Suur Võitlus

PEATÜKK 15—PIIBEL JA PRANTSUSE REVOLUTSIOON

Kuueteistkümnendal sajandil avas reformatsioon inimkonnale Piibli. See Raamat püüdis leida sissepääsu kõigisse Eurocpa maadesse. Mõned rahvad tervitasid Pühakirja rõõmuga otsekui taeva käskjalga. Teistes maades õnnestus paavstlusel Jumala Sõna kättesaadavust suuresti takistada ning Piiblist lähtuv valgus ja selle õilistav mõju jäid peaaegu tundmatuks. Uhele maale pääses valgus küll sisse, kuid pimedus ei soovi-nud seda vastu võtta. Sajandeid võitlesid tõde ja ekistus ülemvõimu pärast. Lõpuks võitis kurjus ja taevalik tõde heideti kõrvale. “Aga see on kohus, et valgus on tulnud maailma ja inimesed armastaksid pimedust rohkem kui valgust” (Joh. 3, 19). See rahvas pidi lõikama oma valiku tagajärgi. Püha Vaimu ohjeldav mõju eemaldati rahvalt, kes hülgas jumaliku armu. Jumal lubas kurjusel küpseda, ja näha kogu maailmal valguse tahtliku hülgamise vilja. SV 196.1

Prantsusmaal kulmineerus sajandite jooksul Piibli vastu peetud sõda revolutsiooni sündmustes. See kohutav purse oli Pühakirja mahasurumise paratamatu tagajärg. (Vt. lisa). Kogu senises maailma ajaloos ei leidunud rabavamat näidet paavstliku poliitika tulemuste kohta, paremat illustratsiooni viljadest, mida Rooma kirik oli enam kui tuhande aasta jooksul küpseda lasknud. SV 196.2

Pühakirja tallamist paavstliku ülemvõimu perioodil olid ette kuulutanud prohvetid. Ka Ilmutuseraamatus kõneldakse kohutavatest tagajärgedest, milleni “patu inimese” valitsemine pidi välja viima, ja seda eelkõige silmas pidades Prantsusmaad. SV 196.3

Issanda ingel ütles: “Ja nad tallavad püha linna nelikümmend ja kaks kuud. Ja mina annan oma kahele tunnistajale meelevalla kotiriidesse riietatuina prohvetlikult kuulutada tuhat kakssada kuuskümmend päeva... Ja kui nad oma tunnistuse on lõpetanud, siis hakkab metsaline, kes tõuseb maa sügavusest, nendega sõda pidama ja võidab nad ära ja surmab nad. Ja nende kehad vedelevad suure linna uulitsail, mida vaimulikult hüütaks Soodomaks ja Egiptuseks, kus ka nende Issand risti löödi... Ja need, kes maa peal elavad, rõõmustavad ja on väga rõõmsad ning läkitavad ande üksteisele, sest need kaks prohvetit vaevasid neid, kes maa peal elavad Ja pärast neid kolme ja poolt päeva läks elu Vaim Jumalast nende sisse ja nad tõusid jalgadele, ja suur kartus tuli nende peale, kes neid vaatasid.” (Ilm. 11, 2-11). SV 196.4

Siin mainitud “nelikümmend kaks kuud” ja “tuhat kakssada kuuskümmend päeva” on identsed. Mõlemad esitavad aega, mil Kristuse kogudus pidi taluma Rooma rõhumist. Paavstlusa ülemvõimu tuhat kakssada kuuskümmend aastat algasid aastal 538 m.a.j. ja pidid seega lõppema aastal 1798. (Vt. lisamärkus lk. 54 juurde). Sel aastal marssis Prantsuse armee Rooma ja vangistas paavsti, kes peagi pagenduses suri. Kuigi varsti valiti uus paavst, ei saavutanud paavstivõim pärast seda enam sellist mõju, mis tal oli varem. Teisitimõtlejate tagakiusamine ei kestnud päris 1260. aastase perioodi lõpuni. Halastusest oma rahva vastu lühendas Jumal nende tuleproovi kestust. Kuulutades ette “suurt viletsust”, mis pidi kogudust tabama, ütles Päästja: “Kui neid päevi ei lühendataks, ei pääseks mitte ükski liha; aga äravalitute pärast lühendatakse neid päevi.” (Matt. 24, 22). Reformatsiooni mõjul lõppes tagakiusamine juba enne 1788. aastat. SV 197.1

Kahe tunnistaja kohta ütleb prohvet edasi: “Nemad on need kaks õlipuud ja kaks küünlajalga, mis seisavad ilmamaa Issanda ees.” (Ilm. 11, 4). Ja Laulja ütleb: “Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel.” (Laul 119, 105). Need kaks tunnistajat esitavad Vana ja Uut Testamenti. Mõlemad on tähtsad tunnistused Jumala käsuseaduse päritolust ja püsivusest ning lunastusplaanist. Vana Testamendi võrdkujud, ohvrid ja prohvetikuulutused osutavad tõotatud Päästjale. Uue Testamendi evangeeliumid ja epistlid kuulutavad Päästjat, kes tuli just nii, nagu sümbolid ja prohvetikuulutused olid ette öelnud. SV 197.2

“Mina annan oma kahele tunnistajale kotiriidesse riietatuina prohvetlikult kuulutada tuhat kakssada kuuskümmend paeva.” Suurema osa sellese ajast jäid Jumala tunnistajad varjatuks. Paavstlik võim püüdis teesõna rahva eest peita ja esile seada valetunnistajaid, kes rääkisid tõele risti vastu (vt. üsa). Kui vaimulik ja ilmalik võim Piibli keelustas, kui selle tunnistust moonutati ja kõikvõimalike vahenditega, mida ini mesed ja deemonid suutsid välja mõelda, rahva meeli tõest ära pöörata püüti; kui neid, kes julgesid pühi tõdesid kuulutada, vaenati, reedeti, piinati, vangikongidesse maeti ja usu pärast tapeti või kodust põgenema sunniti, siis kuulutasid need ustavad tunnistajad päris kindlasti “kotiriidesse riietatuina”. Ometi jätkasid nad oma tunnistamist kogu 1260-aastase perioodi vältel. Kõige pimedamatel aegadel leidus ikkagi ustavaid mehi, kes Jumala Sõna armastasid ja Tema au eest innukalt väija astusid. Nendele ustavatele sulastele anti tarkust, väge ja võimu tõe kuulutamiseks läbi kogu selle pimeda aja. SV 197.3

“Ja kui keegi tahab neile kurja teha, siis väljub tuli nende suust ja sööb nende vaenlased; kui keegi tahab neile kurja teha, siis peab see nõnda tapetama” (Ilm, 11, 5). Inimesed ei saa Jumala Sõna jalge alla tallata ilma, et sellele ei järgneks Karistust. Kohutava hukkamõistu tähendusrikkus esitatakse llmutuseraamatu viimases peatükis. “Ma tunnistan kõikidele, kes kuulevad selle raamatu ennustuse sõnu: “Kui keegi neile midagi juurde lisab, siis paneb Jumal tema peale nuhtlused, mis selles raamatus on kirja pandud! Ja kui keegi võtab midagi ära selle prohvetiraamatu sõnust, siis Jumal võtab ära tema osa elupuust ja pühast linnast, millistest on kirjutatud selles raamatus.”” (Ilm. 22, 18, 19). SV 198.1

