Suur Lootus (Condensed)

Taevast välja saadetud

Saatan ja tema kaaskond veeretasid süü oma mässus Kristuse kaela, väites, et kui neid ei oleks noomitud, ei oleks nad iial vastu hakanud. Peamässaja ja tema poolehoidjad, kes olid kangekaelsed ja trotsilikud ning väitsid Jumalat teotavalt, et nad on rõhuva jõu süütud ohvrid, saadeti taevast välja. (Vt Ilm 12:7—9) SL 11.1

Saatana vaimsus sisendab maa peal sõnakuulmatuse lastesse ikka veel vastuhakku. Sarnaselt temale lubavad inimesed Jumala Seadusest üleastumise kaudu vabadust. Patu noomimine kutsub ikka veel esile viha. Saatan paneb inimesed end õigustama ja oma patusteiste kaastunnet otsima. Eksimuste parandamise asemel kihutavad nad üles nördimust noomija suhtes, nagu oleks tema probleemide põhjustaja. SL 11.2

Saatan ahvatleb inimest patustama samamoodi Jumala iseloomu moonutades, nagu ta oli teinud seda taevas, nii et Jumalat hakatakse pidama karmiks ja vägivaldseks. Saatan väitis, et Jumala ebaõiglased piirangud tõid kaasa inimese langemise, nagu need olid tedagi mässama pannud. SL 11.3

Saatanat taevast välja heites kuulutas Jumal oma õiglust ja au. Aga kui inimene patustas, andis Jumal armastuse tõendina oma Poja langenud inimkonna eest surema. Lunastuses ilmnes Jumala iseloom. Risti võimas argument näitab, et Jumala valitsust ei saa mingil kombel patus süüdistada. Päästja maapealse teenimise ajal paljastati suur petis. Hulljulge jumalateotus nõudmises, et Kristus annaks talle austust, alati valvel õelus, mis jälitas Kristust ühest paigast teise ja innustas preestrite ja teiste inimeste südant Tema armastust hülgama ja karjuma: „Löö ta risti! Löö ta risti!”, tekitas universumis hämmastust ja meelepaha. Kurjuse vürst rakendas kogu väge ja kavalust Jeesuse hävitamiseks. Saatan kasutas inimesi oma tööriistadena, et täita Päästja elu kannatuste ja murega. Kolgatal murdis välja tagasihoitud kadeduse ja õeluse, viha ja kättemaksu tuli Jumala Poja vastu. SL 11.4

Nüüd ei olnud Saatana süül vabandust. Ta oli ilmutanud oma tõelist iseloomu. Saatana valesüüdistused Jumala iseloomu vastu paistsid õiges valguses. Ta oli süüdistanud Jumalat, et Jumal oli loodolevustelt kuulekust nõudes taotlenud enda ülendamist ning väitnud, et samal ajal kui Looja nõudis kõigilt teistelt enesesalgamist, ei järginud Ta ise enesesalgamist ega toonud ohvreid. Nüüd oli näha, et universumi Valitseja oli teinud suurima ohvri, mida armastus suutis, sest „see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega”. (2Kr 5:19) Patu hävitamiseks alandas Kristus ennast ja sai sõnakuulelikuks surmani. SL 12.1