Kristuse tähendamissõnad

Juuda rahvas

Tähendamissõnale kahest pojast järgnes tähendamissõna viinamäest. Esimeses ilmutas Kristus juuda õpetajatele sõnakuulmise tähtsust, teises osutas Ta rikkalikele õnnistustele, mis olid Iisraelile osaks saanud, ning nende kaudu näitas Jumal oma õigust nende sõnakuulelikkusele. Ta pani nende ette Jumala aulise eesmärgi, mida nad sõnakuulmise kaudu oleksid võinud täita. Ta näitas neile tuleviku eest loori kergitades, kuidas kogu rahvas jäi Tema eesmärgi täitmata jätmise tõttu ilma õnnistustest ning hävitas ennast. Kt 62.8

“Oli üks inimene, majaisand,” ütles Kristus, “kes istutas viinamäe ja piiras selle aiaga ning õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ja reisis võõrsile.” Kt 63.1

Prohvet Jesaja on kirjeldanud seda viinamäge: “Ma tahan nüüd laulda oma armsamast, mu armsama laulu tema viinamäest. Mu armsamal on 285 viinamägi viljakal mäenõlvakul. Ta kaevas ja puhastas kividest ning istutas häid viinapuid; ta ehitas selle keskele torni, ta raius sinna ka surutõrre. Siis ta ootas, et see kasvataks häid kobaraid.” (Js 5:1, 2) Kt 63.2

Aednik valib sööti jäetud maast osa, ümbritseb selle aiaga, puhastab ja harib seda ning istutab häid valitud viinapuid, lootes saada rikkalikku saaki. Ta loodab, et see maatükk, mis on harimata jäätmaast paremas seisus, austab teda, näidates nähtud hoole ja vaeva tulemusi. Samamoodi oli Jumal valinud maailmast rahva, et seda õpetada ja kasvatada Kristuses. Prohvet ütleb: “Iisraeli sugu on vägede Issanda viinamägi ja Juuda mehed tema lemmikistandik.” (Js 5:7) Sellele rahvale oli Jumal andnud suured eesõigused ning õnnistanud neid rohkelt oma rikkalikust headusest. Ta ootas, et nad austaksid Teda vilja kandes. Nad pidid ilmutama Tema kuningriigi põhimõtteid. Nad pidid esitama Jumala iseloomu langenud, ülekohtuse maailma keskel. Kt 63.3

Issanda viinamäena pidid nad kandma hoopis teistsugust vilja kui paganrahvad. Need ebajumalaid kummardavad rahvad olid pühendunud patustamisele. Vaba voli oli antud vägivallale ja kuritegevusele, ahnusele, rõhumisele ja kõige kõlvatumatele tegudele. Kõlvatuse puu viljad olid ülekohus, mandumine ja viletsus. Jumala istanduse viinapuu vili pidi olema silmatorkavalt kontrastne. Kt 63.4

Juuda rahva eesõigus oli esitada Jumala iseloomu nii, nagu see oli ilmutatud Moosesele. Moosese palvele “Näita siis mulle oma auhiilgust!” andis Issand tõotuse: “Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu.” (2Ms 33:18, 19) “Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: “Issand, Issand 286 on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu.” (2Ms 34:6, 7) Niisugune oli vili, mida Jumal oma rahvalt ootas. Oma iseloomu puhtuses, elu pühaduses, halastuses ning armastavas lahkuses ja kaastundes pidid nad näitama, et “Issanda Seadus on laitmatu, see kosutab hinge”. (Ps 19:8) Kt 63.5

Jumala eesmärk oli juuda rahva kaudu jagada rikkalikke õnnistusi kõigile rahvastele. Iisraeli kaudu pidi valmistatama tee Tema valguse levimiseks kogu maailma. Maailma rahvad olid kõlvatuid tegusid tehes kaotanud Jumala tundmise. Ometi ei hävitanud Jumal oma halastuses neid maa pealt. Tema eesmärk oli anda neile võimalus tutvuda Temaga Tema koguduse kaudu. Tema kavatsus oli oma rahva kaudu ilmutatud põhimõtete abil taastada Jumala moraalne kuju inimeses. Kt 63.6

