Suur Võitlus

PEATÜKK 6—HUS JA HIERONYMUS

Böönimaale oli evangeelium toodud juba varakult, üheksandal sajandil. Piibel oli tõlgitud rahva keelde ning avalikud jumalateenistused toimusid samuti emakeeles. Kuid sedamööda, kuidas kasvas paavsti võim, ähmastus Jumala Sõna. Gregorius VII, kes oli enda peale võtnud kuningate uhkuse alandamise, ihkas allutada endale ka rahvaid. Seda eesmärki silmas pidades andis ta välja bulla, mis keelas avalike jumalateenistuste läbiviimise böömi keeles. Paavst kuulutas, et “Kõigeväelisele meeldib, kui Teda teenitakse tund-matus keeles ja selle eeskirja rikkumine on juba sünnitanud palju pahesid ja eksiõpetusi”. (Wylie, b. 3; ch. I). SV 68.1

Niisiis otsustas Fooma Jumala Sõna valguse kustutada ja rahva pimeduste jätta. Kuid Jumalal olid oma plaanid. Paljud valdeslased ja albilased, kes tagakiusamiste tõttu pidid oma kodud Prantsusmaal ja Itaalias maha jätma, põgenesid Böönimaale. Kuigi nad kartsid avalikult õpetada, töötasid nad innukalt salajas. Nii säilis õige usk läbi sajandite. SV 68.2

Juba enne Hus'i oli Böömimaal mehi, kes mõistsid kiriku rikutuse ja rahva kõlvatuse avalikult hukka. Nende tegevus äratas laialdast huvi, kuid tekitas ka paavsti käsilastes hirmu. Evangeeliumi kuulutajaid hakati taga kiusama. Metsades ja mägedes, kus nad olid sunnitud oma jumalateenistusi pidama, varitsesid neid sõdurid. Paljud surmati. Mõne aja pärast anti välja käskkiri, mille kohaselt kõik, kes erinesid Rooma poolt ettekirjutatud jumalateenistuse tavadest, pidid leidma otsa tuleriidal. Hoolimata kõigest uskusid kristlased, kes tõele ustavuse nimel pidid jätma elu, õigluse võidusse. Uks neist, kes õpetas, et lunastust võib leida vaid usu kaudu ristilöödud Päästjasse, ütles surres: “Praegu võidavad meid tõe vaenlased, kuid nii ei jää see igavesti! Lihtrahva hulgast tõuseb mees, ilma mõõga ja võimuta, keda nad ei ole võimelised võitma”. (Ibid. b. 3, ch. I). Lutheri aeg oli veel kaugel ees, kuid juba tõusis mees, kelle Rooma-vastased tunnistused pidid panema rahvad liikuma. SV 68.3

Jan Hus pärines alamrahva hulgast. Ta jäi isa surma tõttu varakult orvuks. Tema jumalakartlik ema, kes pidas haridust ja jumalakartust kõige väärtuslikumaks varanduseks, püüdis pojale tagada just seda pärandust. Hus õppis maakcnnakoolis ja siirdus siis Praha ülikooli. Vaese poisina jäi ta kooli ülalpidamisele. Kui nad koos emaga esimest korda Prahale liginesid, põlvitas vaene lesk isata noormehe kõrval ning palus pojale õnnistust Taevaselt Isalt. Vaevalt aimas ema, kuidas tema palvele vastatakse. SV 69.1

Ülikoolis paistis Hus peagi silma väsimatu usinusega; üldise lugupidamise pälvis tema laitmatu elu ja sõbralik ning meeldiv käitumine. Jan Hus oli Rooma kiriku siiras pooldaja ja nende vaimsete õnnistuste tõsine otsija, mida kirik tõotas. Ühel pühal maksis ta ära oma viimased mündid ning ühines rongkäiguga, et saada osa pattude andestusest. Pärast ülikooli lõpetrmist sai temast preester, ning võitnud kiiresti üldise tunnustuse, võeti ta kuninglikku õukonda. Hus nimetati professoriks ja hiljem Praha ülikooli rektoriks. Väheste aastatega oli silmapaistmatust ülalpeetavast saanud maa uhkus ja tema nimi oli kuulus kogu Euroopas. SV 69.2

Hus alustas reformatsiooni üsna iseäralikul tööpõllul. Mõned aastad pärast preestriseisusesse astumist määrati ta Betlema kabeli jutlustajaks. Selle kabeli asutaja oli pidanud Pühakirja kuulutamist rahva keeles väga vajalikuks asjaks. Rooma vastuseisust hoolimata oli emakeelseid jutlusi Böömimaal ikka veel peetud. Siiski ei teadnud rahvas Piiblist suurt midagi ning moraal oli kõigis rahvakihtides äärmiselt madal. Väsimatult asus Hus esinevate pahede vastu võitlema. Jumala Sõna abil soovis ta inimesi tõe ja puhtuse põhimõtete üle mõtlema panna. SV 69.3

Uks Praha elanik, Hieronymus, kellest hiljem sai Husi lähedane sõber, oli Inglismaalt kaasa toonud Wyclifi kirjatööd. Wyclifi õpetuste kaudu äratust saanud Inglismaa kuninganna oli ühtlasi Böömimaa printsess, ning temalgi oli oma osa selles, et reformaatori õpetused leviksid kodumaal laialdaselt. Hus luges Wyclifi töid huviga. Ta uskus, et nende autor oli tõsine kristlane, ning tundis ka ise poolehoidu uuenduse suhtes, mida Wyclif kaitses. Enese teadmata oli Hus astunud teele, mis viis teda Roomast kaugemale. SV 69.4

Just sel ajal saabus Prahasse kaks võõrast Inglismaalt — õpetatud mehed, kes olid võtnud vastu evangeeliumi valguse ning tulid seda nüüd omakorda jagama. Nad asusid avalikult paavsti ülemvõimu ründama, kuid valitsusvõimud sun-disid nad peagi vaikima. Mehed otsustasid kuulutamist jätkata teisel viisil. Kuna nad mõlemad oskasid maalida, kasutasid nad nüüd oma kunstnikuannet. Ühte käidavasse paika maalisid nad kaks pilti. Üks kujutas Kristuse sisenemist Jeruusalemma, “tasane ja emaeesli seljas” (Matt. 21,5) nagu Ta oli, ssatjaiks paljajalu ja reisist kulunud riideis jüngrid. Teine pilt kujutas paavstlikku rongkäiku; uhkeis rõivais paavst oma kolmekordse krooniga suurejooneliselt kaunistatud hobuse seljas, ees trompetipuhujad ning järel kardinalide ja ülempreestrite pimestav paraad. SV 69.5

