Kristuse tähendamissõnad

272 Sõnad ja teod

Matteuse 21:23-32

Inimesel oli kaks poega ja ta astus esimese juurde, öeldes: “Poeg, mine täna tööle viinamäele!” Kuid too kostis: “Ei taha!”, ent hiljem ta kahetses ja läks. Siis astus isa teise juurde, öeldes sedasama, ent too vastas: “Küll ma lähen, isand!”, kuid ei läinud. Kumb neist tegi isa tahtmist?” Nad ütlesid: “Esimene.”” Kt 59.5

Mäejutluses ütles Kristus: “Mitte igaüks, kes mulle ütleb: “Issand, Issand!”, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.” (Mt 7:21) Siiruse mõõdupuu ei ole sõnad, vaid teod. Kristus ei ütle kellelegi: “Mida erilist te siis räägite?”, vaid “Mida erilist te siis teete?” (Mt 5:47) Tähendusrikkad on Tema sõnad: “Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete.” (Jh 13:17) Sõnadel pole mingit väärtust, kui nendega ei kaasne vastavad teod. Sellise õppetunni annab tähendamissõna kahest pojast. Kt 59.6

Selle tähendamissõna rääkis Kristus viimasel külaskäigul Jeruusalemma 273 enne oma surma. Ta oli templist välja kihutanud ostjad ja müüjad. Tema hääl oli kõnelenud nende südamele Jumala väega. Kohkunult ja vastupanu osutamata olid nad kuuletunud Tema korraldusele. Kt 59.7

Kui hirm oli taandunud, tulid preestrid ja vanemad templisse tagasi ja leidsid Kristuse haigeid ja surijaid tervistamas. Nad olid kuulnud rõõmuhääli ja kiituslaulu. Lapsed, kes olid terveks saanud, lehvitasid templis palmioksi ja laulsid kiidulaule Taaveti Pojale. Imikute hääled lalisesid kiitust võimsale Tervistajale. Ometi ei piisanud preestritele ja vanematele sellest kõigest, et üle saada oma eelarvamusest ja kadedusest. Kt 59.8

Kui Kristus järgmisel päeval templis õpetas, tulid ülempreestrid ja rahvavanemad Tema juurde ning ütlesid: “Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Ja kes on sulle andnud selle meelevalla?” Kt 59.9

Preestrid ja vanemad olid saanud silmanähtava tõendi Kristuse väest. Kui Ta templit puhastas, olid nad näinud Tema näol kiirgamas taeva autoriteeti. Nad ei suutnud vastu panna väele, millega Ta kõneles. Ka Tema imelised tervistamised olid nende küsimusele juba vastuse andnud. Ta oli andnud neile oma autoriteedi kohta tõendi, mida ei saanud ümber lükata. Kuid nad ei tahtnud sellist tõendit. Preestrid ja vanemad tahtsid, et Jeesus kuulutaks end Messiaks, nii et nad saaksid Tema sõnu vääriti kasutada ja õhutada rahvast Tema vastu. Nad soovisid hävitada Tema mõju ja saata Ta surma. Kt 59.10

Jeesus teadis, et kui nad ei suuda tunda Temas ära Jumalat ega näha Tema tegudes Tema jumaliku iseloomu tõendust, siis ei usuks nad ka Tema tunnistust, et Ta on Kristus. Oma vastusega põikleb Ta kõrvale teemast, mida nad lootsid tõstatada, ning pöörab hukkamõistu nende endi vastu. Kt 60.1

274 “Ka mina küsin teilt ühte asja,” ütles Ta. “Kui te mulle seda ütlete, siis ütlen minagi teile, millise meelevallaga mina seda kõike teen. Kust oli Johannese ristimine: kas taevast või inimestest?” Kt 60.2

Preestrid ja juhid olid segaduses. “Nemad arutlesid aga endamisi: “Kui me ütleme, et taevast, siis ta ütleb meile: “Miks te siis ei uskunud teda?” Kui me aga ütleksime, et inimestest, siis tuleks meil karta rahvahulki, sest kõikide meelest oli Johannes prohvet.” Nii nad vastasid Jeesusele: “Meie ei tea.” Siis lausus ka tema neile: “Ega minagi ütle teile, millise meelevallaga ma seda kõike teen.” Kt 60.3