Sellised hoiatused on Jumal andnud inimestele selleks, et keegi ei muudaks mingil viisil põhimõtteid, mida Tema. on ilmutanud või käskinud. Need pühalikud hoiatused kehtivad kõigi kohta, kes oma mõjuga juhivad inimesi ükskõikselt suhtuma Jumala korraldustesse. Need otsekohesed sõnad peaksid äratama hirmu ja kartust neis, kes kergemeelselt kuulutavad, et Jumala käskude pidamine ei oma erilist tähtsust. Kõik, kes tõstavad oma arvamused kõrgemale jumalikest arvamustest, kõik, kes mugandavad Pühakirja selget tähendust oma või maailma soovide kohaselt, võtavad enda peale kohutava vastutuse. Jumala poolt kirjutatud Sõna, Tema käsk mõõdab iga inimest ja mõistab hukka, kõik, kes ei vasta eksimatule õiguse mõõdupuule. SV 198.2

“Kui nad oma -tunnistuse on lõpetanud...” Periood,, mil kaks tunnistajat pidid prohvetlikult kuulutama kotiriidesse riietatuina, lõppes 1798. aastal. Kui nende varjatud töö hakkas lõpule jõudma, pidi nendega võitlusse astuma võim, mida on esitatud sügavusest tõusva metsalisena. Paljudes Euroopa riikides oli saatan paavstluse vahendusel sajandeid valitsenud kirikut ja riiki, kuid siin esitatakse saatana võimutsemist uuel kujul. Rooma eesmärgiks oli olnud Piiblit aukartuse sildi alla tundmatusse keelde suletuna rahva eest varjul hoida. Sellise ülemvõimu all olid need kaks tunnistajat kuulutanud “kotiriidesse riietatuina”. Kuid nüüd pidi tõusma teine võim — metsaline sügavusest — et pidada avalikku sõda Jumala Sõna vastu. SV 198.3

“Suurt linna”, mille uulitsail need tunnistajad tapeti ja kus nende surnukehad lebasid, “hüütakse vaimulikuks Egiptuseks”. Kõigist rahvastest, keda Piibli ajalugu nimetab, salgasid egiptlased kõige jultunumalt elava Jumala olemasolu ning eirasid Tema käske. Ükski monarh polnud julgenud teeva autoriteedile avalikumalt ja ülbemalt vastu hakata kui hakkas Egiptuse vaarao. Kui Mooses Issanda nimel vaaraole sõnumi tõi, vastas valitseja ülbelt: “Kes on Jehoova, et peaksin ta sõna kuulma? Mina ei tunne Jehoovat ega lase ka Iisraeli ära minna!” (2, Moos. 5, 2). See oli jumalaeitus, ateism, ning see võim, keda prohvetikuulutus Egiptusena esitab, pidi muistse riigi sarnaselt eitama elava Jumala nõudeid ning ilmutama samasugust uskmatust ja trotsivaimu. “Suurt linna” võrreldakse vaimulikult ka Soodomaga. Soodoma rikutus ja Jumala käskude halvustamine avaldus eriliselt liiderlikkuses; sama patt pidi silma torkama ka selle rahva juures, kes pidi täitma Ilmutuseraamatu ettekuulutuse üksikasjad. Niisiis pidi prohveti sõnade kohaselt veidi enne 1798. aastat kerkima esile mingi saatanliku päritolu ja iseloomuga võim, kes pidi sõdima Piibli vastu. Maal, kus Jumala kaks tunnistajat selliselt vaikima sunniti, pidi ilmnema vaarao-sarnane jumalasalgamine ja Soodoma lüderlikkus. SV 199.1

Nimetatud prohvetikuulutus täitus väga täpselt ja tabavalt Prantsusmaa ajaloos. Revolutsiooni ajal 1793. aastal “kuulis maailm esimest korda, kuidas tsiviliseeritud maailmas sündinud ja hariduse saanud meestest koosnev rahvakogu, kes pides oma õiguseks valitseda üht Euroopa arenenumat rahvast, eitas ühel häälel kõige pühalikumat tõde, mida inimhing võib vastu võtta. Üksmeelselt loobuti usust Jumalasse ja Tema kummardamisest.” (Walter Scott, “Life of Napoleon”, 1 kd. ptk. 17). Prantsuse rahvas on maailmas ainus rahvas, kelle kohta on olemas usaldusväärne aruanne selle kohta, et ta tõstis rahvana oma käe avalikuks mässuks universumi Looja vastu. Inglismaal, Saksamaal, Hispaanias ja mujal on ikka olnud ja on ka praegu hulgaliselt jumalateotajaid ja uskmatuid, kuid Prantsusmaa on maailma ajaloos tähelepanuväärne selle poolest, et see oli ainus riik, kelle seadusandliku kogu. dekreet kuulutas, et Jumalat ei ole olemas ning kelle pealinna elanikkond ja suurem osa rahvast üle maa tantsis ja laulis rõõmu pärast, kui see teatavaks sai.” (Bladkwood's Magazine, nov. 1870. a.). SV 199.2

Prantsusmaal ilmnesid selgelt ka Soodomale iseloomulikud tundemärgid. Revolutsiooni ajal valitses samasugune kõlbeline langus ja kõlvatus, mis tõi kord hävingu tasandiku linnadele. Ajaloolane kirjeldab prantsuse ateismi ja ebakõlbelisust just nii nagu seda iseloomustas prohvetikuulutus: “Nende religioonivaenulike seadustega oli tihedalt seotud seadus, mis naeruvääristas abielusidet, seda kõige pühamat lepingut, mida inimolevused saavad sõlmida ja mille kestvus aitab kõige enam kaasa ühiskonna tõelisele tegevusele. Nüüd alandati see lihtsalt lühiaegseks kodanlikuks kokkuleppeks, mida kaks isikut võisid sõlmida ja millest loobuda omal soovil... Kui kurjad vaimud oleksid üritanud välja mõelda moodust, kuidas kõige tagajärjekamalt hävitada kõik, mis on koduses elus auväärne, kaunis ja püsiv, selleks et kindlustada häving, mis kanduks põlvest põlve edasi, siis ei oleks nad suutnud välja mõelda tõhusamat vahendit, kui abielu alandamine.. . Sophie Arnoult, oma teravmeelsete väljendite poolest kuulus näitlejanna, nimetas vabariiklikku abielu “abielurikkumise sakramendiks” (Scott, kd. 1, ptk. 17). SV 200.1

“Kus ka nende Issand risti löödi.” Prohvetikuulutuse selle osa täitis Prantsusmaa samuti. Ühelgi maal polnud tõde kohanud kibedamat ja julmemat vastuseisu. Tagakiusamisega, millega Prantsusmaa nuhtles evangeeliumi tunnistajaid, lõi see rahvas Kristuse Tema jüngrite isikus risti. SV 200.2

