Suur Võitlus

PEATÜKK 35—PAAVSTLUSE EESMÄRK

Protestandid suhtuvad tänapäeval rooma-katoliku kiriku õpetustesse palju suurema poolehoiuga kui varasematel aastatel. Nendes maades, kus katoliiklased ei ole ülekaalus ning kus rooma kirik on poolehoiu võitmiseks võtnud lepitava hoiaku, võib täheldada üha suurenevat ükskõiksust õpetuste suhtes, mis lahutavad reformeeritud kirikuid paavstlikust preesterkonnast. Maad on võtnud arvamus, et tähtsate õpetuspunktide vahel polegi nii suurt erinevust kui arvatud ning juhul kui protestandid teevad omalt poolt mõningaid järeleandmisi, mõistavad nad paremini rooma-katoliku kirikut. Oli aeg, mil protestandid hindasid kõrgelt kallilt ostetud südametunnistuse vabadust. Nad õpetasid oma lapsi taunima paavstlust ja pidasid kompromissi katoliku kirikuga ustavusetuseks Jumala vastu. Kui palju erinevad protestantide arvamused tänapäeval! SV 422.2

Paavstluse kaitsjad seletavad, et kirikut on laimatud ja protestantlik maailm kiirustab seda väidet tunnustama. Paljud leiavad, et on vale anda meie päevil hinnangut rooma kirikule jäledate tegude pärast, mis tähistasid tema valitsust ammustel teadmatuse ja pimeduse sajanditel. Kiriku kohutavat julmust vabandatakse tol ajal valitsenud barbaarsusega. Paavstluse soosijad ütlevad kaitsvalt, et tänapäeva tsivilisatsiooni mõju on põhjalikult muutnud katoliku kiriku vaateid. SV 422.3

Kas need inimesed on unustanud ilmeksimatuse nõude, mille see kõrk võim esitas kaheksasaja aasta eest? Kaugel sellest, et sellisest nõudest loobuda, kinnitati seda 19. sajandil veelgi suurema veendumusega kui kunagi varem. Kuna rooma-katoliku kirik väidab, et “kirik ei ole kunagi eksinud ega eksi vastavalt Pühakirjale ealeski” (John L. von. Mosheim, “Institutes of Ecclesiastical History”, raamat 3, sajand II, osa 2, peatükk 2, § 9, märkus 17), ei ole ta ju loobunud põhimõtetest, mis juhtisid tema tegevust möödunud aegadel? SV 423.1

Paavstlik kirik ei loobu iialgi oma taotlusest ilmeksimatusele. Kõike, mida katoliku kirik on teinud nende tagakiusamiseks, kes hülgasid tema dogmad, peetakse siiani ainuõigeks. Kas ta ei kordaks samu tegusid, kui selleks avaneks võimalus? Kui praegu kõrvaldataks ilmalike valitsuste poolt kehtestatud kitsendused ja rooma-katoliku kirikule antakse tagasi tema endine võim, taastuks viivitamatult ka hirmuvalitsus ning tagakiusamine. SV 423.2

Rooma-katoliku kiriku suhtumise kohta südametunnistuse vabadusse ning nende ohtude kohta, mis ähvardavad eelkõige Ühendriikide kiriku poliitika edu puhul, lausub üks tuntud kirjanik järgmist: SV 423.3

“Ühendriikides on palju neid, kes peavad kartust roomakatoliku kiriku õpetuste suhtes kitsarinnalisuseks või lapsikuks. Sellised inimesed ei näe paavstluse seisukohtades ja olemuses midagi, mis oleks vaenulik meie tavadele. Nad ei leia midagi pahaendelist tema mõju kasvatamises. Võrrelgem seepärast vaid mõnda meie valitsuse peamist põhimõtet katoliku kiriku omaga: SV 423.4

“Ühendriikide konstitutsioon kindlustab kõigile südametunnistuse vabaduse. Miski pole sellest kallim ega tähtsam. Paavst Pius IX ütles oma ringkirjas 15. aug. 1854. a.: “Mõttetud ja ekslikud õpetused südametunnistuse vabaduse kait-seks on kõige hukatuslikum eksitus, katk, mida tuleb riigis kõige rohkem karta.” Seesama paavst pani 8. dets. 1864. a. oma ringkirjas kirikuvande alla “need, kes nõuavad südametunnistuse ja jumalateenistuse vabadust”, samuti “kõik need, kes väidavad, et kirik ei tohi kasutada sundust”. SV 423.5

“Rooma-katoliku kiriku rahuarmastav toon Ühendriikides ei tähista muutust tema iseloomus. Ta on leplik selles, milles ta on võimetu. Piiskop O'Connor ütleb: “Usuline vabadus kestab vaid seni, kuni saabub võimalus kehtestada vastupidine seadus, mis ei õõnesta katoliiklust.” ...St. Louis'i peapiiskop sõnas kord: “Eksiõpetus ja uskmatus on kuriteod. Kristlikes maades, nagu näiteks Itaalias ja Hispaanias, kus kõik inimesed on katoliiklased ja kus katoliku kirikul on seadusandluses oluline osa, karistatakse nende eest samuti nagu teiste kuridegude eest.” SV 423.6

“Iga katoliku kiriku kardinal, peapiiskop ja piiskop annab paavstile truudusevande, muuhulgas järgmiste sõnadega: “Väärusulisi, kirikust lahkulööjaid ja meie isandale (paavstile) või tema eespool nimetatud järglastele vastuhakkajaid kiusan ma taga kõigest väest ja töötan nende vastu” (Josiah Strong, “Our Country”, ptk. 5, § 2-4). SV 424.1

