Kristuse tähendamissõnad

198 “Oli kadunud ja on leitud”

Luuka 15:11-32

Tähendamissõnad kadunud lambast, kadunud mündist ja kadunud pojast toovad selgelt esile Jumala halastava armastuse nende vastu, kes on Temast eemale läinud. Kuigi nad on Jumalale selja pööranud, ei jäta Tema neid viletsusse. Ta on täidetud lahkuse ja hella kaastundega kõigi vastu, kes on riukaliku vaenlase kiusatustesse sattunud. Kt 42.3

Tähendamissõnas kadunud pojast on kujutatud seda, kuidas kohtleb Issand neid, kes kunagi on tundnud Isa armastust, kuid on lubanud kiusajal panna neid tema tahtmist tegema. Kt 42.4

“Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: “Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!” Ja isa jagaski varanduse nende vahel. Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale.” Kt 42.5

See noorem poeg tüdis isakodu piirangutest. Ta arvas, et seal piiratakse tema vabadust. Ta tõlgendas valesti isa armastust ja hoolitsust tema eest ning otsustas järgida oma kalduvuste sundi. Kt 42.6

199 Nooruk ei tunnista ühtki kohustust isa ees ega väljenda mingisugust tänulikkust, kuid ometi nõuab ta lapse eesõigusi isa varanduse jagamisel. Ta soovib kohe kätte saada pärandit, mille ta oleks pidanud saama pärast isa surma. Tal on kindel soov praegu elu nautida ja ta ei muretse tuleviku pärast. Kt 42.7

Olles oma pärusosa kätte saanud, läheb ta “kaugele maale”, eemale oma isakodust. Kuna tal on palju raha ja vabadus teha, mida iganes soovib, siis meelitab ta end mõttega, et ta võib täita iga oma südamesoovi. Pole kedagi, kes ütleks: “Ära tee seda, sest nii teed endale viga!” või “Ära tee seda, sest see pole õige.” Halvad kaaslased aitavad tal veelgi sügavamale pattu langeda ning ta raiskab ära “oma vara, elades ohjeldamatult”. Kt 42.8

Piibel kõneleb inimestest, kes, “väites endid targad olevat”, on “läinud rumalaks”, (Rm 1:22) ja see on just selle tähendamissõna noormehe lugu. Varanduse, mille ta isekalt oli oma isa käest välja nõudnud, kulutab ta hooradele. Noore mehe aare on raisatud. Kt 42.9

200 Elu väärtuslikud aastad, mõistuse jõud, nooruse helge tulevik, vaimulikud püüdlused — kõik raisatakse himude tules. Kt 42.10

Tuleb suur näljahäda, noormees on puuduses ning ta läheb ühe maal elava inimese juurde, kes saadab ta põllule sigu toitma. Juudi jaoks oli see kõige orjalikum ja alandavam töö. Nooruk, kes hooples oma vabadusega, leiab end nüüd orja rollis. Ta on kõige hullemas orjuses — “kinni tema enese patuköitega”. (Õp 5:22) Teda meelitanud sära ja kassikuld on kadunud ning ta tunneb oma ahelate koormat. Olles selles inimestest hüljatud ja näljahädast laastatud maakohas, kaaslasteks vaid sead, oli ta valmis täitma oma kõhtu kestadega, mida anti loomadele. Liiderlikest kaaslastest, kes tunglesid tema ümber ning sõid ja jõid tema kulul, kui ta oli jõukas, pole ükski tema sõbraks jäänud. Kus on nüüd tema ohjeldamatu elu? Südametunnistust vaigistades ja selle vastuvõtlikkust tuimastades pidas ta end õnnelikuks, aga nüüd, mil raha on kulutatud, nälg rahuldamata, uhkus alandatud, moraalne olemus kängu jäänud, tahtejõud nõrk ja ebausaldusväärne, puhtamad tunded näiliselt surnud, on ta surelikest kõige armetum. Kt 42.11