See oli jutlus, mis köitis kõikide tähelepanu. Suured hulgad käisid kahte maali vaatamas ja mõistsid neis sisalduvat õpetust. Paljusid mõjutas sügavalt kontrast Kristuse alandlikkuse ja end Tema teenriks nimetava paavsti uhkuse vahel. Kuna Prahas tousis suur ärevus, leidsid võcrad mõne aja möödudes, et julgeoleku huvides on parem linnast lahkuda, kuid õppetundi, mille nad olid andnud, ei unustatud. Need pildid jätsid Husile sügava mulje ning juhtisid teda Piibli ja Wyclifi tööde sügavamale uurimisele. Kuigi ta polnud veel valmis kõiki Wyclifi poolt esitatud seisukohti vastu võtma, nägi ta palju selgemini paavstluse tõelist olemust. Veel agaramalt hakkas ta hukka mõistma vaimulikkonna uh-kust, auahnust ja rikutust. SV 70.1

Valgus kandus Böömimaalt Saksamaale, sest rahutused Rraha ülikoolis põhjustasid tuhandete saksa üliõpilaste lahkumise. Paljud neist olid oma esimesed teadmised Piibli kohta saanud Husilt, ning pöördunud koju tagasi, levitasid nüüd evangeeliumi ka oma kodumaal. SV 70.2

Teated Praha “ususegadusest” jõudsid Rooma ja Hus sai käsu paavsti ette ilmuda. Kuuletuda tähendas minna kindlasse surma. Böömimaa kuningas ja kuninganna, ülikool, aadelkonna esindajaa ja riigiametnikud palusid paavsti, et Husil lubatakse jääda Prahasse ja vastata Roomale esindaja kaudu. Vastusena sellele palvele asus paavst Husi tagakiusama ning pani kogu Praha linna kirikuvande alla. SV 70.3

Tollal tekitas niisugune otsus üleüldist õudust. Tseremooniad, mis kirikuvandega kaasnesid, olid osavalt suunatud rahva hirmutunde pihta. Paavstile vaadati kui Jumala esindajale, kelle käes olid taeva ja põrgu võtmed ja kellele kuulus võim nii ajalike kui vaimulike kohtuotsuste üle. Usuti, et taevaväravad sulgusid kirikuvande alla pandud maa ees ja kõik surnud jäid ilma õndsuse eluasemeist seni, kuni paavst kõrvaldas karistuse. Selle kchutava õnnetuse märgiks katkestati kõik religioossed teenistused. Kirikud suleti, abielud õnnistati sisse surnuaedadel, surnuid ei võinud sängitada pühitsetud maamulda, vaid tuli matta ilma matusetalituseta kas kraavidesse või põldudele. Selliste mõjusate vahendite abil püüdis rooma-katoliku kirik vägistada inimeste südametunnistust. SV 70.4

Praha linn kees rahutustest. Suur osa inimesi süüdistas kõiges selles Husi ja nõudis et ta antaks Roomale välja. Tormi vaigistamiseks varjus reformaator mõneks ajaks oma kodukülla. Sõpradele, kes olid jäänud Prahasse, kirjutas ta: “Kui ma teie hulgast ära läksin, siis sellepärast, et järgida Jeesuse Kristuse õpetusi ja eeskuju ning mitte anda haiglase kujutlusvõimega inimestele põhjust arvata nagu oleksin mina vagade kannatuste ja tagakiusamiste põhjustajaks. Ma tulin ära, kuna mõistsin, et jumalavallatud preestrid võivad Jumala Sõna kuulutamise ära keelata teie seas tükiks ajaks, kuid ma ei lahkunud teie seast, et eitada jumalikku tõde, mille eest olen Jumala abiga valmis surema”. (Bonnechose, «The Reformes's Before the Reformation», kd. 1, lk. 87). Hus ei loobunud tööst, vaid reisis ümberkaudsetes maades ja kuulutas huvitatud rahvahulkadele. Nii aitasid abinõud, millega paavst evangeeliumi maha suruda püüdis, hoopiski kaasa selle laiemale levikule. “Sest me ei suuda midagi tõe vastu, vaid üksnes tõe poolt!” 2. Kor. 13,8. SV 71.1

Husi hinges käis sel eluperioodil valulik võitlus. Ehkki kirik puüdls ieda ahvardusiega võita, ei olnud ta kiriku autoriteedile veel ka selga pööranud. Rooma kirik oli tema jaoks ikka veel Kristuse pruut ning paavst Jumala esindaja ja asemik. Hus oli siiani võidelnud võimu kuritarvitamise, mitte aga põhimõtte enda vastu. See kõik põhjustas kohutava vastuolu mõistuse, veendumuste ja südametunnistuse nõudmiste vahel. Kui kirik oli õiglane ja ilmeksimatu, nagu Hus uskus, miks ta siis tundis eneses sundi selle nõudmistele vastu hakata? Miks talle näis, et kiriku nõudmistele kuuletumine oli sama, mis teha pattu? Ja siiski — kuidas võis olla sõnakuulmatu ilmeksimatu võimu vastu? See oli probleem, mida Hus ei suutnud lahendada, kahtlus, mis piinas teda pidevalt Ta mõistis, et ainus järeldus, mille ta siit teha vois, oli tõdemus, et preesterkond oli langenud ja kasutas oma ametivõimu ebaseacuslikult nagu kord Kristuse ajalgi. See mõistmine viis Husi Pühakirja kui elu ainsa juhtnööri tunnustamiseni. Ka teistele tuli kuulutada veendumust, et südametunnistust on õigus valitseda ainult Jumala Sõnal, mitte aga sellel, mida räägib kirik oma preesterkonna kaudu.” (Wyclie, kd. 3, ptk. 2). SV 71.2

Kui ärevus Prahas aegapidi vaibus, pöördus Hus tagasi oma Betiema kabensse, et jatkata veel suurema agaruse ja julgusega Jumala Sõna kuulutamist. Tema vaenlased olid aktiivsed ja mõjukad, kuid kuninganna ja paljud aadlikud olid tema sõbrad ning suur hulk rahvast tema poolt. Inimesed, kes võrdlesid Husi puhtaid ja õilistavaid õpetusi ja elu paavsti pooldajate dogmadega, nende ahnuse, prassimise ja liiderlikkusega, pidasid auasjaks olla Husi poolel. SV 72.1

Senimaani oil Hus seisnud oma töös üksinda, kuid nüüd ühines usupuhastusega Hieronymus, kes Inglismaal viibimise ajal oli võtnud vastu Wyclifi (suri 1384. a.) õpetused. Siitpeale olid Hus ja Hieronymus lahutamatud elus ja surmas. Hieronymus oli silmapaistvalt andekas, kõneosav ja haritud; tähendab omadustega, mis võitsid laialdase populaarsuse; kuid omaduste poolest, mis määrasid iseloomu teelise tugevuse, oli Hus suurem. Tema rahulik otsustusvõime ohjeldas Hieronymuse impulsiivset iselocmu. Hieronymus aga hindas tõeliselt Husi väärtust ja tema nõuandeid. Nende ühendatud töö tõttu levis usupuhastus kiiremini. SV 72.2

