Lunastuslugu

17. PEATÜKK — IISRAELI RÄNNUTEE

2. Moosese 15:23-18:27

IISRAELI LAPSED rändasid kõrbes ja kolm päeva ei suutnud nad leida head joogivett. Neil oli janu “ja rahvas nurises Moosesega, öeldes: “Mida me joome?” Aga tema hüüdis Issanda poole ja Issand näitas temale ühte puud; siis ta heitis selle vette ja vesi muutus magusaks. Seal andis Issand rahvale seaduse ja õiguse, ja seal ta katsus teda läbi. Ja ta ütles: “Kui sa tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält ja teed, mis õige on tema silmis, paned tähele tema käske ja täidad kõiki tema korraldusi, siis ma ei pane su peale ainsatki neist tõbedest, mis ma panin egiptlaste peale, sest mina olen Issand, su ravija.“” Ltu 107.1

Iisraeli lastel tundus olevat kuri ja uskmatu süda. Nad ei tahtnud kõrbes raskusi taluda. Kui neile sattus ette probleem, pidasid nad lahendust võimatuks. Nende usaldus Jumalasse kadus ja nad ei näinud enda ees midagi peale surma. “Ja kogu Iisraeli laste kogudus nurises kõrbes Moosese ja Aaroni vastu, ja Iisraeli lapsed ütlesid neile: “Oleksime ometi võinud surra Issanda käe läbi Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada.“” Ltu 107.2

Tegelikult ei olnud nad nälga kannatanud. Neil oli käesolevaks ajaks toit olemas, kuid nad kartsid tuleviku pärast. Nad ei suutnud mõista, kuidas Iisraeli rahvahulk pidi pikal rännakul läbi kõrbe ära elama lihtsa toiduga, mis neil oli, ning oma uskmatuses kujutasid nad ette, kuidas nende lapsed jäävad nälga. Issand tahtis, et neil tuleks toidunappus kätte ja nad seisaksid silmitsi raskustega, nii et nende süda pöörduks Tema poole, kes oli neid seni aidanud, ja et nad võiksid Temasse uskuda. Ta oli valmis olema nende abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Kui nad puuduses hüüavad Tema poole, ilmutab Ta neile oma armastuse ja pideva hoolitsuse märke. Ltu 107.3

Kuid tundus, et nad ei taha usaldada Issandat rohkem, kui suutsid ainult silmaga Tema väe pidevaid tõendeid näha. Kui neil oleks olnud tõeline usk ja kindel usaldus Jumalasse, oleks ebamugavused ja takistused või isegi tegelikud kannatused olnud rõõmsalt kantud pärast seda, kui Issand oli neid nii imelisel kombel orjusest vabastanud. Veelgi enam, Issand tõotas, et kui nad kuuletuvad Tema käskudele, siis ei tule neile ühtegi haigust, sest Ta ütles: “Mina olen Issand, su ravija.” Ltu 108.1

Pärast seda Jumala kindlat tõotust oli neist kahetsusväärne arvata, et nemad ja nende lapsed võivad nälga surra. Nad olid Egiptuses palju kannatanud üle jõu käiva töö pärast. Seal oli surmatud nende lapsi. Vastusena nende ahastavatele palvetele oli Jumal nad armuliselt vabastanud. Ta oli tõotanud olla nende Jumal, võtta neid oma rahvaks ning juhtida neid avarale ja heale maale. Ltu 108.2

Kuid nemad olid valmis minestama iga kannatuse peale, mida nad pidid taluma teel sellele maale. Nad olid palju kannatanud egiptlasi teenides, kuid ei talunud kannatusi Jumalat teenides. Kui neid proovile pandi, olid nad valmis süngete kahtluste ees alla andma ja langema julgusetusse. Nad nurisesid Jumala pühendunud sulase Moosese vastu ja süüdistasid teda kõigis oma katsumustes. Nad väljendasid õelat soovi, et nad oleksid võinud jääda Egiptusesse, kus nad oleksid saanud istuda lihapottide juures ja süüa küllastumiseni leiba. Ltu 108.3