Selle eesmärgi täideviimiseks kutsus Jumal Aabrahami välja oma ebajumalaid kummardavast sugukonnast ja käskis tal asuda elama Kaananimaale. “Ma teen sind suureks rahvaks,” ütles Ta, “ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!” (1Ms 12:2) Kt 63.7

Aabrahami järeltulijad, Jaakob ja tema lapsed viidi alla Egiptusesse, et nad võiksid selle suure ja ülekohtuse rahva keskel ilmutada Jumala riigi põhimõtteid. Joosepi ausus ja imeline töö terve Egiptuse rahva elu päästmisel kujutas Kristuse elu. Mooses ja paljud teised olid Jumala tunnistajad. Kt 63.8

Iisraeli Egiptusest välja tuues ilmutas Issand taas oma väge ja halastust. Tema imeteod rahva vabastamisel orjusest ja nende kohtlemine kõrberännakul ei olnud 287 üksnes nende endi heaoluks. Need pidid olema ümberkaudsetele rahvastele näitlikuks õppetunniks. Issand ilmutas ennast Jumalana, kes on kõrgem igasugusest inimlikust autoriteedist ja suurusest. Märgid ja imeteod, mida Ta oma rahva heaks tegi, näitasid Tema väge looduse üle ja suurima rahva üle, kes kummardas loodust. Jumal läks läbi uhke Egiptusemaa nii, nagu Ta läheb läbi maa viimseil päevil. Suur MINA OLEN lunastas oma rahva tule ja tormi, maavärina ja surma abil. Ta viis nad orjusemaalt välja. Tema juhtis rahvast “suures ja kardetavas mürkmadudega ja skorpionidega kõrbes, põuases paigas”. Ta laskis neile “vett voolata ränikivikaljust”. (5Ms 8:15) Ta laskis “sadada nende peale mannat toiduks”. (Ps 78:24) “Sest,” ütles Mooses, “Issanda omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob. Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera. Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel. Issand üksi juhtis teda, ükski võõras jumal ei olnud koos temaga.” (5Ms 32:9-12) Niiviisi tõi Ta nad enda ligi, et nad võiksid elada Kõigekõrgema varju all. Kt 63.9

Kristus juhtis Iisraeli lapsi nende kõrberännakul. Ta juhtis ja õpetas neid päeval pilvesambasse ja öösel tulesambasse mähkunult. Ta kaitses neid kõrbe ohtude eest, Ta viis nad tõotatud maale ja kõigi rahvaste silme all, kes ei tunnistanud Jumalat, rajas Ta Iisraeli kui oma valitud omandi, Issanda viinamäe. Kt 63.10

Sellele rahvale olid usaldatud Jumala ettekuulutused. Nad olid ümbritsetud Tema Seaduse juhtnööridest, igavese tõe, õiguse ja puhtuse põhimõtetest. Neile põhimõtetele kuuletumine pidi olema nende kaitse, sest see 288 ei oleks lasknud neil end patuse teguviisiga hävitada. Jumal asetas maa keskele oma püha templi nagu valvetorni viinamäele. Kt 63.11

Kristus oli nende õpetaja. Samamoodi nagu Ta oli olnud nendega kõrbes, nii pidi Ta ikka olema nende õpetaja ja juhendaja. Tema auhiilgus oli kogudusetelgis ja templis armuaujärje kohal püha aupaistena. Ta ilmutas pidevalt neile oma armastuse ja pika meele küllust. Kt 63.12

Jumal soovis oma rahva Iisraeli muuta kiituseks ja auks. Neile olid antud kõik vaimulikud eelised. Jumal ei hoidnud nende eest tagasi midagi, mis oli vajalik sellise iseloomu kujundamiseks, mis muudaks neid Tema esindajaks. Kt 63.13

Jumala Seadusele kuuletumine pidi andma neile imetlusväärse eelise maailma rahvaste ees. Tema, kes võis anda tarkuse ja osavuse igasuguse oskustöö jaoks, oleks jätkuvalt olnud nende õpetaja ning oleks neid õilistanud ja ülendanud oma seadustele kuuletumise kaudu. Kui nad oleksid olnud sõnakuulelikud, siis oleks neid hoitud haiguste eest, mis vaevasid teisi rahvaid, ning õnnistatud imelise mõistusega. Jumal oleks ilmutanud nende õitsengus oma au, majesteetlikkust ja väge. Nad pidid olema preestrite ja vürstide kuningriik. Jumal andis neile kõik võimalused saada maailma olulisimaks rahvaks. Kt 63.14