Jumal valgustas eriliselt nende meeste meeli Kooma kiriku eksituste suhtes, kuid ei andnud neile kogu valgust, mis maailm pidi saama. Nende kaudu juhtis Jumal inimesi välja Rooma pimedusest. Jumal viis neid edasi samm-sammult, sedavõrd, kuidas nad suutsid minna. Nad ei oleks suutnud kogu valgust korraga vastu võtta just nii nagu kaua pimeduses viibinu ei talu korraga keskpäevase päikese heledust ja pöördub sellest ära. Sellepärast ilmutas Jumal oma sõnumiviijatele tõdesid vähehaaval, sedamööda kuidas rahvas oli valmis vastu võtma. Järgmised ustavad töölised pidid järgnevatel sajanditel juhtima rahvast usupuhastuse teel edasi. SV 72.3

Lõhe kirikus süvenes. Kolm paavsti võitlesid ülemvõimu pärast ja nende võimuahnus täitis maa kuritegude ja rahutustega. Rahuldumata vastastikuse kirikuvande alla panemisega, hakkasid võimule pürgijad varuma relvi ja värbama sõdureid. Loomulikult oli selleks vaja raha ja seepärast maksustati kiriku anded, ametid ja õnnistused (vt. lisamärkuse lk. 59 kohta). Juhtide eeskuju järgides kasutasid ka preestrid simooniat (kiriklike ametite omandamist või jagamist raha eest — tõlk.) ja sõjapidamist selleks, et võitlejaid alandada ja ema võimu tugevdada. Uha otsekohesemalt võitles Hus religiooni nime all toimuva jumalateotuse vastu. Husi toetav rahvas süüdistas avahkult hooma juhte kristlaskonna viletsuses... SV 72.4

Jälle näis Praha seisvat verise võitluse äärel ja nii nagu muiste, süüdistati ka nüüd Jumala sulast selles, et ta saatis “Iisraeli õnnetusse” (1. Kun. 18,17). Linn pandi uuesti kiri-kuvande alla ja Hus taandus oma kodukülla. Lõppes ustav teenistus armsas Betlema kabelis. Jäi anda veel kuulutus kogu kristlaskonnale, enne kui tõele kindlaksjäämise eest elu jätta tuli. SV 73.1

Konstantsis kutsuti kokku üldine kirikukogu, et leida ravimit pahedele, mis laostasid Euroopat. Selle kutsus keiser Sigismundi soovil kokku Johannes XXIII, kes oli üks kolmest võistlevast paavstist. Paavst Johannese jaoks oli kukkutulek ebameeldiv, sest tema iseloom ja tegutsemisviis ei kannatanud järeleuurimist isegi prelaatide poolt, kes olid niisama lo-devate kommetega nagu kogu tolle aja vaimulikkcnd. Siiski ei söandanud ta Sigismundi tahtele vastu hakata (vt. lisa). SV 73.2

Kirikukogu kokkukutsumisega loodeti kaotada kirikulõhe ja juurida välja ketserlus. Seepärast kutsuti sinna ka kaks ülejäänud paavsti ning uute vaadete peamine propageerija Jan Hus. Paavstid ei võtnud julgeolekut silmas pidades sellest isiklikult osa. Neid vahendasid saadikud. Paavst Johannes kui kirikukogu kokkukutsuja, saabus kohale halbade aimdustega. Ta kahtlustas keisrit tema vastu suunatud salaplaanis ja kartis arupärimist kuritegude kohta, mis olid viinud paavstikrooni halba kuulsusesse. Siiski sisenes ta Konstantsi suure pidulikkusega. Teda saatsid kõrgeimad vaimulikud ja õukcndlastest kaaskond. Linnarahvas eesotsas vaimulikkonna ja kõrgete aukandjatega tuli teda tervitama. Paavsti pea kohal hoiti kuldset baldahhiini, mida kandsid neli kõr-geimat riigiametnikku. Suur saatjaskond käis tema ees ja kardinalide ning aadlike toretsevad riided sisendasid rahvale aukartust. SV 73.3

Samal ajal jõudis linna üks rändur. Hus oli teadlik teda ähvardavatest chtudest. Ta oli jätnud sõpradega hüvasti nii, nagu ei kohtaks ta neid enam kunagi. Hus tundis, et seekord viib tee tuleriidale. Vaatamata sellele, et ta oli saanud kaitsekirja Böömimaa kuningalt ja keiser Sigismundilt endalt, valmistas ta üsna tõenäoliselt surmaks. SV 73.4

Ühes kirjas oma Praha sõpradele teatas ta: “Minu ven- nad, ... ma lahkun kuninga kaitsekirjaga, et kohata oma arvukaid surelikke vaenlasi... Ma loodan kõikvõimsale Jumalale ja oma Päästjale. Ma usun kindlasti, et Tema kuuleb teie innukaid palveid ja annab mulle ettevaatlikkust ja tarkust julgelt tunnistada ning kingib mulle oma Püha Vaimu, kes mind kinnitab seisma jääma Tema tõe eest kiusatustes, vangistuses ja kui see on hädavajalik — ka julmas surmas. Jeesus Kristus kannatas oma armsate eest ja meiegi ei pea tagasi kohkuma siis, kui meil tuleb kõike seda taluda. Tema on Jumal ja meie Tema loodud; Tema on Issand ja meie Tema sulased; Tema on maailma Looja ja meie oleme põlastusväärsed surelikud, ja ometi Ta kannatas! Miks ei peaks meiegi kannatama, kuna kannatus on meie puhastamiseks? Niisiis, armsad, kui minu surm Teda austab, siis paluge, et see võiks saabuda ruttu ja Ta teeks mind võimeliseks koiki hädasid kindlalt taluma. Kui aga on parem, et ma pöördun tagasi teie juurde, siis palugem Jumalat, et ma võiksin tulla häbiplekita; et ma ei varjaks ühtki osakest evangeeliumi tõest ja jätaksin oma vendadele ülla eeskuju. Sellepärast ei näegi te mind enam Prahas. Kui aga kõikvõimas Jumal peaks heaks arvama mind teile tagasi anda, siis läheme edasi vankumatu julgusega Tema käsu tunnetamises ja armastuses! (Bonnechose I kd. lk. 147.148). SV 73.5

