Suur Võitlus

PEATÜKK 14—HILISEMAD INGLISE REFORMAATORID”

Ajal, mil Luther avas suletud Piibli Saksa rahvale, tegi Tyndale Jumala Vaimu juhatusel sedasama Inglismaal. Wyclif oli tõlkinud Piibli ladinakeelsest tekstist, mis oli üsna vigane. Tema tõlge ei levinud trükikirjas ja käsitsi kirjutatud koopiad maksid nii palju, et ainult rikkad inimesed ja aadlikud võisid seda endale muretseda. Tegelikult oli rahval rangelt keelatud Piiblit lugeda ja seetõttu oli Pühakiri Inglismaal väga kitsas ringluses. 1516. aastal, üks aasta enne Lutheri teeside ilmumist, oli Erasmus kirjutanud nii kreekakui ladinakeelse Uue Testamendi. See oli esimene kord, kui Jumala Sõna trükiti algkeeles. Selle töö käigus parandati paljud endistes käsikirjades ilmnenud vead ning Pühakirja mõte anti edasi selgemini. Selle varal said paljud haritlased parema arusaamise tõest ning see omakorda andis usupuhastustööle uut hoogu. Ent lihtrahvas oli endiselt peaaegu et ilma Jumala Sõnata. Tyndale asuski lõpule viima tööd, mida Wyclif oli alanud, nimelt andma kaasmaalastele Piibli. Hoolsa üliõpilase ja tõsise tõeotsijana oli ta ise evangeeliumi vastu võtnud Erasmuse kreekakeelse Testamendi kaudu. Ta jut- lustas oma veendumusi kartmatult ning rõhutas, et kõiki õpetusi tuleb läbi katsuda Pühakirjaga. Ühe paavstluse pooldaja väitele nagu oleks Piibel antud ainult kirikule ja nagu tohiks ainult kirik üksi seda seletada, vastas Tyndale: “Kas te teate, kes on õpetanud kotkast saaki leidma? Seesama Jumal õpetab oma näljaseid lapsi leidma Isa Tema Sõnast. Selle asemel, et meile Pühakirja õpetada, olite just teie need, kes peitsite seda meie eest! Teie põletate tõekuulutajaid ja kui te saaksite, põletaksite te ka Pühakirja.” (D'Aubigne, “History of the Reformation of the Sixteenth Century,” kd. 18, ptk. 4.) SV 180.2

Tyndale jutlused äratasid suurt huvi. Paljud võtsid tõe vastu. Kuid preestrid olid valvsad ja niipea, kui Tyndale ühest paikkonnast lahkus, püüdsid nad ähvarduste ja tõe väänamisega tema tööd lõhkuda. Väga sageli oli neil ka edu. “Mida peaks küll tegema?” hüüdis Tyndale. “Ajal, mil ma. külvan ühes paigas, rüüstavad vaenlased põllul, kust äsja lahkusin. Ma ei saa olla kõikjal. Oo, kui kristlased saaksid Pühakirja oma keeles, siis võiksid nad sofistidele vastu seista! Ilma Piiblita on võimatu lihtliikmeid tões kinnitada* (Samas, kd. 18, ptk. 4.) SV 181.1

“Jehoova templis,” ütles ta, “lauldi vaimulikke laule heebrea keeles. Kas meie keskel ei peaks evangeeliumi kuulutatama inglise ikeeles? ... Kas kirikul peaks keskpäeval olema vähem valgust kui koidikul? ... Kristlased peavad lugema Uut Testamenti oma emakeeles!” Kiriku doktorid ja õpetajad olid omavahel eriarvamusel. Ainult Piibli kaudu võisid inimesed tulla tõetundmisele. “Uks hoiab ühe, teine teise doktori poole... Samal ajal räägivad need autorid üksteisele vastu. Kuidas võime siis meie vahet teha selle vahel, kes räägib õigust ja kes pooldab valet? ... Kuidas? ... Kindlasti ainult Jumala Sõna abil!” (Samas, kd. 18, ptk. 4.) SV 181.2

Varsti pärast seda teatas üks õpetatud katoliku doktor, kes astus Tyndalega vaidlusse: “Meil on parem olla ilma Jumala käskudeta kui ilma paavsti seadusteta!” Tyndale vastas: “Ma ei hooli paavstist ja kõigist tema seadustest! Ja kui Jumal hoiab minu elu, siis ma hoolitsen selle eest, et mõne aasta pärast tunneb poiss adra taga Pühakirja paremini kui teie!” (Anderson, “Annals of the Englich Bible”, lk. 19.) SV 181.3

Mõte, mida Tyndale oli silmas pidanud, nimelt anda rahvale Uue Testamendi kirjad nende oma keeles, oli nüüd küps ja otsekohe asus jumalasulane tööle. Kui tagakiusajad ta kodunt välja kihutasid, suundus õpetlane Londonisse, kus ta mõnda aega segamatult töötada sai. Tõsi küll, ka sealt oli ta sunnitud varsti põgenema ning kuna kogu Inglismaa näis olevat tema ees suletud, otsustas ta otsida varjupaika Saksamaalt. Seal alustas ta ingliskeelse Uue Testamendi trükkimist. Kaks korda jäi töö seisma, kuna ühes ja teises linnas keelati trükkimine, kuid Tyndale suundus järgmisse. Nii jõudis ta lõpuks Wormsi, kus Luther mõni aasta tagasi oli kaitsnud evangeeliumi Riigipäeva ees. Selles vanas linnas oli palju reformatsiooni sõpru ja Tyndale sai jätkata seal oma tööd ilma suuremate takistusteta. Kolm tuhat Uue Testamendi eksemplari oli peagi valmis ja kordustrükkki ilmus veel sa-mal aastal. SV 181.4

