Suur Võitlus

PEATÜKK 25—JUMALA KÄSK ON MUUTMATU

“Ja Jumala tempel taevas avanes ja tema seaduselaegast nähti tema templis.” Ilm. 11, 19. Jumala seaduselaegas on kõige pühamas paigas, pühamu teises osakonnas. Maise kogudusetelgi teenistuses, mis oli taevase pühamu kuju ja vari, avati uks sinna osakonda ainult suurel lepituspäeval pühamu puhastamiseks. Seepärast osutab teadanne, et Jumala tempel taevas oli avatud ja Tema seaduselaegast oli näha, ukse avamisele taevase pühamu kõige pühamasse paika 1844, kui Kristus sisenes sinna lepituse lõputöö teostamiseks. Need, kes järgisid usus oma suurt Ülempreestrit, kui Ta alustas teenistust kõige pühamas paigas, nägid Tema sea-duselaegast. Pühamuteenistuse ainestiku uurimise kaudu hakkasid nad mõistma muudatust Päästja teenistuses ja nägid, et Ta oli nüüd kõige pühamas paigas, et seal Jumala laeka ees kosta oma verega patuste eest. SV 324.1

Laegas maises kogudusetelgis sisaldas kahte kivilauda, millele olid kirjutatud Jumala käsud. Laegas ise oli ainult käsulaudade hoiukohaks — jumalikud eeskirjad olid need, mis andsid sellele väärtuse ja pühaduse. Kui Jumala tempel taevas avati, nähti seal Tema seaduselaegast. Taevase pühamu kõige pühamas paigas on pühalikult tallel Jumala käsk — käsuõpetus, mida Jumal Siinail keset piksemürinat ise rääkis ja oma sõrmedega kivilaudadele kirjutas. SV 324.2

Jumala käsud taevases pühamus on suur originaal, millest kivilaudadele kirjutatud ja Moosese poolt üles märgitud eeskirjad olid usaldusväärseks koopiaks. Need, kes mõistsid seda tähtsat tõde, nägid jumaliku käsu püha, muutmatut olemust. Nad mõistsid äkki Päästja sõnade: “Kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtegi tähekest või ühtki märgikest ” Matt. 5, 18 tähtsust sellisena nagu nad seda varem kunagi polnud mõistnud. Jumala käsuõpetus on Tema tahte väljendus, Tema iseloomu avaldus ja seepärast peab see kestma igavesti “kui ustav tunnistaja taevas”. Ühtki käsku Jumala käsuõpetusest pole kehtetuks tunnistatud ega ühtki tähekest või märgikest muudetud. Laulja ütleb: “Igavesti, Jehoova, jääb püsima sinu sõna taevas!” “Usaldatavad on kõik ta seadmised. Need on toetatud ikka ja igavesti.” Laul 119, 89: 111, 7. 8. SV 324.3

Kümne käsu südames asub neljas käsk sellisena nagu seda algselt kuulutati: “Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamis päev, Siis sa ei tohi toimetada ühtki talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja ümmardaja, ega su lojus ja võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval, seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.” 2. Moos. 20, 8—11. SV 325.1

Jumala Vaim mõjutas . Tema Sõna uurijate südant. Nad hakkasid aru saama, et nad olid teadmatult üle astunud neljandast käsust, alahinnanud Looja poolt seatud puhkepäeva. Nad hakkasid uurima põhjusi, miks hakati pidama nädala esimest päeva Jumalast pühitsetud päeva asemel, kuid ei leidnud Pühakirjast ainsatki tõendit selle kohta, et neljas käsk oleks tühistatud või et hingamispäev oleks muudetud, Õnnistust ja pühitsust, mida Jumal oli andnud sitsmendale päevale, polnud kunagi kõrvaldatud. Nad olid püüdnud siiralt täita Jumala tahet ja ometi selgus, et nad olid tegelikult kogu aeg Tema käsust üle astunud. Nende südant täitis kahetsus ja nad väljendasid oma ustavust Jumalale sellega, et hakkasid pühitsema Tema hingamispäeva. Nende veendumuse kummutamiseks tehti palju tõsiseid jõupingutusi, ent igaüks võis vaevata mõista, et nii nagu maine pühamu oli taevase pühamu kuju ehk koopia, nii oli laekas hoitud käsuõpetus maa peal täpne koopia käsuõpetusest taevases laekas. Seega oli nende kohustuseks, kes võtsid vastu tõe taevase pühamu kohta, tunnustada ka Jumala käsuõpetuse nõudeid ja pidada neljanda käsu hingamispäeva. Siin peituski kibeda ja kindla vastuseisu salajane põhjus, kui esitati selget Piibli seletust Kristuse teenistuse kohta taevases pühamus. Inimesed püüdsid sulgeda ust, mille Jumal oli avanud, ja avada ust, mille Tema oli sulgenud. Ent Tema, “kes avab ja üleski ei sule,” oli teatanud: “Vaata, ma olen seadnud su ette avatud ukse ja ükski ei suuda seda sulgeda.” Ilm. 3, 8. Kristus oli avanud ukse ehk teenistuse kõige pühapaigas, sellest avatud uksest paistis taevane valgus, mis näitas, et neljas käsk kuulub käskude hulka, mida säilitatakse pühamus. Seda, mida Jumal oli kinnitanud ei võinud ükski inimene kummutada. SV 325.2

