Lunastuslugu

137/232

33. PEATÜKK — JALUTU TERVENDAMINE

Apostlite tegude 3. ja 4. peatükk

ÜSNA VARSTI pärast Püha Vaimu tulekut ja kohe pärast innukat palvetamist nägid templisse jumalateenistusele minevad Peetrus ja Johannes neljakümneaastast õnnetut ja vaest santi, kes polnud kogenud muud kui valu ja jõuetust. See õnnetu mees oli kaua soovinud minna Jeesuse juurde ja terveks saada, aga ta oli peaaegu abitu ning ta tõugati Suure Arsti tööpõllust eemale. Viimaks suutsid tema tõsised palved mõjutada mõnda lahket inimest kandma teda templi värava juurde. Kuid sinna jõudnud, avastas ta, et Tervendaja, kellele tema lootused olid koondunud, oli mõistetud julma surma. Ltu 208.1

Tema pettumus äratas kaastunnet neis, kes teadsid, kui kaua oli ta innukalt lootnud ja oodanud, et Jeesus teeks ta terveks. Nad kandsid ta iga päev templi juurde, et möödujad annaksid liigutuse tõttu talle veidi raha tema hetkevajaduste tarbeks. Kui Peetrus ja Johannes möödusid, palus ta neilt armuandi. Jüngrid suhtusid temasse kaastundega. “Siis Peetrus vaatas koos Johannesega teda ainiti ning ütles: “Vaata meie peale!“” “Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel — tõuse ja kõnni!” Ltu 208.2

Vaese mehe nägu oli vajunud pikaks, kui Peetrus oli teatanud oma vaesusest, kuid löönud lootuses ja usus särama, kui jünger jätkas. “Ja ta haaras kinni jalutu paremast käest ning aitas ta üles. Ja otsekohe said selle jalapöiad ja pahkluud tugevaks ning ta hüppas püsti, seisis ja kõndis ning läks koos nendega pühakotta sisse, käies ja hüpeldes ning Jumalat kiites. Ja kogu rahvas nägi teda kõndimas ja Jumalat kiitmas. Nad tundsid temas ära sama mehe, kes oli istunud almuse saamiseks pühakoja Ilusa värava ees, ja nad olid imestunud ja kohkunud sellest, mis temaga oli sündinud.” Ltu 208.3

Juudid olid hämmastunud, et jüngrid suutsid samasuguseid imesid teha nagu Jeesus. Nad oletasid, et Ta on surnud, ning olid lootnud, et kõik niisugused imelised ilmingud kaovad koos Temaga. Kuid ometi oli siin see mees, kes oli nelikümmend aastat olnud abitu sant, kuid nüüd kasutas rõõmsalt oma jäsemeid, oli valust vaba ja uskus õnnelikult Jeesusesse. Ltu 209.1

Apostlid nägid rahva hämmastust ja küsisid, miks nad üllatusid nähtud imest ja suhtusid neisse aukartusega, nagu oleks see asi toimunud nende enda väe abil. Peetrus kinnitas neile, et see juhtus Naatsareti Jeesuse läbi, kelle nemad olid hüljanud ja risti löönud, kuid kelle Jumal oli kolmandal päeval surnust üles äratanud. “Kuna tema siin, keda te näete ja tunnete, on uskunud Jeesuse nimesse, siis on see nimi teinud ta tugevaks, ja usk, mis tuleb Jeesuse läbi, on talle andnud täie tervise teie kõikide silma all. Ja nüüd, vennad, ma tean, et te olete seda teinud teadmatusest just nagu teie ülemadki. Jumal on aga sel kombel täide saatnud kõigi oma prohvetite suu kaudu ennustatu, et tema Võitu peab kannatama.” Ltu 209.2

Pärast seda imetegu kogunes rahvas templisse ja Peetrus pidas neile kõne ühes templi osas, samal ajal kõneles Johannes neile teises osas. Apostlid, kes olid rääkinud selgelt juutide suurest kuriteost Eluvürsti hülgamisel ja surmasaatmisel, olid ettevaatlikud, et rahvast mitte hulluks või meeleheitele ajada. Peetrus oli valmis vähendama nende süü jõledust võimalikult palju, eeldades, et nad tegid seda teadmatusest. Ta teatas neile, et Püha Vaim kutsub neid üles patte kahetsema ja meelt parandama, sest neil ei ole muud lootust kui ainult selle Kristuse halastus, kelle nad olid risti löönud. Ainult usu kaudu Temasse võisid nende patud saada Tema vere kaudu kustutatud. Ltu 209.3