Tyndale jätkas pingeliselt tööd. Sellest hoolimata, et Inglismaa valitsusvõimud valvasid kodusadamaid väga hoolikalt, toimetati Jumala Sõna erinevaid teid pidi salaja Londonisse, kust ta levis üle kogu maa. Paavstlased püüdsid tõde maha suruda, kuid asjatult. Ükskord näiteks ostis Durhami piiskop ühelt raamatukaupmehelt, kes oli Tyndale'i sõber, küllalt hea hinna eest ära kogu piiblitagavara, et need hävitada ja sel viisil evangeeliumi levikut takistada. Kuid piiskopilt saadud raha eest osteti materjale uue ja parema trüki tarvis, mida ilma selle summata poleks saadud välja anda. Kui Tyndaie hiljem vangistati ja sel tingimusel vabaks lasta lubati, kui ta nimetab isikud, kes olid aidanud Piibli trükkimise kulusid katta, ütles ta, et Durhami piiskop oli abistanud rohkem kui keegi teine, kuna just tema oli maksnud seismajäänud raamatute eest kõrget hinda ja niiviisi võimaldanud trükkalil tööd jätkata. SV 182.1

Tyndale jäi vangi paljudeks kuudeks. Lõpuks tunnistas ta oma usku märtrisurmaga, kuid relv, millega ta oli inimesi varustanud, on läbi sajandite võimaldanud paljudel sõjameestel võita. SV 182.2

Latimer kuulutas kantslist, et Piiblit tuleb lugeda rahva keeles. “Pühakirja autor,” ütles ta, “on Jumal ise ning see Raamat saab oma võimsuse ja igikestvuse Temalt. Ei ole kuningat, keisrit, magistraati ega valitsejat... kes ei peaks kuuletuma ... Tema Pühale Sõnale. Ärgem käigem kõrvalteid, vaid laskem end juhtida Jumala otsekohesel Sõnal. Ärgem käigem... oma esiisade järel, ärgem nõudkem taga seda, mida nemad tegid, vaid seda, mida nad oleksid pidanud tegema.” (Hugh Latimer, “First Sermon Preached Before King Edward VI”.) SV 182.3

Tyndale ustavad sõbrad Barnes ja Frith asusid omakorda tõde kaitsma. Järgnesid vennad Ridleyd ja Cramer. Need Inglise reformatsiooni juhid olid õpetatud mehed, enamasti usinuse ja vagaduse tõttu Rooma kirikus kõrgelt hinnatud. Nad astusid paavstluse vastu välja sedamööda, kuidas nad õppisid tundma “püha tooli” eksitusi. Baabüloni saladustega kursis olemine andis nende tunnistusele seda suurema väe. SV 182.4

“Nüüd küsiksin veidra küsimuse,” sõnas Latimer. “Kas teate, kes on kõige hoolsam piiskop ja prelaat kogu Inglismaal? ... Ma näen, et teile pakub tema nimi huvi... Ütlen siis — see on saatan! Ta ei ole iialgi ära oma piiskopkonnast; hüüdke teda, millal tahes — ta on alati kodus;... Ta on alati adra taga... Te ei leia teda kunagi tegevuseta, ma võin seda teile kinnitada... Seal, kus valitseb saatan,... kõrvaldab ta Jumala Sõna valguse ja süütab asemele oma küünlad! Maha tehakse Piibel ja üles pannakse roosikrantsid. Maha tallatakse evangeeliumi valgus ja asemele süüdatakse vahaküünlad, seda isegi keskpäevai!... Maha tehakse Kristuse* rist, üles seatakse puhastustule kukrud!... Ta röövib paljaste, vaeste ja võimetute riided selleks, et kaunistada kujusid ja ehtida kive ning puutükke. Ta ülendab inimeste traditsioonid ja seadused ning hävitab Jumala põlised õpetused ja Tema kõige pühama Sõna!... Oo, et meie prelaadid oleksid sama hoolsad külvama head õpetuse seemet, kui hoolsalt külvab saatan umbrohtu!” (Samas, “Sermon of the Plough”.) SV 183.1

Nende reformaatorite suureks põhimõtteks oli nii nagu valdeslastel, Wyclifil, Jan Husil, Lutheril, Zwinglil ja neil, kes nendega ühinesid, usk, et usu ja elu vääramatuks autoriteediks on Pühakiri. Nad eitasid paavstide, kontsiilide, preestrite ja kuningate õigust valitseda südametunnistuse üle. Piibel oli nende usu alus ja selle valgel katsusid nad läbi kõik; õpetused ja väited. Usk Jumaiasse ja Tema Pühasse Sõnasse kinnitas neid pühi mehi ka siis, kui nad jätsid oma elu tuleriidal. “Ole julge,” ütles Latimer oma kaasmärtrile enne, kui leegid sundisid nende hääled vaikima. “Täna süütame me Jumala armu läbi Inglismaal sellise küünla, mis ei kustu iialgi!” (“Works of Hugh Latimer”, kd, I, lk. 13.) SV 183.2

Columba ja tema kaastööliste poolt Sotimaal külvatud tõeseemet ei suudetud täielikult hävitada. Sajandeid pärast seda, kui Inglismaa kirikud olid Roomale alistunud, säilitasid Soti kirikud vabaduse, kuid 12. sajandil kinnitas paavstlus oma kanna ka seal ja saavutas ennenägematu ülemvõimu. Ometi tungisid mõned valguskiired läbi pimeduse ja kõnelesid koidust. Lollardid, kes tulid Inglismaalt Piibli ja Wyclifi õpetustega, tegid palju ära evangeeliumi tundmise säilitamiseks. Igal sajandil oli Sotimaal tunnistajaid ja märtreid. SV 183.3

Suure reformatsiooni alguses ilmusid Sotimaale Lutheri kirjutised ja seejärel Tyndale'i ingliskeelne Uus Testament. Preestrid ei pannud tähele neid hääletuid saadikuid, mis hargnesid laiali üle mägede ja orgude ning süütasid uuesti tule juba peaaegu kustunud tõetõrvikutes. Need tunnistajad rebisid maha töö, mida rooma-katoliku kirik oli vaenu ja survega rajanud neli sajandit. SV 184.1

Märtrite veri andis liikumisele uue tõuke. Paavstlikud juhid, kes ärkasid äkki mõistma ohtu, mis ähvardas nende üritust, viisid tuleriidale mõned kõige suursugusemad ja lugupeetavamad Sotimaa pojad. Tegelikult püstitasid nad niiviisi kantsli, millest märtrite sõnad kõlasid üle kogu maa ning kutsusid inimesi üles vankumatu otsustavusega Rooma ahelaid maha raputama. SV 184.2

