Lunastuslugu

14/232

5. PEATÜKK — LUNASTUSPLAAN

Taevast täitis kurbus, kui mõisteti, et inimene on kadunud ja et Jumala loodud maailm täitub surelikega, kes on mõistetud viletsusse, haigustesse ja surma, ning et süüdlaste jaoks polnud pääseteed. Kogu Aadama perekond pidi surema. Ma nägin armast Jeesust ning Tema näol kaastundlikku ja kurba ilmet. Peagi nägin teda lähenemas ebatavaliselt eredale valgusele, mis ümbritses Isa. Mind saatev ingel ütles, et Ta on lähedases vestluses oma Isaga. Inglid näisid olevat väga ärevil sel ajal, kui Jeesus suhtles Isaga. Kolm kord kattis Isa auline valgus teda täielikult ning kolmandat korda tuli Ta Isa juurest välja nii, et Tema isikut oli näha. Tema näoilme oli rahulik, nõutusest ja kahtlustest vaba ning säras niisugusest headusest ja armsusest, mida ei saa sõnadega väljendada. Ltu 39.1

Ta teatas inglitele, et kadunud inimese jaoks on nüüd olemas pääsetee. Ta rääkis neile, et oli palunud Isa ja pakkunud oma elu lunahinnaks, võtmaks surmanuhtluse enda peale, nii et inimene võiks Tema kaudu andestuse saada. Tema vere teenete ja Jumala Seadusele kuuletumise läbi võisid nad saada Jumala poolehoiu ning jõuda tagasi kaunisse aeda ja süüa elupuu vilja. Ltu 39.2

Alguses ei suutnud inglid rõõmustada, sest nende Ülemjuht ei varjanud nende eest midagi, vaid avas neile lunastusplaani. Jeesus rääkis neile, et Tema seisab oma Isa viha ja süüdioleva inimese vahele, et Ta kannatab ülekohut ja põlgust ning üksnes vähesed võtavad Teda Jumala Pojana vastu. Peaaegu kõik vihkavad Teda ja hülgavad Ta. Ta jätab kõik oma taevase au ja läheb maa peale inimesena. Ta alandab end inimeseks, saab oma kogemusena tunda mitmesuguseid kiusatusi, millega inimest rünnatakse, et Ta teaks, kuidas abistada neid, keda kiusatakse. Ning viimaks, kui Tema missioon õpetajana on lõpetatud, antakse Ta inimeste kätte ning Ta kannatab peaaegu iga julmust ja piina, mida Saatan ja tema inglid suudavad kurjadele inimestele sisendada. Ta sureb kõige julmemat surma, rippudes maa ja taeva vahel nagu süüdiolev patune. Ta kannatab kohutavaid piinarikkaid tunde, mida inglid ei suuda isegi vaadata, vaid varjavad oma näo selle vaatepildi eest. Ta ei talu üksnes füüsilist piina, vaid ka vaimset agooniat, mida pole mingil kombel võimalik võrrelda füüsiliste kannatustega. Kogu maailma pattude raskus on Tema peal. Ta rääkis inglitele, et Ta sureb ja tõuseb kolmandal päeval üles ning tuleb oma Isa juurde, et paluda isemeelse, süüdioleva inimese eest. Ltu 39.3