Loomulikult on rooma-katoliku kirikus ka tõelisi kristlasi. Tuhanded selle kiriku liikmed teenivad Jumalat parima arusaamise kohaselt, mis neil on. Kuna lihtliikmetel on keelatud lugeda Jumala Sõna, ei tunne nad tõde. Nad pole kunagi näinud erinevust elava, südamest tuleva teenistuse ja tühiste kommete ning tseremooniate vahel. Jumal vaatab kaastundlikult ja õrnalt neid inimhingi, keda on kasvatatud petlikus usus. Ta saadab valguskiiri läbi pilkase pimeduse, mis neid ümbritseb; kui neile ilmutatakse tõde Jeesuses, ühinevad paljud neist veel Jumala rahvaga. SV 424.2

Ent paavstlik kirik pole tänapäeval rohkem kooskõlas Kristuse evangeeliumiga kui mõnel oma ajaloo varasemal perioodil. Protestantlikud kirikud on suures pimeduses, sest muidu võtaksid nad arvesse ajamärke. Rooma-katoliku kirik on oma plaanides ja tegutsemismotiivides tulevikkuvaatav. Oma mõjusfääri ja võimu suurendamiseks kasutab ta igasuguseid vahendeid ning valmistub ägedaks ja otsustavaks võitluseks veelkordse ülemvõimu pärast. Ta igatseb taas alustada tagakiusamisi ja hävitada kõike, mida protestantism on saavutanud. Katoliiklus levib kõikjale. Pangem tähele tema kirikute ja kabelite suurenevat arvu protestantlikes maades. Vaadakem tema kolledžite ja seminaride populaarsust Ameerikas; paljud protestandidki käivad neis. Vaadakem rituaalide tugevnemist Inglismaal; üha rohkem inimesi läheb üle katoliiklaste ridadesse. See peaks tekitama ärevust kõigis, kes hindavad evangeeliumi puhtaid põhimõtteid. SV 424.3

Protestandid on läinud paavstlusega kaasa ning isegi kaitsevad seda. Nad on teinud selliseid kompromisse ja järeleandmisi, mille üle isegi katoliiklased on üllatunud ja mida nad ei suuda mõista. Inimesed sulevad silmad rooma-katoliku kiriku tõelise olemuse ja nende ohtude ees, mida võib oodata tema ülemvõimult. Rahvas tuleb äratada vastu seisma südametunnistuse ja usulise vabaduse ohtlikeima vaen- lase lähenemiskatsetele. SV 424.4

Paljud protestandid peavad katoliku usku ebahuvitavaks ning selle jumalateenistust külmaks, mõttetuks tseremooniate rutiiniks. Siin eksitakse. Kuigi katoliku usk ei rajane tõele, pole see labane või saamatu pettus. Katoliku kiriku teenistus on väga mõjurikas tseremoonia. Väline hiilgus ja pühalikud usutalitused paeluvad inimeste meeli ning summutavad mõistuse ja südametunnistuse hääle. Selles on, mis silmi võlub. Suurepärased kirikud, aukartustäratavad rongkäigud, kuldsed altarid, juveelidega kaunistatud säilmekirstud, ülihead maalid ja oivalised skulptuurid pakuvad naudingut ilu armastavale hingele. Ka kõrvad saavad võlutud, sest muusika on lausa ületamatu. Inimesed täituvad aukartusega, kuulates võimsa oreli helisid, mis mitmehäälses harmoonias tõusevad toredate katedraalide kõrgete kuppelvõlvide ja sammastike alla. SV 425.1

Väline hiilgus, toredus ja tseremoonia, mis tegelikult mõnitab patuhaige hinge igatsusi, on tõendiks seesmisest laostumisest. Kristuse religioon ei vaja selliseid peibutusi. Ristilt paistvas valguses paistab tõeline kristlus nii puhtana ja kaunina, et mingi väline ilustamine ei saa enam selle tõelist väärtust suurendada. Pühaduse ilu, alandlik ja tasane meelsus on omadused, mida hindab Jumal. SV 425.2

Väline hiilgus pole veel puhaste ja üllate mõtete tunnuseks. Kõrget kunstimõistmist ja peent maitset omavad sageli meelelised inimesed. Saatan aga kasutab neid selleks, et inimesed unustaksid hinge vajadused, kaotaksid silmist tuleviku ja igavese elu ning pöörduksid ära oma tõelisest Aitajast, et elada ainult sellele maailmale. SV 425.3

Väliselt toretsev religioon on uuendamata südamele kütkestav. Katoliku kiriku jumalateenistuse toredusel ja tseremoonial on ligitõmbav ja lummav mõju. See paneb paljusid arvama, et rooma-katoliku kirik on taevavärav ise. Ainult need, kes astuvad kindlalt tõe alusele ja kelle südant on uuendanud Jumala Vaim, võivad olla kartmatud Saatana mõju suhtes. Tuhanded inimesed, kellel puudub kogemuslik Kristuse tundmine, võtavad vastu jumalakartuse välise vormi ilma selle väeta. Just sellist religiooni ihaldab lihalik süda. SV 425.4

Kuna katoliku kirik väidab, et kirikul on õigus andestada patte, tunneb katoliiklane end vabana patust; pihilkäimise sakrament, ilma milleta kirik ei anna andestust, toetab omakorda vabadust pattu teha. See, kes põlvitab langenud inimese ees. et avada talle oma südame salajasemad mõtted, alandab oma inimväärikust. Pattude tunnistamisega preestrile — eksivale, patusele surelikule, kes on ise sageli rikutud viina ja kõlvatu eluga — madaldab inimene oma hinge õilsa-maid tundeid ja langeb andestuse ning rahu asemel pettuse võrku. Tema arusaam Jumalast samastub langenud inimesega, sest preester on ju Jumala esindaja. See alandav pattude ülestunnistamine teisele inimesele on sogaseks lätteks, millest on välja voolanud paljud pahed, mis rüvetavad maailma ja valmistavad seda ette lõplikuks hävinguks. Ometi on sellel, kes armastab eneserahuldamist, meeldivam tunnistada eksimusi kaassurelikule, kui avada hing Jumalale. Rikutud iseloomule on vastuvõetavam pattu kahetseda, kui et sellest loobuda. Kergem on suretada liha kotiriide, nõgeste ja ahelate abil, kui et lihalikke himusid risti lüüa. Lihalik süda on valmis kandma pigem rasket iket, kui kummarduma Kristuse ikke alla. SV 425.5