Hamilton ja Wishart, suursugused mehed nii päritolult kui iseloomult, andsid oma elu tuleriidal koos paljude lihtsate kristlastega. Kuid Wisharti põleva tuleriida juures hakkas selginema mees, keda leegid ei suutnud vaikima sundida, mees, kes Jumala abiga pidi lööma paavstlusele Sotimaal surmakella. SV 184.3

John Knox pöördus ära kiriku traditsioonidest ja müstitsismist, et toituda Jumala Sõna tõdedest. Wisharti jutlused olid kinnitanud tema otsust katkestada ühendus Roomaga ja ühineda tagakiusatud reformaatoritega. Nüüd õhutasid kaaslased Knoxi jutlustajaametit vastu võtma, kuid tohutu vastutus heidutas teda ja alles pärast paljusid üksilduse ja iseen-daga peetud võitluse päevi ta nõustus. Võtnud kord juba selle ameti vastu, püüdles Knox vankumatu otsusekindluse ja kohkumatu julgusega edasi niikaua, kuni elas. See sirgjooneline reformaator ei kartnud inimesi. Tema ümber leegitsevad tuleriidad õhutasid teda veelgi suuremale agarusele. Hirmuvalitseja giljotiin rippus ähvardavalt Knoxi pea kohal, kuid tema seisis vankumatult ja andis tugevaid lööke ebajumalakummardamise pihta nii paremale kui vasakule. SV 184.4

Kui Knox viidi Sotimaa kuninganna ette, kelle pilgu all oli vaibunud paljude protestantlike juhtide innukus, tunnistas julge mees vankumatult tõde. Teda ei saanud võita meelitustega ega hirmutada ähvardustega. Kuninganna süüdistas teda ketserluses ja väitis, et Knox oli õpetanud rahvast riigi poolt keelatud usus. Selliselt toimides aga, tähendas kuninganna, oli ta üle astunud Jumala käsust, mis kohustas aiamaid vürstidele kuuletuma. Knox vastas kindlalt: “Kuna õige usk pole saanud alguse ja autoriteedi ilmalikelt vürstidelt, vaid igaveselt Jumalalt endalt, ei ole alamad kohustatud oma tõekspidamisi kujundama vürstide maitse kohaselt, sest vürstid on sageli Jumala õige usu suhtes täiesti võhikud.. Öelge palun, Teie armulikkus, milline usk oleks maailmas siis, kui kogu Aabrahami sugu oleks olnud vaarao usku, kelle ala-mad nad pikka aega olid? Või kui apostlite päevil oleksid kõik inimesed olnud Rooma imperaatorite usku? Teie armulikkus võib seega näha, et Jumal ei kohusta alamaid uskuma sama, mis vürstid, ehkki nad on kohustatud neid austama.” SV 184.5

“Teie tõlgendate Pühakirja ühel, nemad (rooma-katoliku õpetajad) aga teisel viisil: keda ma peaksin uskuma ja kes peaks olema kohtunik?” küsis seepeale kuninganna Mary. *Te peate uskuma Jumalat, kes oma Sõna kaudu selgesti kõneleb,” vastas reformaator, “Jah, uskuda tuleb ainult seda, mida Jumala Sõna õpetab. Jumala Sõna on selge ja kui mõni koht peakski ebaselgeks jääma, siis selgitab Püha Vaim, kes ei ole iial iseenesega vastuolus, seda teistes kohtades ära nii, et kellelgi ei tarvitse kahelda, välja arvatud need, kes tahtlikult on kangekaelsed. (David Laing, “The Collected Works of John Knox”, kd. 2, lk. 181, 284.) SV 185.1

Selliseid tõdesid kõneles kartmatu reformaator oma elu hädaohtu pannes kuninglikule kõrgusele. Samasuguse kartmatu julgusega, palve ja hingevõitlusega jätkas Knox oma tööd seni, kuni Šotimaa vabanes paavstlusest. SV 185.2

Kui protestantism Inglismaal rahvuslikuks usuks kuulutati, vähenesid tagakiusamised küll, kuid ei lõppenud täiesti. Kuigi paljudest rooma-katoliku kiriku õpetustest loobuti, säilisid siiski mitmed selle vormid. Paavsti ülemvõim heideti kõrvale, kuid selle asemel tõsteti kirikupeaks monarh. Jumalateenistus läks ikka veel paljus lahku evangeeliumi puhtusest ja lihtsusest. Religioosse vabaduse suurt põhimõtet ei mõistetud endiselt. Ehkki protestantlikud valitsejad kasutasid ketserluse suhtes harva selliseid kohutavaid julmusi nagu oli tarvitanud Rooma, ei tunnistanud nad ikkagi iga inimese vabadust kummardada Jumalat vastavalt südametunnistuse häälele. Kõigilt nõuti kiriku poolt ettekirjutatud õpetuste ja jumalateenistuse vormide heakskiitmist. Teisitimõtlejaid saatis aastasadade jooksul suurem või väiksem vaen. SV 185.3

17. sajandil kõrvaldati kohtadelt tuhanded pastorid. Inimestel keelati range karistuse ja pagenduse ähvardusel käia vaimulikel koosolekutel, mida polnud organiseerinud kirik. Need ustavad hinged, kes ei saanud nõustuda ametlike jumalateenistustega, olid sunnitud kogunema pimedates tagahoovides, varjatud katusekambrites ja mõnel aastaajal isegi südaöises metsas. Metsasalude kaitsvasse rüppe, sellesse templisse, mille Jumal ise oli rajanud, kogunesid laialipillutatud ja tagakiusatud jumalalapsed selleks, et oma hing palves ja kiituses välja puistata. Äärmisele ettevaatlikkusele vaatamata tuli paljudel oma usu pärast kannatada. Vanglad olid tulvil; perekonnad purustatud ja paljud pagendatud võõrastesse maadesse. Ometi oli Jumal oma rahvaga ja tagakiusamine ei suutnud nende tunnistust päriselt vaikima sundida. Paljud pagesid üle ookeani Ameerikasse, kus nad panid aluse sellele kodanikuja usuvabadusele, mis on olnud Ühendriikide kantsiks ja uhkuseks. SV 185.4