Sajandeid oli valatud pühade verd. Samal ajal kui valdeslased jätsid oma elu Piemonte'i mägestikes “Jumala Sõna ja Jeesuse Kristuse tunnistuse pärast”, tunnistasid nende vennad albigensid Prantsusmaal tõde sama mehiselt. Reformatsiooni päevil piinati albigenside õpilasi jubedalt surnuks. Kuningad ja aadlikud, suursugused naised ja neiud, rahvuse uhkus ja ladvik tundis naudingut Jeesuse märtrite piinast. Vaprad hugenotid, kes võitlesid õiguste eest, mida inimsüda peab kõige pühamaks, kastsid oma verega paljusid võitlusvälju. Protestandid kuulutati lindpriiks, nende tabamise eest määrati tasu ja neid aeti taga nagu metsloomi. SV 200.3

“Kõrbekogudus, väike hulk algkristlaste järglasi, kelle liikmeid oli veel säilinud 18. sajandi Prantsusmaa lõunaosa mägestikes, pidas endiselt kalliks oma esiisade usku. Kui nad julgesid ööpimeduses koguneda mäeveerul või üksildasel nõm-mel, varitsesid neid sageli tragunid ning vedasid nad eluaeg- sesse orjusesse galeeridele. Kõige süütumad, haritumad ja arukamad prantslased pandi raudu. Nad pidid taluma kohutavaid piinu koos röövlite ja mõrtsukatega, (vt. Wylie, 22, kd. ptk, 6). Teisi koheldi armulisemalt ja lasti külmavereliselt kohe maha, kui nad relvitult ja abitutena palves põlvili langesid. Sadade elatanud meeste, kaitsetute naiste ja süütute laste surnukehad jäid vedelema koosolekupaikadesse. Kui kellegi tee viis hiljem üle mäenõlvade või läbi metsast, kus kristlased koguneda olid tavatsenud, polnud kuigi haruldane leida “iga mõne sammu järel surnukehi murul mustendamas või puudelt alla rippumas.” Maa, mida laastas mõõk, timukakirves ja tuletungal, “muudeti suureks nukraks kõnnumaaks”. “Neid metsikusi ei sooritatud pimedal keskajal, vaid Louis XIV hiilgaval ajastul, mil tegeldi teadusega ja õitses kirjandus ning õukonna õpetatud ja kõneosavad vaimulikud demonstreerisid meeleldi oma vagadust ja ligimesearmastust” (Samas, kd. 22, ptk. 7). SV 200.4

Kuid mustim mustade kuritegude nimestikus, jubedaim kõigi koledate sajandite kuratlike tegude hulgas oli Pärtliöö veresaun. Maailm mäletab senimaani hirmujudinatega seda äärmiselt reeturlikku ja julma kallaletungi. Katoliku preestrite ja prelaatide pealekäimisel andis Prantsuse kuningas selleks hirmsaks ettevõtmiseks oma nõusoleku. Südaöö vaikuses kuulutas kirikukellade helin veresauna algust. Tuhanded protestandid, kes magasid rahulikult oma kodus ja usaldasid kuninga aumehesõna, lohistati ilma pikemata välja ja tapeti. SV 201.1

Nii nagu Kristus oli olnud nähtamatuks juhiks oma rahvale Egiptuse orjusest vabastamise ööl, nii oli Saatan nähtamatuks juhiks oma alamatele selles jubedas töös. Seitsme päeva kestel jätkati Pariisis veresauna, neist esimesel kolmel päeval kirjeldamatu raevuga. Tapatalgud ei piirdunud ainult pealinnaga; need ulatusid kuninga erikorralduse põhjal kõikide provintside ja linnadeni, kus leidus protestante. Ei arvestatud vanuse ega sooga. Ei heidetud armu süütutele lastele ega hallipäistele meestele. Aadlik ja talupoeg, vana ja noor, ema ja laps löödi maha kõrvu. Prantsusmaa piirides kestis see niiviisi kaks kuud. Hukati 70 000 hinge rahvuse paremikust. SV 201.2

“Kui teade veresauna kohta jõudis Rooma, polnud vaimulikkonna juubeldusel piire. Lotringi kardinal tasus käskjalale toodud rõõmusõnumi eest tuhat krooni. St. Angelo kahurist paugutati rõõmsat saluuti ja kõigis kirikutornides helisesid kellad. Lõkketuled muutsid öö päevaks ja paavst Gregorius XIII, keda saatsid kardinalid ja teised vaimulikud aukandjad, läks pika rongkäigu eesotsas St. Louis'i kirikusse, kus Lotringi kardinal laulis “Te Deumi” (vaimulik hümn “Sind, suur Jumal, kiidame!”)... Selle veresauna mälestuseks vermiti mälestusraha, ja Vatikanis võib veelgi silmitseda G. Vasari kolme freskomaali, mis kujutavad rünnakut admiralile, kuningat koos nõukoguga veresauna sepitsemas ja veresauna ennast. Gregorius saatis Karlile kuldse roosi. Neli kuud pärast veresauna . .. kuulas ta rahuldustundega ühe prantsuse preestri jutlust, kes rääkis “sellest väga õnnelikust ja rõõmsast päevast, mil Püha Isa sai teate ja läks pühalikus toreduses tänu andma Jumalale ja St. Louis'ile (Henry White, “The Massacre of St. Bartholomes” / ““Pärtliöö veresaun” / ptk. 14, lk. 34). SV 201.3

Sama vaim, mis õhutas Pärtliöö kohutavat veresauna, juhtis ka revolutsiocnisündmusi. Jeesus Kristus kuulutati petiseks ja prantsuse jumalasalgajad hüüdsid kooris: “Maha see kelm!” Selle all mõeldi Kristust. Taevast trotsiv jumalateotus ja jälk kurjus käisid käsikäes. Kõige alatumaid inimesi, julmuse ja pahede suurimaid eeskujusid ülistati kõige enam. Tegelikult avaldati ülimat austust Saatanale. Kristus löödi aga risti ja koos Tema ristilöömisega löödi risti ka tõde, puhtus ja omakasupüüdmatu armastus. SV 202.1

“Siis hakkab metsaline, kes tõuseb sügavusest, nendega sõda pidama ja võidab nad ära ja surmab nad.” Ateistlik võim, mis valitses Prantsusmaal revolutsiooni ja terrori võimuloleku ajal, pidas Jumala ja Tema Püha Sõna vastu sellist sõda,millist maailm polnud veel näinud. Rahvakogu keelas Jumala kummardamise. Piiblid korjati kokku ja põletati avalikult kõikvõimalike põlguseavalduste saatel. Jumala käsk sõtkuti jalge alla. Piibellikud korraldused tühistati. Iganädalane puhkepäev heideti kõrvale ja selle asemel pühendati iga kümnes päev pidutsemisele ja jumalateotamisele. Ristimine ja püha õhtusöömaaeg keelati. Matmispaikadesse paigaldati sildid, mis teatasid, et surm on igavene uni. SV 202.2