Need, kes olid vastu võtnud valguse Kristuse vahendajaameti ja Jumala käsu püsivuse kohta, leidsid, et needsamad tõed olid esitatud ilm. 14: peatükis. Selle peatüki kuulutused moodustavad kolmekordse hoiatuse (vaata lisa), mis peab maa elanikke Issanda teiseks tulekuks ette valmistama. Kuulutus: “On tulnud tema kohtutund”, osutab Kristuse teenistuse lõputööle inimeste päästmiseks. See kuulutab tõde, mida tuleb edasi anda niikaua, kui Päästja eestkostmine lõpeb ja Ta pöördub tagasi maa peale oma rahvast enese juurde võtma. Kohtupidamine, mis algas a. 1844, kestab niikaua kui kõikide, nii elavate kui surnute, kohtuasi on otsustatud, seepärast kestab see inimeste prooviaja lõpuni. Selleks, et inimesed võiksid kohtus püsima jääda, käsib kuulutus: “Kartke Jumalat ja andke temale austust ja kummardage teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad!” Nende kuulutuste vastuvõtmise tulemusest tunnistavad järgmised sõnad: “Siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!” Kohtuks valmistumise üheks vältimatuks tingimuseks on see, et inimesed peavad Jumala käske, kuna need käsud on kohtus inimeste iseloomu mõõdupuuks. Apostel Paulus teatab: “Kõik, kes käsü all on pattu teinud, nende üle mõistetakse ka kohut käsu järele... sel päeval, kui Jumal kohut mõistab inimeste salajaste asjade üle Kristuse Jeesuse läbi!” Ta ütleb, et “käsu tegijaid mõistetakse õigeks”, Rooma 2:12-16. Usk on vajalik Jumala käskude pidamiseks, sest “ilma usuta on võimatu olla meelepärane”. “Aga kõik, mis ei ole usust, on patt.” Heebr. 11, 6; Rooma 14, 23. SV 325.3

Esimene Ingel kutsub inimesi üles kartma Jumalat ja andma Temale austust ning kummardama Teda, kes on taeva ja maa Looja. Selleks, et seda teha, peavad nad olema kuulekad Tema käskudele. Tark mees ütleb: “Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus!” Kog. 12, 13. Ilma kuulekuseta Tema käskudele ei saa ükski jumalateenistus olla Jumalale meelepärane. “Sest see on Jumala armastus, et me peame tema käske.” “Kes pöörab oma kõrva ära käsuõpetust kuulmast, selle palvegi on jõledus.” 1. Joh. 5, 3; Õp. s. 28, 9. SV 326.1

Meie kohustus kummardada Jumalat põhineb tõsiasjal, et Tema on Looja ning et Temale võlgnevad kõik olendid tänu oma olemasolu eest. Kõikjal Piiblis, kus vastandatakse Jumalat ja ebajumalaid ning esitatakse nõue kummardada ja austada Jumalat, viidatakse Tema loovale väele. “Sest teiste rahvaste jumalad on ebajumalad, Jehoova aga on teinud taevad!” Laul 96, 5. “Kellega te siis võrdlete mind ja kelle sarnane ma olen? ütleb See, kes on püha. Tõstke oma sil mad kõrgele ja vaadake, kes on loonud need seal?” “Sest nõnda ütleb Jehoova, taevaste Looja, tema, kes on Jumal, maa vormija ning valmistaja... Mina olen Jehoova ja kedagi teist ei ole.” Jes. 40, 45. 26; 45, 18. Laulja ütleb: “Teadke, et Jehoova on Jumal! Tema on meid teinud ja tema omad me oleme.” “Tulge kummardagem ja põlvitagem, heitkem maha Jehoova, oma Looja palge ette!” Laul 100, 3; 95, 6. Pühad olendid, kes kummardavad Jumalat taevas, nimetavad põhjuse, miks nad Teda austavad: “Sina, meie Is-sand, oled väärt võtma austust ja au ja väge, sest sina oled loonud kõik asjad.” Ilm. 4, 11. SV 326.2

Ilm. 14. peatükis esitatakse inimestele üleskutse kummardada Loojat. Sama prohvetikuulutus kõneleb inimeste grupist, kes on võtnud vastu kolmekordse kuulutuse ja selle tulemusena peab Jumala käske. Üks nendest käskudest osutab otseselt Jumalale kui Loojale. Neljas käsk teatab: “Aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev... sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval, seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.” 2. Moos. 20, 10. 11. Hingamispäeva kohta ütleb Issand lähemalt, et see on “märgiks... teadmiseks teile, et mina olen Jehoova, teie Jumal.” Hesek. 20, 20. Ja põhjendus on: “Sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, aga seitsmendal päeval ta hingas ja puhkas.” 2. Moos. 31, 17. SV 327.1

