Lunastuslugu

49. PEATÜKK — EDU LÄBI EBAÕNNESTUMISE

REFORMATSIOON EI lõppenud Lutheriga, nagu paljud arvavad. See peab jätkuma kuni selle maailma ajaloo lõpuni. Lutheril oli suur töö anda teistele edasi seda valgust, mida Jumal oli lubanud talle paista, kuid ometi ei saanud ta kogu valgust, mis pidi maailmale antama. Tollest ajast alates on pidevalt paistnud Pühakirjale uus valgus ning lakkamatult avanevad uued tõed. Ltu 294.1

Luther ja tema kaastöölised tegid Jumala heaks õilsat tööd, kuid kuna nad pärinesid roomakatoliku kirikust ning uskusid ja kaitsesid ise selle kiriku õpetusi, ei saanud oodata, et nad märkavad kõiki vigu. Nende töö oli purustada roomakatoliku kiriku ahelad ja anda maailmale Piibel, ent oli olulisi tõdesid, mida nad ei avastanud, ja ohtlikke vigu, millest nad lahti ei öelnud. Enamik neist pidas jätkuvalt pühapäeva ja teisi paavsti pühasid. Nad ei omistanud sellele küll jumalikku autoriteeti, kuid uskusid, et seda tuleb pidada kui üldiselt aktsepteeritud jumalateenimispäeva. Siiski oli nende hulgas mõni, kes austas neljanda käsu hingamispäeva. Kiriku reformaatorite hulgas auväärsel kohal peaksid olema ka need, kes kaitsesid tõde, mida üldiselt eirati, isegi protestantide hulgas — need, kes hoidsid alal neljanda käsu kehtivust ja piibelliku hingamispäeva kohustuslikkust. Kui reformatsioon pühkis minema kogu kristlaskonnal lasunud pime-duse, tulid päevavalgele hingamispäevapidajad paljudes maades. Ltu 294.2

Need, kes said reformatsiooni suurte õnnistuste osaliseks, ei jätkanud teed, millel oli nii üllalt sammunud Luther. Aegajalt tõusid mõned ustavad mehed, kes kuulutasid uusi tõdesid ja paljastasid kaua hellitatud eksitust, kuid suurem osa — nagu juudid Kristuse ajal või paavsti poolehoidjad Lutheri ajal — olid rahul sellega, et uskusid oma isade kombel ja elasid nagu nemad. Seepärast mandus religioon taas vormilisusse ning eksitused ja ebausk, mis oleksid minema heidetud, kui kogudus oleks jätkuvalt Jumala Sõna valguses käinud, jäid alles ja neid peeti kalliks. Nii suri reformatsiooni inspireerinud vaimsus järk-järgult välja, kuni protestantlikes kirikutes oli peaaegu sama suur vajadus reformatsiooni järele kui roomakatoliku kirikus Lutheri ajal. Valitses samasugune vaimulik tardumus, samasugune inimeste arvamuste austamine, samasugune ilmalik vaimsus, samasugune Jumala Sõna õpetuste asendamine inimeste teooriatega. Religiooni maski all soositi uhkust ja pillamist. Maailmaga liidu sõlmimise tõttu muutus kirik rikutuks. Nii madaldati tähtsaid põhimõtteid, mille nimel Luther ja tema kaastöölised olid nii palju teinud ja kannatanud. Ltu 294.3

Kui Saatan nägi, et tal ei õnnestunud tõde tagakiusamisega maha suruda, kasutas ta taas sama kompromisside plaani, mis oli toonud suure ärataganemise ja roomakatoliku kiriku moodustamise. Ta ajendas kristlasi seekord ühinema mitte paganatega, vaid nendega, kes selle maailma jumalat teenides osutusid tegelikult ebajumalakummardajateks. Ltu 295.1

Saatan ei saanud enam hoida Piiblit inimestest eemal, see oli kõigile kättesaadav. Kuid ta pani tuhandeid vastu võtma väärtõlgendusi ja ekslikke teooriaid, ilma et nad ise tõe teadasaamiseks Pühakirja uuriksid. Ta oli rikkunud Piibli õpetused ja nii juurdusid traditsioonid, mis viisid miljoneid hukatusse. Kirik pooldas ja kaitses neid traditsioone, selle asemel et võidelda kord pühadele antud usu eest. Ning täielikus teadmatuses oma seisukorrast ja hädaohust lähenesid kirik ja maailm kiiresti maa ajaloo kõige pühalikumale ja tähtsamale ajale — Inimese Poja ilmumisele. Ltu 295.2