Kristuse tähendamissõnad

Külvaja ja seeme

Tähendamissõnaga külvajast kirjeldab Kristus taevariigi asju ja suure Põllumehe tegevust oma rahva heaks. Ta tuli taevase tõe seemet puistama nagu külvaja. Tema tähendamissõnad olid seeme, millega külvati Tema armu kõige kallihinnalisemaid tõdesid. Tähendamissõna külvajast ei ole selle lihtsuse tõttu nii hinnatud, kui see peaks olema. Kristus soovib meie mõtted juhtida mulda puistatud seemne juurest armuõpetuse seemnete juurde, mille külvi tulemusena tuleb inimene taas Jumala juurde. Tema, kes rääkis tähendamissõna tillukesest seemnest, on taeva Valitseja ning tõeseemnete külvamise kohta kehtivad samad seadused, mis maise seemne külvi kohta. Kt 3.4

Galilea järve äärde oli kogunenud innukas, ootusrikas rahvahulk, et Jeesust näha ja kuulda. Seal lamasid mattidel haiged, oodates, millal saavad 34 oma loo Tema ette tuua. Kristusel oli Jumalast antud õigus parandada patuse inimsoo hädasid ning nüüd sõitles Ta haigusi ja külvas enda ümber elu, tervist ja rahu. Kt 3.5

Kui inimesi aina juurde tuli, tungis rahvas Kristusele nii peale, et Tal ei olnud nende vastuvõtmiseks enam ruumi. Siis, vahetanud paar sõna kalapaatides istuvate meestega, astus Ta ühte paati, mis oli valmis Teda üle järve viima, ning palunud jüngritel paati veidi eemale lükata, kõneles Ta rahvahulgale järvelt. Kt 4.1

Järve kõrval laius kaunis Geneetsareti tasandik, taamal kõrgusid mäed ning mäeveerul ja tasandikul olid usinalt töötamas nii külvajad kui ka viljalõikajad, esimesed seemneid külvates ja teised varajast saaki koristades. Seda vaatepilti nähes ütles Kristus: Kt 4.2

“Vaata, külvaja läks välja külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemnest tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle. Aga osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda. Ent päikese tõustes see närtsis ja kuivas ära, sest sel polnud juurt. Osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle. Aga osa kukkus heasse mulda ning kandis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet.” Kt 4.3

Kristuse aja inimesed ei mõistnud Tema missiooni. Tema tulemise viis ei vastanud nende ootustele. Issand Jeesus oli kogu juudi riigikorra alus. Selle austust sisendavad teenistused olid jumaliku päritoluga. See süsteem pidi õpetama inimestele, et määratud ajal tuleb See, kellele kõik need tseremooniad osutasid. Kuid juudid olid vormi ja tseremooniaid üle tähtsustanud ning kaotanud silmist nende eesmärgi. Traditsioonid ja inimeste reeglid ning seadused varjasid nende eest õppetunnid, mida Jumal soovis 35 edasi anda. Need reeglid ja tavad hakkasid takistama tõelise religiooni mõistmist ja kogemist. Kui siis saabus Tõelisus Kristuse isikus, ei tundnud nad Temas ära kõigi eeskujude täitumist, kogu varjuteenistuse olemust. Nad hülgasid Ta ning klammerdusid oma ettekujutuste ja tarbetute tseremooniate külge. Jumala Poeg oli tulnud, kuid nemad nõudsid ikka märki. Kuulutusele “Parandage meelt, sest taevariik on lähedal” reageerisid nad ime nõudmisega (Mt 3:2). Kristuse evangeelium oli nende jaoks komistuskivi, sest nad nõudsid Päästja asemel märke. Nad ootasid, et Messias tõestaks oma õigust võimsate vallutustega ning rajaks oma riigi maiste kuningriikide varemeile. Tähendamissõnas külvajast annab Kristus vastuse just sellele ootusele. Jumala riik ei valitse relvade jõul ega vägivalla abil, vaid inimsüdametesse uue põhimõtte istutamise kaudu. Kt 4.4

“Hea seemne külvaja on Inimese Poeg.” (Mt 13:37) Kristus ei tulnud kuningana, vaid külvajana, mitte kuningriike kukutama, vaid seemet külvama. Ta ei juhtinud oma järgijaid maistele võitudele ega rahvuslikule suurusele, vaid lõikusele, mida kogutakse pärast kannatlikku vaevanägemist, kaotuste ja pettumuste hinnaga. Kt 4.5