“Hingamispäeva tähtsus loomistöö mälestusena seisneb selles, et ta esitab alati Jumala kummardamise tõelist põhjust — seda, et Tema on Looja ja meie oleme Tema loodolevused.” “Seepärast on hingamispäev Jumala kummardamise aluseks, kuna ta õpetab seda suurt tõde kõige mõjuvamalt; ükski teine korraldus ei tee seda. Jumala kummardamise tõeline põhjus, mitte ainult seitsmendal päeval, vaid alati, seisneb Looja ja Tema loodolevuste erinevuses. See tähtis fakt ei igane kunagi ega tohi ununeda kunagi.” — J. N. Andrews “History of the Sabbath” ptk. 27. Selleks, et seda tõde alati inimeste meeles hoida, seadis Jumal hingamispäeva Eedenis: ja nii kaua kui püsib fakt, et Tema on meie Looja, niikaua on meil põhjust Teda kummardada ja nii kaua püsib ka hingamispäev selle märgi ja mälestusena. Kui kõik inimesed oleksid pidanud hingamispäeva, siis oleksid inimeste mõtted ja kiindumused olnud suunatud Loojale kui austuse ja kummardamise objektile ning poleks kunagi olnud ühtegi ebajumalakummardajat, ateisti ega uskmatut. Hingamispäeva pühitsemine on tõelisele Jumalale sõnakuulelikuks jäämise märgiks; Temale, “kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad”. Sellest järeldub, et kuulutus, mis käsib inimesi kummardada Jumalat ja pidada Tema käske, kutsub neid eelkõige pidama neljandat käsku. SV 327.2

Vastandina neile, kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse usk, osutab kolmas ingel teisele inimklassile, kelle eksituste kohta antakse pühalik ja kohutav hoiatus: “Kui keegi kummardab metsalist ja tema kuju ja võtab tema märgi oma otsaesisele või oma käe peale, siis see saab ka Jumala kange viha viinast juua.” Ilm. 14, 9. 10. Selleks, et mõista õigesti nimetatud kuulutust, tuleb õigesti tõlgendada kasutatud sümboleid. Mida kujutab endast metsaline, metsalise kuju ja metsalise märk? SV 328.1

Prohvetikuulutuste sari, milles need sümbolid esinevad, algab Ilm. 12. peatükiga, lohega, kes püüdis hävitada Kristust kohe, kui Ta oli sündinud. Öeldakse, et lohe on Saatan (Ilm. 12, 9). Tema oligi see, kes õhutas Heroodest Päästjat tapma. Kuid Saatana tõhusaimaks relvaks võitluses Kristuse ja Tema rahvaga kristliku ajastu esimestel sajanditel oli Rooma impeerium, mille valitsevaks religiooniks oli paganlus. Kuigi lohe esitab peamiselt Saatanat, on ta teises plaanis ka paganliku Rooma sümboliks. SV 328.2

13. peatükis (salmid 1-10) kirjeldatakse teist metsalist, kes “oli pantri sarnane”, kellele lohe andis “oma väe ja oma aujärje ja suure võimu”. See sümbol, nagu enamik protestante on uskunud, esitab paavstlus, mis võttis üle vana Rooma impeerimi väe, aujärje ja võimu. Pantrisarnast metsalist iseloomustatakse nii: “Ja temale anti suu rääkida suurustamise ja jumalapilke sõnu ... ja ta avas oma suu pilka-miseks Jumala vastu, et pilgata tema nime ja tema telki, ja neid, kes taevas elavad. Ja temale anti võimus pidada sõda pühadega ja nad ära võita; ja temale anti meelevald iga suguharu ja rahva ja keele ja rahvahõimu üle.” See prohvetikuulutus, mis on peaaegu sama Taan. 7. peatüki väikese sarve kirjeldusega, osutab kahtlemata paavstlusele. SV 328.3

“Ja temale anti meelevald tegutseda nelikümmend ja kaks kuud.” Prohvet ütleb: “Ja ma nägin ühe tema peadest olevat nagu surmavalt haavatud,” ja veel: “Kui keegi viib vangi, siis ta ise satub vangi; kui keegi tapab mõõgaga, siis tapetakse teda ennast mõõgaga.” Nelikümmend kaks kuud tähendavad sedasama, mis “aeg, ajad ja pool aega” Taanieli 7. peatükis; seega siis kolme ja poolt aastat ehk 1260 päeva — aega, mille vältel paavstlik võim pidi rõhuma Jumala rahvast. See periood, nagu eelnenud peatükkides tõdesime, algas a. 538 m. a. j., kui paavstluse ülemvõim kinnistus, ja lõppes a. 1798. Sel ajal vangistas Prantsuse armee paavsti, paavstlik võim sai surmavalt haavatud ja täitus ettekuulutus: “Kui keegi viib vangi, siis ta ise satub vangi.” SV 328.4

