Te Saate Väe

Pikk meel, 6. märts

Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega. Kiri koloslastele 3:12 TSV 74.1

MEIE PÄÄSTEPLAANI Juht ei pidanud oma mainet millekski, vaid võttis endale orja kuju, et inimlikkus saaks jumalikkusega ühendatud. Inimene peab Kristust esindama. Tal peab olema pikk meel oma kaasinimeste suhtes, ta peab olema kannatlik, andestav ja täis Kristuse-sarnast armastust. See, kes on tõeliselt pöördunud, ilmutab lugupidamist kaaskristlaste suhtes; ta teeb nii, nagu Kristus on käskinud. Jeesus ütles: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.’ (Johannese 13:34,35) Kui hing on tulvil Kristuse armastust, siis väljendub see armastus nii, et maailm seda mõistab. ... TSV 74.2

Mitte kõik, kes nimetavad Kristuse nime, ei ole Kristusega üks. Need, kel ei ole Vaimu ega Kristuse meeldivust, ei ole Tema omade hulgas, ükskõik missugune võib olla nende usutunnistus. Te tunnete nad ära nende viljast. Kombed ja teguviis, mis on maailma moodi, ei teosta Jumala seaduse põhimõtteid ning seepärast ei paista neist Tema Vaim ega ilmne Tema iseloom. Sarnasus Kristusega ilmneb ainult neis, kes on jumaliku kujuga ühte sulanud. Ainult need, keda on Püha Vaimu töö kaudu vormitud, on Jumala Sõna täitjad ning väljendavad Jumala mõtteviisi ja tahet. TSV 74.3

Maailmas on nii tõeline kui ka valekristlus. Inimese tegelik vaimsus ilmneb selles, kuidas ta kaasinimesi kohtleb. Võime esitada küsimuse: „Kas ta esitab vaimus ja tegudes Kristuse iseloomu või ilmutab lihtsalt iseloomu loomupäraseid isekaid jooni, mis on omased selle maailma inimestele?’ Usutunnistus ei tähenda Jumala ees midagi. Küsigu igaüks endalt: „Kes ma olen?', enne kui on igavesti hilja eksimusi parandada. Meist endist sõltub, kas me kujundame niisuguse iseloomu, mis määrab meid Jumala taevase kuningliku perekonna liikmeks. - The Review and Herald, 9. aprill 1895. TSV 74.4