“Meie ei tea.” See oli vale. Preestrid mõistsid oma olukorda ja valetasid enda kaitseks. Ristija Johannes oli tunnistanud Temast, kelle autoriteedi nemad kahtluse alla seadsid. Johannes oli osutanud Temale, öeldes: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Jh 1:29) Johannes oli Ta ristinud ning pärast ristimist, kui Kristus palvetas, oli taevas avanenud ja Jumala Vaim oli tuvi kujul Tema peale laskunud ning samal ajal oli hääl taevast öelnud: “See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” (Mt 3:17) Kt 60.4

Meenutades, kuidas Johannes oli korranud Messia kohta käivaid prohvetikuulutusi, ning tuletades meelde Jeesuse ristimise vaatepilti, ei söandanud preestrid ega juhid öelda, et Johannese ristimine oli taevast. Kui nad tunnistaksid Johannese prohvetiks, nagu nad uskusid teda olevat, kuidas said nad siis eitada tema tunnistust, et Naatsareti Jeesus on Jumala Poeg? Ja nad ei saanud väita, et Johannese ristimine oli inimestest rahva pärast, kes uskus, et Johannes on prohvet. Nii nad ütlesid: “Meie ei tea.” Kt 60.5

Seejärel rääkis Kristus tähendamissõna isast ja kahest pojast. Kui isa läks ühe poja juurde, öeldes: “Mine 275 täna mu viinamäele tööle,” vastas poeg kiirelt: “Ei taha!” Ta keeldus sõna kuulamast ning alistus pahadele mõtetele ja emotsioonidele. Kuid hiljem ta kahetses ja järgis kutset. Kt 60.6

Isa läks teise poja juurde sama korraldusega: “Mine täna mu viinamäele tööle!” See poeg vastas: “Küll ma lähen, isand”, kuid ei läinud. Kt 60.7

Selles tähendamissõnas kujutab isa Jumalat, viinamägi kogudust. Kaks poega esindavad kaht 276 inimrühma. Poeg, kes korraldusele ei allunud, öeldes: “Ei taha!”, kujutab neid, kes elavad avalikus üleastumises, kes ei tunnista end vagaks ning keelduvad avalikult piirangute ja sõnakuulmise ikkest, mille Jumala Seadus peale paneb. Kuid paljud neist kahetsevad hiljem ja kuuletuvad Jumala kutsele. Kui Ristija Johannese kaudu tuli neile sõnum: “Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!”, siis nad kahetsesid ja tunnistasid oma patte. (Mt 3:2) Kt 60.8

Pojas, kes ütles: “Küll ma lähen, isand!”, ilmnes variseride iseloom. Nagu see poeg, olid juuda juhid enesekindlad ega kahetsenud pattu. Juuda rahva religioosne elu oli muutunud teeskluseks. Kui Jumala hääl kuulutas Siinai mäel välja Seaduse, tõotasid kõik inimesed iseeneses kuuletuda. Nad ütlesid: “Küll ma lähen, isand!”, kuid nad ei läinud. Kui Kristus tuli isiklikult neile Seaduse põhimõtteid selgitama, siis lükkasid nad Ta tagasi. Kristus oli rahva juhtidele andnud piisavalt tõendeid oma autoriteedist ja jumalikust väest, aga kuigi nad olid veendunud, ei võtnud nad tõendust vastu. Kristus näitas neile, et nad olid jätkuvalt uskmatud seetõttu, et neil ei olnud sõnakuulmisele juhtivat vaimu. Ta oli neile öelnud: “Teie olete muutnud Jumala sõna tühjaks oma pärimusega. [...] Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi.” (Mt 15:6, 9) Kt 60.9

Kristuse ümber oli kirjatundjaid ja varisere, preestreid ja juhte ning pärast kahe poja tähendamissõna rääkimist esitas Kristus oma kuulajatele küsimuse: “Kumb neist tegi isa tahtmist?” Ennast unustades vastasid variserid: “Esimene.” Nad ütlesid seda, mõistmata, et olid iseendale kohtuotsuse välja kuulutanud. Siis tuli Kristuse huulilt noomitus: “Tõesti, ma ütlen teile, 277 tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki! Sest kui Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama, siis te ei uskunud teda, kuid tölnerid ja hoorad uskusid. Teie nägite seda ja ometi ei kahetsenud hiljemgi, et teda uskuda.” Kt 60.10

Ristija Johannes tuli tõde kuulutama ning tema kõne peale tunnistasid patused oma süüd ja parandasid meelt. Nemad saavad taevariiki enne kui need, kes eneseõiguses pühalikule hoiatusele vastu panid. Tölnerid ja hoorad olid harimatud, kuid need õpetatud mehed tundsid tõe teed. Ometi keeldusid nad kõndimast rajal, mis viib Jumala paradiisi. Tõde, mis oleks pidanud neile olema elulõhn eluks, oli surmalõhn surmaks. Avalikud patused, kes põlastasid end, võtsid Johannese ristimise vastu, kuid need õpetajad olid silmakirjatsejad. Nende enda tõrges süda takistas tõde vastu võtmast. Nad panid vastu Jumala Vaimu veenmisele. Nad keeldusid Jumala käskudele kuuletumast. Kt 60.11