Missugune pilt on siin patuse olukorrast! Kuigi ümbritsetud Jumala armastuse õnnistustest, pole eneserahuldamise ja patuste mõnude küüsis oleval patusel suuremat soovi kui Jumalast eemal olla. Sarnaselt tänamatu pojaga nõuab ta Jumalalt häid asju, nagu oleks tal selleks õigus. Ta võtab neid ande enesestmõistetavalt ega näita üles mingit tänulikkust, ta ei teeni armastuses. Nagu Kain läks Issanda ligiolekust eemale kodukohta otsima, nagu kadunud poeg rändas ära “kaugele maale”, nii otsivad patused õnne Jumala unustamises (Rm 1:28). Kt 43.1

Enesele keskendunud elu on alati raisatud elu. Kes iganes püüab elada Jumalast 201 eraldi, raiskab oma olemust. Ta raiskab vääruslikke aastaid, mõistuse, südame ja hinge jõudu ning jätab end ilma igavikust. Inimene, kes eraldab end Jumalast, et iseennast teenida, on mammona ori. Mõistus, mille Jumal lõi inglite seltsis viibimiseks, on alandatud maise ja lihaliku teenimiseks. Selleni viib enese teenimine. Kt 43.2

Kui sa oled valinud sellise elu, siis sa tead, et kulutad raha sellele, mis pole leib, ja teed tööd selle nimel, mis ei rahulda. Sinu elus saabub hetk, mil taipad oma mandumist. Sa tunned üksinda kaugel maal viibides piina ja hüüad meeleheitel: “Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?” (Rm 7:24) Prohveti sõnades on kõikehõlmava tõe kuulutus: “Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast. Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal.” (Jr 17:5, 6) Jumal laseb 202 “oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale”, (Mt 5:45) kuid inimestel on võimalik end päikesepaiste ja vihma eest varjata. Samamoodi võime end eraldada Jumalast, kui Õiguse Päike paistab ja armuvihmad langevad vabalt kõigile, ning elada ikkagi kõrbes, “elamiskõlbmatul maal”. Kt 43.3

Jumala armastus igatseb ikkagi selle järele, kes on valinud Temast eraldatuse, ning mõjutab teda, et tuua ta isakoju tagasi. Kadunud poeg jäi oma armetuses “mõttesse”. Petlik võim, millega Saatan oli teda mõjutanud, sai murtud. Ta nägi, et tema kannatused olid tema oma rumaluse tagajärg ning ta ütles: “Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde.” Armetuna, nagu kadunud poeg oli, leidis ta lootuse veendumuses, et isa armastab teda. Armastus tõmbas teda koju tagasi. Samamoodi sunnib Jumala armastuse kindel tõendus patust Jumala juurde tagasi pöörduma. “Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama.” (Rm 2:4) Kuldne ahel, jumaliku armastuse halastus ja kaastunne viibib iga ohtu sattunud hinge juures. Issand teatab: “Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga.” (Jr 31:3) Kt 43.4

Poeg otsustab oma süüd tunnistada. Ta kavatseb minna isa juurde ja ütelda: “Ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks.” Kuid ta lisab, näidates, kuivõrd piiratud on tema arusaam isa armastusest: “Pea mind nagu üht oma palgalistest.” Kt 43.5

Noormees läheb ära seakarja ja kõtrade juurest ning suundub kodu poole. Nõrkusest värisedes ja näljast nõrgana sammub ta innukalt edasi. Tal ei ole millegagi oma räbalaid varjata, kuid tema 203 viletsus on uhkuse võitnud ja ta kiirustab paluma palgalise kohta seal, kus ta kunagi oli laps. Kt 43.6

Rõõmsalt ja hoolimatult isakodu väravast välja minnes ei mõelnud ta valule ega igatsusele, mis jäi isa südamesse. Kui ta oma metsikute kaaslastega tantsis ja pidutses, ei mõelnud ta varjule, mis oli tema kodule langenud. Ja nüüd, mil ta püüab väsinud ja piinarikaste sammudega kodu poole astuda, ei tea ta, et keegi ootab tema tagasitulekut. “Aga kui ta alles kaugel oli,” märkab isa tema kuju. Armastus annab hea nägemise. Isegi patuaastate mandumine ei suutnud varjata poega isa silmade eest. “Tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela” ning embas teda pikalt ja õrnalt. Kt 43.7