Nii nagu apostlite päevil, nii aitas tagakiusamine ka nüüd kaasa evangeeliumi edule. Räpases vangikongis kesk kurjategijaid ja pahelisi inimesi viibis John Bunyan mõtetes siiski taevases õhkkonnas ning just seal kirjutas ta oma imepärase allegoorilise poeemi palveränduri teekonnast siit hävingumaalt taevalinna. Üle kahesaja aasta on need Bedfordi vanglas sündinud mõtted kütkestanud inimsüdameid. Bunyani teosed “Pilgarims Progress” /e. k. “Ristiinimese teekond taeva linna poole”/ ja “Grace Abounding to the Chief of Sinners” /”Ülevoolav arm suurimale patusele”/ on juhtinud paljude jalad elu teerajale. SV 186.1

Baxter, Flavel, Alleine ja teised talendikad, haritud ning sügava kristliku kogemusega mehed astusid vapralt välja “pühadele kord antud” usu eest. Töö, mille teostasid need pagendatud ja selle maailma valitsejate poolt lindpriiks kuulutatud mehed, ei hävi iialgi. Flavel'i “Fountain of Life” /”Eluallikas”/ ja “Method of Grace” /”Armu korraldus”/ on õpetanud paljusid, kuidas usaldada end Kristuse hooleks. Baxter! “Reformed Pastor” /”Reformeeritud hingekarjane”/ on osutunud õnnistuseks paljudele, kes soovivad Jumala tööd alustada ning tema teos “Saints Everlasting Rest” /”Pühade igavene hingamine”/ on juhtinud lugematuid selle “hingamise” juurde, mida Jumala rahvas ootab. SV 186.2

Sada aastat hiljem, kui Euroopat oli haaranud suur usuline pimedus, kerkisid esile Whitefield ja vennad Wesleyd. Ametliku kiriku ülemvõimu all oli Inglismaa rahvas vaimulikult alla käinud ja jõudnud olukorrani, mis erines väga vähe paganlusest. Kuna vaimulikkonna lemmikuurimisaineks oli loodususund, jättis see oma pitseri suuremale osale teo- loogiast. Ülakihid irvitasid vagaduse üle ja olid uhked, et nad on kõrgemal sellest, mida nad nimetasid fanatismiks. Alamkihid olid enamasti harimatud ja pahelised, kuna kirikul ei olnud enam julgust ega usku toetada alla käinud tõekuulutust. SV 186.3

Lutheri poolt nii selgesti esile toodud õpetus õigeksmõistmisest usu läbi oli peaaegu et silmist kadunud ning asendunud rooma-katoliku kiriku põhimõtetega loota õndsakssaamiseks oma headele tegudele. Whitefield ja vennad Wesleyd, kes olid riigikiriku liikmed, püüdsid siiralt otsida Jumala heakskiitu. Neid oli õpetatud taotlema seda voorusliku elu ja usukommete täitmise kaudu. SV 187.1

Kord kui Charles Wesley nii rängalt haige oli, et surm näis liginevat, küsiti temalt, millele ta rajab oma igavese elu lootuse. “Ma olen püüdnud oma parimate võimete kohaselt teenida Jumalat,” vastas haige. Taibanud, et sõber, kes talle selle küsimuse esitas, ei jäänud tema vastusega täiesti rahule, mõtiskles Wesley endamisi: “Mis? Kas mu püüdlused ei ole siis küllaldaseks tagatiseks? Tahad sa öelda, et mu püüdlused ei maksa midagi? Mul ei ole midagi muud millele loota!” (John Whitehead, “Life of the Rev. Charles Wesley”, lk. 102.) Nii tihe oli kirikule laskunud pimedus, et see varjas lunastuse, röövis Kristuselt Tema au ja pööras inimmeeled ära nende ainukeselt pääsemislootuselt — ristilöödud Lunastajalt. SV 187.2

Wesley ja tema kaaslased hakkasid tasapisi mõistma, et tõeline usk on südameusk ja et Jumala käsk ulatub niihästi inimese mõteteni kui sõnade ja tegudeni. Veendunud nii südamepuhtuse kui välise käitumise korrektsuse vajalikkuses, hakkasid nad püüdlema uue elu poole. Hoolsate ja rohkete palvete varal püüdsid nad maha suruda loomuliku südame kurje kalduvusi. Nad elasid ennastsalgavat, heategevat ja alandust täis elu ning järgisid väga rangelt ja täpselt igat võimalust, mis nende arvates võis kaasa aidata palavalt igatsetud pühaduse saavutamisele, mis kindlustaks neile Jumala poolehoiu. Nende jõupingutused vabastada end patust ja sellest tingitud süüst osutusid ikka asjatuiks. See oli sama heitlus, mida oli läbi elanud Luther oma kongis Erfurt'is. Sama küsimus oli piinanud temagi hinge: “Kuidas saab inimene õigeks Jumala ees!” (Iiobi 9, 2.) SV 187.3

Protestantismi altaritel peaaegu kustunud jumaliku tõe tuli tuli süüdata uuesti Böömimaa kristlaste poolt käest kätte antud vanast tõrvikust. Pärast reformatsiooni tallati pro- testantism Böömimaa rooma-katoliku tegelaste poolt jalge alla. Kõik, kes keeldusid tõde salgamast, olid sunnitud põgenema. Mõned neist leidsid pelgupaiga Saksamaal ning säilitasid seal algse usu. Selliste kristlaste järglaste kaudu levis valgus ka Wesleydele ja nende kaaslastele. SV 187.4

Pärast jutlustajaks ordineerimist saadeti John ja Charles Wesley misjonitööle Ameerikasse. Sama laeva pardal oli ka grupp Böömi vendi. Merereisi ajal tabas laeva raevukas torm ja John Wesley, kes seisis silmitsi surmaga, tundis, et tal puudus rahu Jumalaga. Sakslased seevastu ilmutasid hämmastavat rahulikkust ja usaldust. SV 188.1

