Suur Lootus (Condensed)

4. peatükk—Igavene elu

Saatan, kes oli taevas mässu õhutanud, soovis maa elanikud kaasata sõtta Jumala vastu. Aadam ja Eeva olid Jumala Seadusele kuuletudes olnud täiuslikult õnnelikud. See oli pidev tunnistus Saatana väite vastu, et Jumala Seadus on rõhuv. Saatan oli otsustanud panna nad langema, nii et ta võiks omandada maa ja rajada siia enda riigi vastandina Kõigekõrgemale. SL 35.1

Aadamat ja Eevat oli selle ohtliku vaenlase eest hoiatatud, kuid ta töötas pimeduse katte all, varjates oma kavatsusi. Kasutades meediumina madu, kes oli siis võluva välimusega loom, pöördus ta Eeva poole: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Eeva julges temaga kõnelema hakata ja langes tema kavaluste ohvriks. „Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!” Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.”” (1Ms 3:1—5) SL 35.2

Eeva alistus ja tema mõju kaudu juhiti Aadam patustama. Nad kiitsid heaks mao sõnad, nad ei usaldanud oma Loojat ja kujutlesid, et Ta piirab nende vabadust. SL 36.1

Aga mida leidis Aadam sõnade „päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema” tähendusest? Kas ta juhiti kõrgemasse eksistentsi? Aadam leidis, et Jumala kohtuotsus ei tähendanud seda. „Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama.” (1Ms 3:19) Saatana sõnad „Teie silmad lähevad lahti” osutusid õigeks üksnes selles mõttes, et nende silmad avanesid mõistma oma meeletust. Nad tundsid kurjust ja maitsesid üleastumise kibedat vilja. SL 36.2

Elupuul oli vägi elu pikendada. Aadam oleks nautinud jätkuvalt vaba juurdepääsu sellele puule ja elanud igavesti, aga kui ta patustas, eraldati ta elupuust ja ta muutus surelikuks. Üleastumine oli kaotanud surematuse. Langenud inimkonna jaoks ei oleks olnud lootust, kui Jumal oma Poja ohvri kaudu ei oleks toonud surematust nende käeulatusse. Kuigi „nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud”, on Kristus „kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse”. Surematuse saab ainult Kristuse kaudu. „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu.” (Rm 5:12; 2Tm 1:10; Jh 3:36) SL 36.3