Lunastuslugu

175/232

43. PEATÜKK — PAULUSE JA PEETRUSE MÄRTRISURM

APOSTLID PAULUS ja Peetrus olid töö tõttu palju aastaid tei-neteisest kaugel, Pauluse ülesanne oli viia evangeelium paganatele, samal ajal kui Peetrus töötas eriliselt juutide heaks. Kuid Jumala ettehoolduses pidid mõlemad viima Kristuse tunnistuse maailma suurlinnadesse ning sellele pinnasele pidi valatama nende veri kui pühade ja märtrite tohutu lõikuse seeme. Ltu 262.1

Pauluse teise vahistamise ajaks oli ka Peetrus kinni võetud ja vangi heidetud. Paulus oli teinud end võimudele eriti vastumeelseks innukuse ja edu tõttu talle Roomasse järgnenud ja evangeeliumitööle vastu tegutsenud nõid Siimona sepitsuste ja pettuste paljastamisel. Nero uskus maagiasse ja ta oli Siimona toetaja. Seepärast oli ta apostli peale väga vihane ja andis korralduse ta vahistada. Ltu 262.2

Keisri vaenulikkust Pauluse suhtes suurendas fakt, et tema esimese vangistuse ajal olid keisrikoja liikmed ja ka teised silmapaistvad isikud pöördunud kristlusesse. Seepärast muutis keiser tema teise vangistuse esimesest karmimaks, võimaldades tal ainult vähe evangeeliumi kuulutada, ning otsustas lõpetada tema elu kohe, kui selleks sobiv ettekääne leitakse. Apostli sõnad viimasel kohtuprotsessil avaldasid Nerole nii tugevat muljet, et ta lükkas asja otsustamise edasi, mõistmata teda õigeks või hukka. Kuid karistus ainult viibis. Üsna pea kuulutati välja otsus, mis määras Pauluse märtrisurma. Kuna ta oli Rooma kodanik, ei tohtinud teda piinata, ja seepärast karistati teda pea maharaiumisega. Ltu 262.3

Peetrusele kui juudile ja välismaalasele mõisteti karistuseks piitsutamine ja ristilöömine. Selle kohutava surma eel meenus apostlile tema suur patt — Jeesuse salgamine katsumusetunnil — ning tema ainus mõte oli, et ta pole väärt surema samamoodi nagu tema Õpetaja. Peetrus oli seda pattu siiralt kahetsenud ja Kristus oli talle andestanud, nagu on näha talle antud tähtsast ülesandest toita karja lambaid ja tallesid. Kuid ta ise ei suutnud endale andestada. Isegi mõte viimase kohutava stseeni piinadele ei vähendanud tema kurbuse ja kahetsuse kibedust. Viimase teenena palus ta oma hukkajatelt, et teda naelutataks ristile pea alaspidi. Tema palve rahuldati ja suur apostel Peetrus surigi sel moel. Ltu 262.4