Rooma-katoliku kiriku ja Kristuse esimese tuleku aegse juudi koguduse vahel on silmatorkav sarnasus. Kuigi juudid tallasid salaja kõik Jumala käsuõpetuse põhimõtted jalge alla, olid nad väliselt ranged käsu eeskirjade järgijad. Nad valvasid korralduste täitmist range täpsusega ja koormasid inimesi traditsioonidega, mis tegid kuulekuse vaevarikkaks ja rängaks. Nii nagu juudid nimetasid sellist suunda käsuõpetuse austamiseks, nii nimetavad katoliiklased end risti austajateks. Kuigi nad ülistavad Kristuse kannatuste sümbolit, salgavad nad oma eluga Teda, keda rist esitab. SV 426.1

Paavstluse pooldajad kinnitavad ristid oma kirikuile, altaritele ja riietele. Ristimärke on kõikjal. Väliselt austatakse seda küll, kuid Kristuse õpetused maetakse mõttetute tra-ditsioonide, väärtõlgenduste ja väärate korralduste alla. Päästja sõnad vagatsevate juutide kohta sobivad veelgi paremini rooma-katoliku kiriku juhtide kohta: “Nad seovad kokku raskeid ja ränki koormaid ja panevad neid inimeste õlga-dele, aga ise nad ei taha sõrmegagi neid liigutada.” (Matt. 23, 4.) Kohusetundlikke inimesi hoitakse pidevas hirmus Jumala viha ees, samal ajal kui kiriku kõrged aukandjad elavad toreduses ja meelelistes lõbudes. SV 426.2

Kujude ja reliikviate kummardamine, pühakute appihüüdmine ja paavsti ülistamine on Saatana osav plaan, mille kaudu juhtida inimeste mõtted eemale Jumala Pojast. Selleks, et viia inimesi hävingusse, püüab Saatan pöörata nende tähelepanu ära Temalt, kelle kaudu nad ainsana võivad leida päästet. Hingevaenlane tahab kinnitada nende tähelepanu millelegi, mis asendaks Teda, kes ütles: “Tulge minu juurde kõik, kes olete, vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” (Matt. 11, 28.) SV 426.3

Saatan teeb pidevalt jõupingutusi, et esitada vääriti Jumala iseloomu, pattu ja suure võitluse tõelisi eesmärke. Tema targutused vähendavad Jumala käsuõpetuse autoriteeti ning annavad inimestele patustamiseks vabad käed. Samal ajal mõjutab Saatan neid pidama Jumalat julmaks türanniks, et nad armastuse asemel hakkaksid Temasse suhtuma hirmu ja vihkamisega. Julmus, mis on omane Saatana iseloomule, omistatakse Loojale. See sisendus on kinnistunud religiooni süsteemidesse ning väljendub jumalateenistuse viisides. Nii pimestatakse inimeste meeled ja Saatan julgustab neid sõdima sellise vägivaldse Jumala vastu. Jumalusest loodud moonutatud arusaama tõttu hakkasid paganarahvad uskuma, et inimeste ohverdamine oli vajalik jumaluse poolehoiu kind-lustamiseks. Nii said alguse kohutavalt julmad teod ebajumalateenistuses. SV 427.1

Rooma-katoliku kirik ühendas paganluse kristlusega, esitas vääriti Jumala iseloomu ning võttis kasutusele sama halastamatud ja eemaletõukavad abinõud. Rooma-katoliku kiriku hiilgeajal kasutati piinapinke, et sundida inimesi nõustuma paavsti doktriinidega. Tuleriit ootas neid, kes ei nõustunud kiriku õpetustega. Veresaunu toimus nii meeletult palju, et nende tõelised tagajärjed ilmnevad alles Jumala kohtus. Kiriku aukandjad õppisid oma isanda, Saatana, juhendusel leiutama vahendid, mis põhjustasid ohvrile ülimaid piinu, kuid ei lõpetanud tema elu. Tihti korrati põrgulikku protsessi inimese vastupidavuse äärmise piirini, kuni kannataja tervitas surma kui vabastajat. SV 427.2

Selline oli rooma-katoliku kiriku vastaste saatus. Poolehoidjate jaoks oli tal varuks piits, näljutamine ja muud kõikmõeldavad eemaletõukavad kehalised vaevad. Et kindlustada taeva poolehoidu, rikkusid patukahetsejad Jumala käsku loodusseadustest üleastumisega. Neid õpetati purustama sidemeid, mida Jumal oli seadnud õnnistuseks ja rõõmuks ini-mese maisel rännakul. Kalmistul puhkavad miljonid ohvrid, kes on pühendanud kogu elu asjatutele õigustustele maha suruda oma loomulikke kiindumusi, hoida tagasi iga sooja tunnet kaasinimeste suhtes kui seda, mis olevat Jumalale vastumeelne. SV 427.3

