Suur Lootus (Condensed)

11. peatükk—Armastuse võit

Tuhande aasta ¹⁷ lõppedes tuleb Kristus maa peale tagasi koos lunastatute ja inglitest saatjaskonnaga. Ta käsib õelatel surnutel üles ärgata, et kohtuotsus vastu võtta. Nad tulevad välja, loendamatu hulk nagu liiv mere ääres, kandes haiguse ja surma märke. Missugune kontrast esimeses ülestõusmises ülestõusnutega! SL 107.1

Kõik silmad on pööratud Jumala Poja auhiilgusele. Õelate hulk hüüab ühel häälel: „Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!” (Mt 23:39) Neid sõnu ei ajenda armastus. Tõe jõud sunnib need sõnad soovimatult üle huulte. Samamoodi nagu õelad hauda läksid, tulevad nad välja sama mässumeelsuse ja vaenulikkusega Kristuse vastu. Nad ei saa uut prooviaega, millega möödunud elu parandada. SL 107.2

Prohvet ütleb: „Sel päeval seisavad ta jalad Õlimäel, ... ja Õlimägi lõhkeb keskelt pooleks.” (Sk 14:4) Kui Uus Jeruusalemm tuleb taevast alla, siis toetub see ettevalmistatud kohale ning Kristus siseneb koos oma rahva ja inglitega pühasse linna. SL 107.3

Kui kurjuse vürsti pettusetöö lõpetati, oli ta õnnetu ja rõhutud, aga kui õelad surnud üles äratatakse ja ta näeb tohutut rahvahulka enda poolehoidjaid, siis ta lootused ärkavad ellu. Ta otsustab suures võitluses kindlalt mitte alla anda. Ta rivistab kadunud enda lipu alla. Kristust tagasi lükates olid nad aktsepteerinud mässu juhi valitsust ja olid valmis täitma tema korraldusi. Ent oma varasemale salakavalusele ustavaks jäädes ei tunnista ta end Saatanaks. Ta väidab, et on maailma õigusjärgne omanik, kelle käest on pärisosa ebaseaduslikult ära võetud. Ta kujutab ennast lunastajana, kinnitades oma pettuse ohvritele, et tema vägi tõi nad hauast välja. Saatan teeb nõrgad tugevaks ja innustab oma energiaga kõiki Jumala linna oma valdusse võtma. Ta osutab loendamatutele miljonitele, kes on surnust üles tõusnud ja väidab, et nende juhina on ta võimeline trooni ja kuningriigi tagasi saama. SL 108.1

Tohutus rahvahulgas on pikaealiste sugupõlv, kes elas enne veeuputust, pikakasvuline ja hiigelintellektiga; inimesed, kelle imelised teod panid maailma nende vaimusuurust kummardama, kuid kelle Jumal pidi nende julmuse ja kurjade leiutiste tõttu oma loomingu hulgast kustutama. Seal on kuningad ja kindralid, kes ei kaotanud iial ühtki lahingut. Need kogemused ei muutu surmas. Kui nad hauast üles tulevad, ajendab neid samasugune soov vallutada, nagu neid valitses siis, kui nad langesid. SL 108.2