Teises kirjas, mis oli saadetud ühele evangeeliumi valguse vastu võtnud preestrile, kirjutas Hus avameelselt oma vigadest. Ta heitis endale ette armastust “kallite riiete kandmise” vastu ja aja raiskamist tühiste asjade peale. Siis lisas ta järgmised liigutavad manitsused: “Täitku sinu meeli Jumala au ja hingede päästmine, mitte aga tulud ega auastmed. Hoia, et sa oma kodu ei ehi enam kui oma hinge. Üle kõige hoolitse vaimuliku kasvamise eest. Ole vaestega suheldes väga alandlik ja ära raiska oma varandust sööminguteks. Kui sa oma elu ei paranda ja kõigest üleliigsest ei hoidu, siis kardan, et ka sind karistatakse sama karmilt nagu mind... Sa tunned minu õpetust, sest sa oled minu juhtnööre lapsepõlvest alates hinnanud, sellepärast ei tarvitse ma sellest sulle enam kirjutada. Kuid ma palun sind pühalikult meie Issanda armu nimel, et sa ei jäljendaks mind üheski tühises edevuses, millesse sa nägid mind langevat.” Kirjaümbrikule lisas ta märkuse: “Minu sõber, ma vannutan sind, et sa ei avaks seda pitserit enne, kui oled saanud kindla teate minu surma kohta” (samas, I kd. lk. 148,149). SV 74.1

Teekonnal nägi Hus oma õpetuse levimise vilju ja tema suhtes tuntavat poolehoidu. Inimesed kogunesid teda tervitama ja mõnestki linnast läbiminekul saatsid teda linna kõrgemad isandad. SV 74.2

Konstantsi jõudnud, tõotati talle tagada täielik puutumatus. Keisri kaitsekirjale lisati paavstlik isiklik lubadus seda teha. Hoolimata nendest mitmekordsetest kinnitustest arreteeriti usupuhastaja paavsti ja kardinalide korraldusel üsna pea ning pisteti jäledasse vangikongi. Hiljem viidi ta üle tugevasse kindlusesse teiselpool Reini. Reetlikkus ei toonud paavstile vähimatki kasu — ka tema toimetati varsti pärast Husi samasse vanglasse (samas, I kd. lk. 247). Kirikukogu süüdistas teda mõrvale, simooniale ja abielurikkumisele lisaks nii jälkides “pattudes, mida on häbi nimetada”. Paavstilt võeti ära kroon ja ta heideti vanglasse. Kõrvaldati ka ülejäänud kaks ülemvõimule pürgijat ning valiti täiesti uus paavst. SV 75.1

Kuigi paavst oli süüdi suuremates kuritegudes kui Hus talle kunagi süüks oli arvanud ja milles reformatsiooni nõudnud, tungis sama kirikukogu, kes kõrvaldas ametist paavsti, kallale ka usupuhastajale. Husi vangistamisest tõusis Böömimaal suur pahameeletorm. Võimukad aadlikud saatsid kirikukogule tõsiseid protestikirju. Keiser, kes ei tahtnud murda oma kaitsekirja, oli Husi kohtulikule vastutusele võtmise vastu, kuid usupuhastaja vaenlased tegutsesid kuritahtlikult ja otsusekindlalt. Nad kasutasid ära keisri eelarvamused, tema arglikkuse, kiriku suhtes ilmutatud agaruse ning tõid väite tõestuseks, “ketseritega ja ketserluses kahtlustatutega ei ole vaja tseremoonitseda, isegi siis, kui nad on varustatud keisri ja kuningate kaitsekirjadega” ette igasuguseid argumente (Jacques Lanfand, “History of the Cauncil of Constance” I kd. lk. 516). Nii surusid nad oma tahte läbi.. SV 75.2

Maa-aluse Vangikongi rõskes ja läppunud õhus oli Hus jäänud palavikku, mis oleks ta peaaegu hauda viinud. Lõpuks toodi ta kurnatud mehena kirikukogu ette. Ahelais seisis Hus keisri ees, kellel tema enda kord öeldud sõnade järgi ali au reformaatorit kaitsta. Pika ülekuulamise kestel säilitas usupuhastaja kindlalt tee ning avaldas kiriku ja riigi aukandjate ees pühalikku ja õiget protesti paavstluse kõlvatuse vastu. Kui tal lõpuks valida kästi — kas võtta oma õpetused tagasi, või minna surma, valis ta märtri saatuse. SV 75.3

Jumala arm kinnitas teda. Kannatusrikaste nädalate kestel enne lõpliku kohtuotsuse langetamist täitis tema hinge taevane rahu. Sõbrale teatas ta: “Kirjutan seda kirja vang- las aheldatud kätega, oodates homme oma surmaotsust... Kui me jälle kohtume Jeesuse Kristuse abiga tulevases õnnelikus eius, saate te teada, kui aimulikult suhtus Jumal minusse ja kui hellalt Ta toetas mind minu kiusatustes ja kannatustes” (Bonnechose II kd. lk. 67). SV 75.4

Maa-aluse vangikongi sünguses nägi ta ette puhta usu võidukäiku. Ühel päeval nägi ta vaimusilmas kabelit Prahas, kus ta oli evangeeliumi kuulutanud ning seda, kuidas paavst ja piiskopid kraapisid maha selle seintelt maalitud Kristuse pilte. “See nägemus tegi Husile hingevalu, kuid järgmisel päeval kerkis tema silme ette pilt samast kabelist, kus nüüd paljud kunstnikud mahakustutatud maalid veel eredamates värvides taastasid ja hulka uusi juurde maalisd. Seda teinud, hüüdsid nad ümbritsevale tohutule rahvahulgale: “Tulgu nüüd paavst ja piiskopid! Neid pilte ei hävita nad enam kunagi!” Selle unenäo kohta sõnas usupuhastaja: “Olen veendunud, et Kristuse isikut ei kõrvaldata inimeste silme eest kunagi. Vaenlased on soovinud Teda hävitada, kuid minust palju paremad jutlustajad vajutavad Kristuse kuju kõikidesse südametesse” (D'Aubigne I kd. ptk. 6). SV 76.1

Viimast korda toodi Hus kirikukogu ette. See oli suur ja hiilgav kuulajaskond — keiser, riigi printsid, vürstid, kuninglikud saadikud, kardinalid, piiskopid ja preestrid, ning tohutu rahvahulk, kes oli tulnud päevasündmusi jälgima. Kristliku maailma kõikidest osadest olid kohal esindajad, et olla tunnistajaks esimesele suurele ohvrile südametunnistuse vabaduse eest peetavas võitluses. SV 76.2