Kristus ei öelnud neile: “Te ei saa taevariiki”, vaid näitas neile, et neid tõkestav takistus oli nende enda tehtud. Uks oli juuda juhtidele ikka veel avatud, kutse 278 kehtis. Kristus igatses näha seda, et nad tunnistaksid süüd ja parandaksid meelt. Kt 60.12

Preestrid ja Iisraeli vanemad veetsid kogu elu religioossetes tseremooniates, mida nad pidasid liiga pühaks, et ühendada ilmaliku tegevusega. Seepärast oletati, et nende elu on tervenisti religioosne. Kuid nad toimetasid oma tseremooniaid, et inimesed neid näeksid ja maailm peaks neid jumalakartlikuks ja pühendunuks. Kuigi nad väitsid end kuuletuvat, keeldusid nad Jumala Sõna kuulamast. Nad ei tegutsenud tõe järgi, mida väitsid end õpetavat. Kt 60.13

Jeesus nimetas Ristija Johannest üheks suurimaks prohvetiks ja Ta näitas oma kuulajatele, et neil oli piisavalt tõendeid, et Johannes oli Jumala käskjalg. Kõrbejutlustaja sõnadel oli vägi. Ta edastas oma sõnumit kartmatult, noomides preestrite ja juhtide patte ning käskides neil teha taevariigi tegusid. Ta näitas neile nende patust hoolimatust Isa autoriteedi suhtes, kuna nad keeldusid tegemast tööd, mis oli neile määratud. Ta ei läinud patuga kompromissile ja paljud pöördusid ülekohtust. Kt 61.1

Kui juuda juhtide usutunnistus oleks olnud ehtne, siis oleksid nad Johannese sõnumi vastu võtnud ja Jeesuse Messiaks tunnistanud. Kuid nad ei näidanud välja meeleparanduse ega õiguse vilju. Need, keda nemad põlgasid, sisenesid Jumala riiki enne neid. Kt 61.2

Tähendamissõna poeg, kes ütles: “Küll ma lähen, isand!”, esitas ennast ustava ja sõnakuulelikuna, kuid aeg näitas, et tema tunnistus ei olnud ehtne. Ta ei armastanud oma isa tõeliselt. Samamoodi uhkustasid variserid oma pühadusega, aga kui neid läbi katsuti, jäi neil tõelisest pühadusest vajaka. Kui miski oli nende huvides, olid nad Seaduse nõuete suhtes väga ranged, aga kui kuulekust nõuti neilt endilt, siis tõrjusid nad Jumala käske osava hämamisega. Nende kohta ütles Kristus: “Ärge tehke 279 nende tegusid mööda, sest nad räägivad küll, aga ise ei tee!” (Mt 23:3) Neil ei olnud tõelist armastust Jumala ega inimese vastu. Jumal kutsus neid oma kaastöölisteks maailma õnnistamisel, aga kuigi nad väitsid, et olid kutse vastu võtnud, keeldusid nad oma tegudega kuuletumast. Nad usaldasid iseennast ja uhkustasid oma headusega, kuid nad trotsisid Jumala käske. Nad keeldusid tööst, mille Jumal oli neile määranud ja nende üleastumise tõttu pidi Issand end sellest sõnakuulmatust rahvast lahutama. Kt 61.3

Eneseõigus ei ole tõeline õigus ja need, kes klammerduvad selle külge, jäetakse selle hukatuslike tagajärgede kätte. Paljud väidavad tänapäeval, et kuuletuvad Jumala käskudele, kuid nende südames ei ole Jumala armastust, mis voolaks välja teistele. Kristus kutsub neid ühinema oma tööga maailma päästmisel, kuid nad rahustavad ennast, öeldes: “Küll ma lähen, isand.” Nad ei lähe. Nad ei tee koostööd nendega, kes teenivad Jumalat. Nad on logelejad. Truudusetu poja sarnaselt annavad nad Jumalale valelubadusi. Kogudusega pühalikku lepingut sõlmides tõotasid nad Jumala Sõna vastu võtta ja sellele kuuletuda ning anda ennast Jumala teenistusse, kuid nad ei tee seda. Usutunnistuses väidavad nad, et on Jumala lapsed, kuid nende elu ja iseloom eitavad seda suhet. Nad ei alistu Jumala tahtele. Nende elu on võlts. Kt 61.4