Kui tahame mõista Saatana halastamatust, nagu see ilmnes sadade aastate jooksul mitte nende seas, kes kunagi ei olnud kuulnud midagi Jumalast, vaid kristlaskonna enda seas, tarvitseb meil ainult tutvuda katoliikluse ajalooga. Selle tohutu petliku süsteemi abil saavutas kurjusevürst oma eesmärgi, nimelt tõi teotust Jumalale ja viletsust inimestele. Kui näeme, kuidas tal õnnestus ennast maskeerida ja koguduse juhtide kaudu tegutseda, võime paremini mõista seda, miks on katoliku kirikul nii suur vastumeelsus Piibli vastu. Kui seda Raamatut loetakse, ilmneb Jumala armastus ja halastus; inimesed hakkavad mõistma, et Tema ei aseta kellelegi ühtegi sellist rasket koormat. Kõik, mida Isa ootab, on murtud ja kahetsev süda ning alandlik, kuulekas, meel. SV 427.4

Kristuse elu ei andnud vähimalgi määral eeskuju selles, et inimesed peaksid sulgema end kloostritesse, et pääseda taevasse. Ta pole kunagi õpetanud, et armastus ja osavõtlikkus tuleb endast välja juurida. Päästja süda oli ääreni täis armastust. Mida lähemale jõuab inimene kõlbelisele täiuslikkusele, seda sügavamaks muutub tema tundeõrnus, seda teravamaks patutunnetus ja seda suuremaks kaastunne vaevatute vastu. Paavst ütles enese olevat Kristuse asemik. Ent kuidas saab võrrelda tema iseloomu meie Päästja iseloomuga? Kas keegi on kuulnud, et Kristus saatis inimesi vanglasse või piinapingile sellepärast, et nad ei austanud Teda taeva Kuningana? Kas Ta saatis surma neid, kes ei võtnud Teda vastu? Kui Samaaria küla elanikud Jeesust halvustasid, sai apostel Johannes pahaseks ja küsis: “Issand, kas tahad, et me käsime tulla tule taevast maha ja nad hävitada?” Jeesus vaatas kaastundlikult jüngrile otsa ja noomis tema valjust sõnadega: “Inimese Poeg ei ole tulnud inimeste hingesid hukka saatma, vaid ära päästma.” (Luuka 9, 54. 56 v. t.) Kuivõrd erinev on Kristuse iseloom paavsti iseloomust, kes kuulutab end ometi Tema asemikuks! SV 428.1

Rooma-katoliku kirik näitab tänapäeva maailmale oma hiilgavat palet, kuid kaitseb vabandustega kohutavat julmade tegude aruannet. Ta on riietunud Kristuse sarnasuse rüüsse, kuid tema olemus pole muutunud. Iga paavstluse põhimõte, mis oli tunnusmärgiks möödunud aegadel, on alles ka tänapäeval. Pimeduseaegadel välja mõeldud õpetused püsivad jõus. Ärgu keegi lasku ennast petta! Paavstlus, mida protestandid on praegu nii varmad austama, on seesama, mis valitses maailma reformatsiooni ajal, mil Jumala mehed astusid elu ohtu pannes selle vastu välja. Ta on sama uhke ja ülbelt häbematu nagu siis, kui ta valitses kuningate ja vürstide üle ning väitis, et tal on samad õigused kui Jumalal. Paavstlus pole nüüd vähem halastamatu ja despootlik kui siis, kui ta surus maha inimeste vabaduse ja tappis Kõigekõrgema pühasid. SV 428.2

Paavstlus on just selline nagu prohvetikuulutus teda nimetab — “viimase aja ärataganemine” (2. Tess. 2, 3. 4). See kirik tegutseb just nii nagu on kõige parem tema eesmärkide saavutamiseks. Kameeleoni muutliku välimuse all varjab ta mao mürki. “Usk ei peaks olema heas vahekorras ketseritega ega nendega, keda kahtlustatakse ketserluses”. (Lenfant, köide I, lk. 516). Kas seda võimu, kelle aruanne on kirjutatud tuhande aasta jooksul pühade verega, tuleks nüüd tunnustada Kristuse koguduse osana? SV 429.1

Põhjuseta ei tunnistata protestantlikes maades tõsiasja, et katoliiklus erineb protestantismist nüüd palju vähem kui varasematel aegadel. On toimunud muutus, kuid mitte paavstluses. Rooma-katoliku kirik sarnaneb tõepoolest paljuski nüüdse protestantismiga, kuna protestantism on reformaatoriteaegse tasemega võrreldes suuresti muutunud. SV 429.2

Kuna protestantlikud kirikud on otsinud maailma poolehoidu, on väärleebus teinud nende silmad pimedaks. Nad peavad õigeks uskuda head kõiges halvas ja paratamatu tu-lemusena hakkavad nad lõpuks uskuma halba kõiges heas. Selle asemel, et kaitsta kord pühadele antud usku, paluvad nad nüüd rooma-katoliku kirikult andestust oma karmi hinnangu ja kitsarinnalisuse pärast. SV 429.3

Paljud need, kes ei vaata katoliiklusele poolehoiuga, ei näe siiski ka ohtu tema võimus ja mõjus. Paljud arvavad, et vaimne ja kõlbeline pimedus, mis valitses keskajal, soodustas kiriku dogmade, usuliste eelarvamuste ja rõhumise levikut, kuid et tänapäeva valgustatus, teadmiste üldine levik ja suurenev vabadus usuasjus takistavat sallimatuse ja hirmuvalitsemise taaselustumist. Paljas mõte, et midagi sellist võiks toimuda meie valgustatud ajastul, tundub naeruväärsena. Praegusele põlvkonnale paistab tõepoolest suur vaimne, kõlbeline ja religioosne valgus. Jumala avatud püha Sõna kaudu on maailm valgustatud, kuid tuleb meeles pidada, et mida suurem on antud valgus, seda suurem on pimedus neis, kes valgust moonutavad ja kõrvale heidavad. SV 429.4