Lõpliku otsusena keeldus Hus lahti ütlemast oma õpetusest. Suunanud läbitungiv pilgu monarhile, kes oli oma sõna nii häbiväärselt murdnud, sõnas ta: “Ma ilmusin selle kirikukogu ette oma vabal tahtel ja riigi kaitsel ning uskusin siinoleva keisri sõna” (Bonnechose, II kd. lk. 83). Sügav puna valgus üle Sigismundi näo ja kogu rahvahulga silmad pöördusid temale. SV 76.3

Peale surmaotsuse väljakuulutamist algas alandamise tseremoonia. Piiskopid panid vangile selga preesterlikud riided. Selle peale ütles Hus: “Meie Issandale Jeesusele Kristusele pandi Tema häbistamiseks selga valge mantel, kui Heroodes saatis ta Pilaatuse ette” (samas, II kd. lk. 86). Veel kord manitseti teda oma õpetusest loobuma, kuid Hus pöördus rahva poole sõnadega: “Milliste silmadega peaksin ma siis vaatama taevast? Kuldas julgeksin ma seista nence rahvahulkace ees, kellele olen kuulutanud puhast evangeeliumi? Ei, ma hindan nende lunastust rohkem kui seda viletsat ihu, mis nüüd on surma määratud!” Seejärel hakati talt ükshaaval kõrvaldama kiriklikke rõivaid ning iga riidetüki puhul lausus erinev piiskop needuse. Lõpuks “panid nad talle pähe kübara, jubedaid deemonikujutisi täis joonistatud püramiidikujulise paberist mitra, mille esiküljele oli silmatorkavalt kirjutatud sõna “Ülemketser”. Hus ütles: “Suurima rõõmuga kannan ma seda häbistavat krooni Sinu pärast, oo Jeesus, kes Sa minu eest kandsid okaskrooni!” SV 76.4

Kui teda selliselt oli “austatud”, ütlesid prelaadid: “Nüüd me anname Sinu hinge üle kuradile”. “Ja mina,” ütles Hus silmi taeva poole tõstes, “annan oma vaimu Sinu kätte, oo Issand Jeesus, sest Sina oled mind lunastanud!” (Wylie, III kd, 7. ptk.). SV 77.1

Seejärel viidi Hus määratu rongkäigu saatel hukkamispaigale. Sajad võimukandjad, preestrid ja piiskopid ning Konstanzi elanikud kogunesid ümber tuleriida. Kui Hus oli posti külge seotud ja valmistuti tuld süütama, manitseti märtrit veel kord eksitusest loobuma. “Millistest eksitustest ma pean loobuma!” küsis Hus. “Ma ei tunne ennast milleski süüdi Ma kutsun Jumalat tunnistajaks, et kõik mis ma olen kirju-tanud ja jutlustanud, olen ma teinud eesmärgiga päästa hingi patust ja hukatusest. Selle nimel olen ma valmis suurima rõõmuga kinnitama tõde, mida olen kuulutanud oma verega” (samas, III kd. 7. ptk.). Kui leegid kõrgemaks tõusid, hakkas Jumala ustav sõnumiviija laulma: “Jeesus, Taaveti Poeg, heida armu mu peale!”, kuni tema hääl igaveseks vaikis. SV 77.2

Isegi vaenlasi hämmastas selle mehe käitumine. Üks agar paavsti pooldaja kirjutas Husi ja peagi talle järgnenud Hiercnymuse märtrisurma kohta: “Mõlemad käitusid kindlameelselt, kui nende viimane tund lähenes. Nad valmistusid tulesurmaks nagu pulmapeoks. Nad ei toonud kuuldavale valukisa. Kui leegid tõusid, hakkasid nad laulma kiidulaule ja tulemüra ei suutnud nende laulu summutada! (samas, III kd. 7. ptk.). SV 77.3

Kui Husi keha oli täielikult ära põlenud, koguti tuhk koos mullaga, millele see oli langenud, kokku ja visati Reini jõkke, mis kandis selle ockeani. Ketserluse välja juurimise asemel osutus see külviks ning tuhk, mis sel päeval merre rändas, sai seemneks, mis kõikidesse maadesse puistatuna pidi kandma rikkalikult vilja tõe tunnistajate näol. Sõnad, mida kõneldi Konstanzi kiriku saalis, jäid kõlama läbi ajastute. Husi ei ole enam, kuid tõde, miile eest ta suri, ei saadud lämmatada. Tema vankumatu usk ja eeskuju julgustasid paljusid tõele kindlaks jääma ja piinadele ning surmale näkku vaatama. Tema hukkumine paljastas kogu maailmale Rooma kohutava julmuse. Tõe vaenlased edendasid enese teadmata seda, mida nad hävitada püüdsid. SV 77.4

Ometi kerkis Konstanzis varsti veel üks tuleriit. Veel ühe tõekuulutaja veri tunnistas tõest. Enne kui Hus oli asunud Konstanzi poole teele, oli Hieronymus hüvastijätul teda julgustanud ja püsivusele õhutanud ning kinnitanud, et Husi ähvardava ohu korral, ruttab ta talle appi. Kuulnud Husi vangistusest, valmistus ustav sõber otsekohe oma lubadust täitma. Ilma kaitsekirjata, ainult ühe kaaslase saatel, asus Hieronymus teele. Konstanzis selgus, et Husi päästmiseks polnud võimalik midagi teha ning et temagi elu oli hädaohus. Ta põgenes linnast, kuid vahistati koduteel ja toodi sõduritesalga valve all Kõnstanzi tagasi. Esimesel kirikukogu koosolekul püüdis ta vastata tõstatatud süüdistustele, kuid teda katkestati kisaga: “Tuleriidale! Tulle!” (Bonnechose I kd. lk. 234). Hieronymus heideti maa-alusesse vangikongi ja aheldati asendisse, mis põhjustas talle suuri kannatusi. Teda toideti vee ja leivaga. Mõne kuu pärast tõid vangipõlve julmused Hieronymusele haiguse, mis ohustas ta elu. Vaenlased hakkasid kartma, et ta pääseb nende käest ning kohtlesid teda mõnevõrra paremini, kuid jätsid ta siiski terveks aas-taks vangi. SV 78.1

Husi surm ei andnud oodatud tulemusi. Kaitsekirja kuritarvitrmine oli tõstnud pahameeletormi. Kõike seda arvestades otsustas kirikukogu põletamise asemel sundida Hieronymust oma seisukohti valeks tunnistama. Ta toodi nõukogu ette ja anti valida, kas öelda lahti oma tõekspidamistest või surra tuleriidal. Vangistuse alguses oleks surm olnud hirmsate kannatustega võrreldes arm. Nüüd aga, haigusest ja piinadest nõrgana, ängistuses ja teadmatuses, lahutatud sõpradest ja masendatud Husi surmast, lõi Hieronymuse meele-kindlus kõikuma ning ta oli nõus kirikukogule alistuma. Ta kohustus ustavaks jääma katoliku usule ja tunnustama kirikukogu tegevust Wyclif'i ja Hus'i õpetuste hukkamõistmisel, välja arvatud “pühad tõed”, mida nad olid õpetanud (samas, II kd. lk. 141). SV 78.2