Nad täitsid sõnakuulmise lubadust ainult siis, kui see ei tähendanud ohvrit, aga kui oli vaja enesesalgamist ja eneseohverdust, kui nad nägid risti üles tõstetavat, siis tõmbusid nad tagasi. Niimoodi hääbub kohusetunne ja teadlik Jumala käskudest üleastumine saab harjumuseks. Kõrv võib Jumala Sõna kuulda, aga vaimulik tajumisvõime on kadunud. Süda on kõvaks muutunud, südametunnistus kalgistunud. Kt 61.5

Ära arva, et kuna sa pole ilmutanud avalikku 280 vaenulikkust Kristuse suhtes, teenid sa Teda. Niimoodi petame oma hingi. Keeldudes jagamast seda, mida Jumal on andnud meile Tema teenistuses kasutamiseks, olgu selleks siis aeg, vahendid või muud Temalt saadud annid, töötame Temale vastu. Kt 61.6

Saatan kasutab nimekristlaste tuima, unist loidust, et tugevdada oma jõude ja võita hingi oma poolele. Paljud, kes arvavad, et kuigi nad tegelikult Kristuse tööd ei tee, on nad siiski Tema poolel, annavad vaenlasele võimaluse hõivata maad ja saavutada eeliseid. Kui nad ei ole usinad töölised Meistri heaks, kui nad jätavad kohustused täitmata ja sõnad kõnelemata, siis on nad lubanud Saatanal haarata kontrolli hingede üle, keda oleks võinud Kristusele võita. Kt 61.7

Loiduse ja tegevusetusega ei saa me iial päästetud. Pole olemas sellist asja nagu tõeliselt pöördunud inimene, kes elab abitut, kasutut elu. Meil pole võimalik kanduda koos vooluga taevasse. Ükski laiskvorst ei saa sinna. Kui me ei püüa saada kuningriiki, kui me ei püüa tõsiselt tundma õppida selle seadusi, siis ei ole meil selles osa. Need, kes keelduvad koostööst Jumalaga maa peal, ei tööta Temaga koos ka taevas. Neid ei ole ohutu taevasse võtta. Kt 61.8

Tölneritel ja patustel on rohkem lootust kui neil, kes tunnevad Jumala Sõna, kuid keelduvad sellele kuuletumast. See, kes peab end patuseks, kelle pattu ei varja miski, kes teab, et Tema hing, ihu ja vaim on Jumala ees rikutud, kardab, et ta on igavesti taevariigist lahutatud. Ta mõistab oma ebatervet olukorda ja otsib tervistamist suurelt Arstilt, kes on öelnud: “Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.” (Jh 6:37) Neid hingi saab Issand kasutada oma viinamäe töölistena. Kt 61.9

Kristus ei mõistnud hukka, kuid samas ei kiitnud poega, kes alguses keeldus isa korraldusele kuuletumast. Inimklass, kes esitab kuuletumisest keeldunud 281 poega, ei pälvi oma seisukorra tõttu tunnustust. Nende siirust ei tohi pidada vooruseks. Tõe ja pühadusega riietatud siirus muudab inimesed jõulisteks Kristuse tunnistajateks, aga kui seda kasutab patune, siis on see solvav ja väljakutsuv ning tähendab peaaegu Jumala teotamist. Tõsiasi, et inimene ei ole silmakirjalik, ei muuda teda mingil moel vähem patuseks. Kui Püha Vaimu üleskutse jõuab meie südamesse, siis ainus ohutu teguviis on vastata sellele viivitamatult. “Täna, kui te kuulete tema häält, ärge tehke oma südant kõvaks!” (Hb 4:7) Kuuletumisega viivitamine ei ole ohutu. Sa ei pruugi kutset enam iial uuesti kuulda. Kt 61.10

Ärgu petku keegi end lootusega, et mõnda aega hellitatud patust on võimalik lihtsalt veidi aja pärast loobuda. See ei ole nii. Iga hellitatud patt nõrgestab iseloomu ja tugevdab harjumust ning tagajärjeks on füüsiline, vaimne ja moraalne rikutus. Sa võid valesti tehtut kahetseda ja taas õigele teele tulla, kuid see, milliseks on sinu mõistus vormitud, muudab õige ja vale vahel vahetegemise sinu jaoks raskeks. Kujundatud valede harjumuste kaudu ründab Saatan sind üha uuesti. Kt 61.11