Öeldi, et jumalakartus pole mitte tarkuse, vaid hoopis lolluse algus. Kõik religioossed teenistused keelati, jumaldati ainult vabadust ja kodumaad. Pariisi peapiiskop pandi mängima peaosa kõige häbematumas ja skandaalsemas farsis, mida kunagi on etendatud rahvusliku esinduse ees.... Tal kästi pidulikus talaaris astuda konvendi ette ja teatada, et usk, mida ta nii palju aastaid oli õpetanud, olevat üks suur preestrite väljamõeldis, millel polevat mingit alust ajaloos ja seost püha tõega. Pidulikult salgas ta maha Jumala olemasolu, kelle teenistusse ta oli pühitsetud, ja kuulutas, et nüüdsest peale pühendub ta vabaduse, võrdsuse, vooruse ja moraali austamisele. Siis asetas ta oma piiskoplikud regaalid lauale ning konvendi esimees embas teda vennalikult. Mitmed usust taganenud preestrid järgisid selle prelaadi eeskuju.” (Scott, kd. 1, ptk. 17). SV 202.3

“Ja need, kes maa peal elavad, rõõmustavad nendest ja on väga rõõmsad ning läkitavad ande üksteisele, sest, et need kaks prohvetit vaevasid neid, kes maapeal elavad!” Uskmatu Prantsusmaa oli vaikima pannud Jumala kahe tunnistaja noomiva hääle. Tõesõna lebas selle riigi tänavail surnuna maas ja need, kes vihkasid Jumala käsu piiramisi ja nõudeid, juubeldasid. Inimesed trotsisid avalikult taeva Kuningat. Nad hüüdsid nii nagu vana-aja jumalakartmatud: “Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?” (Laul 73, 11). SV 203.1

Jumalat teotava jultumusega, mis oli peaaegu uskumatu, ütles üks selle uue korra preestritest: “Jumal, kui sa oled olemas, siis maksa kätte oma nime teotamise eest! Ma kutsun sind välja! Sa vaikid? Sa ei julge oma piksenooli saata! Kes veel usub, et sa olemas oled?” (Lacretalle, History, kd. 11, lk. 309. Sir Archibald Alison'i Euroopa ajaloos, kd. I, ptk. • 10). Milline kaja vaarao sõnadest: “Kes on Jehoova, et peaksin kuulma Ta Sõna?” “Ma ei tunne Jehoovat!” SV 203.2

“Jõle ütleb oma südames: “Jumalat ei ole!” (Laul 14, 1). Issand tunnistab tõest taganejate kohta: “Nende hullustus saab kõigile avalikuks!” (2. Tim. 3, 9). Peale seda, kui Prantsusmaa oli loobunud kummardamast elavat Jumalat, kes on “kõrge ja üllas, kes igavesti elab”, ei möödunud kaua kui rahvas vajus alandavasse ebajumalateenistusse. Hakati kummardama “mõistuse jumalannat”, keda esindas liiderlik naine. Selle nõmeduse kiitsid heaks rahvaesinduse kogu ning kõrgemad kodanlikud ja seadusandlikud võimud. Ajaloolane ütleb: “Uks selle hullumeelse ajastu tseremooniatest seisneb ületamatu rumaluse ja jumalavallatuse kombinatsioonis. Kovendi hoone uksed paisati lahti orkestri ees, kellele järgnesid linnanõukogu liikmed pidulikus rongkäigus. Kiidulaulude saatel, mis ülistasid vabadust, kandsid nad kandetoolil oma tulevast kummardamise objekti, looriga kaetud naist, keda nad nimetasid “Mõistuse jumalannaks”. Kui jumalanna oli sisse kantud, suure tseremooniaga loorist vabastatud ja presidendi paremale käele istuma seatud, tunti temas ära üks ooperiteatri tantsijanna ... Sellele naisele, keda esitleti kui mõistuse kehastust, aga mõistust ju kummardatigi, avaldas Prantsuse rahvuslik konvent oma avalikku austust. SV 203.3

Jumalavallatu ja naeruväärne farss sai omakorda eeskujuks ning “Mõistuse jumalanna” valimisi korraldati ka riigi teistes osades, kus inimesed soovisid näidata, et nad asuvad kõigiti revolutsiooni tasemel,” (Scott, kd, 1, ptk. 17). SV 203.4

Oraator, kes juhtis mõistuse kummardamise tseremooniat, ütles: “Seadusandliku kogu liikmed! Lõpuks ometi on fanatism taandunud mõistuse ees. Selle ähmased silmad ei suutnud taluda valguse sära. Täna on tohutu rahvamurd kogunenud nende gooti võlvide alla, kust esimest korda kajab vastu tõde. Siin pühenduvad prantslased ainsale tõeliselt õigele kummardamiseobjektile — vabadusele ja mõistusele. Siin soovime Prantsuse Vabariigi edasiviijatele edu. Siin oleme me vahetanud elutud ebajumalad mõistuse vastu, selle elusa kuju, loodusemeistriteose vastu.” (H. A. Thiers, History of the French Revolution”, kd. 2, Ik. 370, 371). SV 204.1

Kui “jumalanna” rahva ette juhiti, haaras kõneleja tal käest ja ütles koosoleku poole pöördudes: “Surelikud, ärge värisege enam ühegi oma hirmutunde poolt loodud jumala jõuetu müristamise ees! Nüüdsest peale ärge tunnistage enam mingit jumalust peale mõistuse. Ma esitan teile selle kõige õilsama ja puhtama kuju. Kui teil peab olema jumalaid, siis ohverdage ainult sellistele nagu tema... Oo, langegem põlvili, vabastagem mõistuselt loor!” SV 204.2

Peale seda, kui president oli naist emmanud, tõsteti “jumalanna” suurepärasesse tõlda ja juhiti tohutu rahvamurru saatel Notre-Dame katedraali, et seal seada ta jumaluse kohale. Katedraalis tõsteti ta peaaltari otsa ja kõik kohalolijad jumaldasid teda.” (Alison, kd. 1, ptk. 10). SV 204.3

Varsti peale seda järgnes Piibli avalik põletamine. Linnavalitsuse saali sisenes “rahvasõprade selts” hüüdega: “Vive la Raison!” (“Elagu mõistus!”) igal esindajal ridva otsas mitmed poolpõlenud raamatud. Nende hulgas oli ladinakeelseid palveramatuid, missaraamatuid ning Vana ja Uus Testament, mis, nagu president ütles, “lunastasid suures tules kõik narrused, mis inimsugu on nende mõjul teinud.” (Journal of Paris, 1793, nr. 318) Tsiteeritud Buchez-Roux'is, Collection of Parlamentary, kd. 30, lk. 200, 201). SV 204.4

Paavstlus oli alustanud tööd, mille ateism nüüd lõpule viis. Kooma poliitika oli loonud sellised sotsiaalsed, poliitilised ja religioossed tingimused, mis kihutasid Prantsusmaa hävin-gusse. Revolutsiooni koledustele osutavad kirjanikud ütlevad, et need meeletused tuleb kanda trooni ja kiriku arvele (Vt. lisa). Kui täiesti õiglane olla, oli just kirik neis süüdi. Paavstlus oli äratanud kuningates eelarvamuse reformatsiooni vastu. Vastased olid esitanud usupuhastust kuningavõimu vaenlasena, tüliõunana, rahvaste rahu ja heaolu häiriva nähtusena. Kooma meelsus oli selliste vahendite kaudu õhutanud kuningaid kohutavaimatele julmustele ja kibedaimatele rõhumistele. SV 204.5