Kohe seejärel esitatakse järgmine sümbol. Prohvet ütleb: “Ja ma nägin teist metsalist tõusvat maa seest; ja sel oli kaks sarve otsekui tallel.” Salm 11. Nii selle metsalise väli-mus kui tema ilmumise viis näitavad, et rahvas, keda ta esitab, ei sarnane rahvastega, keda esitasid eelnenud sümbolid. Suuri maailmariike esitati prohvet Taanielile kiskjate-na, kes tõusid, kui “neli taeva tuult pani voogama suure mere.” Taan. 7, 2. Ilm. 17. peatükis seletab ingel, et veed “on rahvad ja rahvahulgad ja rahvahõimud ja keeled.” Ilm. 17, 15. Tuuled on võitluse sümboliks. Neli taeva tuult, mis panid voogama suure mere, esitavad kohutavaid võitlusi ja revolutsioone, mille abil riigid võimule said. SV 329.1

Ent talle sarvedega metsalist nähti “tõusvat maa seest”. Kuna see riik ei kukutanud enda maksmapanemiseks teisi valitsusvõime, pidi sellega sümboliseeritud riigivõim tekkima senini asustamata maa-alal ja kasvama järk-järgult ning rahulikult. Ta ei saanud seetõttu ilmuda Vana Maailma kokkusurutud ja võitlevate rahvaste seast, sellest “rahvaste, rahvahulkade, rahvahõimude ja keelte” tormisest merest. Teda tuleb otsida läänepoolkeralt. SV 329.2

Milline Uue Maailma rahvas tõusis võimule a. 1798 ning tõotas saada tugevaks ja suureks ja tõmbas kohe maailma tähelepanu? Sümboli lahtimõtestamine ei tekita mingit probleemi. Üks ja ainult üks rahvas vastab selle prohvetikuulutuse iseloomustusele, nimelt Ameerika Ühendriigid. Ikka ja jälle on kõnelejad ja ajaloolased ebateadlikult kasutanud püha kirjutaja mõtteid ja isegi peaaegu täpseid sõnu selle rahva tekkimise ja kasvamise kirjeldamisel. Prohvet nägi seda metsalist “tõusvat maa seest”. Algkeeles märgib sõna, mida siin on tõlgitud “tõusvat”, sõna-sõnalises mõttes: “üles kasvama või tärkama nagu taim”. Ja nagu tähendasime, pidi see rahvas esile kerkima varem asustamata maa-alal. Üks väljapaistev kirjanik räägib ühendriikide sündimist kirjeldades “tema esilekerkimise saladusest tühjast ruumist”, ja ütleb: “Vaikse pilliroona kasvasime impeeriumiks”. G. A. Towusend, “The New World Compared With the Old”, lk. 462. Aastal 1850 kirjutas üks Euroopa ajakiri Ühendriikidest kui imetlusväärsest impeeriumist, mis “kerkis esile” ja millele iga päev lisandus “keset maa vaikust” võimu ja uhkust.” —“Dublin Nation”. Edward Everett ütles ühes oma kõnes maa esimeste asunike, usurändureist asutajate kohta: “Kas nad leidsid üksildase koha, mis haaranud oma silmapaistvusega, kuid oli kaugel türannide valitsuspaikadest; koha, kus Leydeni väike kogudus võis tunda südametunnistuse vabadust? Vaadake suuri maa-alasid, mille üle nad rahuliku vallutuse teel... on heisanud ristilipu!” — Plymouth'is Massachusettsis peetud kõne, 22. dets. 1824, lk. 11. SV 329.3

“Ja sel oli kaks sarve otsekui tallel.” Talle sarved — nagu neid prohvetile näidati — märgivad noorust, süütust ja vagus ust ning iseloomustavad sobivalt “tõusvaid” Ühendriike 1798, aastal. SV 330.1

Kristlike pagulaste seas, kes esimeste hulgas olid põgenenud Ameerikasse, et leida varjupaika kuninga rõhumise ja vaimulikkonna sallimatuse eest, leidus paljusid, kes otsustasid rajada valitsuse kodaniku ja usulise vabaduse avarale alusele. Nende vaated leidsid väljenduse sõltumatuse deklaratsioonis, mis teatab, et “kõik inimesed sünnivad üheõiguslikena” ja on varustatud võõrandamatu õigusega “elule, vabadusele ja õnnelikkusele”. Konstitutsioon tagas rahvale õiguse riiklikule omavalitsusele rahva hääletamisel valitseva esindajatekogu kaudu, kes töötab välja ja kehtestab seadusi. Fikseeriti ka usuline vabadus ning iga inimene sai loa teenida Jumalat vastavalt oma südametunnistusele. Vabariiklus ja protestantism said selle rahva põhiprintsiipideks. Need põhimõtted on senimaani tema võimu ja majandusliku õit-sengu aluseks. Kristlaskonnas rõhutud ja tagakiusatud inimesed on suundunud huvi ja lootusega sellele maale. Miljonid on rännanud tema rannikule ja Ühendriigid on kindlustanud endale koha kõige võimsamate rahvaste seas maailmas. SV 330.2