Korraldus “Mine täna tööle viinamäele” on iga hinge siiruse proovikivi. Kas teod on samasugused nagu sõnad? Kas kutsutu rakendab kõiki oma teadmisi ning töötab viinamäe Omaniku heaks ustavalt ja omakasupüüdmatult? Kt 61.12

Apostel Peetrus annab juhised, mille alusel peame töötama. “Armu ja rahu saagu teile rohkesti,” ütleb ta, “Jumala ja Jeesuse, meie Issanda tundmise kaudu! Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega. Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad 282 tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks.” (2Pt 1:2-4) Kt 62.1

“Just seepärast te peategi olema kõigiti valmis arendama oma usus voorust, vooruses tunnetust, tunnetuses kasinust, kasinuses kannatlikkust, kannatlikkuses vagadust, vagaduses vennalikkust, vennalikkuses armastust.” (2Pt 1:5—7) Kt 62.2

Kui sa harid ustavalt oma hinge viinamäge, teeb Jumal su oma kaastööliseks. Siis ei tööta sa ainult iseenda, vaid ka teiste heaks. Kujutades kogudust viinamäena, ei õpeta Kristus, et peame kaastunde ja töö suunama ainult iseenesele. Issanda viinamäge tuleb laiendada. Ta soovib, et see ulatuks kõigisse maa osadesse. Kui me saame Jumalalt juhtnöörid ja armu, siis peame jagama teistele teadmisi, kuidas hoolitseda väärtuslike taimede eest. Nii saamegi Issanda viinamäge laiendada. Jumal ootab, et tõendaksime oma usku, armastust ja kannatlikkust. Ta soovib näha, et kasutame kõiki vaimulikke eeliseid, et saada Tema maapealse viinamäe osavateks töölisteks, nii et võiksime minna Jumala paradiisi, Eedeni kodusse, millest Aadam ja Eeva üleastumise tõttu välja aeti. Kt 62.3

Jumal on oma rahva jaoks Isa ning Isana on tal õigus meie ustavale teenistusele. Mõtle Kristuse elule. Inimkonna ees oma Isa teenides andis Ta eeskuju sellest, mida iga laps peaks tegema. Jumal nõuab inimolevustelt tänapäeval samasugust sõnakuulelikkust, nagu osutas Kristus. Ta teenis Isa armastusega, abivalmilt ja vabast tahtest. “Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega,” kuulutas Ta, “ja sinu Seadus on mu südames.” (Ps 40:8) Kristus ei pidanud ühtki ohvrit liiga suureks ega ühtki vaeva liiga raskeks, et lõpetada töö, mida Ta tegema tuli. Kaheteistkümneaastaselt ütles Ta: “Kas 283 te siis ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?” (Lk 2:49) Ta oli kuulnud kutset ja võtnud töö vastu. “Minu roog,” ütles Ta, “on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö.” (Jh 4:34) Kt 62.4

Nii peame ka meie Jumalat teenima. Õige teenimine tähendab sõnakuulmise kõrgeima mõõdupuu järgi tegutsemist. Kõik, kes on Jumala pojad ja tütred, peavad tõestama end Jumala, Kristuse ja taeva inglite kaastöölistena. See on iga hinge proovikivi. Neile, kes Teda ustavalt teenivad, ütleb Issand: “Ja nad kuuluvad mulle [...] sel päeval, mille ma valmistan. Ja ma olen neile armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib.” (Ml 3:17) Kt 62.5

Jumala eesmärk on oma ettenägelikus hoolitsuses katsuda inimesed läbi ja anda neile võimalus iseloomu arendada. Niimoodi kontrollib Ta, kas nad kuuletuvad Tema käskudele või mitte. Heade tegudega ei saa Jumala armastust osta, kuid need näitavad, et meis on armastust. Kui alistame oma tahte Jumalale, siis ei tegutse me selleks, et Jumala armastust ära teenida. Tema armastus kui hinnata and on hinge vastu võetud ja armastusest Tema vastu kuuletume Tema käskudele rõõmuga. Kt 62.6

Maailmas on praegu ainult kaks inimklassi ja kohtupäeval tunnistatakse samuti üksnes kaht rühma — neid, kes rikuvad Jumala Seadust, ja neid, kes sellele kuuletuvad. Kristus annab proovikivi, mis tõestab meie ustavust või reetlikkust. “Kui te armastate mind,” ütleb Ta, “siis pidage mu käske! [...] Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast. [...] Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud.” (Jh 14:15—24) “Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse.” (Jh 15:10) Kt 62.7