Te Saate Väe

Sõnas rõõmustades, 17. aprill

Kui leidus su sõnu, siis ma neelasin neid ja su sõna oli mulle lustiks ja südamerõõmuks, sest mulle on pandud sinu nimi, Issand, vägede Jumal. Jeremija 15:16 TSV 117.1

PIIBLI USU ellurakendamisel on pidev vajadus kannatlikkuse, leebuse, enesesalgamise ja eneseohverduse järele. Aga kui Jumala Sõna tehakse elus püsivaks põhimõtteks, ilmutab kõik, mida peame tegema - iga sõna, iga tühine tegu - seda, et oleme Jeesuse Kristuse alamad ja et isegi meie mõtted on Talle allutatud. Kui Jumala Sõna võetakse südamesse vastu, kõrvaldab see hingest eneseusalduse ja liigse enesekindluse. Meie elust saab hea mõjujõud, sest Püha Vaim täidab meie mõtted Jumala asjadega. Me rakendame ellu Kristuse usku, sest meie tahe on Jumala tahtega täiuslikus kooskõlas. TSV 117.2

Mõned, kes väidavad, et neil on õige usk, hülgavad kahjuks Jumala antud Teejuhi, mis näitab teed taevasse. Nad võivad Piiblit lugeda, kuid pelgalt Jumala Sõna lugemine, nagu loetakse inimsulest tulnud kirjutist, annab ainult pealiskaudsed teadmised. Tõest rääkimine ei pühitse kuuljaid. Nad võivad väita, et töötavad Jumala heaks, kuigi kui Kristus oleks nende keskel, kuuldaks Tema häält ütlemas: „Te eksite, kuna ei tunne pühi kirju ega Jumala väge.’ (Matteuse 22:29) Ei ole võimalik, et niisugused inimesed teaksid, mida tähendab tõeline usk. TSV 117.3

„Sõnad, mis ma teile olen rääkinud,’ ütles Kristus, „on vaim ja elu.’ (Johannese 6:63) Jeremia tunnistab Jumala Sõnast, öeldes: „Kui leidus su sõnu, siis ma neelasin neid ja su sõna oli mulle lustiks ja südamerõõmuks.’ Jumala Sõnas on jumalik tervendus, mida niinimetatud targad ja mõistlikud ei saa kogeda, kuid mis on ilmutatud lapselikele. „Kui su sõnad avanevad, annavad nad valgust, tehes arukaks kohtlasi.’ (Psalmid 119:130) Kui seda Sõna peetakse südames kalliks, saab sellest mõistuse varakamber, kust võtame välja uut ja vana. Me ei tunne enam heameelt maiste, tavaliste asjade üle mõtlemisest, vaid ütleme: „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.’ (salm 105) - The Review and Herald, 4. mai 1897. TSV 117.4