Kristus oli Moosese kaudu seadnud nende ette Jumala eesmärgi kõige selgemalt ning oli selgitanud nende heaolu tingimusi. “Sest sa oled Issandale, oma Jumalale pühitsetud rahvas,” ütles Ta, “Issand, su Jumal on sind valinud olema temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on. [...] Ja tea, et Issand, su Jumal, on Jumal, ustav Jumal, kes lepingut peab ja heldust osutab tuhandenda põlveni neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad. [...] Pea seepärast neid käske, 289 määrusi ja seadlusi, mis ma täna sulle annan, et sa neid täidaksid! Ja kui te võtate kuulda neid seadusi ja peate neid ja teete nende järgi, siis peab Issand, su Jumal, sinuga lepingut ja osutab heldust, mida ta su vanemaile on vandega tõotanud. Ja tema armastab sind ja õnnistab sind ning teeb sind paljuks; ta õnnistab su ihusugu ja su maa vilja, su teravilja, su veinivirret ja su õli, su veiste poegimist ning su lammaste ja kitsede kasvatust sellel maal, mille ta vandega su vanemaile on tõotanud sulle anda. Õnnistatud oled sa rohkem kui kõik rahvad. [...] Ja Issand võtab sinult ära kõik haigused ega pane su peale ainsatki Egiptuse kurjadest taudidest, mida sa tunned.” (5Ms 7:6, 9, 11—15) Kt 64.1

Jumal tõotas anda neile parimat nisu ja lasta kaljust mett voolata, kui nad Tema käske peavad. Ta oleks andnud neil pika eluea ja oleks näidanud oma päästet. Kt 64.2

Aadam ja Eeva kaotasid Eedeni sõnakuulmatuse tõttu ning patu pärast langes needus kogu maale. Aga kui Jumala rahvas oleks järginud Tema õpetusi, siis oleks nende maa viljakus ja ilu taastatud. Jumal ise andis neile juhised maa harimise kohta ja nad pidid maa taastamiseks Temaga koostööd tegema. Niiviisi pidi kogu maa Jumala kontrolli all saama vaimuliku tõe näitlikuks õppevahendiks. Nagu maa pidi tooma esile oma rikkused Jumala loodusseadustele kuuletudes, nii pidid inimeste südamed Tema moraaliseadustele kuuletudes peegeldama Tema iseloomuomadusi. Isegi paganad pidid tundma nende üleolekut, kes teenisid ja kummardasid elavat Jumalat. Kt 64.3

“Vaata,” ütles Mooses, “ma olen teile õpetanud määrusi ja seadlusi, nagu Issand, mu Jumal, mind on käskinud, et te teeksite nõnda sellel maal, mida te lähete pärima. Pidage neid ja tehke nende järgi, sest see on teie tarkus ja 290 teie mõistus rahvaste silmis, kes ütlevad kõiki neid seadusi kuuldes: “See suur rahvas on tõesti tark ja mõistlik rahvas!” Sest kas on teist suurt rahvast, kelle jumalad on nii lähedal nagu Issand, meie Jumal, iga kord, kui me teda hüüame? Ja kas on teist suurt rahvast, kellel on nii õiglased määrused ja seadlused, nagu kogu see Seadus, mille ma täna panen teie ette?” (5Ms 4:5-8) Kt 64.4

Iisraeli lapsed pidid hõivama kogu ala, mille Jumal oli neile määranud. Rahvastelt, kes olid tõelise Jumala kummardamise ja teenimise hüljanud, tuli nende omand ära võtta. Kuid Jumala eesmärk oli tõmmata inimesi enda juurde oma iseloomu ilmutamisega Iisraeli kaudu. Evangeeliumi kutse pidi antama kogu maailmale. Ohvriteenistuse õpetuse kaudu pidi Kristus rahvaste ees ülendatama ja kõik, kes Temale vaatavad, pidid elama. Kõik, kes nagu kaananlanna Raahab ja moabiit Rutt pöördusid ebajumalakummardamisest tõelise Jumala teenimisse, pidid ühinema Tema valitud rahvaga. Kui Iisraeli rahvaarv suurenes, pidid nad oma piire avardama, kuni nende riik oleks hõlmanud maailma. Kt 64.5