Isa ei saa lubada, et põlglik pealtvaataja pilkaks tema poja viletsust ja räbalaid. Ta võtab enda õlgadelt toreda laia mantli ning mähib selle 204 poja kõhna keha ümber. Poeg nuuksub kahetsusest, öeldes: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole väärt, et mind su pojaks hüütaks!” Isa hoiab teda tihedalt enda vastas ja viib ta koju. Pojale ei anta isegi võimalust palgalise kohta küsida. Ta on poeg, keda austatakse parimaga, mida on võimalik pakkuda, ning keda teenijad ja teenijannad peavad austama ja ümmardama. Kt 43.8

Isa ütles oma sulastele: ““Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!” Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.” Kt 43.9

Kärsitus nooruses oli poeg pidanud isa karmiks ja rangeks. Kuivõrd teistsugune oli tema arvamus nüüd! Samamoodi peavad need, keda Saatan on petnud, Jumalat karmiks ja nõudlikuks. Nad arvavad, et Ta ootab võimalust noomida ja hukka mõista ega ole nõus patust vastu võtma, kuni teda ei toeta seaduslik vabandus. Nad peavad Tema Seadust inimeste õnne piirajaks, koormavaks ikkeks, millest on hea meel pääseda. Aga need, kelle silmad on Kristuse armastus avanud, näevad Jumalat kaastundlikuna. Ta ei paista julma ega järeleandmatu olevusena, vaid isana, kes igatseb kahetsevat poega emmata. Patune hüüatab koos psalmistiga: “Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.” (Ps 103:13) Kt 43.10

Tähendamissõnas ei näägutata ega õiendata kadunud pojaga tema halva teguviisi pärast. Poeg tunneb, et olnu on andestatud ja unustatud, igaveseks kustutatud. Niisamuti ütleb Jumal patusele: “Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse.” (Js 44:22) “Ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde 205 nende pattu.” (Jr 31:34) “Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda poole, siis halastab tema ta peale, ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks.” (Js 55:7) “Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, otsitakse Iisraeli süüd, aga seda ei ole, ja Juuda patte, aga neid ei leita.” (Jr 50:20) Kt 43.11

Missugune kinnitus selle kohta, et Jumal on valmis kahetsevat patust vastu võtma! Kas sina, lugeja, oled oma tee valinud? Kas sa oled Jumalast kaugele läinud? Kas sa oled püüdnud nautida üleastumise vilju, ainult selleks, et näha, kuidas need su huultel tuhaks pudenevad? Ja nüüd, mil su ressursid on raisatud, eluplaanid nurjunud ja lootused surnud, kas sa oled üksinda ja maha jäetud? Nüüd kõlab selgelt ja arusaadavalt hääl, mis on kaua su südamele rääkinud, aga mida sa ei ole kuulanud: “Tõuske ja minge ära, see siin pole jäämise paik; oma rüvetatuse tõttu peab see valusalt hävima!” (Mi 2:10) Pöördu tagasi oma Isa koju. Ta kutsub sind, öeldes: “Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu.” (Js 44:22) Kt 43.12

Ära kuula vaenlase soovitust hoida Kristusest eemale, kuni sa oled ise paremaks saanud, kuni sa oled piisavalt hea, et Jumala juurde tulla. Kui sa ootad nii kaua, 206 siis ei tule sa kunagi. Kui Saatan osutab su määrdunud riietele, korda Jeesuse tõotust: “Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.” (Jh 6:37) Ütle vaenlasele, et Jeesuse Kristuse veri puhastab kõigest patust. Võta omaks Taaveti palve: “Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi!” (Ps 51:9) Kt 44.1

Tõuse ja mine oma Isa juurde. Ta tervitab sind juba kaugelt. Kui sa astud Tema poole kahetsuses kas või ühe sammu, kiirustab Ta sind oma piiritu armastuse käsivartega embama. Tema kõrv on avatud kahetseva hinge appihüüule. Tema teab südame kõige esimest sirutust Jumala poole. Ühtki palvet, ükskõik kui kõhklevat, pole tehtud, ühtki pisarat, ükskõik kui salajas, pole valatud, ühtki siirast igatsust Jumala järele, ükskõik kui nõrka, pole hellitatud, nii et Jumala Vaim sellele vastu ei tuleks. Juba enne, kui palve on kuuldavale toodud või südame igatsus teatavaks saanud, tuleb Kristuse halastus vastu armule, mis tegutseb inimhinges. Kt 44.2