Variserid tajusid Kristuse tähendamissõna mõtet, kuid selle õppetund ei olnud neile vastuvõetav. Nad teesklesid, et ei mõista seda. Rahva jaoks oli selles uue õpetaja töö eesmärk, kelle sõnad olid nii kummaliselt nende südameid puudutanud ja nii kibedalt nende ambitsioonid nurjanud. Jüngrid ei mõistnud tähendamissõna, kuid see äratas neis huvi. Nad tulid eraldi Jeesuse juurde ja palusid selgitust. Kt 4.6

Kristus tahtiski äratada seda soovi, et Ta võiks anda neile täpsemaid juhtnööre. Ta 36 selgitas neile tähendamissõna, nagu Ta muudab arusaadavaks oma Sõna kõigile, kes otsivad Teda siira südamega. Need, kes uurivad Jumala Sõna Pühale Vaimule avatud südamega, ei jää Sõna tähenduse suhtes pimedusse. “Kui keegi tahab teha tema tahtmist,” ütles Kristus, “küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest.” (Jh 7:17) Igaüks, kes tuleb Kristuse juurde, et tõde selgemini tundma õppida, saab selguse. Kristus avaldab talle taevariigi saladused ja süda, mis igatseb tõtt, mõistab neid saladusi. Taevane valgus suunatakse hingetemplisse ning see paistab teistele pimedal teel heledalt põleva lambina. Kt 4.7

“Külvaja läks välja külvama.” Idamaades oli olukord nii rahutu ja vägivalla ohvriks langemise oht nii suur, et inimesed elasid peamiselt müüridega ümbritsetud linnades ning põllumehed käisid iga päev linnamüüride taga tööl. Nii läks ka Kristus, taevane Külvaja, külvama. Ta jättis oma turvalise ja rahuliku kodu, jättis au, mis Tal oli Isa juures enne maailma tulemist, jättis positsiooni universumi troonil. Ta läks välja kannatava, kiusatud inimesena, külvama kadunud maailmale elu seemet üksinduses ning kastma seda oma pisarate ja verega. Kt 4.8

Tema teenijad peavad samamoodi minema välja külvama. Kui Aabrahami kutsuti tõeseemne külvajaks, anti talle korraldus: “Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja oma isakojast maale, mille ma sulle näitan.” (1Ms 12:1) “Ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.” (Hb 11:8) Nii tuli Jeruusalemma templis palvetavale apostel Paulusele Jumala sõnum: “Mine, sest ma läkitan su kaugele paganate sekka!” (Ap 22:21) Samamoodi peavad need, kes on kutsutud 37 Kristusega ühinema, jätma kõik ja järgima Teda. Vanad sidemed tuleb katkestada, eluplaanid loovutada, maised lootused hüljata. Seemet tuleb külvata raske töö ja pisaratega, üksinduses ning ennast ohverdades. Kt 4.9

“Külvaja külvab sõna.” Kristus tuli maailma tõde külvama. Inimese langemisest alates on Saatan külvanud vale seemneid. Alguses saavutas ta pettuse abil kontrolli inimeste üle ning samamoodi tegutseb ta ka nüüd, et kukutada maa peal Jumala riik ja saada inimesed 38 oma võimu alla. Külvaja kõrgemast maailmast — Kristus — tuli tõe seemneid külvama. Tema, kes oli olnud Jumala võimukandjate hulgas ja viibinud igavese Jumala kõige pühamas paigas, sai tuua inimestele tõe puhtaid põhimõtteid. Alates inimese pattulangemisest on Kristus maailmale tõde ilmutanud. Tema on inimestele edasi andnud kadumatu seemne —Jumala elava ning jääva sõna kaudu”. (1Pt 1:23) Eedeni aias langenud inimsoole antud tõotusega külvas Kristus evangeeliumi seemet. Kuid tähendamissõna külvajast käib eeskätt Tema isikliku teenistuse ja töö kohta inimeste hulgas. Kt 4.10

Jumala sõnad on seemned. Igas seemnes on idanemise vägi. Sellesse on kätketud taime elu. Nii on elu ka Jumala sõnades. Kristus ütleb: “Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.” (Jh 6:63) “Kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu.” (Jh 5:24) Jumala Sõna igas korralduses ja tõotuses on vägi, jumalik elu algus, mille abil täidetakse korraldus ja viiakse täide tõotus. See, kes usu kaudu võtab vastu Sõna, võtab vastu Jumala elu ja iseloomu. Kt 4.11

Iga seeme kannab oma vilja. Õigetes tingimustes külvatud seeme areneb eluks taimes. Kadumatu Sõna seeme, mille hing usu kaudu vastu võtab, toob esile iseloomu ja elu, mis sarnaneb Jumala elu ja iseloomuga. Kt 5.1