Jumal soovis tuua kõik inimesed oma armulise valitsuse alla. Ta soovis, et maa oleks täidetud rõõmu ja rahuga. Ta lõi inimese õnne jaoks ning igatseb täita inimsüdamed taevase rahuga. Ta soovib, et maapealsed perekonnad sümboliseeriksid suurt taevast perekonda. Kt 64.6

Ent Iisrael ei täitnud Jumala eesmärki. Issand teatas: “Mina olen sind istutanud heaks viinapuuks täiesti puhtast seemnest; kuidas sa küll oled muutunud mulle võõraks kärbunud viinapuuks?” (Jr 2:21) “Iisrael on mõttetu viinapuu, mis kasvatab vilja iseendale.” (Ho 10:1, KJV) “Ja nüüd, Jeruusalemma elanikud ja Juuda mehed, mõistke ometi kohut minu ja mu viinamäe vahel! Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi, mida olin 291 jätnud tegemata? Miks ma ootasin, et ta kasvatab häid kobaraid, kuna ta andis kängunud kobaraid? Aga nüüd tahan ma ometi teha teile teatavaks, mida ma teen oma viinamäega: ma kisun maha ta aia, ja ta jääb laastatavaks, ma lammutan ta müüri, ja ta jääb tallatavaks. Nõnda ma hävitan ta. Teda ei kärbita ega rohita, ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid ja ma keelan pilvi temale vihma andmast. Sest [...] ta ootas õigust, aga vaata, tuli õigusetus; õiglust, aga vaata, tuli hädakisa.” (Js 5:3—7) Kt 64.7

Issand seadis Moosese kaudu oma rahva ette ustavusetuse tagajärje. Tema lepingu täitmisest keeldudes lõikavad nad end ära Jumala elust ja neile ei tule enam Tema õnnistusi. “Hoia,” ütles Mooses, “et sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, jättes pidamata tema käsud, seadlused ja määrused, mis ma täna sulle annan, et kui sa sööd ja su kõht saab täis, ja sa ehitad ilusad kojad ning elad neis, kui su veised, lambad ja kitsed sigivad, su hõbe ja kuld rohkeneb ja kõik, mis sul on, kasvab, et su süda siis ei lähe suureliseks ja sa ei unusta Issandat, oma Jumalat. [...] Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse. [...] Aga kui sa unustad Issanda, oma Jumala, ja käid teiste jumalate järel ja teenid neid ning kummardad nende ees, siis ma tunnistan täna teile, et te tõesti hukkute. Nagu rahvad, keda Issand teie eest hävitab, nõnda hävite ka teie, kui te ei võta kuulda Issanda, oma Jumala häält.” (5Ms 8:11-14, 17, 19, 20) Kt 64.8

Juuda rahvas ei pannud hoiatust tähele. Nad unustasid Jumala ja kaotasid silmist oma suure eesõiguse olla Tema esindajad. Õnnistused, mida nad olid saanud, ei toonud maailmale õnnistust. Kõik eelised kasutati enda ülistamiseks. Nad röövisid 292 Jumalalt teenistuse, mida Ta oli neilt nõudnud, ning võtsid kaasinimestelt vaimuliku juhatuse ja püha eeskuju. Sarnaselt veeuputuseelse maailma asukatega järgisid nad iga oma kurja südame kavatsust. Niiviisi muutsid nad pühad asjad farsiks, öeldes: “See on Issanda tempel, Issanda tempel, Issanda tempel”, (Jr 7:4) kuigi nad esitasid samal ajal Jumala iseloomu vääriti, häbistasid Tema nime ja rüvetasid Tema pühamut. Kt 64.9

Aednikud, kes vastutasid Issanda viinamäe eest, ei täitnud oma ülesannet ustavalt. Preestrid ja õpetajad ei olnud rahva ustavad juhendajad. Nad ei hoidnud silme ees Jumala heldust, halastust ega Tema nõuet Teda armastada ja teenida. Need aednikud otsisid austust endale. Nad soovisid kasutada viinamäe vilju. Nad püüdsid köita tähelepanu ja võita austusavaldusi endale. Kt 65.1

