Suur Lootus (Condensed)

Kaks Aadamat kohtuvad

Kui lunastatuid Jumala linnas tervitatakse, kostab juubeldav hüüd. Kaks Aadamat kohtuvad. Jumala Poeg võtab vastu meie soo esiisa, kelle Ta lõi, kes patustas ja kelle patu pärast on Päästja kehal ristilöömise märgid. Kui Aadam näeb naelte jälgi, heidab ta end alanduses Kristuse jalge ette. Päästja tõstab ta üles ja palub tal taas vaadata Eedeni kodu, millest ta nii kaua on eemal olnud. SL 102.3

Aadama elu oli täis kurbust. Iga närbuv leht, iga ohvriks toodud loom, iga plekk inimese puhtusel meenutas talle tema pattu. Kohutav oli südametunnistuse piin, kui talle tehti patu põhjustamise pärast etteheiteid. Ustavalt kahetses ta oma pattu ja suri ülestõusmise lootuses. Nüüd on Aadama õigused lepituse kaudu ennistatud. SL 103.1

Rõõmust joovastatult vaatab ta puid, mis talle kord rahuldust pakkusid ja mille vilja ta oma süütuse päevil kogus. Ta näeb oma käega haritud viinapuid, samu lilli, mille eest talle meeldis kord hoolitseda. See on tõepoolest taastatud Eeden! SL 103.2

Päästja juhib ta elupuu juurde ja palub tal süüa. Ta vaatab oma lunastatud perekonna hulka. Siis heidab ta oma krooni Jeesuse jalge ette ja embab Lunastajat. Ta puudutab harfi ja taevavõlvidelt kajab vastu võidukas laul: „Tall, kes on tapetud, on väärt.” (Ilm 5:12) Aadama perekond heidab oma kroonid Päästja jalge ette, kui nad jumaldades kummardavad. Inglid nutsid Aadama langemisel ja rõõmustasid, kui Jeesus avas haua kõigi nende jaoks, kes Tema nimesse usuvad. Nüüd vaatavad nad lõpetatud lunastustööd ja ühendavad oma hääled kiituses. SL 103.3

„Otsekui tulega segatud klaasmere” äärde on kogunenud rahvahulk, kes on „võitnud metsalise ning ta kuju ja ta nime arvu”. Sada nelikümmend neli tuhat oli lunastatuid inimeste hulgast ja nad laulavad „uut laulu”, Moosese ja Talle laulu. (Ilm 15:2, 3) Seda laulu ei saa õppida keegi peale nende saja neljakümne nelja tuhande, sest see on niisuguse kogemuse laul, mida kellelgi teisel pole olnud. „Need on need, kes järgivad Talle, kuhu ta iganes läheb.” Need, keda on elavate seast muudetud, on „esmaanniks Jumalale ja Tallele”. (Ilm 14:4, 5) Nad tulid läbi niisuguse kitsikuseaja, mida ei ole inimkonna algusest peale olnud; nad talusid Jaakobi kitsikuseaja ahastust, nad seisid ilma vahemeheta Jumala kohtuotsuste viimase väljavalamise ajal. Nad „on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres”. „Nende suust ei ole leitud valet, nad on laitmatud.” SL 103.4

„Neile ei tule iial enam nälga ega iial enam janu, ka ei lange nende peale päikest ega mingit lõõska, sest Tall, kes on trooni keskel, hoiab neid kui karjane ja juhatab nad eluvee allikaile; ning Jumal pühib ära iga pisara nende silmist.” (Ilm 7:14; 14:5; 7:16, 17) SL 104.1