“Juba enne seda,” ütles ta, “jälgisin ma nende käitumist. Nende alandlikkus ilmnes eriti siis, kui nad tegid teiste reisijate heaks asju. mida ükski inglane enda peale poleks võtnud. Abivalmiduse eest ei soovinud ega saanud nad mingit kasu. Nad ütlesid, et see tuleb kasuks nende uhkele südamele ja et nende armastav Õnnistegija oli teinud nende jaoks palju rohkem. Päevast päeva näitasid nad üles vagadust, mida mitte mingisugune solvang ei suutnud rikkuda. Kui neid tõugati, löödi või maha joosti, tõusid nad jälle üles ja läksid kaugemale, kuid ei kaevelnud. Nüüd tuli olukord, mis pidi näitama, kui vabad nad olid kartusest. Just siis, kui sakslased laulsid laulu, millega nad alustasid oma jumalateenistust, lõi suur laine üle laeva, lõhkus peapurje tükkideks ja mattis teki nii, et tundus nagu oleks suur sügavus meid juba neelanud, inglased hakkasid kohutavalt halama, kuid sakslased laulsid rahulikult edasi. Ma küsisin pärast ühelt lauljalt: “Kas te ei kartnud?” Ta vastas: “Tänu Jumalale, ei!” Ma küsisin: “Kas ka teie naised ja lapsed ei kartnud?” Ta vastas mahedalt: “Ei, meie naised ja lapsed ei kartnud! Meie naised ja lapsed ei karda surra!” (Whitehead, “Life of the Rev. John Wesley”, lk. 10.) SV 188.2

Savannasse jõudes jäi Wesley lühikeseks ajaks Böömi vendade juurde ja nende kristlik käitumine avaldas talle sügavat mõju. Ühe nende vaimuliku teenistuse kohta, mis erines oluliselt inglise kiriku elutust vormilikkusest, kirjutas ta järgmist: “Kogu see lihtsus ja pühalikkus panid mind peaaegu unustama, et elan 17 sajandit hiljem, sest ma tundsin, nagu oleksin ma viibinud niisuguse koguduse juures, kus polnud vormilikkust ega seisusi ning kus telgitegija Paulus ja kalamees Peetrus koosolekut juhatasid. Milline Vaim ja vägi!” (Samas, lk. 11, 12.) SV 188.3

Pärast Inglismaale tagasipöördumist sai Wesley ühe Böö- mi jutlustaja juhendusel piibellikust usust selgema arusaamise. Ta mõistis, et pääsemiseks peab ta lahti ütlema lootusest oma tegudele ja kogu oma usalduse rajama “Jumala Tallele, kes võtab ära maailma patud”. Ühel Böömi vendade koosolekul Londonis loeti ette Lutheri kirjutis, milles ta kirjeldas muudatust, mida Jumala Vaim uskliku südames teostab. Kui Wesley seda kuulis, tärkas usk temagi hinges. “Ma tundsin, kuidas süda läks imeliselt soojaks”, räägib ta. “Ma tundsin, et pean lootma Kristusele ja ainult Temale selleks, et pääseda. Ja mulle anti kinnitus, et Ta on ära võtnud minu patud, just minu omad ja päästnud mind patu ja surma käsust.” (Samas, lk. 52.) SV 188.4

Läbi pikkade ja väsitavate aastate, mis olid olnud täis troostituid püüdlusi, karmi enesesalgamist, etteheidet ja alandust, jäi Wesley kindlaks oma otsusele otsida Jumalat. Nüüd oli ta Jumala leidnud ja teadis, et arm, mida ta oli püüdnud saavutada palvete, paastumiste, heategude ja enesesalgamise kaudu, oli and, mida saab “ilma raha ja hinna-ta”. SV 189.1

Veendunud kord usus Kristusesse, põles ta soovist levitada aulist evangeeliumi Jumala vabast armust kõikjale. “Ma vaatan kogu maailmale kui oma maakonnale,” ütles ta, “ükskõik millises selle osas ma ka ei viibiks, leian ma, et minu õige ja püha kohus on teha teatavaks pääsemise rõõmsaid sõnumeid kõikidele, kes tahavad kuulda”. (Samas, lk. 47.) SV 189.2

Ta jätkas ranget ja ennastsalgavat elu, kuid mõistis nüüd seda mitte enam kui usu alust, vaid kui selle tulemust; mitte kui pühaduse juurt, vaid kui selle vilja. Kristlase lootuse aluseks on Jumala arm Kristuse kaudu. See arm ilmneb Kristusele sõnakuulelikus elus. Wesley andus nende suurte tõdede kuulutamisele, mida ta ise oli vastu võtnud. Tema põhiteemaks sai õigeksmõistmine usu läbi Kristuse lunastavasse veresse ja Püha Vaimu südantuuendav vägi. mis toob esile kristliku elu viljad. SV 189.3

Whitefieldi ja vendi Wesleysid valmistas niisiis elutööks ette pikk ja terav oma lootusetu olukorra tunnetamine. Nad said võimelisteks taluma raskusi Kristuse heade sõjameestena, kuna nii ülikoolis kui ka ametisse astumisel pidid nad taluma põlgust, mõnitamist ja tagakiusamise lõõmavat tuleproovi. Jumalakartmatud kaasüliõpilased nimetasid neid ja mõningaid teisi, kes nendega liitusid, põlastavalt metodistideks. See nimi tähistab kaasajal üht lugupeetumat ja suuremat kogudust nii Inglismaal kui Ameerikas. SV 189.4

Inglise kiriku liikmetena hindasid metodistid sügavalt selle kiriku tavasid, kuid Issand oli oma Sõna kaudu seadnud nende ette täiuslikuma tee. Püha Vaim õhutas neid jutlustama Kristusest ja Temast kui ristilöödust. Kõigekõrgema vägi saatis nende tööd. Tuhanded tulid patutunnetusele ja pöördusid tõeliselt ümber. Neid lambaid oli tarvis kaitsta kiskjate huntide eest. Wesley ei kavatsenud moodustada uut kogudust; ta lihtsalt organiseeris tõe sügavusi igatsevad inimesed gruppideks, mida hakati nimetama metodistide gruppideks. SV 190.1