Kui protestandid uuriksid palves Piiblit, siis õpiksid nad tundma paavstluse iseloomu, hoiduksid sellest kõrvale. Kahjuks peavad paljud ennast nii targaks, et nad ei tunne vähimatki vajadust otsida alandlikult Jumalat, kes juhataks neid tõesse. Kuigi inimlapsed uhkustavad haridusega, ei tunne nad Pühakirja ja Jumala väge. Neil peab olema midagi, millega vaigistada südametunnistust, ja nad otsivad seda, mis alandab vähem nende kõrkust. Nad igatsevad Jumalat unustada, kuid tahavad samas, et nad siiski näiks Tema meelespidajaina. Paavstlus on täiesti sobiv selliseid soove rahuldama. See on kohandatud kahesuguse inimgrupi vajaduste jaoks, kes hõlmavad peaaegu kogu maailma, nimelt need, kes tahaksid päästetud saada oma teenete kaudu ja need, kes püüavad pääseda ühes oma pattudega. Siin peitub katoliku kiriku võimu saladus. SV 429.5

On selge, et suure vaimse pimeduse aeg oli paavstlusele soodus aeg, kuid on selge, et ka vaimse valguse ajastu on talle sama soodus. Möödunud aegadel, kui inimesed olid jäetud ilma Jumala Sõnata ning tõetundmiseta, olid nende silmad otsekui seotud ja seetõttu langesid tuhanded lõksu. Nad ei suutnud näha püüdepaela, mis oli laotatud nende jalge ette. Meie põlvkonnas leidub palju neid, kelle silmi pimestab inimeste mõttetarkuste sädelus, “vääralt teaduseks nimetatud” tarkus. Ka nemad ei märka võrku ja lähevad sellesse sama kergesti nagu oleksid nendegi silmad seotud. Inimese vaimsed võimed on Looja and ja Jumala plaani kohaselt peaksid inimesed kasutama neid tõe ja õiguse teenistuses. Kuid siis, kui südames hellitatakse uhkust ja auahnust ning inimesed ülistavad oma teooriaid enam kui Jumala Sõna, võib tarkus korda saata rohkem kurja kui teadmatus. Nii osutub tänapäeva väärteadus, mis õõnestab usku Piiblisse ja valmistab teed paavstluse vastuvõtmisele selle meeldivates vormides, sama edukaks vahendiks kui seda oli teadmiste puudumine, mis avas tee katoliikluse edule pimedal keskajal. SV 430.1

Liikumistega, mis püüavad Ühendriikides praegu kindlustada kiriku tavadele ja kommetele riigi toetust, astuvad protestandid paavsti jälgedes. Veelgi enam — nad avavad sellega ukse katoliiklusele, et see võiks protestantlikus Ameerikas saavutada selle ülemvõimu, mille ta Vanas Maailmas kaotas. Kõnealusele liikumisele lisab tähtsust fakt, et peamiseks eesmärgiks on pühapäevaseaduse maksmapanek — tava, mis sai alguse rooma-katoliku kirikust ja mida ta peab oma autoriteedi märgiks. Saatana eesmärk ja paavstluse vaim — anda suurem austus inimlikele, traditsioonidele kui Jumala käskudele — tungib protestantlikesse kirikutesse ja paneb nad ülistama pühapäeva, mille paavstlus seadis sisse oma võimu märgiks. SV 430.2

Kui lugeja tahab teada vahendeid, mida hakatakse kasuta- ma peatselt saabuvas võitluses, tarvitseb uurida ainult ajalugu, et näha, milliseid vahendeid kasutas katoliku kirik samal eesmärgil möödunud aegadel. Kui lugeja tahab teada, kuidas paavsti pooldajad ja protestandid hakkavad ühinemise korral kohtlema neid, kes ei võta omaks nende dogmasid, siis vaadelgu ta katoliku kiriku suhtumist hingamispäeva ja selle kaitsjatesse. SV 430.3

Kuninglikud käskkirjad, üldised kirikukogud ja kiriku korraldused, mida maine võim toetas, olid vahendid, mille abil paganlik püha saavutas kristlikus maailmas austatud positsiooni. Esimeseks avalikuks sammuks pühapäeva pidamise maksmapanekul oli keiser Constantinuse poolt väljastatud määrus (321. a. m. a. j.; vaata lisa). See edikt kohustas linnainimesi puhkama “päikese auväärsel päeval”, kuid lubas maainimesel hädapäraseid põllutöid teha. On tähelepanuväärne, et see paganlik seadus kehtestati keisri poolt pärast seda, kui ta oli kristluse nimeliselt vastu võtnud. SV 431.1

Kuna kuninglik mandaat ei suutnud täielikult asendada jumalikku autoriteeti, siis esitas piiskop Eusebios, kes ihaldas vürstide soosingut ja oli Constantinuse südamesõber, väite, et Kristus olevat ise kandnud hingamispäeva üle pühapäevale. Uue õpetuse kinnituseks ei esitatud ainsatki Pühakirja tunnistust. Eusebios ise tunnistas tahtmatult selle võltsingu alusetust ja viitas muudatuse tõelistele autoritele. “Kõik asjad,” ütles ta, “mis olid kohustuslikud hingamispäeval, oleme meie üle viinud Issanda päevale.” (Robert Cox, “Sabbath Laws and Sabbath Duties”, lk. 538.) Ent kuigi pühapäeva pühitsemine oli alusetu, julgustas selline väide inimesi Issanda hingamispäeva jalge alla tallama. Kõik, kes soovisid saada maist au, võtsid vastu populaarse püha päeva. SV 431.2

