Lunastuslugu
PEETRUSE NÄGEMUS
Kohe pärast seda vestlust Korneeliusega läks ingel Peetruse juurde, kes teekonnast väsinu ja näljasena katusel palvetas. Palvetamise ajal näidati talle nägemust, ta “nägi taeva avatud olevat ja sealt laskuvat anuma otsekui suure lina, mida nelja nurka pidi maa peale lasti. Selle sees oli igasuguseid ilmamaa neljajalgseid ja roomajaid ja taeva linde. Ltu 237.3
Ja talle kostis hääl: “Tõuse, Peetrus, tapa ja söö!” Aga Peetrus ütles: “Ei ilmaski, Issand, sest ma ei ole veel kunagi söönud seda, mis on keelatud ja rüve.” Ja hääl hüüdis talle teist korda: “Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!” See sündis kolm korda, ja kohe võeti anum üles taevasse.” Ltu 237.4
Siin võime märgata, kuidas Jumala plaan paneb tööle masinavärgi, mille käigus täitub Tema tahe nii maa peal kui ka taevas. Peetrus ei olnud veel paganaile evangeeliumi kuulutanud. Paljud neist olid huvitatult kuulanud tõdesid, mida ta õpetas, kuid apostlite mõtteviisis eksisteeris ikka veel eraldusmüür, mille Kristuse surm oli maha kiskunud, ning nad arvasid paganad evangeeliumi eesõigustest välja. Apostlid olid töötanud kreekakeelsete juutide seas ning paljud neist olid seetõttu Jeesuse usu vastu võtnud, kuid Korneeliuse pöördumine pidi olema paganate hulgas kõige tähtsam. Ltu 238.1
Nägemuse abil taevast alla lastud linast ja selle sisust pidi Peetrus lahti saama oma juurdunud eelarvamustest paganate suhtes. Ta pidi mõistma, et Kristuse kaudu saavad kõik paganrahvad juutide õnnistuste ja eesõiguste osaliseks ning nendega võrdset kasu. Mõned on toonitanud, et see nägemus pidi tähendama, et Jumal on kõrvaldanud kõigi nende loomade liha kasutamise keelu, keda Ta oli varem ebapuhtaks nimetanud, ning et seetõttu sobib sealiha toiduks. See on väga kitsarinnaline ja sootuks ekslik tõlgendus ning on selges vastuolus Pühakirja aruandega nägemusest ja selle tagajärgedest. Ltu 238.2
Nägemus igasugustest loomadest, kes olid linas ja keda Peetrusel kästi tappa ja süüa, kui talle oli kinnitatud, et seda, mida Jumal on puhastanud, ei tohi tema pidada tavaliseks või ebapuhtaks, oli lihtsalt illustratsioon, mis näitas talle paganate tõelist positsiooni — et Kristuse surma kaudu olid neist saanud Jumala Iisraeli kaaspärijad. Peetrus sai selle kaudu nii noomituse kui ka õpetuse. Seni oli tema töö piirdunud üksnes juutidega, ta oli pidanud paganaid ebapuhtaks ja arvanud neid Jumala tõotustest välja. Nüüd juhiti teda aru saama Jumala plaani ülemaailmsest ulatusest. Ltu 238.3
Juba siis, kui Peetrus veel nägemuse üle imestas, tehti see talle selgeks. “Aga kui Peetrus oli eneses kahevahel, mida tema nähtud nägemus küll peaks tähendama, vaata, siis Korneeliuse läkitatud mehed, kes olid Siimona koja üles otsinud, seisid värava taga ning pärisid, hüüdes: “Kas Siimon, hüüdnimega Peetrus, on siin külas?” Peetrus alles mõtiskles nägemuse üle, kui Vaim ütles talle: “Vaata, kolm meest otsib sind. Tõuse nüüd kohe, astu alla ja mine nendega koos ilma kõhklemata, sest mina ise olen nad läkitanud.“” Ltu 239.1
See oli Peetrust proovile panev korraldus, kuid ta ei söandanud käituda oma tunnete kohaselt ning läks seetõttu oma toast alla ja võttis Korneeliuse saadetud käskjalad vastu. Nad andsid apostlile edasi oma iseäraliku soovi ning vastavalt äsja Jumalalt saadud juhistele oli Peetrus kohe nõus nendega järgmisel päeval kaasa minema. Ta pakkus neile lahkelt selleks ööks öömaja ja hommikul asus nendega Kaisarea poole teele, kaasas kuus venda, kes pidid olema tunnistajaks kõigele, mida ta paganaid külastades ütleb või teeb, sest ta teadis, et tema käest nõutakse vastust juudi usule ja õpetustele nii otsese vastuhakkamise pärast. Ltu 239.2
Reisile kulus peaaegu kaks päeva, enne kui Korneeliusel oli rõõmus eesõigus avada oma uks evangeeliumikuulutajale, kes Jumala kinnituse kohaselt pidi õpetama talle ja tema perele, kuidas nad saavad päästetud. Sel ajal kui käskjalad olid oma ülesannet täitmas, oli sõjaväepealik kokku kogunud nii palju sugulasi, kui oli võimalik, et nad võiksid samamoodi nagu tema ise saada tõe õpetust. Kui Peetrus kohale jõudis, oli koos suur seltskond, kes ootas innukalt tema sõnu. Ltu 239.3