See vastuseis, mida need grupid ametliku kiriku poolt tunda said, oli varjatud ja pingeline. Ent Jumal oli oma tarkuses juhtinud sündmuste kulgu nii, et reformatsioon algas kirikus endas. Kui uuendus oleks tulnud väljastpoolt, poleks ta tunginud sinna, kus seda kõige enam vajati. Kuna Inglise äratusjutlustajad olid ise kirikutegelased ja töötasid kiriku piires nii, kuidas vähegi võimalust oli, leidis tõde sissepääsu sinna, kus muidu oleksid uksed jäänud suletuks. Mõned vaimulikkonnast ärkasid hingelisest tardumusest ja muutusid oma piirkondades innukateks jutlustajateks ning kogudused, mis olid kivistunud vormilikkusesse, ärkasid uuele elule. SV 190.2

Nagu kõikidel aegadel kiriku ajaloos, nii teostasid ka Wesley ajal erinevate vaimsete võimetega mehed töö, mis oli nende osa. Nad ei olnud ühel meelel iga õpetuse punkti suhtes, kuid Jumala Vaim töötas neis ja ühendas nad kõikehaarava eesmärgi nimel — võita hingi Kristusele. Õpetuslikud eriarusaamad. Whitefieldi ja vendade Wesleyde vahel ähvardasid teatud perioodil tekitada omavahelist võõristust, kuid nad olid õppinud Kristuse koolis tasadust; nii lepitas neid vastastikune kannatlikkus ja ligimesearmastus. Nad teadsid, et polnud aega vaidlemiseks, kuna kõikjal lokkas eksitus ja ülekohus ning patused tormasid vastu hukatusele. SV 190.3

Jumala teenrid sammusid mööda okkalist rada. Mõjuvõimsad ja õpetatud mehed kasutasid nende vastu oma võimu. Mõne aja pärast ilmnes paljude vaimulike otsustav vaenulikkus ning kirikute uksed sulgusid puhta usu kuulutajate ees. Tänu sellele, et vaimulikkond mõistis nad kantslitest hukka, pääsesid pimeduse, teadmatuse ja õeluse väed liikvele. Mitmel korral pääses Wesley eluga ainult tänu Jumala armu imele. Tema vastu üleskihutatud vihastest rahvamassidest ümbritsetuna ei paistnud sageli enam ühtegi väljapääsuteed. Ometi lahkus Kristuse teener puutumatuna ohtlikust kohast, kui ingel tuli inimese kujul tema kõrvale ja rahvahulk ta- ganes. SV 190.4

Ühe vihase jõugu käest pääsemise juhtumist rääkis Wes~ ley järgmist: “Paljud püüdsid mind maha paisata, kui me tulime libedat teed mööda mäest alla linna. Oli selge, et siis, kui ma oleksin kord juba mass lamanud, poleks mul õnnestunud enam üles tõusta. Kuid ma ei komistanud ega libisenud kordagi seni, kuni olin täielikult nende käest pääsenud. Kuigi paljud püüdsid haarata mul kraest või rõivastest ja niiviisi mind maha rebida, ei suutnud nad seda teha. Ainult üks sai kinni mu vesti taskuklapist, kuid see rebenes kohe küljest, seevastu teine klapp, mille all taskus oli rahatäht, rebenes vaid pooleldi... Tugev mees minu taga püüdis mitu korda mulle suure tammepuust kepiga äiata. Oleks ta sellega mulle kasvõi kuklasse kopsanud, poleks teist lööki enam tarvis olnud. Kõik löögid kaldusid aga kõrvale; kuidas, ma ei tea, sest ma ei saanud liikuda ei paremale ega vasakule.., Keegi teine trügis läbi rahvahulga ligemale ja tõstis käe löögiks, kuid laskis selle kohe langeda ja lausus mu pead silitades: “Millised pehmed juuksed tal on!”... Esimesed inimesed, kelle süda pehmenes, olid linna kõige kangemad mehed, käratseva rahvamassi juhid, üks neist oli olnud rahvalõbustustel elukutseline karudega võitleja ... Millisel hämmastaval viisil valmistab Jumal meid Tema tahet täitma! Kaks aastat tagasi riivas üks telliskivitükk mu õlga. Aasta hiljem tabas kivi mind otse silmade vahele. Möödunud kuul sain ühe löögi ja täna õhtul kaks; esimese linna saabumisel ja teise lahkumisel. Need ei põhjustanud mulle mingit valu, ehkki üks mees lõi mulle kogu jõust vastu rindu ja teine vastu suud niisuguse jõuga, et veri purskama hakkas. Ma ei tundnud kummagi löögi puhul rohkem vaiu kui puudutamisel õlekõrrega.” (John Wesley, “Works” kd. 3. lk. 297, 198.) SV 191.1

Esimesed metodistid kannatasid pilget ja tagakiusamist kiriku liikmete ja laimust õhutatud avalike jumalapõlgajate poolt. Neid kutsuti kohtute ette ja sedagi vormitäiteks, sest tolleaegsetes kohtukodades oli õigusemõistmine harukordne. Sageli tarvitasid tagakiusajad nende kallal vägivalda. Ärritunud inimeste salgad käisid majast majja, hävitasid sisustust ja vara, võtsid kaasa seda, mida heaks arvasid ja sõimasid mehi, naisi ja lapsi. Vahel pandi lausa avalikult välja teadaanded, milles kutsuti neid, kes soovisid osa võtta metodistide majade lõhkumisest ja röövimisest, kogunema teatud ajal ja teatud kohas. Nii rikuti kõigi silme all inimlikke ja jumalikke seadusi, ilma, et keegi oleks huligaane takistanud. Organiseeritult kiusati taga neid, kelle ainsaks süüks oli see, et nad püüdsid juhtida patuste jalgu hukatuse teelt õigele teele. SV 191.2