Pärast seda, kui paavstlus oli kinnistunud, jätkati pühapäeva ülistamist. Mõni aeg tegelesid inimesed pühapäeval veel põllutööga, kui nad ei läinud just kirikusse. Seitsmendat päeva peeti endiselt hingamispäevaks. Kuid paavsti seadus hakkas mõju avaldama. Neil, kes olid pühas ametis, keelati pühapäeval kodanlikes vaidlusküsimustes kohut mõista. Peagi kästi kõigil inimestel, hoolimata ühiskondlikust seisundist, hoiduda tööst pühapäeval. Sellest korraldusest üleastujat trahviti, kui ta oli vaba kodanik või anti piitsa, kui ta oli sulane. Hiljem anti välja määrus, mille kohaselt rikkaid inimesi tuli uleastumise korral karistada poole varanduse kaotamisega; kui nad aga osutusid kangekaelseteks, pidid neist saama orjad. Alamaid rahvaklasse karistati eluaegse pagendusega. Asja huvides räägiti ka imetegudest. Muude kummaliste juhtumite reas kõneldi ühest põllumehest, kes otsustas künda oma põldu pühapäeval. Kui ta olevat atra rauatükiga puhastanud, jäänud rauatükk kõvasti mehele käe külge kinni ja kaks aastat kandnud ta seda enesega kaasas “oma üpris suureks piinaks ja häbiks”. (Francis West, “Historical and Practical Discourse on the Lord's Day”, Ik. 174.) SV 431.3

Seejärel käskis paavst kihelkonna preestril manitseda pühapäevaseadusest üleastujaid ja soovitada neil minna kirikusse palvetama, et mitte tuua mõnd suurt õnnetust enesele ja naabritele. Ühel kirikukogul esitati väide, mida hiljem on laialdaselt kasutanud ka protestandid: kuna mõnda inimest oli pühapäeval töötamise ajal tabanud välk, siis näitavat see, et pühapäev on tõesti hingamispäev. Prelaadid ütlesid: “Siit näeme, kui suur on Jumala meelepaha nende inimeste vastu, kes ei pühitse Issanda päeva.” Ja siis tehti üleskutse preestritele, vaimulikele, kuningatele, vürstidele ja kõigile ustavaile inimestele “näidata üles innukust ja hoolt, et sellele päevale antaks temale vääriline austus ja seda päeva peetakse Kristuse auks veelgi tõsisemalt” (Thomas Morer, “Discourse in Six Dialogues on the Name, Nation and Observation of the Lord's Day”, lk. 271). SV 432.1

Kui kirikukogude dekreedid osutusid veel ebapiisavaiks, paluti ilmalikku valitsust anda välja käskkiri, mis pidi hirmutama inimesi ja sundima neid pühapäeval tööst loobuma. Ühel Roomas peetud sinodil kinnitati kõik otsused uuesti, veelgi suurema jõu ja pühalikkusega. Need liideti kiriku seadustega ja riigivõimud kehtestasid nõudmised kogu kristlaskonnas. (Vaata Heylyn, “History of the Sabbath”, ptk. 2. 5, 7 osa.) SV 432.2

Kuna pühapäeva pidamisel puudus Pühakirja autoriteet, kutsus selline otsus esile suure hämmelduse. Inimesed kahtlesid oma õpetajate õiguses kõrvaldada Jehoova kindel teadaanne: “Seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev” selle nimel, et austada päikesepäeva. Et korvata Piibli tunnistuse puudumist, oli vaja leida uusi väljapääsuteid. Üks innukas pühapäeva kaitsja, kes kaheteistkümnenda sajandi lõpul külastas Inglismaa kirikuid, leidis, et ustavad tunnistajad panid ametlikule korraldusele vastu. Tema jõupingutused jäid nii viljatuks, et ta otsustas mõneks ajaks isegi maalt lahkuda, et oma õpetuste pealesurumiseks tõendusi otsida. Kui ta tagasi pöördus, oli tema tööl suurem edu ja väljamõeldud vahendid tegid oma osa. Ta võttis nimelt endaga kaasa ühe kirjarulli, mille ütles olevat saanud Jumalalt eneselt. See sisaldas käsku pühapäeva pühitsemiseks ja kohutavaid ähvardusi sõnakuulmatutele. See mõjukas dokument, mis oli sama alatu võltsing kui korraldus, mida ta toetama pidi, öeldi olevat langenud taevast ja leitud Jeruusalemmast püha Siimeoni altarilt Kolgatal. Tegelikult oli see pärit paavsti paleest Roomas. Pettust ja võltsimist kiriku võimu ning rikkuse suurendamiseks on paavstlik preesterkond kõigil aegadel pidanud seaduslikuks. SV 432.3

Kirjarull keelas töötamise alates üheksandast tunnist ehk kella kolmest laupäeva õhtupoolikul kuni päikesetõusuni esmaspäeval. Selle autoriteetsust kinnitasid paljud “imeteod”, nagu teatati. Nii näiteks jutustati, et inimesi, kes töötasid pärast määratud tundi, olevat tabanud halvatus. Keegi mölder, kes püüdnud jahvatada jahu pühapäeval, näinud, et jahu asemel voolas välja veri ja veskiratas seisis paigal. Üks naine, kes pannud taigna leivaahju, leidnud selle väljavõtmisel olevat küpsemata, kuigi ahi oli olnud väga kuum. Üks teine naine, kes valmistanud taigna küpsetamiseks üheksandal tunnil, kuid otsustanud selle siiski kõrvale panna esmaspäevani, leidnud järgmisel päeval, et see oli jumalikul väel muutunud küpseks leivapätsiks. Üks mees, kes küpsetanud leiba laupäeval pärast üheksandat tundi, leidnud järgmisel hommikul leiba murdes, et sellest hakanud voolama verd. Selliste mõttetute ja ebausklike väljamõeldistega püüdsid pühapäeva kaitsjad tagada pühapäeva pühadust. (Vaata Ro-ger de Hoveden “Annals”, k-2, lk. 528-530.) SV 433.1