Ent talle sarvedega metsaline “rääkis nagu lohe”. Ta teeb kõik esimese metsalise võimuga tema ees. “Ta teeb, et maa ja need, kes seal peal elavad, kummardaksid esimest metsalist, kelle surmahaav oli paranenud.,. Ning käsib neid, kes maa peal elavad, teha kuju metsalisele, kellel oli mõõga haav ja kes virgus ellu.” Ilm. 13, 11-14. Talle sarved ja lohe hääl viitavad silmatorkavale vasturääkivusele selle riigi sõnalise tunnistuse ja tegevuse vahel. Rahva “rääkimine” on tema seadusandlike ja kohtuvõimude tegevus. Oma tegevusega eitab ta neid vanameelseid ja rahuarmastavaid põhimõt- teid, mida ta loeb oma poliitika aluseks. Ennustus, et ta räägib “nagu lohe” ja “teeb kõik esimese metsalise võimuga*, kuulutab selgesti ette sallimatust ja tagakiusamist, mis ilmnes lohe ja pantrisarnase metsalisega kujutatud rahvaste juures. Väide, et kahe sarvega metsaline “teeb, et maa ja need, kes seal peal elavad, kummardavad esimest metsalist*, näitab et see rahvas kasutab oma mõjuvõimu mingi korralduse pealesundimiseks, millega austatakse paavstlust. SV 330.3

Selline tegevus on aga otseselt vastuolus valitsuse põhimõtetega, vabaduse seadustega, sõltumatusedeklaratsiooni otsekoheste ja pühalike tunnistustega ning konstitutsiooniga. Riigi rajajad püüdsid targasti varuda ettevaatusabinõusid ilmaliku võimu kasutamise vastu kiriku poolt, mis viib vältimatult välja sallimatuse ja tagakiusamiseni. Konstitutsioonis on kirjas, et “kongress ei tohi välja anda ühtki seadust reli-giooni kehtestamiseks või usuvabaduse keelamiseks, ja et “Ühendriikides ei tuleks kunagi nõuda usutunnistust riigiametisse saamise tingimusena.” Ainult selliste rahva vabadust kindlustavate seaduste jämeda rikkumise teel on võimalik mõnda usulist kommet rahvale riigivõimu abil peale sundida. Just sellisest vastuolulisest tegevusest kõneleb see sümbol: talle sarvedega metsaline — avalikus tunnistuses laitmatu, vagane ja ohutu — kes räägib nagu lohe. SV 331.1

“Käsib neid, kes maa peal elavad, teha kuju metsalisele.” Siin on jutt selgelt valitsusvormist, milles seadusandlik võim on rahva käes. See aga on kõige kohasem tõend selle kohta, et Ühendriigid on rahvas, kellest räägitakse prohvetikuulutuses. SV 331.2

Kuid mis on “metsalise kuju?” Ja kuidas see moodustub? Kahe sarvega metsaline teeb kuju ja see on kuju esimesele metsalisele. Seda nimetatakse ka metesalise kujuks. Et teada saada, milline on metsalise kuju ja kuidas see moodustatakse, peame uurima metsalise enese — paavstluse iseloomustavaid tunnuseid. SV 331.3

Kui varajane kogudus kaotas evangeeliumi puhtuse ja lihtsuse ning võttis vastu paganlikud tseremooniad ja tavad, kaotas ta Jumala Vaimu ja väe. Selleks, et valitseda inimeste südametunnistuse üle, tuli otsida ilmaliku võimu toetust. Niiviisi sündis paavstlus, kirik, kes hoidis ohjes riigivõimu ja kasutas seda oma eesmärkide saavutamiseks, eriti “ketserluse” karistamiseks. Selleks et Ühendriigid saaksid teha metsalise kuju, peab usuline võim juhtima riigivalitsust nii. et kirik kasutab riigivõimu oma eesmärkide saavutamiseks. SV 331.4

Alati kui kirik on omandanud ilmaliku võimu, on ta kasutanud seda teisitimõtlejate. karistamiseks. Protestantlikud kirikud, kes on käinud rooma-katoliku kiriku jälgedes sellega, et nad on astunud liitu ilmalike võimudega, on omamoodi püüdnud piirata südametunnistuse vabadust. Selle näiteks olgu teisitimõtlejate kauakestnud tagakiusamine inglise kiriku poolt. Kuueteistkümnendal ja seitsmeteistkümnendal sajandil sunniti tuhandeid nonkonformistidest jutlustajaid lahkuma oma kirikutest ning paljud pastorid ja koguduseliikmed said karistada; neid heideti vangi, piinati ja paljud surid märtritena. SV 332.1

Ususttaganemine pani varase koguduse riigivalitsuselt abi otsima; ja see valmistas teed paavstluse — metsalise — esilekerkimisele. Paulus ütles: “Tuleb ärataganemine” ja saab “avalikuks ülekohtu inimene”. 2. Tess. 2, 3. Niisiis valmistab ärataganemine kirikus teed metsalise kujule. SV 332.2