Piibliga koos kadus vabaduse vaim. Seal, kus evangeelium vastu võeti, ärkasid inimeste meeled tardumusest ning rahvas hakkas heitma ära ahelaid, mis hoidsid teda harimatuses, pa-hede ja ebausu kütkeis. Senised tuimad käsutäitjad hakkasid ise mõtlema ja tegutsema. Isevalitsejad nägid seda ja varisesid. SV 205.1

Rooma püüdis nende kartusele viivitamatult hoogu juurde anda. Paavst ütles Prantsusmaa asevalitsejale juba 1525. aastal: “See maania (protestantism) ei hävita mitte ainult religiooni, vaid peale selle kõik võimud ja valitsused, seisused, seadused, korra ja klassid.” (G. de Felice “History of the Protestants of France”, kd. I, ptk. 2, lõik 8). Mõned aastad hiljem hoiatas paavsti saadik kuningat nii: “Majesteet, ärge laske end petta! Protestandid hävitavad nii religioosse kui ka tsiviilkorra.,. Troon on sama palju ohus kui altargi... Uus usk toob tingimata endaga kaasa ka uue valitsuse.” (D'Aubigne, “History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin”, kd. II, ptk. 36). Teoloogid tegid panuse inimeste eelarvamustele ja väitsid, et protestantlik õpetus “meelitab inimesi uudsusele ja veidrustele; see röövib kuningailt nende alamate pühendunud kiindumuse ning hävitab nii kiriku kui riigi,” Niiviisi õnnestus Roomal Prantsusmaa reformatsiooni vastu üles kihutada. “Tagakiusamiste mõõk paljastati esmalt just Prantsusmaa trooni kinnitamiseks, aadliseisuse ja seaduste säilitamiseks. (Wylie, kd. 13, ptk. 4). SV 205.2

Riigivalitsejad ei suutnud ette näha selle saatusliku poliitika tagajärgi. Piibli õpetused oleksid istutanud rahva meeltesse ja südamesse õigluse, mõõdukuse, tõe, võrdsuse ja heategevuse põhimõtted, mis on rahvuse õitsengu nurgakiviks. “Õiglus ülendab rahvast.” (Õp. s. 14, 34). Õigluse kaudu on “Aujärg kinnitatud”. (Õp. s. 16, 12). “Ja õigluse vili on rahu. õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek!” (Jes. 32, 17). See, kes kuuletub jumalikule käsule, suudab paremini austada ka oma maa seadusi ja olla nendele kuulekas. See, kes kardab Jumalat, austab ka kuningat kõiges, milles valitseja oma autoriteeti õiglaselt ja seaduslikult rakendab, Õnnetu Prantsusmaa sulges rahvale Piibli ja kiusas taga selle jüngreid. Sajandist sajandisse tuli põhimõttekindlatel ja vagadel meestel, kel jätkus mõistuse teravust ja moraalset jõu- du ning julgust avalikult tunnistada oma veendumusi, ja usku, kannatada tõe eest, töötada orjadena galeeridel, hukkuda tapalaval või kõduneda vangikongides. Tuhandeid päästis põgenemine ja kõike seda veel kakssada viiskümmend aastat pärast reformatsiooni algust. SV 205.3

Vaevalt oli selle pika perioodi kestel Prantsusmaal suguvõsa, kes poleks osanud kõnelda sellest, kuidas evangeeliumi uskujad põgenesid tagakiusajate hullumeelse viha eest ning viisid endaga kaasa teadmised, käsitööoskused ja korraarmastuse, milles reeglina oli nende tase väga kõrge. Oma võimetega rikastasid nad maid, kus nad pelgupaiga leidsid. Sedamööda, kuidas teised maad nende vaimuannetega rikastusid, tühjenes neist nende endi kodumaa. Kui kõik need inimesed, kes siis pakku aeti, oleksid jäänud Prantsusmaale, kui kõnealuse kolmesaja aasta kestel oleksid pagendatute oskused kodumaa pinda harinud, tema manufaktuure täiustanud, nende loov jõud ja arutlusvõime isamaa kirjandust ja teadust rikastanud, tarkus nõupidamist juhtinud, vaprus lahingutes silma paistnud, õiglusetunnetus seadusi kujundanud, piibellik usk rahva mõistust tugevdanud ja südametunnistust valitsenud, siis oleks Prantsusmaa olnud selleks ajaks väga võimas! Missugune suur, õitsev, õnnelik maa oleks võinud ta olla, missugune eeskuju kõigile rahvastele! SV 206.1

Kuid pime ja julm fanatism juuris Prantsusmaa pinnast välja iga vooruseõpetaja, iga korra eest seisja, iga ausa trooniksitsja. Inimestele, kes oleksid võinud oma kodumaale võita kogu maailma tunnustuse ja au, öeldi: “Valige, kas tuleriit või pagendus. Viimaks laostus riik täiesti. Hääbus igasugune südametunnistus, mida veel lämmatada, igasugune usk, mille tunnistajaid veel tapalavale saata, igasugune patriotism, mille kandjaid veel vangikongi heita.” (Wylie, kd. 13, ptk. 20). Sellele kõigele pani kohutava punkti revolutsioon kõigi oma õudustega. SV 206.2

“Hugenottide põgenemise järel haaras Prantsusmaad üldine mandumine. Õitsvad käsitöölinnad käisid alla; viljarikkad maakonnad kasvasid uuesti võssa; intellektuaalne nürimeelsus ja moraalne taandareng järgnesid lühikesele õitsenguperioodile. Pariis muutus tohutuks kerjusteurkaks — arvatakse, et revolutsiooni puhkemise ajal oli linnas kakssada tuhat kerjust, kes kuningalt almust nõutasid. Manduva rahva keskel elasid jõukalt vaid jesuiidid, kes valitsesid türanniaga kirikuid ja koole, vanglaid ja galeere. SV 206.3

Evangeelium oleks ainsana suutnud tuua lahenduse Prant susmaa poliitlistele ja sotsiaalsetele probleemidele, millega asjatult nägi vaeva vaimulikkond, kuningas ja seaduseandjad ja mis viimaks viisid rahva anarhiasse ja moraalse kokkuvarisemiseni. Kuid Rooma võimu all olid inimesed kaotanud silmist Õnnistegija aulised õppetunnid eneseohverdamisest ja omakasupüüdmatust armastusest. Nad olid loobunud enesesalgamisest teiste heaks. Keegi ei teinud rikastele etteheiteid vaeste rõhumise pärast, keegi ei aidanud tööd rügavaid ja manduvaid vaeseid. Jõukate ja võimukandjate isekus muutus üha ilmsemaks ja koormavaks. Aastasadu oli aadlike ahnus, pillamine ja kõlvatus suurendanud talupoegade julma rõhumist. Rikkad tegid liiga vaestele ja vaesed vihkasid rikkaid. SV 206.4