Sotimaal ja Inglismaal püüti kindlustada pühapäevale suuremat austust sellega, et sellele liideti osa vanast hingamispäevast. Ent aeg, mille pühakspidamist nõuti, oli üsna erinev. Üks Sotimaa kuninga edikt teatas, et “laupäeva, alates kella kaheteistkümnest keskpäeval, tuleks pidada pühaks”, ja et “ükski inimene ei tohiks tegelda ilmalike talitustega, alates sellest ajast kuni esmaspäeva hommikuni”. (Morer, lk. 290, 291.) SV 433.2

Vaatamata kõigile jõupingutustele kehtestada pühapäeva pühadus, tunnistasid katoliiklased ka ise avalikult, et hingamispäev põhines jumalikul autoriteedil ja selle asemele seatud päikesepäev oli inimliku päritoluga. 16 sajandil kuulutas paavstlik kirikukogu avalikult: “Pidagu kõik kristlased meeles, et Jumal pühitses seitsmendat päeva, et selle võtsid omaks ja seda pühitsesid mitte ainult juudid, vaid ka kõik teised, kes väidavad, et nad teenivad Jumalat, kuigi meie, kristlased, oleme muutnud nende hingamispäeva Issanda päevaks” (samas lk. 281, 282). Need, kes omavoliliselt muutsid Jumala käsu, ei teinud seda teadmatult, vaid seadsid endid teadlikult Jumalast kõrgemale. SV 433.3

Tabavaks näiteks katoliku kiriku käitumisest nendega, kes ei nõustunud temaga, on pikk ja verine lugu valdeslaste tagakiusamisest, kellest mitmed olid hingamispäeva pühitsejad. Ka paljud teised kannatasid ustavuse pärast neljandale käsule. Eriti iseloomulik on Etioopia kirikute ajalugu. Keset pimeda aja süngust unustas ja kaotas maailm silmist kirstlased Kesk-Aafrikas. Palju sajandeid nautisid nad usulise teenistuse vabadust, kuid lõpuks sai rooma-katoliku kirik teada nende olemasolust. Varsti suudeti Etioopia keiser mee-litada tunnustama paavsti Kristuse asemikuna. Järgnes muidki järeleandmisi. Anti välja käskkiri, mis keelas hingamispäeva pühitsemise kõige karmimate karistuste ähvardusel. (Vaata Michael Geddes, “Church History of Etiopia”, lk. 311, 312.) Ent paavstlik hirmuvalitsus muutus varsti nii raskeks ikkeks, et Etioopia otsustas selle oma kaelalt heita. Pärast hirmsat võitlust aeti katoliiklased riigist välja ja taastati endine usk. Kogudused tundsid vabanemisest rõõmu ega unustanud kunagi õppetundi, mida olid õppinud rooma kiriku petliku, fanaatilise ja despootliku võimu all. Sõltumatuks jääda tähendas jääda tundmatuks ülejäänud kristlaskonnale. SV 434.1

Aafrika kirikud pidasid hingamispäeva nii, nagu oli pidanud paavstlik kirik enne oma täielikku ärataganemist: seitsmendat päeva peeti kuulekuses Jumala käsule, kuid pühapäeval hoiduti tööst vastavalt kiriku kombele. Rooma kirik oli pärast võimule saamist tallanud jalge alla Jumala hingamispäeva, et ülistada oma päeva, kuid Aafrika kogudused, kes jäid otsekui varju peaaegu tuhandeks aastaks, ei võtnud sellest ususttaganemisest osa. Sellel perioodil, kui nad allutati paavsti võimu alla, olid nad sunnitud kõrvaldama tõelise ja austama vale hingamispäeva, kuid niipea kui nad saavutasid taas sõltumatuse, hakkasid nad uuesti pidama neljanda käsu hingamispäeva. (Vaata lisa.) SV 434.2

Need minevikukogemused ilmutavad selgesti rooma kiriku vaenulikkust tõelise hingamispäeva ja selle kaitsjate vastu ja näitavad, milliseid vahendeid ta kasutab oma korralduste tunnustamise saavutamiseks. Jumala Sõna teatab meile, et need sündmused korduvad, kui rooma-katoliiklased ja protestandid ühinevad pühapäeva esile tõstmiseks. SV 434.3

Ilmutusraamatu 13. peatüki prohvetikuulutus ütleb, et võim, mida esitab tallesarvedega metslane, teeb, et “maa ja need, kes seal peal elavad”, kummardavad paavstlust, keda selles kirjatekstis sümboliseeritakse “pantrisarnase” metsalisega. Kahe sarvega metsaline “käsib neid, kes maa peal elavad,teha kuju metsalisele” ja ta “teeb, et kõik, nii pisukesed kui suured, nii rikkad kui vaesed, nii vabad kui orjad, võtavad vastu metsalise märgi” (Ilm. 13, 11-16). Oleme juba leidnud, et Ühendriigid on võim, mida esitab tallesarvedega metsaline ning et see prohvetikuulutus täitub siis, kui Ühendriigid panevad maksma pühapäeva seaduse, mida rooma-katoliku kirik nimetab oma ülemvõimu eriliseks tundemärgiks. Ent seda ei teosta Ühendriigid üksinda. Rooma-katoliku kiriku mõju pole maades, mis kord tunnustasid tema valitsust, veel kaugeltki kadunud. Prohvetikuulutus ennustab tema võimu taastamist: “Ja ma nägin ühe tema peadest olevat nagu surmavalt haavatud; ja tema surmahaav paranes. Ja kogu ilmamaa imetles, jälgides metsalist” (salm 3). Surmav haav osutab paavstluse langusele aastal 1798. Pärast seda, ütleb prohvet, “tema surmahaav paranes. Ja kogu ilmamaa imetles, jälgides metsalist”. Paulus teatab selgesti, et “ülekohtu inimene” püsib Kristuse teise tulekuni (2. Tess. 2, 3-8). Kuni armuaja lõpuni jätkab ta oma petmistööd. Ilmutusraamatu kirjutaja lisab paavstluse kohta: “Ja teda hakkavad kummardama kõik, kes maa peal elavad, kellede nimed maailma algusest ei ole kirjutatud tapetud Talle eluraamatusse.” (Ilm. 13, 8.) Nii Vanas kui ka Uues Maailmas saab paavstlus austatud pühapäeva pidamise kaudu, mis põhineb üksnes rooma-katoliku kiriku autoriteedil. SV 434.4

