodi kannab Kristuse surm vilja Jumala riigi heaks. Sarnaselt taimeriigi seadustega on Tema surma tulemuseks elu. Kt 16.10

Ning kõik, kes kannavad vilja Kristuse kaastöölistena, peavad kõigepealt langema maha ja surema. Elu peab heidetama maailma vajaduse vagudesse. Enesearmastus ja omakasupüüdlikkus peavad kaduma. Kuid eneseohverduse seadus on samas enese alalhoiu seadus. Maa sisse maetud seeme kannab vilja ning see külvatakse omakorda maha. Niimoodi mitmekordistub saak. Põllumees säilitab vilja nii, et viskab selle ära. Ka inimese elus 87 tähendab andmine elamist. Elu, mida säilitatakse, on see elu, mis on tasu ootamata antud Jumala ja inimeste teenimiseks. Need, kes oma elu selles maailmas Kristuse pärast ohverdavad, hoiavad seda igavese elu jaoks. Kt 16.11

Seeme sureb, et tärgata uuele elule — nii antakse meile ülestõusmise õppetund. Kõik, kes armastavad Jumalat, elavad uuesti taevases Eedenis. Jumal ütleb hauda pandud inimkeha kohta: “Kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles.” (1Kr 15:42, 43) Kt 16.12

Need on mõned paljudest õpetustest, mida loodusest võetud tähendamissõna külvajast ja seemnest pakub. Kui vanemad ja õpetajad püüavad neid tõdesid lastele edasi anda, tuleb seda teha praktilisel viisil. Lapsed valmistagu ise ette muld ja külvaku seeme. Töötamise kõrvalt saab lapsevanem või õpetaja selgitada südame aia võrdkuju, kuhu külvatakse kas head või halba seemet ning mida tuleb tõe seemne jaoks ette valmistada samamoodi nagu tavalist aeda. Kui seeme pannakse mulda, saab anda edasi õpetuse Kristuse surmast, ning kui taim tärkab, saab õpetada ülestõusmise tõde. Kui taim kasvab, saab jätkuvalt tuua paralleele loodusliku ja vaimuliku arengu vahel. Kt 16.13

Ka noori tuleb sarnasel moel juhendada. Neile tuleb õpetada maa harimist. Oleks hea, kui iga kooli juures oleks haritavat maad. Sellist maatükki tuleb pidada Jumala enda klassiruumiks. Looduses leiduvasse tuleb suhtuda kui 88 õpikusse, kust Jumala lapsed peavad õppima ja kust nad võivad omandada teadmisi hinge harimiseks. Kt 17.1

Maa harimises, korrastamises ja kobestamises on pidevad õppetunnid. Keegi ei tule selle peale, et kasutada ettevalmistamata maad, oodates, et see annaks otsekohe saaki. Maa ettevalmistamisel külvamiseks on vaja tõsist tahet, usinust ja sihikindlat tööd. Samamoodi on vaimuliku tööga inimsüdames. Need, kes tahavad maa harimisest kasu saada, peavad oma südamesse laskma Jumala Sõna. Siis nad avastavad, et südame söötis pind on Püha Vaimu pehmendaval mõjul kobestatud. Kui mulla kallal vaeva ei nähta, siis ei anna see saaki. Nii on ka südame pinnasega: enne kui see saab Jumala auks vilja kanda, peab Jumala Vaim seda puhastama ja korrastama. Kt 17.2

Muld ei anna oma rikkusi välja, kui selle juures töötatakse hetkeotsuse ajel. Selleks on vaja igapäevast hoolsat tähelepanu. Mulda tuleb künda sageli ja sügavalt, et eemaldada umbrohi, mis võtab hea seemne toitained endale. Need, kes künnavad ja külvavad, valmistuvad lõikuseks. Ükski neist ei pea seisma põllul oma luhtunud lootuste keskel. Kt 17.3

Issanda õnnistused on nendega, kes teevad põllutööd, õppides loodusest vaimulikke õppetunde. Mulda harides ei tea tööline suurt midagi aaretest, mis võivad tema ees avaneda. Ta ei tohi põlata juhiseid, ta peab õppust võtma kogemustega inimestelt ning koguma teadmisi tarkadelt meestelt. See on osa tema väljaõppest. Maa harimisest saab hinge harimine. Kt 17.4

89 Tema, kes paneb seemne idanema, kes hoolitseb selle eest päeval ja ööl ning annab jõudu kasvuks, on meie Looja, taeva Kuningas, ning ometi osutab Ta oma laste suhtes veel suuremat hoolitsust ja huvi. Inimesest külvaja külvab seemet, et hoolitseda maise elu säilimise eest, taevane Külvaja külvab hinge seemet, mis kannab vilja igavese elu jaoks. Kt 17.5