Sellise keskteega püüdis Hieronymus vaigistada südametunnistuse häält ja vältida surmamõistmist; kuid vangikongi üksilduses mõistis ta selgesti, mida oli teinud. Ta kõrvutas oma salgamist Husi julguse ja ustavusega. Ta mõtles Issan- dale, keda ta oli tõotanud teenida ja kes tema pärast talus ristisurma. Enne ususalgamist oli ta kõigis kannatustes leidnud lohutust kindlast teadmisest, et Jumal oli temaga, kuid nüüd närisid hinge kahetsus ja kahtlused. Hieronymus teadis, et Pooma polnud leppinud veel sellega. Tee, millele ta oli asunud, pidi lõppema alles täielikus ususalgamises. Hieronymus otsustas kindlalt, et ta ei salga oma Issandat lühiajalistest kannatustest pääsemise nimel. SV 78.3

Varsti kutsuti ta uuesti kirikukogu ette. Tema alistumine polnud kohtumõistjaid rahuldanud. Nende verejanu, mida Husi surm oli üles kütnud, nõudis uusi ohvreid. Elu tagas vaid täielik tõest loobumine. Hieronymus otsustas oma usku tunnistada ja järgneda märtrist vennale. SV 79.1

Ta võttis oma varasema salgamise tagasi ja nõudis enne surma võimalust end kaitsta. Kartes tema sõnade mõju, tahtsid prelaadid lubada tal öelda ainult seda, kas ta kinnitab või eitab esitatud süüdistusi. Hieronymus protesteeris sellise ebaõigluse vastu. “Teie olete mind kolmsada nelikümmend päeva hoidnud kohutavas vanglas,” ütles ta, “keset mustust, vastikust, lehka ja äärmist puudust. Nüüd olete te toonud mu kohtu ette ja kuulate minu vaenlasi, aga mitte mind... Kui te olete tõesti targad mehed ja maailma valgus, siis vaadake, et te ei patusta õigluse vastu! Mina olen ainult nõrk surelik. Minu elu on vähetähtis. Ja kui ma manitsen teid, et te ei teeks ebaõiget kohtuotsust, siis ma räägin rohkem teie kui enda pärast!” (samas, II kd. lk. 146, 147). SV 79.2

Lõpuks tema palve rahuldati. Kohtunike juuresolekul põlvitas Hieronymus ja palus, et Jumala Vaim juhiks tema mõtteid ja s nu, et ta ei räägiks midagi sellist, m s oleks tõe vastu ega austaks Issandat. Sel päeval täitus tema elus jüngritele antud teotus: “Ja teid viiakse minu pärast ka maavalitsejate ja kuningate ette... ja kui nad teid annavad kohtu kätte, siis ärge muretsege, kuidas või mida rääkida, sest teile antakse sel tunnil see, mida teil tuleb rääkida. Sest teie ei ole need, kes kõnelevad, vaid see on teie Isa Vaim, kes kõ-neleb teie sees.” (Matt. 10,18-20). SV 79.3

Hiercnymuse sõnad äratasid ka vaenlastes hämmastust ja imetlust. Terve aasta oli ta olnud vangla müüride vahel, kus polnud võimalust lugeda ega isegi näha. Ta oli talunud suuri kannatusi ja vaimset ängistust. Ometi oli tema argumentides selline selgus ja jõud nagu oleks ta kogu selle aja uurinud segamatult Piiblit. Ta juhtis oma kuulajate tähelepanu mitmele pühale mehele, keda ebaõiglased kohtunikud olid hukka mõistnud. Peaaegu igas põlvkonnas leidus inimene, kes püüdis õilistada oma aja rahvast, kuid keda mõnitati ja hukati. Hiljem selgus küll, et need mehed olid väärt austamist. Ka Kristus ise mõisteti ebaõiglase kohtu poolt hukka kui kurjategija. SV 79.4

Nõrkusehetkel oli Hieronymus olnud nõus Husi surmaotsusega. Nüüd avaldas ta kahetsust ja tunnistas märtri süütust ja pühadust. “Ma tundsin teda siis, kui olin veel laps,” ütles ta. “Ta oli kõige suurepärasem mees, õiglane ja püha. Hoolimata sellest ta hukati... Ka mina olen valmis surema — ma ei kohku tagasi piinade ees, mida minu vaenlased ja valetunnistajad mulle valmistavad. Ühel päeval peavad nad pettustest aru anuma suure Jumala ees, keda milleski ei saa petta” (Bonnechose, II kd. lk. 151). SV 80.1

Süüdistades ennast, et ta oli tõde salanud, jätkas Hieronymus: “Kõigist pattudest, mida olen teinud oma noorusest alates, ei koorma ükski mu südant nii raskelt ega põhjusta nii kibedat kahetsust, kui see, mis ma tegin selles saatuslikus paigas, kui ma kiitsin heaks ülekohtuse otsuse Wyclifi ja püha märtri Jan Husi suhtes, kes oli minu õpetaja ja sõber. Jah! Ma tunnistan seda südamest ja teatan jälestusega, et ma värisesin häbi pärast, kui ma surmahirmus mõistsin hukka nende õpetused. Sellepärast ma palun härdalt: ... Kõikväeline Jumal, anna andeks minu patud, ja eriti see, kõigist kõige jäledani!” Kohtumõistjate poole pöördudes ütles ta kindlalt: “Teie mõistsite hukka Wyclifi ja Jan Husi mitte kiriku õpetuste vääramise pärast, vaid lihtsalt sellepärast, et nad häbimärgistasid vaimulikkonna skandaale, nende toredust, uhkust ja kõiki prelaatide ja preestrite pahesid. See, mida nemad on kinnitanud ja mis on ümberlükkamatu, seda mõtlen ja väidan ka mina!” SV 80.2

Hieronymuse kõne katkestati. Prelaadid karjusid raevust värisedes: “Millist tõendit meil veel vaja on? Me näeme oma silmadega kõige kangekaelsemat ketserit!” SV 80.3

Laskmata end ähvardustest kõigutada, hüüdi6 Hieronymus: “Mis!? Kas te arvate, et ma kardan surra? Te olete mind hoidnud terve aasta vangikongis, mis on palju koledam kui surm! Te olete mind kohelnud palju julmemalt kui türklast, juuti või paganat ja minu liha on otseses mõttes luudel ära mädanenud! Ometi ma ei kaeba, sest see ei sobi mehele, kel on süda ja hing. Ma võin imestada ühe kristlase vastu osutatud sellise barbaarsuse üle” (samas, II kd. lk. 151-153). SV 80.4