19. sajandi keskpaigast alates on prohvetikuulutuste uurijad esitanud maailmale seda tõsiasja. Sündmustes, mis toimuvad, on näha kiiret ettekuulutuste täitumist. Protestantlikud õpetajad nõuavad jumaliku autoriteedi tunnustamise tõenduseks samuti austust pühapäevale, kuigi nad näevad, et selleks puudub Pühakirjas alus. Korratakse väidet, et Jumala kohtud tabavad inimesi pühapäeva pühadusest üleastumise pärast. Seda juba hakataksegi toonitama. Liikumine pühapäeva seaduse kehtestamiseks võtab kiiresti ülemaailmse ulatuse. SV 435.1

Rooma-katoliku kirik on lausa imestusväärselt osav. Ta mõistab, mis toimub. Ta ootab oma aega, sest ta näeb, et protestantlikud kirikud annavad talle austust siis, kui nad võtavad vastu vale hingamispäeva ning et nad valmistuvad selle maksmapanekuks just nende vahenditega, mida ta ise kasutas möödunud aegadel. Need, kes heidavad ära tõevalgu se, otsivad veelkord tuge ennast ilmeksimatuks tunnistavalt võimult, et suruda peale korraldust, mille on seadnud inimene. Pole raske kujutleda, kui meelsasti aitab rooma kirik protestante selles töös. Ja kes oskakski paavstlikest juhtidest paremini kohelda kirikule sõnakuulmatuid? SV 435.2

Rooma-katoliku kirik koos kõigi oma harudega üle maailma moodustab suure paavsti valitsuse all oleva organisatsiooni, mis on seatud teenima tema huve. Kiriku miljoneid liikmeid üle kogu maailma kohustatakse olema ustavad paavstile. Olenemata rahvusest või riigikorrast peavad nad kiriku autoriteeti pidama kõigest muust tähtsamaks. Kuigi nad võivad vanduda riigile lojaalsust, seisab sellest tõotusest kõrgemal kuulekusetõotus rooma-katoliku kirikule, kes vabastab nad kiriku huvidele ebasoodsast vandest. SV 436.1

Ajalugu tunnistab paavstliku Rooma kavalatest ja järelejätmatutest jõupingutustest sekkuda riikide siseasjadesse. Olles võitnud niiviisi endale jalgealuse, edendab katoliku kirik oma eesmärke ka siis, kui see nõuab valitsejate ja rahva hävingut. 1204. a. pressis paavst Innocentius III Aragoni kuningalt Peter II välja järgmise vande: “Mina, Peter, aragoonide kuningas, tunnistan ja tõotan olla alati ustav ja kuulekas minu isandale paavst Innocentiusele, tema katoliiklastest järglastele ja rooma-katoliku kirikule, ning ustavalt hoida oma kuningriiki kuulekuses temale, kaitsta katoliku usku ja hävitada eksiõpetusi.” (John Dowling, “The History of the Romanism” raamat 5, ptk. 6, 55 osa.) Selline kohustus on kooskõlas dogmaga, et Rooma paavstil “on õigus keisreid troonilt tõugata” ja “et ta võib vabastada alamaid nende truudusest jumalakartmatute valitsejate vastu.” (Mosheim, r. 3, cent. II, pt. 2, ptk. 2, see. 9, märkuks 17 (vaata ka lisa.) SV 436.2

Pidagem meeles rooma-katoliku kiriku kiitlemist, et kirik ei muutu kunagi. Gregorius VII ja Innocentius II põhimõtted on ikka veel rooma-katoliku kiriku põhimõtted. Oleks tal vaid võimu, siis rakendaks ta neid nüüd niisama jõuliselt kui möödunud sajandeil. Protestandid ei tea, mida nad teevad sellega, kui nad kavatsevad katoliku kiriku abiga maksma panna pühapäeva seadust. Nemad tahavad saavutada oma eesmärki, kuid katoliku kirik püüab selle kaudu võita tagasi oma kaotatud ülemvõimu. Kui Ühendriikides kehtestatakse seadus, et kirik võib kasutada või suunata riigivõimu ning et usulistest kommetest kinnipidamist hakatakse peale sundima ilmalike seadustega, tähendab, et kiriku ja riigi autoriteet peab valitsema südametunnistust, siis on tagatud kato- liku kiriku triumf. SV 436.3

Jumala Sõna on andnud ähvardava ohu kohta hoiatuse. Kui seda hoiatust tähele ei panda, saab protestantlik maailm tunda, millised on tegelikult katoliku kiriku kavatsused, ainult et siis on lõksust pääseda juba liiga hilja. Katoliku kiriku võim kasvab vaikselt. Tema õpetused avaldavad oma mõju seadusandlikes kodades, kirikuis ja inimeste südames. Ta ehitab kõrgeid ja massiivseid hooneid, mille salajastes peiduurgastes seatakse kord uuesti sisse endised vaenuvõtted. Salaja ja märkamatult tugevdab ta oma jõude selle nimel, et saavutada eesmärk siis, kui saabub aeg tegutseda. Ennekõike vajavad paavsti käsilased soodsat pinnast. See on neil peaaegu et olemas. Varsti saame näha ja tunda, mis on katoliku kiriku eesmärk. See, kes usub Jumala Sõna ja kuuletub sellele, tõmbab endale paavsti käsilaste põlguse ja tagakiusamise. SV 437.1