Lunastuslugu

59. PEATÜKK — ARMUAJA LÕPP

MULLE NÄIDATI aega, mil kolmanda ingli kuulutus hakkab lõppema. Jumala rahval oli Tema vägi, nad olid oma töö lõpetanud ja eesseisvaks katsumusetunniks valmistunud. Nad olid saanud hilise vihma ehk kosutuse Issanda ligiolust ning elav tunnistus oli taas virgunud. Viimane suur hoiatus kõlas kõikjal ja see häiris ja vihastas maa elanikke, kes ei võtnud kuulutust vastu. Ltu 337.1

Ma nägin ingleid taevas edasi-tagasi kiirustamas. Ma nägin inglit, kel oli vööl tindipott, pöördumas maa pealt tagasi ja teatamas Jeesusele, et tema töö on tehtud, pühad olid ära loetud ja pitseeritud. Siis nägin ma Jeesust, kes oli seni teeninud kümmet käsku sisaldava laeka ees, viirukipanni maha viskamas. Ta tõstis käed üles ja ütles valju häälega: “See on lõpetatud.” Ja kogu inglihulk võttis kroonid peast, kui Jeesus tegi pühaliku avalduse: “Kes teeb ülekohut, tehku veel enam ülekohut, ning kes on rüve, saagu veelgi rüvedamaks! Õige tehku veel enam õigust ning püha pühitsegu ennast veel enam!” (Ilmutuse 22:11) Ltu 337.2

Iga juhtum oli otsustatud kas eluks või surmaks. Sel ajal kui Jeesus oli pühamus teenimas, oli toimunud kohus õigete surnute üle ja siis õigete elavate üle. Kristus oli vastu võtnud oma kuningriigi, oli teinud lepituse oma rahva eest ja kustutanud nende patud. Kuningriigi alamad olid valmis. Talle pulm oli lõplikult teostatud. Ja kuningriik ning võim kuningriikide üle kogu taeva all anti Jeesusele ja Tema lunastuse pärijatele ning Jeesus hakkas valitsema kuningate Kuningana ja isandate Isandana. Ltu 337.3

Kui Jeesus liikus kõige pühamast paigast välja, kuulsin ma Tema rüü küljes rippuvate kellukeste tilinat, ja kui Ta lahkus, kattis maa elanikke pimedusepilv. Siis polnud enam vahendajat süüdioleva inimese ja Jumala vahel, kelle vastu oli eksitud. Sel ajal kui Jeesus seisis Jumala ja süüdlase inimese vahel, olid inimesed vaoshoitud, aga kui Ta astus inimese ja Isa vahelt ära, eemaldati piirang ning Saatan sai täieliku kontrolli nende üle, kes ei olnud lõpuks meelt parandanud. Ltu 337.4

Sel aja kui Jeesus teenis pühamus, ei olnud võimalik nuhtlusi välja valada, aga kui Tema töö ja eestkostmine lõppesid, ei takistanud miski Jumala viha ning see puhkes raevukalt nende süüdiolevate patuste kaitseta pea peale, kes olid lunastust halvustanud ja noomitust vihanud. Sel kohutaval ajal, pärast Jeesuse vahemehetöö lõppu, elasid õiged püha Jumala palge ees ilma eestkostjata. Kõik juhtumid olid otsustatud, kõik kalliskivid loetud. Jeesus viibis hetke taevase pühamu välimises osas ning patud, mis olid üles tunnistatud sel ajal, kui Ta oli kõige pühamas paigas, asetati Saatanale, patu algatajale, kes peab nende eest karistust kandma. [Märkus: See Saatana kannatamine ei ole mingis mõttes asenduslepitus. Nagu on kirjas ühes varasemas peatükis: “Kristuse kui inimese asendaja ja käemehe peale pandi inimeste ülekohus.” (vt orig lk 225) Aga pärast seda, kui need, kes on Kristuse ohvri vastu võtnud, on lunastatud, siis on see kindlasti just Saatan, patu algataja, kes peab lõplikku karistust kandma. Nagu E. White ühes teises kohas kirjutab: “Kui lepitustöö taevases pühamus on lõpetatud, pannakse Jumala rahva patud Jumala, taeva inglite ja lunastatute juuresolekul Saatanale. Ta kuulutatakse süüdlaseks kõiges kurjas, mida ta on mõjutanud inimesi tegema.” — “Suur võitlus”, orig lk 658; eesti k. 2010: 470 — Koostajad] Ltu 338.1