Piibel teatab, et enne Issanda tulekut valitseb maailmas samasugune usuline langus nagu esimestel sajanditel. “Viimseil päevil tuleb raskeid aegu. Sest inimesed on siis enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, laimajad, pillajad, toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad, rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad, kelledel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad Tema väge.” 2. Tim. 3, 1-5. “Aga Vaim ütleb selge sõnaga, et viimsel ajal mõned taganevad usust ja hoiavad eksitajate vaimude ja kurjade vaimude õpetuste poole.” 1. Tim. 4,1. Saatan töötab “igasuguses valeväes ja valetunnustähtedega ja valeimetegudega.” Ja kõik need, kes “ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid võinud pääseda,” võtavad vastu “vägeva eksituse, et nad hakkavad uskuma valet”. 2. Tess. 2, 8-11. Kui jõutakse sellise jumalakartmatuse astmeni koguduses, siis järgnevad samasugused ta-gajärjed nagu esimestel sajanditel. SV 332.3

Paljud peavad suuri erinevusi protestantlike kirikute tõekspidamistes otsustavateks, et jõupingutused sunnitud ühtsuse kindlustamiseks luhtuvad. Kuid aastaid on juba kestnud protestantlikes kirikutes üha tugevnev soov üksmeelse liidu järele, mis põhineb ühistel õpetuspunktidel. Et sellist üksmeelt kindlustada, tekib paratamatult vajadus loobuda vaidlusküsimustest, millega kõik ei nõustuks, hoolimata sellest, kui tähtsad nad oleksid Piibli seisukohalt. SV 332.4

Cahrles Beecher ütles ühes jutluses a. 1846, et “evangeelsete protestantlike koguduste jumalateenistused” ei toi- mu ainult inimliku hirmu kohutava surve all, vaid nad elavad, liiguvad ja hingavad põhjalikult rikutud olukorras, mille survel nende loomuse halvemad omadused püüavad alati summutada tõde ja kummardada põlvi ärataganemise võimu ees. Kas just nii ei toimunud rooma-katoliku kirikuga? Kas me ei korda tema käekäiku? Mida me näeme lähemas tulevikus? Veel üht üldist kontsiili! Ülemaailmset kokkutulekut! Evangeelset liitu ja universaalset usutunnistust!” Jutlus teemal: “Piibel on piisav usutunnistus”, peetud Fort Wayne'is Indianas 22. veebr. 1846. a. Kui seda igal juhul saavutada tahetakse, jääb täieliku ühtsuse kindlustamiseks üle vaid üks samm — jõu kasutamine. SV 332.5

Kui Ühendriikide juhtivad kirikud moodustavad selliste õpetuspunktide alusel, mis neil on ühised, liidu ning hakkavad seejärel mõju avaldama riigile, et nende määrustele voli anda ja nende korraldusi peale sundida, siis on protestantlik Ameerika teinud kuju paavstlusele ning selle vältimatuks tagajärjeks on teisitimõtlejate karistamine. SV 333.1

Kahe sarvega metsaline “teeb, et kõik nii pisukesed kui suured, nii vabad kui orjad, võtavad märgi oma parema käe peale või oma otsaesisele, ja et ükski muu ei saa osta ega müüa, kui aga see, kellel on see märk — metsalise nimi või tema nime arv.” Ilm. 13, 16. 17. SV 333.2

Kolmanda ingli hoiatus on: “Kui keegi kummardab metsalist ja tema kuju ja võtab tema märgi oma otsaesisele või oma käe peale, siis see saab ka juua Jumala kange viha vii-nast.” Selles kuulutuses mainitud “metsaline”, kelle kum-mardamist surub peale kahesarveline metsaline, on esimene ehk Ilmutuseraamatu 13. peatükis nimetatud pantrisarnane metsaline — paavstlus. “Kuju metsalisele” kujutab langenud protestantismi vormi, mis areneb siis, kui protestantlikud kirikud otsivad riigivõimu toetust oma dogmade kehtestamiseks. Jääb veel defineerida “metsalise märk”. SV 333.3

Pärast hoiatust mitte kummardada metsalist ja tema kuju teatab prohvetikuulutus: “Siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!” Kuna neid, kes peavad Jumala käske, vastandatakse neile, kes kummardavad metsalist ja tema kuju ning võtavad vastu tema märgi, siis järeldub siit, et kuulekus Jumala käsule ühelt poolt ja sellest üleastumine teiselt poolt toob esile erinevuse Jumala kummardajate ja metsalise kummardajate vahel. SV 333.4

Seepärast on metsalise ja tema kuju eriliseks iseloomustavaks tunnuseks Jumala käskudest üleastumine. Taaniel üt- leb väikese sarve ehk paavstluse kohta: “Ja ta püüab muuta aegu ja seadusi.” Taan. 7, 25. Paulus nimetas sedasama võimu “patu inimeseks”, kes ülendab enese üle Jumala, Üks prohvetikuulutus täiendab teist. Paavstlus ei saanud tõsta end üle Jumala mingil muul viisil kui ainult Jumala käskude muutmise kaudu. See, kes teadlikult peab selliselt muudetud käsku, annab ülimat austust sellele võimule, kelle kaudu see muutus tehti. Selliselt muutub kuulekus paavstlikele korraldustele truuduse märgiks mitte Jumalale, vaid paavstile. SV 333.5