Nende Iisraeli juhtide süü ei olnud samasugune nagu tavalise patuse süü. Nendel meestel oli Jumala ees kõige pühalikum kohustus. Nad olid tõotanud õpetada: “Nõnda ütleb Issand” ja olla oma praktilises elus rangelt sõnakuulelikud. Selle asemel moonutasid nad pühi kirju. Nad panid inimestele raskeid koormaid, sundides peale tseremooniaid, mis ulatusid elu igasse tahku. Inimesed elasid pidevas rahulolematuses, sest nad ei suutnud täita rabide määratud nõudmisi. Kui nad nägid, et inimeste tehtud korraldusi on võimatu täita, siis muutusid nad Jumala käskude suhtes hooletuks. Kt 65.2

Issand oli õpetanud oma rahvast, et Tema on viinamäe omanik ja et kõik, mis neil on, on usaldatud neile Tema eesmärgi täitmiseks. Kuid preestrid ja õpetajad ei täitnud oma püha ameti ülesannet nii, nagu käsitseksid nad Jumala omandit. Nad röövisid süstemaatiliselt Tema vahendeid ja võimalusi, 293 mis olid usaldatud neile Jumala töö edasiviimiseks. Nende saamahimu ja ahnus pani isegi paganad neid põlastama. Nii anti paganlikule maailmale põhjus tõlgendada valesti Jumala iseloomu ja Tema riigi seadusi. Kt 65.3

Jumal oli oma rahvaga tänu isalikule südamele kannatlik. Ta püüdis neid veenda õnnistuste andmise ja äravõtmisega. Pika meelega asetas Ta nende patud nende ette ja ootas kannatlikkusega nende tunnistamist. Prohvetid ja sõnumitoojad saadeti aednikele Jumala nõudmisi rõhutama, kuid nende lahke vastuvõtmise asemel koheldi neid vaenlastena. Aednikud kiusasid neid taga ja tapsid neid. Jumal saatis veel teisi saadikuid, kuid nood said samasuguse kohtlemise osaliseks nagu esimesedki, ainult et nüüd ilmutasid aednikud veelgi tulisemat viha. Kt 65.4

Viimase abinõuna saatis Jumal oma Poja, öeldes: “Ehk nad häbenevad mu poega!” Kuid vastupanu oli teinud nad kättemaksuhimuliseks ning nad rääkisid omavahel: “Tema ongi see pärija! Läki, tapame ta ära ja tema pärandi saame meie! Siis jäetakse viinamägi meile ja me võime teha viljadega, mida soovime.” Kt 65.5

Juuda juhid ei armastanud Jumalat, seepärast lõikasid nad end Temast ära ja lükkasid tagasi kõik Tema lepituse algatused. Kristus, Jumala armastatud Poeg, tuli, et kinnitada viinamäe Omaniku nõudeid, kuid aednikud kohtlesid Teda silmatorkava põlgusega, öeldes: “Me ei taha, et see mees meie üle valitseks.” Nad kadestasid Kristuse iseloomu ilu. Tema õpetamisviis oli nende omast kaugelt üle ja nad kartsid Tema edu. Ta tõreles nendega, paljastas nende silmakirjalikkuse ja näitas nende tegevussuuna kindlaid tagajärgi. See viis nad hullumeelsuse äärele. Nad tundsid end solvatuna noomitustest, mida nad ei saanud vaigistada. Nad vihkasid õigluse 294 kõrget standardit, mida Kristus kogu aeg esitas. Nad nägid, et Tema õpetus asetas neid kohta, kus nende isekus paljastati, ning nad otsustasid Ta tappa. Nad vihkasid Tema tõearmastuse ja jumalakartuse eeskuju ning õilsat vaimsust, mis ilmnes kõiges, mida Ta tegi. Kogu Tema elu oli etteheide nende isekusele ja kui saabus viimane proovikivi, mis otsustas kas sõnakuulmise igaveseks eluks või sõnakuulmatuse igaveseks surmaks, siis lükkasid nad Iisraeli Püha tagasi. Kui neil paluti valida Kristuse ja Barabase vahel, siis karjusid nad: “Lase meile vabaks Barabas!” (Lk 23:18) Ja kui Pilaatus küsis: “Mis ma siis pean tegema Jeesusega?”, kisendasid nad metsikult: “Löödagu risti!” (Mt 27:22) “Kas ma pean teie kuninga risti lööma?” küsis Pilaatus ning preestritelt ja juhtidelt tuli vastus: “Meil ei ole kuningat, vaid on keiser.” (Jh 19:15) Kui Pilaatus pesi oma käsi, öeldes: “Ma olen süüta selle verest”, ühinesid preestrid harimatu rahvahulgaga, kuulutades ägedalt: “Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!” (Mt 27:24, 25) Kt 65.6

