Kristuse tähendamissõnad

185 “Tema võtab vastu patuseid”

Luuka 15:1-10

Kui Kristuse ümber kogunesid “tölnerid ja patused”, väljendasid rabid rahulolematust. “Tema võtab vastu patuseid,” ütlesid nad, “ja sööb koos nendega.” Kt 38.8

Selle süüdistusega vihjasid nad, et Kristusele meeldib suhelda patuste ja põlastusväärsetega ning et Ta on nende patususe suhtes ükskõikne. Rabid olid Jeesuses pettunud. Kuidas võis juhtuda, et see, kellel oli nii ülev iseloom, ei seltsinud nendega ega järginud nende õpetamismeetodeid? Miks läks Ta nii tagasihoidlikult välja, et kõigi ühiskonnaklasside seas töötada? Nad ütlesid, et kui Ta oleks tõeline prohvet, siis oleks Ta nendega ühes nõus ning kohtleks tölnereid ja patuseid ükskõiksusega, mille nood on ära teeninud. Neid ühiskonna kaitsjaid pahandas, et see, kellega nemad olid pidevalt sõjajalal, kuid kelle elu puhtus täitis neid aukartusega ja mõistis neid hukka, kohtles ühiskonna heidikuid sellise ilmse osavõtlikkusega. Nad ei kiitnud Tema meetodeid heaks. Nad olid enda meelest haritud, peenekombelised ja silmapaistvalt religioossed, kuid Kristuse eeskuju paljastas nende omakasupüüdlikkuse. Kt 38.9

186 Neid vihastas ka see, et need, kes osutasid rabide suhtes ainult põlgust ja keda kunagi sünagoogides näha ei olnud, tunglesid Jeesuse ümber ja kuulasid Tema sõnu vaimustatud tähelepanuga. Kirjatundjad ja variserid tundsid selles puhtas ja pühas läheduses ainult hukkamõistu; kuidas võis siis olla nii, et tölnereid ja patuseid tõmbas Jeesuse poole? Kt 39.1

Nad ei teadnud, et selgitus oli just neissamus sõnades, mida nad olid lausunud põlgliku süüdistusena: “Tema võtab vastu patuseid.” Jeesuse juurde tulevad hinged tundsid Tema ligiolekus, et isegi nende jaoks on patupüünistest pääsetee. Variserid suhtusid neisse ainult põlguse ja hukkamõistuga, kuid Kristus tervitas neid Jumala lastena, kes on küll isamajast kaugele läinud, kuid keda Isa süda ei ole unustanud. Nende armetus ja patt muutis Tema kaastunde üksnes suuremaks. Mida kaugemale olid nad Temast läinud, seda tõsisem oli igatsus ja seda suurem oli ohver nende päästmiseks. Kt 39.2

Kõike seda oleksid Iisraeli õpetajad võinud teada saada pühadest kirjarullidest, mille hoidjad ja tõlgendajad nad uhkusega olid. Kas polnud Taavet — Taavet, kes oli langenud hukutavasse pattu — kirjutanud: “Ma olen eksinud nagu kadunud lammas. Otsi oma sulast”? (Ps 119:176) Kas polnud Miika toonud esile Jumala armastuse patuse vastu, öeldes: “Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu”? (Mi 7:18) Kt 39.3