Paavstlus on püüdnud muuta Jumala käske. Teine käsk, mis keelab kujude kummardamise, on käsuõpetusest välja jäetud ja neljas käsk on muudetud, et kinnitada seitsmenda päeva asemel esimese päeva kui hingamispäeva pidamist. Paavstluse pooldajad põhjendavad teise käsu väljajätmist sellega, et see on tarbetu, kuna samad põhimõtted olevat olemas juba esimeses käsus; nemad aga esitavad käske just sellisel kujul, nagu Jumal on soovinud. Kõnealune muutus pole siiski see, millest prohvet kõneles. Ta räägib otsesest, sihilikust muutmisest: “Ja ta püüab muuta aegu ja seadust.” Neljanda käsu muutmine täidab täpselt selle prohvetikuulutuse. Kirik väidab, et temal on selleks autoriteet, ja seega tõstab paavstlik võim enese avalikult üle Jumala. SV 334.1

Kuna Jumala kummardajaid iseloomustab eriline austus neljanda käsu vastu — sest see on Jumala loova jõu märk ja tunnistus sellest, et inimestel on kohustus anda Temale au; siis iseloomustavad metsalise kummardajaid jõupingutused maha kiskuda Looja mälestusmärki ja ülistada rooma-katoliku kiriku korraldust. SV 334.2

Just pühapäeva suhtes esitas paavstlus kõige esmalt oma jultunud nõudmised (vaata lisa) ja kasutas riigivõimu, et sundida inimesi pidama pühapäeva “Issanda päevaks”. Pii-bel nimetab Issanda päevaks nädala seitsmendat ja mitte nädala esimest päeva. Kristus ütles: “Nii on inimese Poeg ka hingamispäeva isand!” Neljas käsk ütleb: “Seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev.” Ja prohvet Jesaja kaudu nimetab Issand seda: “Mu püha päev.” Mark. 2, 28; Jes. 58, 13. SV 334.3

Sageli esitatud väite, et Kristus muutis hingamispäeva, kummutavad Issanda enda sõnad. Oma mäejutluses ütles Ta: “Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid; ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Sest tõesti ma ütlen teile, kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest, enne kui kõik on sündinud. Kes nüüd iganes tühistab ühe neist vähimaist käskudest ja nõnda õpetab inimesi, teda hüütakse vähimaks taevariigis; aga kes sedamööda teeb ja nõnda õpetab, teda hüütakse suureks taevariigis.” Matt. 5, 17-19. SV 334.4

Üldiselt tunnustavad protestandid fakti, et Pühakirjas ei leidu ühtki usaldusväärset põhjendust hingamispäeva muutmise kohta. Need seisukohad esitatakse selgesti Ameerika Traktaadiseltsi ja Ameerika Pühapäevakooliliidu väljaannetes. Üks neist teostest tunnistab, et Uus Testament “vaikib täielikult pühapäeva, nädala esimese päeva hingamispäevaks pidamisest ega anna mingit juhendit selle pidamiseks” — George Elliott, “The Abiding Sabbath”, lk. 184. Keegi teine ütleb: “Kuni Kristuse surmani ei tehtud ühtki muudatust päevas; ja “niivõrd kui aruanne näitab, ei andnud ka apostlid ühtki selgesõnalist käsku seitsmenda päeva hingamispäevast loobumiseks ja selle pidamiseks nädala esimesel päeval.” A. E. Waffle, “The Lord's Day”, lk. 186-188. SV 335.1

Rooma-katoliiklased tunnistavad, et hingamispäeva muutmise teostas nende kirik ja kinnitavad, et pähapäeva pidamisega tunnustavad protestandid kiriku võimu. Raamatus “Catholic Catechism of Christian Religion” väidetakse vas-tuseks küsimusele, millist päeva tuleks pidada neljanda käsu kohaselt: “Vana käsuõpetuse ajal oli laupäev pühitsetud päev, kuid Jeesus Kristuse poolt õpetatud ja Jumala Vaimust juhitud kirik asendas laupäeva pühapäevaga. Nii pühitseme me nüüd esimest ja mitte seitsmendat päeva. Nüüd tähistab pühapäev Issanda päeva.” SV 335.2

Katoliku kiriku võimu märgiks on, nagu tsiteerivad katoliiklikud kirjamehed, “hingamispäeva muutmine pühapäevaks, mida protestandid arvestavad; ... sest pidades pühapäeva, tunnustavad nad kiriku võimu kehtestada puhkepäevi ja tunnistada nende mittepidamist patuks.” — Henry Tuberville, “An Abridgment of the Christian Doctrine”, lk. 58. Hingamispäeva muutmine ei saa seega olla midagi muud kui rooma-katoliku kiriku autoriteedi tõend ehk tunnusmärk — “metsalise märk”! SV 335.3