Viidates süüdistustele nii enda kui oma kaaslaste suhtes, ütles John Wesley: “Mitmed väidavad, et meiesuguste meeste õpetused on valed, ekslikud ja fanaatilised, et need on uued ja ennekuulmatud; et need on kveekerlus, fanatism ja paavstlus. Kõik need oletused kummutab põhjani tõsiasi, et me oleme näidanud, et iga osa meie õpetusest sisaldab meie oma kiriku poolt tunnustatud Pühakirja selgeid õpetusi. Järelikult ei saa kuulutus olla vale ega ekslik, kui te tunnistate, et Pühakiri on õige. Teised väidavad, et “nende õpetus on liiga range, nad teevad taevatee liiga kitsaks”. See ongi tegelikult põhjus, mis on varjatult aluseks tuhandetele erinevatele ettekäänetele. Kuid kas me teeme taevatee kitsamaks kui seda tegid meie Issand ja apostlid? Kas meie õpetus on rangem kui Piibli õpetus? Võtkem vaid mõningad Pühakirja testid: “Sina armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest.” “Inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud.” “Sellepärast kas teie sööte, joote või mis teie iial teete, seda kõike tehke Jumala auks.” SV 192.1

Kui meie õpetused on rangemad kui need, siis väärivad nad laitust, kuid te tunnete oma südames, et see pole nii. Kes võiks olla karvavõrdki vähem range, ilma et ta Jumala Sõna rikuks? Kas võiks ühtki Jumala saladuste majapidajat lugeda ustavaks siis, kui ta muudab püha hoiuse ühtki osa? Ei! Ta ei või vähendada, ta ei või midagi pehmendada; ta peab kõikidele inimestele selgitama: “Ma ei või muuta Pühakirja teie maitse ja tahtmise kohaselt. Teie peate painduma selle alla või siis igavesti hukkuma.” Sama tagamaa on väidetel nagu oleksid “nad armutud”. On nad siis armutud? Mis suhtes? Kas nad ei sööda näljaseid ja ei kata alastiolijaid? Ei! Asi ei ole selles, öeldakse, selle vastu pole keegi midagi ütelnud; nad on armutud oma kohtumõistmises! Nad kuulutavad, et keegi ei saa päästetud kui vaid need, kes käivad Jumala Sõna valguses.” (Samas, kd. 3, lk. 152, 153.) SV 192.2

Vaimulik langus, mis avaldus Inglismaal vahetult enne Wesley aega, oli suurel määral antinominalistliku (käsuseadust tarbetuks pidava) õpetuse tulemus. Paljud väitsid, et Kristus kaotas moraaliseaduse ja seetõttu ei ole kristlased kohustatud sellest kinni pidama ning et usklik olevat vabastatud “heategude orjusest”. Teised tunnistasid küll käsuseaduse kehtivust, kuid selgitasid, et jutlustajatel ei tarvitse inimesi üles kutsuda neid korraldusi täitma, kuna neid, keda Jumal on päästeks ära valinud, “juhib jumaliku armu vastupandamatu mõju elama vagalt ja vooruslikult; neil aga, kes on mõistetud igavesele hukatusele, et olegi jõudu jumalikule seadusele kuuletuda.” SV 192.3

Teised, kes arvasid, et “äravalitud ei saa armust ära langeda ega jumalikku poolehoidu kaotada”, tulid veel kohutavamale järeldusele, nimelt õpetasid nad, et pahad teod, mida sellised “äravalitud tegid, polnudki tõeliselt patt ja neid ei tule lugeda Jumala käsuõpetuse rikkumiseks ning järelikult ei ole vaja oma patte üles tunnistada ega neist ära pöörduda.” (Mc Clintock and Strang, “Cyclopedia”, art. “Antinomians”.) Sellega seoses selgitasid nad, et ükskõik milline kõige nurjatum patt, mida kogu maailm peab Jumala käsu rängaks rikkumiseks, ei ole Jumala silmis patt siis, kui selle sooritab keegi äravalitutest, “sest äravalitute oluline ja iseloomulik tunnus on see, et nad ei saa teha midagi,, mis on Jumalale ebameeldiv või käsus keelatud.” SV 193.1

See koletuslik õpetus on oma olemuselt sama õpetus, mida tänapäeva populaarsed haritlased ja teoloogid esitavad — pole olemas muutmatut Jumala käsuseadust kui õiguse mõõdupuud; kõlbluse mõõdupuu seatakse üles ühiskonna enda poolt ja on pidevalt muutuv. Kõik need ideed osutavad ühisele vaimsele allikale, temale, kes juba patuta taevaelanike keskel püüdis maha murda Jumala seaduse õiglasi tõkkeid. SV 193.2

Õpetus, nagu oleks Jumal lõplikult määranud kindlaks iga inimese olemuse, on viinud paljusid Jumala seaduse põlgamiseni. Wesley astus kindlalt välja antinominalistlike õpetajate eksituse vastu ja näitas, et õpetus, mis juhib antinominalismile, on vastuolus Pühakirjaga. “Sest Jumala õndsakstegev arm on ilmunud kõigile inimestele.” “Sest see on hea ja armas Jumala, meie Õnnistegija meelest, kes tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid. Sest Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimeste vahel, inimene Jeesus Kristus, kes andis iseenese lunastushinnaks kõikide eest.” (Tiit. 2, 11; 1. Tim. 2, 3-6). Jumala Vaim on vabalt kättesaadav iga inimese jaoks, et võimaldada igal inimesel haarata kinni pääsemise vahendeist. Niisiis valgustab Kristus, “Tõeline valgus, igat inimest, kes maailma tuleb” (ingl. k. Joh. 1. 9 . Inimesed ei pääse ainult sel juhul, kui nad eluanni ise tahtlikult tagasi lükkavad. SV 193.3

