Kristuse tähendamissõnad

76 “Sinepiivakese sarnane”

Matteuse 13:31, 32; Markuse 4:30-32; Luuka 13:18, 19

Kristuse õpetusi kuulava rahva hulgas oli palju varisere. Nad täheldasid põlastusega, kui vähesed kuulajad Teda Messiaks pidasid. Nad küsisid endamisi, kuidas saaks see vähenõudlik õpetaja teha Iisraelist juhtiva riigi. Kuidas kavatses Ta ilma varanduse, võimu ja auta uue kuningriigi rajada? Kristus luges nende mõtteid ja vastas neile: “Millega võiksime võrrelda Jumala riiki või millise tähendamissõnaga teda kujutaksime?” Maiste riigivõimude hulgas ei olnud midagi sellesarnast. Ühegi riigi ühiskond ei olnud sümboliks sobiv. Ta ütles, et see on nagu sinepiivake, “mis on, kui see külvatakse maha, väiksem kõigist seemneist maa peal. Ent kui see on külvatud, siis see sirgub ja kasvab suuremaks kõigist taimedest aias ja ajab suured oksad, nii et taeva linnud võivad teha pesa selle varjus.” Kt 14.1

77 Seemnes olev idu kasvab tänu eluallikale, mille Jumal on seemnesse pannud. See areng ei sõltu inimese jõust. Samamoodi on Kristuse kuningriigiga. See on uus loodu. Selle põhimõtted on vastuolus ilmalike riikide omadega. Maised riigivõimud valitsevad füüsilise jõuga. Nad hoiavad oma valitsuspiirkonda väe ja võimu abil, kuid uue kuningriigi rajaja on Rahuvürst. Püha Vaim kirjeldab ilmalikke riike metsikute kiskjate sümboli abil, kuid Kristus on “Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu”. (Jh 1:29) Tema valitsus ei kasuta südametunnistuse sundimiseks toorest jõudu. Juudid ootasid, et Jumala riik rajatakse samamoodi nagu maailma kuningriigid. Nad rakendasid õigluse edendamiseks väliseid abinõusid. Nad töötasid välja meetodeid ja plaane, ent Kristus on see, kes paneb aluse oma riigi põhimõtetele. Tõde ja õiglust külvates töötab Ta eksituse ja patu vastu. Kt 14.2

Siis kui Jeesus tähendamissõna jutustas, oli seal näha sinepitaim, kes kõrgus üle heina ja vilja ning õõtsutas kerges tuules oma oksi. Linnud lendlesid oksalt oksale ja laulsid selle lopsakas lehestikus. Ometi oli sellelt suurelt taimelt kukkuv seeme väikseim seemnete hulgas. Algul tärkas õrn võrse, kuid sellel oli tohutu elujõud ning see kasvas ja arenes, kuni jõudis oma kasvu täiuseni. Samamoodi on Kristuse kuningriik alguses väljapaistmatu ja tähtsusetu. Maiste kuningriikidega võrreldes paistab see olevat kõige vähem oluline. Selle maailma võimukandjate arvates oli naeruväärne Kristuse väide, et Ta on kuningas. Ometi oli Tema järgijatele usaldatud suurtes kuningriigi tõdedes jumalik elu. Ja kui kiire oli selle kasv, kui laiaulatuslik selle mõju! Kui Kristus seda tähendamissõna rääkis, esindasid uut kuningriiki ainult mõned Galilea talupojad. Kt 14.3

78 Nende vaesust ja tagasihoidlikku arvu rõhutati ikka ja jälle põhjusena, miks inimesed ei peaks end nende lihtsate, Jeesust järgivate kaluritega siduma. Kuid sinepiseeme pidi kasvama ja ajama oma oksad kogu maailma. Kui kaovad maised kuningriigid, mille hiilgus täitis siis inimeste südameid, jääb Kristuse kuningriik oma võimsa ja kaugele ulatuva väega püsima. Kt 14.4

Samamoodi on armutöö algus südames väike. Õigel ajal öeldud sõna, hinge paistnud valguskiir, avaldatud mõju — kes suudab nende tagajärgi mõõta? Kt 14.5

Tähendamissõna sinepiivakesest ei illustreeri üksnes Kristuse kuningriigi kasvu, vaid tähendamissõnas on kirjeldatud ka selle iga etapi kogemust. Jumalal on oma kogudusele igas põlvkonnas eriline tõde ja eriline töö. Tõde, mis on peidetud ilmaliku tarkuse ja arukuse eest, on ilmutatud lapselikule ja tagasihoidlikule mõistusele. See tõde nõuab eneseohverdust. Selle nimel tuleb võidelda ja lahinguid võita. Alguses on selle toetajaid vähe. Nad on vastuolus maailma suurmeeste ja maailmaga ühtlustunud kirikuga ning neid põlatakse. Mõtle Kristuse eelkäijale Ristija Johannesele, kes noomis üksinda juudi rahva uhkust ja usu vormilikkust. Vaata neid, kes tõid evangeeliumi Euroopasse. Kui segane ja lootusetu paistis kahe telgitegija, Pauluse ja Siilase missioon, kui nad asusid Troases koos kaaslastega Filipisse suunduvale laevale. Vaata “vana meest Paulust” ahelates, kuulutamas Kristusest keisri kantsis. Vaata väikesi orjade ja talupoegade kogukondi konfliktis Rooma impeeriumi paganlusega. Jälgi Martin Lutherit, kui ta astus vastu võimukale kirikule, mis on maailma tarkuse meistriteos. Vaata, kuidas ta jääb Jumala Sõnale kindlaks keisri ja paavsti ees, teatades: “Siin ma seisan, teisiti ma ei saa. Aidaku mind Jumal.” Pane tähele, kuidas kuulutas 79 John Wesley Kristusest ja Tema õigusest välise usklikkuse, lihameelsuse ja uskmatuse keskel. Vaata, kuidas inimesed, kes valutavad paganliku maailma hädade pärast südant, anuvad eesõigust viia paganatele Kristuse armastuse kuulutust. Kuula, mida vastavad vaimulikud: “Istu, noormees. Kui Jumal tahab paganaid pöörata, teeb Ta seda ilma sinu või minu abita.” Kt 14.6

Praeguse põlvkonna tähtsad vaimulikud juhid ülistavad neid, kes külvasid sajandeid tagasi tõeseemet, ning püstitavad neile mälestusmärke. Ent kas mitte paljud neist ei pöördu endisaegsest tööst eemale, tallates tänapäeval sama seemne võrseid jalge alla? Kordub ammune hüüatus: “Me teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, aga kust tema [Kristus] on, seda me ei tea.” (Jh 9:29) Nagu varasematel aegadel, ei avasta käesoleva aja tõde mitte vaimulikud autoriteedid, vaid mehed ja naised, kes pole Jumala Sõna uskumiseks liiga õpetatud ega targad. Kt 14.7

“Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on”, (1Kr 1:26-28) “et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes”. (1Kr 2:5) Kt 14.8

Selles viimases põlvkonnas läheb tähendamissõna sinepiivakesest silmapaistvalt ja võidukalt täide. Väikesest seemnest saab puu. Viimane hoiatus- ja armukuulutus tuleb viia “kõigile suguharudele ja keeltele ja rahvastele” (Ilm 14:6-14), “et koguda paganate seast endale rahvast”. (Ap 15:14; Ilm 18) Ning maa läheb valgeks Tema auhiilgusest. Kt 14.9