Rooma-katoliku kirik ei ole loobunud oma nõudest ülemvõimule. Kui maailm ja protestantlikud kirikud tema loodud hingamispäeva vastu võtvad ja Piibli hingamispäeva ära heidavad, siis nad tegelikult tunnustavadki tema nõudmisi. Nad võivad muutmist põhjendada traditsiooni ja isade autoriteediga, kuid nii toimides ei arvesta nad seda põhimõtet, mis eraldab neid rooma-katoliku kirikust, nimelt et “Piibel ja ainult Piibel on protestantide usu alus”. Paavstlased näevad, et protestandid petavad endid ja sulgevad tahtlikult silmad faktide ees. Nad rõõmustavad, et liikumine pühapäeva pealesundimiseks võidab poolehoidu ning on kindlad selles, et see toob lõpuks kogu protestantliku maailma roomakatoliku kiriku lipu alla. SV 335.4

Paavstimeelsed teatavad, et “pühapäeva pidamisega osutavad protestandid tahes-tahtmata austust kiriku autoriteedile”. — Mgr. Segur, “Plain Talk About the Protestantism of Today”, lk. 213. Pühapäeva pidamise maksmapanek protes-tantlike kirikute poolt on paavstluse — metsalise — kummardamise pealesundimine. Need, kes mõistavad neljanda käsu nõudeid, kuid valivad vale hingamispäeva õige hingamispäeva asemel, annavad sellega austust võimule, kes on seadnud sisse vale hingamispäeva. Just usulise kohustuse pealesundimisega ilmaliku võimu abil teevad kirikud metsalisele kuju, sest pühapäeva pidamise, kehtestamine Ühendriikides saab olema metsalise ja tema kuju kummardamise pealesundimine. SV 336.1

Tõsi, möödunud generatsioonide kristlased pidasid pühapäeva teadmisega, et nad peavad Piibli hingamispäeva. Ja nüüdki on kõikides kirikutes, kaasa arvatud rooma-katoliku kirikus neid, kes süralt usuvad, et pühapäev on Jumalast määratud hingamispäev. Jumal võtab vastu nende siirad ajendid ja otsekohesuse Tema ees, kuid siis, kui pühapäeva sunnitakse pidama seadusega ja maailm saab valgustatud õige hingamispäeva pidamise kohustuse suhtes, siis austab igaüks, kes ikkagi astub üle Jumala käsust selleks, et kuu-letuda eeskirjadele, millel pole kõrgemat autoriteeti kui rooma-katoliku kiriku oma, paavstlust rohkem kui Jumalat. Ta avaldab austust roomakatoliku kirikule ja võimule, kes sunnib peale rooma kiriku poolt ettekirjutatud korraldust; ta kummardab metsalist ja tema kuju. Kui inimesed siis heidavad kõrvale korralduse, mille Jumal on seadnud oma autoriteedi märgiks ja austavad selle asemel seadust, mille rooma kirik on valinud oma ülemvõimu tunnusmärgiks, võtavad nad vastu rooma-katoliku kirikule ustavaks jäämise märgi — metsalise märgi”! Alles siis, kui see vaidlusküsimus on rahvale selgesti esitatud ja inimestele antakse võimalus valida Jumala käskude ja inimeste käskude vahel, saab öelda, et need, kes jätkavad Jumala käsust üleastumist, võtavad vastu metsalise märgi”. SV 336.2

Kolmanda ingli kuulutus sisaldab kõige kohutavamat ähvardust, millega on kunagi pöördutud surelike poole. See peab olema hirmus patt, mis kutsub esile Jumala armuga segamata viha. Inimesi ei jäeta pimedusse selle ülitähtsa asja suhtes. Hoiatust selle patu eest tuleb anda maailmale enne Jumala nuhtlust, et kõik võiksid teada, miks neid karistus tabab ning et neil oleks võimalus seda vältida. SV 337.1

Prohvetikuulutus ütleb, et esimene ingel annab oma kuulutuse edasi “kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele”. Kolmanda ingli hoiatust, mis moodustab osa kolmekordsest kuulutusest, tuleb levitada sama ulatuslikult. Prohvetikuulutuses kujutab seda keset taevast lendav ingel, kes kuulutab valju häälega ja äratab maailma tähelepanu. SV 337.2

Selles võitluses jaguneb kogu kristlaskond kahte suurde klassi — ühed, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku, ning teised, kes kummardavad metsalist ja tema kuju ja võtavad vastu tema märgi. Kuigi kirik ja riik ühendavad oma võimu püüdeks sundida, et “kõik, nii pisukesed kui suured, nii rikkad kui vaesed, nii vabad kui orjad, võtavad märgi” (Ilm. 13, 16), ei võta Jumala rahvas seda siiski vastu. Patmose prohvet nägi neid, kes olid võitnud metsalise ja ta kuju ja ta nime arvu, seisvat klaasmere ääres, Jumala kandled käes” ja laulvat Moosese ja Talle laulu. Ilm. 15, 2. 3. SV 337.3