Sinu taevane Isa võtab sult patuga määrdunud riided. Prohvet Sakarja kujutab patust kaunis mõistujutulises prohvetikuulutuses ülempreester Joosuast, kes seisab Issanda ingli ees, määrdunud riided üll. Ja Issand ütles: “Võtke tal määrdunud riided seljast ära!” Ja ingel ütles temale: “Vaata, ma olen su süü sinult ära võtnud ja ma riietan sind uute riietega!” [...] Ja temale pandi puhas mähis pähe ja riided selga.” (Sk 3:4, 5) Kõigest hoolimata riietab Ta sind “päästeriietega” ja katab sind “õigusekuuega”. (Js 61:10) “Kas tahate jääda puhkama sadulakorvide vahele? Seal on tuvi, tiivad hõbedaga karratud ja hoosuled vahajaskollase kullaga.” (Ps 68:14) Kt 44.3

Ta viib su pidukotta ja Tema 207 lipp sinu kohal on armastus (Ül 2:4). “Kui sa käid minu teedel,” ütleb Ta, “ma annan sulle ligipääsu nende hulgas, kes siin seisavad” (Sk 3:7) — isegi Tema trooni ümbritsevate pühade inglite hulgas. Kt 44.4

“Nagu peigmees tunneb rõõmu pruudist, nõnda tunneb Jumal rõõmu sinust.” (Js 62:5) “Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu.” (Sf 3:17) Taevas ja maa ühinevad Isa rõõmulauluga: “Sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud.” Kt 44.5

Seni ei ole Päästja tähendamissõnas olnud ühtki häirivat tooni, mis oleks vaatepildi harmooniat rikkunud, kuid nüüd toob Kristus sisse veel ühe elemendi. Kui kadunud poeg koju tuli, siis “vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist, ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla. See ütles temale: “Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.” Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna.” See vanem vend ei olnud jaganud isa muret ega oodanud seda, kes oli kadunud. Seepärast ei jaga ta ka isa rõõmu rändaja tagasituleku üle. Pidutsemise helid ei läida tema südames rõõmu. Ta uurib sulaselt peo põhjusi ning vastus kihutab temas üles kadedust. Ta ei lähe sisse oma kadunud venda tervitama. Ta peab kadunud pojale osutatud tähelepanu enda solvamiseks. Kt 44.6

Kui isa tuleb välja temaga tõrelema, siis ilmnevad tema loomuse uhkus ja pahatahtlikkus. Ta elab oma elu isa majas nagu tasuta tööjõud ja vastandab alatult äsja tagasi tulnud pojale osutatud tähelepanu. Ta selgitab, et tema töö on olnud pigem sulase 208 kui poja töö. Samal ajal kui ta oleks pidanud tundma alalist rõõmu isa ligiolekust, tegeles ta oma kaalutleva elu kasumi suurendamisega. Tema sõnad näitavad, et just see viis ta patuteele. Kui nüüd teine vend saab osa isa andidest, arvab vanem poeg, et isa ise on eksinud. Ta paneb vennale osutatud tähelepanu pahaks. Ta näitab selgelt, et kui tema oleks olnud isa asemel, ei oleks ta kadunud poega vastu võtnud. Ta ei tunnista teda isegi oma vennaks, vaid räägib temast tundetult kui “sinu pojast”. Kt 44.7

Ometi kohtleb isa teda hellalt. “Poeg,” ütleb ta, “sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma.” Kas sul pole kõigi nende aastate kestel, mil su vend elas heidiku elu, olnud eesõigust olla minu seltskonnas? Kt 44.8

Kõik, mis võis laste õnnele 209 kaasa aidata, oli tasuta nende oma. Pojal ei olnud vaja kinki ega tasu küsida. “Kõik, mis on minu, on sinu oma.” Sa pead ainult uskuma minu armastust ja võtma anni, mida jagatakse tasuta. Kt 44.9

Üks poeg oli mõneks ajaks majapidamisest ära läinud, märkamata isa armastust. Kuid nüüd oli ta tagasi tulnud ja ülevoolav rõõm pühkis ära kõik häirivad mõtted. “See su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.” Kt 44.10

Kas vanem vend mõistis oma õelat, tänamatut vaimu? Kas ta sai aru, et kuigi tema vend oli teinud pahasti, oli ta ikkagi tema vend? Kas vanem vend kahetses oma kadedust ja südame kalkust? Selles suhtes ei öelnud Kristus midagi, sest tähendamissõna oli olnud tõhus ning Tema kuulajate otsustada oli, missugune on lõpptulemus. Kt 44.11

