Suur Lootus (Condensed)

Mässajatele kuulutatakse kohtuotsus

Kokku kutsutud maa ja taeva elanike juuresolekul toimub Jumala Poja kroonimine. Ja nüüd, rüütatud ülima majesteetlikkuse ja väega, kuulutab kuningate Kuningas kohtuotsuse vastuhakkajatele, kes astusid üle Tema Seadusest ja rõhusid Tema rahvast. „Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi.” (Ilm 20:11, 12) SL 110.2

Kui Jeesuse pilk peatub õelatel, on nad teadlikud igast patust, mida nad kunagi on teinud. Nad näevad, kus kaldusid nende jalad pühaduse teelt kõrvale. Hukutavad kiusatused, mida nad soodustasid patu hellitamisega, Jumala käskjalgade põlgamine, tagasi lükatud hoiatused, halastuse lained, mille kangekaelne ja mittekahetsev süda ära tõukas — kõik see ilmub nagu tulekirjas kirjutatult. SL 110.3

Trooni kohale ilmub rist. Nagu panoraamvaatena tulevad nähtavale vaatepildid Aadama langemisest ja sellele järgnenud sammud lunastusplaanis. Päästja tagasihoidlik sündimine, Tema lihtne elu, ristimine Jordani jões, paastumine ja kiusatused kõrbes, Tema teenimistöö, mis ilmutas inimestele taeva õnnistusi, päevad täis halastustegusid, palveööd mägedes, kadeduse ja kurjuse salasepitsused tasuks Tema headuse eest, salapärane agoonia Ketsemanis maailma pattude raskuse all, Tema reetmine mõrvarliku rahvahulga poolt, selle õuduseöö sündmused — jüngrite poolt hüljatud mittevastupanev vang ülempreestri lossis, Pilaatuse kohtusaalis, argpüksliku Heroodese ees, pilgatud, solvatud, piinatud ja surma mõistetud — kõike kujutatakse elavalt. SL 110.4

Ja nüüd ilmutatakse lainetavale rahvahulgale viimased stseenid: kannatlik Kannataja astumas Kolgata rada, taeva Vürst ristil rippumas, preestrid ja rabid Tema surmaagooniat pilkamas, üleloomulik pimedus, mis tähistas hetke, mil maailma Lunastaja lahkus elust. Kohutav vaatemäng ilmub just niisugusena nagu see oli. Saatan ja tema alamad ei suuda vaatepildist ära pöörduda. Iga näitleja meenutab osa, mida tema täitis. Heroodes, kes mõrvas süütud Petlemma lapsed, alatu Heroodias, kelle hingel lasub Ristija Johannese elu, nõrk, omakasu taga ajav Pilaatus, pilkavad sõdurid, hullunud rahvahulk, kes karjus: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!” — kõik püüavad Tema palge jumalik u majesteetlikkuse eest asjatult varju leida. Samal ajal heidavad lunastatud oma kroonid Päästja jalge ette ja hüüavad: „Ta suri minu eest!” SL 111.1

Seal on Nero, julm ja paheline koletis, vaatamas nende juubeldamist, kelle ahastusest leidis ta saatanlikku rahuldust. Tema ema tunnistamas oma tööd, kuidas tema mõju ja eeskujuga julgustatud kired on kandnud vilja kuritegevuses, mis pani maailma värisema. SL 111.2

Seal on paavstlikud preestrid ja prelaadid, kes väitsid end olevat Kristuse saadikud, kuid ometi kasutasid hukkamist, vangikongi ja tuleriita Tema rahva kontrolli all hoidmiseks. Seal on uhked paavstid, kes tõstsid end Jumalast kõrgemaks ja söandasid muuta Kõigekõrgema Seadust. Neil teesklevatel isadel on, millest Jumalale aru anda. Kuigi on liiga hilja, sunnitakse neid mõistma, et Kõiketeadev valvab kiivalt oma Seadust. Nüüd saavad nad teada, et Kristus samastab oma huvid oma kannatava rahvaga. SL 112.1

Kogu õel maailm on kutsutud kohtu ette, süüdistatud taevase valitsuse reetmises. Neil pole kedagi, kes neid kohtuasjas kaitseks, neil pole vabandust ning neile kuulutatakse igavese surma otsus. SL 112.2

Õelad näevad, millest nad oma vastuhakuga on ilma jäänud. „Kõik see,” kisendavad kadunud hinged, „oleks võinud minu oma olla. Oh sõgedat kiindumust! Ma vahetasin rahu, õnne ja au viletsuse, autuse ja meeleheite vastu.” Kõik mõistavad, et nende taevast väljajätmine on õiglane. Nad on oma eluga kuulutanud: „Me ei taha, et see mees [Jeesus] meie üle valitseks.” SL 112.3