Jälle puhkes raevutorm ja Hieronymus kihutati vanglasse. Siiski oli kokkutulnute hulgas neid, kellele tema sõnad jätsid sügava mulje ja kes soovisid tema elu päästa. Hieronymust külastasid kiriku aukandjad ja palusid tal kirikukogule alistuda. Talle lubati tasuks kõige hiilgavamaid väljavaateid, kuid ta jäi vankumatuks nagu tema Issand, kes keeldus maailma aust. SV 80.5

“Tõendage mulle Pühakirjaga, et ma olen eksituses,” ütles ta, “ia ma loobun sellest!” SV 81.1

“Pühakirjaga!” hüüatas üks “heasoovija”. “Kas iga asja peab siis selle järgi otsustama? Kas võib seda mõista, enne kui kirik on seda tõlgendanud?” SV 81.2

“Kas inimeste traditsioone peab rohkem uskuma kui meie Päästja sõnu?” vastas Hieronymus. “Paulus ei manitsenud neid, keVele ta kirjutas, et nad võtaksid kuulda inimeste traditsioone, vaid ütles: “Uurige Pühakirja!” SV 81.3

“Ketser!” oli vastus. “Ma kahetsen, et olen sind nii kaua palunud. Ma näen, et sind ajab taga kurat!” (Wylie, III kd. ptk. 10). SV 81.4

Varsti pärast seda langetati Hieronymusele surmaotsus. Ta viidi samasse paika, kus oli jätnud elu Hus. Ta läks oma teed lauldes, näol rõõm ja rahu. Tema pilk püsis Kristusel ja surm ei kohutanud teda. Kui timukas astus tuleriida süütamiseks tema selja taha, hüüdis märter: “Tule julgelt ettepoole ja süüta tuli minu silma alll Kui ma kardaksin, siis ma ei seisaks siin!” SV 81.5

Kui leegid tõusid Hironymuse ümber, kõlasid tema huulilt palvesõnad: “Issand, Kõigeväeline Isa, ole mulle armuline ja anna endeks minu patud! Sa tead, et ma olen sinu tõde ikka armastanud!” (Bonnechose, II kd. lk. 168). Tema hääl vaikis, kuid huuled liikusid palves edasi. Kui tuli oli oma töö teinud, korjati märtri tuhk koos mullaga kokku ja visati Feini jõkke nagu kord Husi oma. SV 81.6

Nii hukkusid Jumala ustavad valgusekandjad, ku* nende poolt kuulutatud tõdede valgust, nende kangelasliku eeskuju valgust ei saadud summutada. Inimestel oleks õnnestunud pigem päike tema teel tagasi pöörata kui et takistada selle päeva koitu, mis pidi maailmale saabuma. SV 81.7

Husi hukkamine vallandas Böömimaal pahameele ja hirmulaine. Rahvas mõistis, et usupuhastaja oli langenud paavsti õeluse ja keisri reetlikkuse ohvriks. Teati, et Hus cli olnud ustav tõe õpetaja. Surmaotsuse langetanud kirikukogu süü” distati mõrtsukatöös. Reformaatori õpetused tõmbasid seega rahva tähelepanu rohkem kui kunagi varem. Paavsti edikti- de järgi tilli Wyclifi kirjatööd tules hävitada. Säilinud käsikirjad otsiti nüüd peidukohtadest välja ja hakati uurima koos Piibli või Piibli osadega, mida inimesed endale muretseda said. Selliselt jõudsid paljud reformeeritud usuni. SV 81.8

Husi õpetuste võidukäiku nähes ei vaadanud paavstlus seda sugugi rahulikult pealt. Paavst ja keiser ühinesid, et äratusliikumist pidurdada. Sigismundi armee marssis Böömimaale. SV 82.1

Böömlaste juhiks sai Jan Zižka, kes varsti peale sõja puhkemist jäi täiesti pimedaks, kuid oli siiski üks tolle aja osavamaid väejuhte. Asetanud lootuse Jumala abile ja veendunud oma ettevõtte õigsuses, lõi rahvas tagasi võimsad armeed. Korduvalt formeeris keiser värskeid väesalku, et rünnata Böömimaad, kuid alati tabas neid ebaõnn. Hussiidid ei kartnud surma ja keegi ei suutnud neid võita. SV 82.2

Mõni aasta pärast sõja algust suri vapper Zižka. Tema asemele tõusis Prokop, samasugune osav ja vapper väejuht ja mõnes suhtes isegi võimekam. SV 82.3

Kui bröömlaste vaenlased kuulsid, et pime väejuht oli surnud, otsustasid nad võimalust kasutada ja oma eelmised kaotused tasa teha. Paavst kuulutas hussiitide vastu välja uue ristisõja ja määratu suured väed asusid pealetungile, kuid said jälle lüüa. Kuulutati välja järgmine ristisõda. Kõigis Euroopa katoliiklikes maades koguti mehi, raha ja sõjavarustust. Suured hulgad kogunesid paavsti lipu alla, et ometi kord hävitada hussiitlikud ketserid. Kindlad võidule, tungis tchutu vägi Böömimaale. Sõjaväed lähenesid teineteisele, kuni neid lahutas vaid jõgi. “Ristisõdijate jõud olid suures ülekaalus, kuid selle asemel, et söösta üle jõe ja astuda võitlusse hussiitidega, keda nad nii kaugelt olid tulnud tapma, vaatasid nad paigale tardunuina üksisilmi oma vastaseid” (Wylie, III kd. ptk. 17). Äkki haaras sõjaväge salapärane hirm. Ilma ainsagi mõõgahcobita lagunes võimas armee laiali ja põgenes kabuhirmus minema. Põgenikke jälitav hussiitide sõjavägi lõi suure hulga neist maha. Võitjate kätte langes tohutu sõjasaak. SV 82.4