Vanem poeg kujutas Kristuse aja kahetsuseta juute ja samuti iga ajastu varisere, kes vaatavad põlgusega nende peale, keda nad peavad tölneriteks ja patusteks. Kuna nad ise ei ole pahedega suurelt liialdanud, on nad täis eneseõigust. Kristus kõneles nende tähenärijatega nende enda antud teemal. Sarnaselt tähendamissõna vanema pojaga olid neil olnud Jumalalt antud erilised eesõigused. Nad nimetasid end Jumala kojas olevateks lasteks, kuid neil oli palgalise vaimsus. Nad tegid tööd mitte armastusest, vaid tasulootusest. Nende silmis oli Jumal nõudlik kubjas. Nad nägid, kuidas Kristus pakkus tölneritele ja patustele tasuta oma armu andi — andi, mida rabid lootsid endile kindlustada üksnes raske töö ja patukahetsusega —, ja nad olid solvunud. Kadunud poja tagasitulek, mis täitis Isa südame rõõmuga, õhutas neis ainult kadedust. Kt 44.12

Tähendamissõna isa noomitus vanemale pojale oli Taeva õrn üleskutse variseridele. “Kõik, mis 210 on minu, on sinu oma” — mitte palga, vaid kingitusena. Sarnaselt kadunud pojaga võid sa selle vastu võtta üksnes Isa armastuse tasuta annina. Kt 45.1

Enese õigeks pidamine ei pane inimesi üksnes Jumalat vääriti esitama, vaid muudab neid ka kalgiks ja kriitiliseks vendade suhtes. Vanem poeg on oma isekuses ja kadeduses valmis oma venda jälgima, arvustama iga tegu ja süüdistama teda ka kõige väiksema puuduse ilmnemise korral. Ta avastab iga eksituse ja kasutab ära iga vale teo. Niiviisi otsib ta õigustust oma andestamatule vaimsusele. Tänapäeval teevad paljud sama. Sel ajal, kui hing teeb oma esimesi jõupingutusi kiusatuste tulva vastu, seisavad nad kõrval, tõrksalt, isemeelselt, kaevates ja süüdistades. Nad võivad nimetada end Jumala lasteks, kuid nad tegutsevad Saatana vaimsusega. Need süüdistajad seavad end oma vendadesse suhtumisega sinna, kus Jumal ei saa neile oma palge valgust anda. Kt 45.2

Paljud küsivad lakkamatult: “Millega võiksin tulla Issanda ette, kummardama kõrge Jumala ette? Kas pean tulema ta ette põletusohvritega, aastaste mullikatega? Ons Issanda meele järgi tuhanded jäärad, kümned tuhanded õlijõed?” (Mi 6:6-7) Kuid “Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?” (Mi 6:8) Kt 45.3

Jumala valitud töö on “päästa valla ühekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked” ja mitte “hoiduda oma ligimesest”. (Js 58:6, 7) Kui sa näed ennast patusena, kes on päästetud üksnes tänu taevase Isa armastusele, siis on sul hell kaastunne teiste suhtes, kes kannatavad patus. Sa ei kohtle hingevalu ja kahetsust enam kadeduse ja hukkamõistuga. Kt 45.4

211 Kui isekuse jää sinu südames sulab, siis mõistad sa Jumalat ja jagad Tema rõõmu kadunute päästmisel. Kt 45.5

Kui sa nimetad end Jumala lapseks, siis on see “sinu vend”, kes “oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud”. Ta on sinuga seotud kõige lähedasemate sidemetega, sest Jumal tunnistab ta oma pojaks. Eita oma suhet temaga ja sa näitad, et sa pole majas midagi muud kui pelgalt palgaline, mitte Jumala perekonna laps. Kt 45.6

Olgugi et sina ei ühine kadunu tervitamisega, jätkub rõõmupidu ning tagasitulnul on koht Isa kõrval ja Isa töös. Kellele on palju andestatud, see ka armastab palju. Kuid sina jääd väljapoole, pimedusse. Sest “kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus”. (1Jh 4:8) Kt 45.7