Te Saate Väe

Jumala antud usk, 5. juuli

Ühele usku sessamas Vaimus, teisele aga tervendamise armuande ikka samas Vaimus. 1. Kiri korintlastele 12:9 TSV 199.1

KA USK on Jumala and. Usk on inimese mõistuse nõusolek Jumala sõnadega, mis seob südame Jumala teenimisega. Ja kellele kuulub inimese mõistus kui mitte Jumalale? Kelle oma on süda, kui mitte Jumala? Usu omamine tähendab anda Jumalale mõistus ja energia, mille oleme Temalt saanud, seega need, kel on usk, ei ole ise mingit au väärt. Need, kes usuvad nii tugevasti taevasesse Isasse, et nad suudavad usaldada Teda piiritu usaldusega, need, kes suudavad usu kaudu vaadata hauast kaugemale igavest reaalsust, peavad tunnistama oma Looja ees: „Kõik tuleb sinult ja sinu käest oleme sulle andnud!” (1. Aja 29:14) TSV 199.2

Ühelgi inimesel ei ole õigust nimetada iseennast enda omaks. Ja kellelgi ei ole midagi head, mida ta saaks enda omaks nimetada. Kõik inimesed ja kõik asjad on Issanda omand. Kõik, mille inimene taeva küllusest vastu võtab, kuulub ikkagi Issandale. Kõik teadmised, mis tal on ja mis mingil kombel aitavad tal olla arukas tööline Jumala heaks, on pärit Issandalt ning ta peab need andma edasi kaasinimestele, et ka neist võiksid saada väärtuslikud töölised. See, kellele Jumal on usaldanud ebatavalised anded, peab Issanda varakambrisse saadu tagasi andma sellega, et jagab heldelt teistega oma õnnistuste kasu. Nii saab Jumal austatud ja ülistatud. . TSV 199.3

Taevast antud võimeid ei tohi panna isekaid eesmärke teenima. Iga võime ja and on talent, mis peab kaasa aitama Jumala austamisele sellega, et seda kasutatakse Tema teenimises. Tema talendid tuleb anda rahavahetajate kätte, et Ta võiks enda oma kasuga tagasi saada. Talendid, mis muudavad inimese teenimiseks sobilikuks, ei ole talle usaldatud ainult selleks, et ta ise võiks olla vastuvõetav tööline, vaid et tal oleks ka suutlikkus õpetada teisi, kes mõnes aspektis on puudulikud. - The Review and Herald, 1. detsember 1904. TSV 199.4