Paljudes provintsides oli maa aadli käes ja töötavad klassid olid vaid rentnikud; nad olid oma isandate täieliku meelevalla all ja sunnitud alluma nende võimatutele nõudmistele. Kirikut ja riiki pidid ülal pidama keskklass ja alamrahvas, kes maksid tsiviilvõimudele ja vaimulikkonnale raskeid makse. “Ülimaks seaduseks olid aadlike kapriisid; talupojad võisid surra nälga, ilma et rõhujad sellest vähimatki hoolisid. . . Igal sammul pidid inimesed silmas pidama mõisniku huve. Põllumeeste elu oli täis lakkamatut tööd ja leevendamatut viletsust; nende kaebustesse, kui nad üldse julgesid kaevata, suhtuti põlgliku ülbusega. Kohtud soosisid alati aadlit, kohtunikud võtsid häbematult altkäemakse. Igal aristokraatia kapriisil oli seaduse jõud. Terve riigisüsteem kannatas korruptsiooni all. Maksudes, mida lihtrahvalt nöörisid ilmalikud võimukandjad ühelt ja vaimulikud teiselt poolt, ei jõudnud pooltki kuninga või piiskopi varakambrisse; suurem osa kulutati lihtsalt pillavale eneserahuldamisele. Mehed, kes selliselt oma ligimesi pigistasid, olid ise maksudest vabastatud ja neil oli seadusega juurdepääs kõikidesse riigiametitesse. Sellistesse eesõigustatud klassidesse kuulus umbes sada viiskümmend tuhat inimest; nende rahuldamiseks pidid aga miljonid lootusetult virelema.” (vt. lisa). SV 207.1

Õukond andus luksusele, pillamisele ja kõlvatusele. Rahva ja valitsejate vahel oli usaldus täiesti kadunud. Inimesed olid hakanud umbusaldama kõike, mida valitsus kavandas ning nägi nendes abinõudes ainult omakasupüüdu. Rohkem kui pool sajandit enne revolutsioonisündmusi oli troonile saanud Louis XV, kes isegi nendel kurjadel aegadel paistis silma oma kõlvatuse, kergemeelsuse ja laiskuse poolest. Moraalset laostumist ja julma aristokraatiat, viletsat ja harimatut pööblit, ummikusse jooksnud riigi finantsolukorda ja väljakurna- tud rahvast nähes polnud tarvis omada prohvetlikku pilku, et mõista liginevat kohutavat krahhi. Nõuandjate hoiatuste peale korrutas kuningas: “Püüdke hoida riik vee peal niikaua, kui mina elan; pärast minu surma saagu mis saab.” Asjatult rõhutati reformide vajadust. Kuningas nägi küll pahesid, kuid tal polnud ei julgust ega jõudu nendega võitlusesse astuda. Prantsusmaad ootavat saatust illustreeris kahjuks liigagi selgelt kuninga ükskõikne ja isekas vastus: “Pärast mind tulgu või veeuputus!” SV 207.2

Kuningate ja valitsevate klasside kiivust kasutades oli Rooma mõjutanud neid hoidma rahvast orjuses, kuna paavstlased teadsid hästi, et riik niiviisi nõrgeneb. Nad kavatsesid sel moel hoida nii ülemaid kui lihtrahvast oma kütkeis. Ettenägeliku poliitikuna mõistis Rooma, et inimese täielikuks orjastamiseks peab eelkõige tema hing olema aheldatud, ning et kindlaim moodus rahvast orjapõlves kinni hoida on muuta nad võimetuiks elama vabaduses. Füüsilistest kannatustest tuhandekordselt kohutavam oli moraalne mandumine, mis tulenes Rooma poliitikast. Piiblist ilmajäetuina, fanaatiliste ja egoistlike õpetuste alamaina sukeldusid inimesed harimatusesse, ebausku ja pahedesse nii, et nad muutusid, täiesti võimetuteks ennast ise valitsema. SV 208.1

Tulemuseks oli hoopis midagi muud, kui Rooma oli kavatsenud. Selle asemel, et hoida masse pimedas alluvuses katoliku kiriku dogmadele, vormis selline poliitika neist uskmatud revolutsionäärid. Rahvas tembeldas katoliku usu preestrite pettuseks ja vaimulikkonna rõhuvaks parteiks. Ainus Jumal, keda nad senini tundnud olid, oli Rooma jumal; tema õpetus oli nende jaoks ainus usk. Seetõttu pidasid nad kiriku julmust ja ahnust Piibli loomulikuks viljaks ega tahtnud sellega mingit tegemist teha. SV 208.2

Rooma oli esitanud valesti Jumala iseloomu ja moonutanud Teda nõudmisi, nüüd heitsid inimesed ära nii Piibli kui tema autori. Rooma oli nõudnud pimedat usku oma dogmadesse väite abil, et Pühakiri nõuab nii. Vastuseks sellele heitsid Voltaire ja tema kaaslased Jumala Sõna täielikult kõrvale ning külvasid kõikjale uskmatuse mürki. Rooma oli surunud inimesed oma raudse kanna alla ja nüüd ei tahtnud allakäinud ja metsistunud massid jälestusest selle türannia vastu teada enam ühestki piiramisest. Raevunud paavstluse lihvitud kelmusest, millele nad nii kaua olid lõivu maksnud, heitsid inimesed ära nii tõe kui vale. Pahede orjad segasid vabaduse ära taltsutamatusega ning rõõmustasid oma kujuteldava vabaduse üle. SV 208.3

Revolutsiooni alguses andis kuningas rahvale võimaluse valida võimuorganeisse oma esindajaid suuremal arvul, kui aadel ja vaimulikkond kokku. Nii läks võim rahva kätte, kes polnud võimeline seda kasutama tarkuse ja mõõdukusega. Soovides innukalt kätte maksta ebaõigluse eest, mida nad oma nahal olid tunda saanud, otsustasid nad ühiskonna ümber kujundada. Raevunud elanikkond, kelle süda oli täis äsjaseid kibedaid mälestusi, kavatses väljakannatamatuks muutunud viletsuseriigi ümber kujundada ning oma kannatuste põhjustajaile kätte maksta. Rõhutud kasutasid samu võtteid, mida nad olid õppinud Rooma hirmuvalitsuse all. Neist said oma rõhujate rõhujad. SV 209.1

Õnnetu Prantsusmaa lõikas enda külvatud vilja verist saaki. Roomale alistumise tagajärjed olid hirmsad. Sinna, kus Prantsusmaa oli reformatsiooni puhkemisel Rooma kiriku mõjul seadnud üles esimese tuleriida, püstitas revolutsioon nüüd esimese giljotiini. Just samas paigas, kus protestantliku usu esimesed märtrid kuueteistkümnendal sajandil põlesid, langesid kaheksateistkümnendal sajandil esimeste ohvrite pead giljotiini all. Hüljanud evangeeliumi, mis oleks võinud olukorda parandada, avas Prantsusmaa ukse uskmatusele ja hävingule. Kui Jumala käsu piirangud kõrvaldati, leiti inimlikud seadu-sed olevat jõuetud ohjeldama inimlike kirgede võimsat voolu ning rahvas vajus mässu ja anarhiasse. Sõda Piibli vastu juhatas sisse ajastu, mida maailma ajaloos tuntakse Terrori Ajastu nime all. Rahu ja õnn kadusid inimeste kodudest ja südamest. Keegi ei tundnud end kindlana. See, mida täna ülistati, võis homme langeda kahtluse alla ja saada põlastusväärseks. Vägivald ja himud vohasid piiramata. SV 209.2