Vastuseks väitele, et Kristuse surmaga muudeti koos tseremoniaalseadusega ära ka kümme käsku, ütles Wesley: “Kümnes käsus sisalduvat moraaliseadust, mida kinnitasid prohvetid, ei kõrvaldanud Jeesus. Ta ei tulnud selleks, et muuta ühtegi osa sellest. See on seadus, mida iial ei muudeta, mis “seisab kindlalt kui ustav tunnistaja taevas... See on olnud olemas maailma algusest ja on kirjutatud mitte kivilaudadele, vaid inimlaste südamesse, kui nad tulid välja Looja kätest. Ja kuigi need tähed, mida Jumal kord oma sõrmega kirjutas, on nüüd patu läbi suurel määral moonutatud, ei saa neid täielikult ikkagi hävitada, sest meil on südametunnistuses olemas arusaamine heast ja kurjast. Selle seaduse iga osa jääb kogu inimsoole kehtivaks kõikide aegade jooksul. See ei sõltu ajast, kohast ega ühestki teisest muutuvast olukorrast, kuna see rajaneb Jumala ja inimese olemusel ning nendevahelisel muutmatul suhtel. SV 194.1

“Ma ei tulnud kaotama, vaid täitma”. Tema mõte siin kohal on kahtlemata kooskõlas kõige muu öelduga: “Ma olen tulnud kinnitama Jumala Sõna täiuslikkust hoolimata sellest, mida arvavad inimesed; ma olen tulnud, et esitada täiuslikult ja selgelt seda, mis senini oli tume ja mõistetamatu; ma olen tulnud selgitama tõde ja näitama selle iga osa mõtet; ma olen tulnud näitama iga selles-sisalduva käsu pikkust ja laiust, kogu ulatust, kõrgust ja sügavust ja kujuteldamatut puhtust kõigis tema harudes.” (Wesley jutlus 25). SV 194.2

Wesley selgitas käsu ja evangeeliumi täielikku kooskõla: “Sellepärast valitseb käsu ja evangeeliumi vahel kõige lähedasem seos, mida üldse võib kujutleda. Ühelt poolt valmistab käsk lakkamatult teed evangeeliumile ja juhib meie tähelepanu sellele; teiselt poolt juhib evangeelium meid lakkamatult käsu täpsemale täitmisele. Näiteks kohustab käsk meid armastama Jumalat, armastama oma ligimest, olema vagad, alandlikud ja pühad. Me tunneme, et me ei ole selleks võimelised. Tõepoolest, see on inimesele võimatu. Kuid me näeme Jumala tõotust anda meile seda armastust ja teha meid alandlikeks, vagadeks ja pühadeks; me haarame kinni evangeeliumist, selle rõõmsatest sõnumitest. See sünnib vastavalt meie usule ja “käsu õigus täitub meie sees” usu läbi, mis on Kristuses Jeesuses ... SV 194.3

“Kristuse evangeeliumi vaenlastest on kõige esimesel kohal need,” ütles Wesley, “kes käsku avalikult arvustavad ning sellest halba kõnelevad, kes õpetavad inimesi murdma Jumala seaduste pidamise kohustust, räägivad vabastamisest kas ühest või kõikidest käskudest, olgu väiksemal või suuremal määral .,. Kõige üllatavam kõigest, mis selle suure eksitusega kaasneb, on see, et need, kes eksitusega kaasa lähevad, usuvad siiralt, et nad austavad Kristust sellega, kui nad heidavad ära Tema käsu; et nad ülistavad Tema lepitustööd sellega, kui nad hävitavad Tema õpetuse! Jah, nad austavad Teda just nii nagu Juudas, kui ta ütles: “Tere, õpetajai” ja suudles Teda. Ja Issand võib igaühele neist õigusega öelda: “Kas sa suuandmisega reedad Inimese Poja?” Rääkida Tema verest ning võtta Talt samal ajal peast Tema kroon, see tähendab hüljata mingisugune osa Tema käsuõpetusest Tema evangeeliumi edendamise ettekäändel, ei tähenda midagi muud, kui Teda suudlusega ära anda. Tõepoolest, mitte keegi, kes usku kuulutab viisil, mis juhib inimesi kas otseselt või kaudselt kõrvale sõnakuulmisest, kes kuulutab Kristusest nii, et ta sellega tühistab või nõrgestab mingil viisil vähimatki Jumala käsku, ei saa öelda, et juudasuudluses süüdistamine on tema suhtes ülekohtune.” (samas). SV 194.4

Neile, kes rõhutasid, et “evangeeliumi kuulutamine tähendab kogu käsuõpetuse lõppu,” vastas Wesley: “Seda eitame me täielikult. Selline väide on vastuolus juba käsu kõige esimese eesmärgiga, nimelt inimeste veenmisega nende patususes, nende äratamisega, kes magavad veel hukatuse äärel.” Apostel Paulus selgitab, et “käsu läbi tuleb patutundmine”. Kuni inimene end patusena ei tunne, ei saa ta tunda ka tõelist vajadust lunastava vere järele”. . . . “Neile, kes on terved”, nagu meie Issand ise märkis, “ei ole arsti tarvis, vaid haigetele.” Mõttetu on pakkuda arsti neile, kes on terved või vähe-malt arvavad end olevat. Te peate neid esmalt veenma selles, et nad on haiged, muidu ei täna nad teid iialgi abi eest. Sama mõttetu on pakkuda Kristust neile, kelle süda pole iial murdunud.” (Samas, jutlus 35). SV 195.1

Sarnaselt oma Meistrile püüdis Wesley Jumala armust kõneldes “tõsta käsku kõrgele ja teha seda auväärseks”. Ustavalt teostas ta Jumalast antud töö ja tulemused, mida tal lubati näha, olid aulised. Oma pika, enam kui 80 aastat kestnud elu lõpul, millest üle poole sajandi möödus rändjutlustajana, ulatus tema pooldajate arv enam kui poole miljonini. Kuid rahva tegelikku arvu, keda tema töö patu hävitusest ja langusest puhtama elu juurde juhtis ja nende hulka, kes tema õpetuse läbi sügavama ja rikkama vaimuliku kogemuse said, ei saa teada enne, kui kogu lunastatute perekond koguneb Jumala trooni ette. Wesley elu toob iga kristlase silme ette hindamatu väärtusega õppetunnid. Ilmnegu selle Kristuse teenri usk ja alandlikkus, väsimatu hool, eneseohverdus ja pühendumine tänapäeva kogudustes! SV 195.2