Nii tegid juuda juhid oma valiku. Nende otsus pandi kirja raamatusse, mida Johannes nägi troonil istuja käes ja mida keegi ei saanud avada. See otsus kogu oma õuduses ilmub nende ette päeval, mil Lõvi Juuda suguharust selle pitserid avab. Kt 65.7

Juuda rahvale meeldis mõte, et nad on taeva soosikud ja et neid tuleb alati ülistada kui Jumala kogudust. Nad kuulutasid, et on Aabrahami lapsed, ning nende heaolu alus näis neile nii kindel olevat, et nad astusid vastu kõigele, mis võis nende eelisõigust ohustada. Kuid oma ustavusetu eluga valmistasid nad ette taeva hukkamõistu ja lahutuse Jumalast. Kt 65.8

Pärast seda, kui Kristus oli tähendamissõnas viinamäest 295 kirjeldanud preestritele nende kõige õelamat tegu, esitas Ta neile küsimuse: “Kui nüüd viinamäe isand tuleb, mida ta teeb nende rentnikega?” Preestrid olid jutustust sügava huviga jälginud ja mõtlemata pikemalt enda suhtele selle teemaga, vastasid nad koos rahvaga: “Ta hukkab need kurjad kurjal kombel ja annab viinamäe teiste rentnike kätte, kes annavad talle vilja õigel ajal.” Kt 65.9

Teadmatult olid nad ise endale kohtuotsuse kuulutanud. Jeesus vaatas neile otsa ja Tema uuriva pilgu all teadsid nad, et Ta luges nende südame saladusi. Tema jumalikkus välgatas nende ees eksimatu väega. Nad nägid aednikke kujutamas neid ennast ja nad hüüatasid tahtmatult: “Taevas hoidku!” Kt 65.10

Kristus küsis pühalikult ja kahetsevalt: “Kas te pole kunagi lugenud Kirjast: “Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, seesama on saanud nurgakiviks. See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.” Seepärast ma ütlen teile: Jumala riik võetakse teie käest ära ja antakse sellele rahvale, kes ta vilja kannab. Ja kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, aga kelle peale iganes see kivi langeb, selle teeb see pihuks ja põrmuks.” Kt 65.11

Kristus oleks juuda rahva kohtuotsuse ära muutnud, kui nad oleksid Ta vastu võtnud. Kuid kadedus ja kiivus muutis neid lepitamatuks. Nad otsustasid kindlalt, et ei võta Naatsareti Jeesust Messiana vastu. Nad lükkasid tagasi maailma Valguse ja sealtpeale oli nende elu ümbritsetud pimedusega, mis oli tume nagu kesköö. Ette kuulutatud kohtuotsus tuli juuda rahva peale. Nende enda metsikud ja kontrollimatud kired hukutasid nad. Pimedas vihas hävitasid nad üksteist. Nende 296 mässumeelne ja kangekaelne uhkus tõi neile Rooma vallutajate viha. Jeruusalemm purustati, tempel oli varemeis ja selle asukoht künklik nagu põld. Juuda lapsed surid kõige hirmsamal kombel. Miljonid müüdi orjadeks paganlikesse maadesse. Kt 65.12

Juudid ei täitnud rahvana Jumala eesmärki ja viinamägi võeti neilt ära. Eesõigused, mida nad olid vääriti kasutanud, ja töö, mida nad olid halvustanud, usaldati teistele. Kt 66.1