Kuningas, vaimulikkond ja aadel pidi alistuma hullunud ja erutatud rahva metsikustele. Kuninga hukkamine vaid suurendas pööbli kättemaksuhimu ja need, kes isevalitseja surma-otsusele alla kirjutasid, järgnesid talle varsti tapalavale. Otsustati tappa kõik, keda kahtlustati vaenus revolutsiooni vastu. Vanglad olid tulvil ja vangide üldarv ulatus teatud ajal isegi kahesaja tuhandeni. Kõigis kuningriigi linnades toimusid kohutavad stseenid. Üks revolutsiooniline partei sõdis teise vastu ja kogu Prantsusmaa muutus kirgede meelevalda paisatud tohutuks lahinguväljaks. “Pariisis järgnes üks mäss teiseleLinnakodanikud jagunesid erakondadesse, kelle ainsaks eesmärgiks paistis olevat üksteise hävitamine.” Lisaks kõigile hädadele haarati Prantsusmaa veel kauakestvasse ja hävita- vesse sõtta Euroopa suurriikidega. “Riik oli krahhi äärei, sõjavägi nõudis juba ammu saamata jäänud palka, pariislased nälgisid, provintse laastasid röövsalgad ning kõlvatus ja anarhia hävitasid kultuuri peaaegu täielikult.” SV 209.3

Liigagi hästi oli rahvas õppinud julmuste ja piinamiste õppetunde, mida Rooma neile hoolsasti oli õpetanud. Kättemaksupäev oli lõpuks saabunud. Nüüd ei olnud Jeesuse jüngrid need, keda kongidesse visati ja tapalavale tiriti. Nemad olid juba ammu hukkunud või maalt välja aetud. Rooma, kes polnud säästnud teisi, pidi nüüd omal nahal tundma vägivalda, mille üle rõõmustama nad rahva olid kasvatanud. Vaen, mida Prantsuse vaimulikkond oli pika aja jooksul üles näidanud, tabas nüüd erilise teravusega neid endid. Tapalavad muutusid preestrite verest punaseks. Orjagaleerid ja vanglad, mis kord olid täis hugenotte, olid nüüd tulvil nende tagakiusajaid. Sõudepingi ja aerude külge aheldatuna sai rooma-katoliku kiriku vaimuiikkond tunda kõiki neid hädasid, mida kirik nii kergekäeliselt oli määranud rahuarmastavaile ketsereile.” (vt. lisa). SV 210.1

“Ja siis tulid päevad, mil anti välja kõige barbaarsemad seadustekcgud kõige barbaarsemate tribunalide poolt. Ükski inimene ei võinud tervitada naabrit või lausuda palvesõnu ilma ohuta saada riiklikuks kurjategijaks. Nuhid luurasid igal tänavanurgal ja giljotiin alustas tööd igal hommikul. Vanglad olid täis tuubitud nagu orjalaevad ja rentsleid pidi voolasid verejoad Seine'i... Samal ajal, kui läbi Pariisi tänavate veeti vankritäite kaupa ohvreid oma korda ootama, ilmutasid prokonsulid, keda ülemkomitee oli departemangudesse saatnud, sellist julmust, mida ei nähtud isegi pealinnas. Tapamasina kirves ei tõusnud ega langenud nende jaoks küllalt kiiresti ja seepärast niitsid nad vangide pikki ridu maha kartetšidega. Vange täis tuubitud pargastesse lõhuti meelega augud ja need uputati. Lyoni linn muudeti kõrbeks. Arrases keelati vangidele isegi kiire surma arm. Piki Loire'i kallast Saumurist mereni nokkisid vareste ja raisakullide parved hirmsatesse sülelustesse kokku köidetud alasti kehi. Ei lugenud siin ohvrite vanus ega sugu. Seitsmeteistkümneaastaste noormeeste ja neidude arv, keda selle hirmuvalitsuse poolt tapeti, ulatus sadadesse. Imikud rebiti emade rinnalt ja visati ühe piigi otsast teise otsa piki jakobiinide kolonni.” (vt. lisa). Kümne aasta jooksul hukkus tohutu hulk inimesi. SV 210.2

Kõik see cli kooskõlas Saatana plaanidega. Seda hetke oli ta sajandeid oodanud. Tema petmismeetodid ja tema pidev tegevus cn algusest lõpuni suunatud sellele, et tuua inimestele häda ja viletsust, et rikkuda ja rüvetada Jumala tööd, määrida Jumala armastuse eesmärke ja seega põhjustada taevale kurbust ning valu. Saatan pimestab oma valelikkusega ini-meste meeled ja mõjutab neid tema tööd Jumala arvele panema, just nagu oleks kõik see viletsus Looja plaani tagajärg. Kui need, kes pimeduse vürsti julma väe läbi on mandunud ja loomastunud, saavutavad piiramatu vabaduse, õhutab tema neid üles liialdustele ja metsikustele. Pärast seda aga toovad türannid ja rõhujad selle piiramatu ohjeldamatuse näiteks vabaduse tagajärgedest. SV 210.3

Kui Saatana üks pettus on avastatud, tarvitseb tal anda sellele vaid teine kuju, ja rahvahulgad võtavad selle vastu niisama innukalt kui eelmisegi. Kui rahvas leidis, et Rooma usk oli pettus ja Saatan ei saanud neid enam selle kaudu Jumala käsust üle astuma panna, sisendas ta neile, et kogu religioon on üks kelmus ja Piibel muinasjutt. Rahvas, kes seejärel heitis kõrvale jumalikud korraldused, andus ohjeldamatule ülekohtule. SV 211.1

Saatuslik eksitus, mis tõi sellised hädad Prantsusmaa elanikele, seisnes suure tõe ignoreerimises, et tõeline vabadus on lahutamatu kuulekusest Jumala käskudele. “Oo, et sa oleksid mu käskusid tähele pannud! Siis oleks mu rahu olnud kui jõgi, ja su õiglus kui merelained.” “Õelatel pole ühtegi rahu, ütleb Jehoova.” “Aga kes mind kuuleb, võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata.” (Jes. 48, 18.22; Õp. s. 1, 33). SV 211.2

Ateistid, uskmatud ja ususttaganejad eitavad Jumala käsku, kuid nende elulaadi tagajärjed näitavad, et inimese heaolu sõltub kuulekusest jumalikele korraldustele. Need, kes ei taha õppida seda Jumala Raamatust, võivad õppida seda tõde rahvaste ajaloost. SV 211.3

Kui Saatan viis Rooma kiriku kaudu inimesi sõnakuulelikkusest eemale, olid tema töömeetodid nii varjatud, et sellest tulenevat mandumist ja viletsust ei peetudki üleastumise viljaks. Kuna Jumala Vaim töötas võimsalt Saatana väele vastu, ei saanud Saatan oma eesmärke lõplikult täide viia. Inimesed ei taibanud oma viletsuse tõelist põhjust. Revolutsiooni päevil tühistas Rahvakogu Jumala käsu avalikult, ja sellele järgneva terrori ajal võisid juba kõik näha põhjuse ja tagajärje omavahelist seost. SV 211.4