Mõne aasta pärast, uue paavsti ajal, võeti ette veel üks ristisõda. Nagu varemgi, koguti mehi ja vahendeid Euroopa kõigist paavstlikest maadest. Mehi meelitati kokku kõige suurepärasemate lubadustega. Igale ristisõdijale tõotati kõige hirmsamate kuritegude täielikku andestamist. Sõjas surmasaam'ne nidi kindlustama rikkaliku tasu taevas, ellujäämine aga maise au ja rikkuse. Jälle koguti suur sõjavägi ning tun- giti Bröömimaale. Hussiitide väed taandusid ja sissetungijad liikusid aina sügavamale sisemaale. Võit näis olevat kergelt käes. Viimaks Prokopi väed peatusid, rivistusid ümber ja valmistusid pealetungiks. Mõistnud, et nad arvestustega eksisid, jäid ristisõdijad laagrisse ja ootasid rünnakut. Juba oli kuulda kaitseväe lähenemist, kuid enne veel, kui hussiidid nähtavale ilmusid, sattusid ristisõdijad paanikasse. Vürstid, väejuhid ja lihtsõdurid viskasid relvad põõsasse ja põgenesid suunda valimata. Asjatult püüdis sissetungi juhtinud paavsti saadik korrastada hirmunud ja paanikasse sattunud vägesid. Kõigist jõupingutustest hoolimata tõmbas põgenike vool teda ennastki kaasa. Kaotus oli täielik. Jällegi langes võitjate kätte tohutu sõjasaak. Nii taandus teist korda suur sõjavägi, keda olid võitlusse saatnud kõige võimsamad Euroopa rahvad; vaprad, lahinguks väljaõpetatud ja varustatud sõjamehed põgenesid ainsagi mõõgalöögita väikese ja nõrga rahva kaitsjate ees. Siin avaldus jumalik vägi. Ristisõdijaid haaras üle-loomulik hirm. Tema, kes hävitas vaarao sõjaväed Punases meres, kes ajas midjani väed põgenema Giideoni ja tema kolmesaja mehe ees, kes hävitas ühel ööl uhke Assüüria sõ-javäe, oli jälle välja sirutanud oma käe, et rõhujate võimu vähendada. SV 82.5

“Seal valdab neid hirm,
kus ei ole hirmu põhjust
rest Jumal pillab laiali selle luud.
kes seab leeri sinu vastu!
Sa saadad nad häbisse,
sest Jumal on nad hüljanud!” (Laul 53,6) SV 83.1

Kaotanud lootuse võita jõuga, kasutasid paavsti võimukandjad lõpuks diplomaatiat. Loodi kompromiss, mis näiliselt andis böömlastele südametunnistuse vabaduse, kuid tegelikult allutas nad Rooma võimule. Böömlased esitasid Roomale rahu sõlmimise tingimuseks neli punkti. Nõuti Piibli vaba kasutamist; terve koguduse õigust võtta osa pühaõhtusöömaaja leivast ja viinast, emakeelse jumalateenistuse õigust ning vaimulike väljalülitamist kõigist ilmalikest ametitest ja võimust. Sellega seoses nõuti ka tsiviilkohtute õigust vaimulikkonna ja lihtinimeste üle võrdväärselt kohut mõista. Lõpuks “nõustus” paavst hussiitide nelja punkti vastu võtma, kuid tingimusel, et õigus nende seletamiseks, s. o. nende täpse tähenduse määratlemiseks jääb kontsiilile — teiste sõnadega, paavstile ja keisrile.” (Wylie III kd. ptk. 18). Sellistel tingi- mustel nõustuti kokkuleppega ja Rooma saavutas silmakirjatsemise ja pettusega selle, mis tal ebaõnnestus jõuga. Kuna Fooma tõlgendas hussiitide punkte oma tahtmist mööda, võis nende tähendust väänata nii, kuidas soovi oli. SV 83.2

Suur osa böömlasi, kes mõistsid ohtu vabadusele, ei olnud kokkuleppega nõus. Rahva enda keskel tõusid lahkhelid ja tülic, mis viisid võitluse ja verevalamiseni. Selles võitluses langes õilis Prokop, ja Böömimaa kaotas vabaduse. SV 84.1

Sigismund, Husi ja Hieronymuse reetja, sai nüüd Böömi kuningaks. Hoolimata vandest toetada böömlaste õigusi, asus ta paavstluse poolele. Koostöö Roomaga tõi aga vähe kasu. Kakskümmend aastat oli ta elanud pinge ja ohu all. Pikkade viljatute võitluste tõttu olid tema väed kahanenud ja riigikassa tühjenenud. Aasta hiljem ta suri, jätnud kuningriigi kodusõja piirile ja pärandanud järeltulijatele ebaaususega määritud nime. SV 84.2

Fahutused, võitlused ja verevalamine venisid pikale. Jälle tungisid võõrad väed Böömimaale, kus jätkusid sisemised lahkhelid. Neid, kes jäid ustavaks evangeeliumile, kiusati ägedalt taga. Usust taganejad asusid lepinguvahekorda Roomaga ja mattusid eksiõpetustesse, need aga, kes pidasid ustavalt kinni algsest usust, ühinesid omaette koguduseks, nime-ga “Böömi vennad”. See tegu ärritas paavstluse pooldajaid, kuid “Böömi vennad” jäid kindlaks. Olles sunnitud otsima pelgupaika metsast ja koobastest, kogunesid nad seal ühiselt Jumala Sõna lugema ja Teda teenima. SV 84.3

Käskjalgade kaudu, keda nad salaja mitmetesse maadesse saatsid, kuulsid nad siin ja seal hajali asuvatest tõetunnistajatest, sellistest nagu nad isegi. Saadi kuulda, et Alpi mägeces oli vana kogudus, kes toetus Pühakirjale ja protesteeris Fooma ebajumalateenistusliku kõlvatuse vastu” (Wylie, III kd. ptk. 19). SV 84.4

See valmistas suurt rõõmu ning kohe loodi kirjavahetus valdeslastest kristlastega. SV 84.5

Böömlased jäid evangeeliumile ustavaks. Kõige pimedamal tunnil pöörasid nad silmad horisondi poole nagu inimesed, kes ootavad hommikut. “Nende liisk langes kurjadele päeva-dele, kuid... nad pidasid meeles sõnu, mida esmalt väljendas Hus ja kordas Hieronymus, et möödub sajand, enne, kui saabub päev. Need sõnad tähendasid taboriitidele (hussiitideie) sedasama, mida tähendasid Joosepi sõnad suguharudele orjuse kojas — “Mina suren, aga Jumal hoolitseb kindlasti teie eest ja viib teid siit välja” (samas, III kd. ptk. 19). “Viieteistkümnenda sajandi lõpp tunnistab aeglasest, kuid kindlast koguduste kasvust. Kuigi teisitimõtlejaid ei jäetud hoopiski mitte rahule, oli siiski suhteliselt vaikne aeg. Kuueteistkümnenda sajandi algul ulatus koguduste arv Böömimaal ja Määrimaal kahesajani.” (Ezra Hall Gillett, “Life and Ti-mes of Jan Hus”, II kd., lk. 570). SV 84.6

“Nii suur oli ülejäänute hulk, kes tule ja mõõga hävitavast raevust pääsedes võis näha selle päeva koitu, mida Hus oli ette kuulutanud”. (Wylie, III kd. ptk. 19). SV 85.1