Kui Prantsusmaa hülgas avalikult Jumala ja Piibli, juubeldasid kurjad inimesed ja pimeduse vaimud oma kauaihaldatud eesmärgi täidemineku üle, riigi üle, mis oli vabastatud Jumala käsu piiravatest nõuetest. Kuna Jumal ei langetanud kurjuse suhtes silmapilkset karistust, “kasvas inimlaste julgus kurja teha.” (Kog. 8, 11). Aga Jumala õiglastest käskudest üleastumisele järgneb paratamatult viletsus ja häving. Ehkki karistused ei järgnenud kohe, kujundes inimeste kurjus siiski nende saatuse. Ärataganemise ja kuritegude sajandid olid kogunud nende pea kohale viha arvetegemise päeviks, ja siis kui nende ülekohtu karikas oli ääreni täis, taipasid Jumala põlgajad liiga hilja, et kohutav on täita Jumala kannatlikkuse mõõt. Jumala Vaimu pidurdav mõju, mis takistab Saatana julma võimu, eemaldati suures osas ja temal, kelle ainus rõõm on inimesi vaevata, lubati oma plaane läbi viia. Need, kes olid valinud mässumeele, pidid lõikama selle vilja, kuni kogu maa täideti kuritegudega, mis olid liiga kohutavad, et neid kirjeldada. Laastatud provintsidest ja varemeis linnadest kuuldi kibedat, meeleheitlikku, kohutavat hädakisa. Prantsusmaa vappus nagu maavärina käes. Usk, seadused, setsiaalne kord, perekend, riik, kirik — kõik need paiskas põrmu kuri käsi, mis oli tõusnud Jumala käsu vastu. Tark mees ütles õigesti: “... õel langeb oma õeluse läbi...” “Ehk küll patune teeb sada korda kurja ja pikendab oma päevi, tean ma siiski, et neil, kes Jumalat kardavad, käib käsi hästi, sellepärast et nad Tema palet kardavad, kuna õela käsi ei käi hästi...” (Õp. s. 11, 5; Kog. 8, 12. 13). “Sellepärast, et nad on vihanud tunnetust ega ole valinud Jehoova kartust... peavad nad siiski sööma oma tegude vilja ja küllastuma oma kavatsusist!” (Õp. s. 1, 29.31). SV 211.5

Jumala ustavad tunnistajad, keda see metsik “sügavusest tõusev” võim oli surmanud, ei pidanud kauem vaikima. “Ja pärast neid kolme ja poolt päeva läks eluvaim Jumalast nende sisse ja nad tõusid püsti oma jalgadele, ja suur kartus tuli nende peale, kes neid vaatasid.” (Ilm. 11, 11). SV 212.1

1793. aastal oli Prantsusmaa Rahvuskogu andnud välja dekreedid, mis tühistasid kristliku religiooni ning heitsid kõrvale Piibli. Kolm ja pool aastat hiljem vastu võetud resolutsioon tühistas mainitud dekreedid ning andis loa lugeda Pühakirja. Maailm vaatas õudusega süütegusid, mis järgnesid Jumala Püha Sõna äraheitmisele ning inimesed mõistsid, et usk Jumalasse oli siiski vajalik ja et Tema Sõna oli heaolu ja moraali aluseks. Issand ütleb: “Keda sa oled laimanud ja teotanud ja kelle vastu sa oled kõrgendanud häält? Kõrgele oled tõstnud oma silmad Iisraeli Püha Vastu!” (Jes. 37,23). “Seepärast vaata, nad saavad tunda, seekord ma annan neile tunda oma kätt ja võimu, et nad teaksid, et minu nimi on Jehoova!” (Jer. 16, 21). SV 212.2

Kahe tunnistaja kohta ütleb prohvet edasi: “Ja nad kuulsid suurt häält taevast neile ütlevat: “Tulge siia üles!” ja nad läksid üles taevasse pilves, ja nende vaenlased vaatasid neid.” (Ilm. 11,12). Pärast seda aega, kui Prantsusmaa oli pidanud sõda Jumala kahe tunnistaja vastu, on Tema tunnistajaid austatud rohkem kui kunagi varem. 1804. aastal organiseeriti Briti ja Välismaa Piibliselts. Sellele järgnesid Euroopas paljud samasugused seltsid oma arvukate haruosakondadega. 1816. aastal pandi alus Ameerika Piibliseltsile. Briti Piibliseltsi loomise algaastail trükiti ja levitati Piiblit viiekümnes keeles, kuid sellest alates on seda tõlgitud sadadesse keeltesse ja murretesse (vt. lisa). SV 213.1

1792. aastale eelnenud viiekümne aasta kestel pöörati vähe tähelepanu välismisjonile. Ei organiseeritud ühtegi uut misjoniühingut ja ainult üksikud kirikud tegid jõupingutusi kristluse levitamiseks paganlikes maades. Kuid kaheksateistkümnenda sajandi lõpul toimus suur muutus. Ratsicnalism ei rahuldanud inimesi ja paljud tundsid vajadust jumaliku ilmutuse ning praktilise usu järele. Sellest ajast alates kasvas välismisjoni tegevus tavatult kiiresti. (Vt. lisa). SV 213.2

Trükikunsti täiustamine andis Piibli levitamiseks uue hoo. Paremad sidevahendid eri maade vahel, eelarvamuste ja rahvusliku eraldatuse igivanade tõkete kõrvaldamine ning Rooma paavstilt ilmaliku võimu, äravõtmine avasid tee Jumala Sõnale. Piiblit müüakse kaasajal Rooma tänavail takistusteta ning nüüdseks on see viidud peaaegu igasse asustatud paika maakeral. SV 213.3

Uskmatu Voltaire kiitles kord: “Ma olen tüdinud kuulmast alalist korrutamist, et kaksteist meest rajasid kristliku usu. Ma tõestan, et ühest mehest on küllalt, et seda maha kisku-da.” Tema surmast on möödunud inimpõlved. Miljonid on astunud sõtta Piibli vastu, kuid Piibel on hävingust nõnda kaugel, et seal, kus Voltaire'i ajal oli sada Piiblit, on nüüd kümme tuhat, jah, isegi sada tuhat Jumala Raamatu eksemplari. Piibli kohta võib kasutada ühe varajase usupuhastaja sõnu kristliku koguduse aadressil: “See on alasi, mille peal on ära kulutatud palju vasaraid.” Issand ütleb: “Aga ei kõlba ükski relv, mis valmistatakse sinu vestu, ja sa mõistad hukka kõik keeled, kes tõusevad sinuga kohut käima.” (Jes. 54.17). SV 213.4

“...Meie Jumala Sõna püsib igavesti!” Usaldatavad on kõik Tema seadmised!” Need on toetatud ikka ja igavesti, need on tehtud tões ja õigluses!” (Jes. 40.8; Laul 111, 7. 8). Kõik, mis on ehitatud inimlikule autoriteedile, paisatakse ümber, aga 5ee, mis rajaneb Jumala kõikumatu Sõna kaljule, püsib igavesti. SV 213.5