Iisraeli õpetajad ei külvanud Jumala Sõna seemet. Kristuse töö tõe õpetajana on silmatorkavas kontrastis Tema aja rabide tegevusega. Rabid hoidsid kinni traditsioonidest, inimeste teooriatest ja spekulatsioonidest. Tihtipeale asetasid nad selle, mida inimene oli 39 Sõna kohta õpetanud ja kirjutanud, Sõnast endast kõrgemale. Nende õpetustel ei olnud väge hinge elustada. Kuid Kristuse õpetuse ja kuulutuse alus oli Jumala Sõna. Usutlejatele vastas ta lihtsalt: “Kirjutatud on,” “Mis on Pühakirjas kirjutatud?” “Kuidas sa loed?” Ta külvas Sõna alati, kui keegi osutas huvi, oli see siis sõber või vaenlane. Tema, kes on tee, tõde ja elu, elav Sõna, osutab pühadele kirjadele: “Need on, mis tunnistavad minust.” (Jh 5:39) “Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile [jüngritele] ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib.” (Lk 24:27) Kt 5.2

Kristuse järelkäijatel on sama töö. Sarnaselt ammuste aegadega eelistatakse ka meie päevil Jumala Sõna olulistele tõdedele inimeste teooriaid ja arvamusi. Paljud pühendunud evangeeliumikuulutajad ei tunnusta kogu Piiblit inspireeritud Sõnana. Üks tark mees hülgab ühe osa, teine seab kahtluse alla teise lõigu. Nad seavad oma arusaamise Sõnast kõrgemale ja ülejäänud Pühakiri, mida nad õpetavad, tugineb nende enda autoriteedile. Selle jumalik autentsus on hävitatud. Niiviisi külvatakse laialt uskmatuse seemneid, inimesed satuvad segadusse ega tea, mida uskuda. On palju tõekspidamisi, mida ei tohi mõtetes hellitada. Kristuse päevil tõlgendasid rabid paljusid Pühakirja lõike vägivaldselt ja ümbritsesid need salapäraga. Kuna Jumala Sõna selge õpetus mõistis nende teguviisi hukka, püüdsid nad Sõna väge hävitada. Sama toimub tänapäeval. Et vabandada Jumala seadustest üleastumist, jäetakse mulje, et Jumala Sõna on mõistatuslik ja selgusetu. Kristus noomis sellist käitumist. Ta õpetas, et Jumala Sõna on mõeldud kõigile. Ta viitas Pühakirjale kui vaieldamatule autoriteedile ning meie peaksime tegema sama. Piiblit tuleb esitada kõikväelise Jumala Sõnana, 40 kõigi vaidluste lõpu ning kogu usu alusena. Kt 5.3

Piiblilt on võetud tema vägi ja tagajärjed on näha vaimuliku elu mandumises. Tänapäeval pole paljudest kantslitest peetud jutlustes seda jumalikku ilmutust, mis ärataks südametunnistuse ja elustaks hinge. Kuulajad ei saa öelda: “Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?” (Lk 24:32) Paljud otsivad elavat Jumalat ning igatsevad jumalikku ligiolekut. Filosoofilised teooriad ega kirjanduslikud esseed, ükskõik kui suurepärased need ka poleks, ei suuda südant rahuldada. Inimeste väidetel ja väljamõeldistel ei ole mingit väärtust. Laskem Jumala Sõnal inimestele kõneleda, et need, kes on tuttavad ainult tavade ja inimeste teooriate ning reeglitega, kuuleksid Selle häält, kelle Sõna saab hinge igavese elu jaoks uuendada. Kt 5.4

Kristuse meelisteema oli Jumala vanemlik õrnus ja ülevoolav arm. Ta peatus sageli Jumala iseloomu ja Seaduse pühadusel. Ta esitas ennast inimestele tee, tõe ja eluna. Need peavad olema ka Kristusest kuulutajate teemad. Esita tõde nii, nagu see on Jeesuses. Selgita käsuõpetuse ja evangeeliumi nõudmisi. Räägi inimestele Kristuse ennastsalgavast elust ja ohvrist, Tema alandusest ja surmast, Tema ülestõusmisest ja taevaminemisest, Tema eestkostest Jumala kohtus ning Tema tõotusest: “[...] tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde.” (Jh 14:3) Kt 5.5

Ekslike teooriate üle arutlemise ja evangeeliumi vastastega sõdimise asemel järgi Kristuse eeskuju. Lase värsketel tõdedel Jumala varakambrist oma elu valgustada. “Kuuluta sõna.” (2Tm 4:2) “Külvake kõigi vete äärde.” (Js 32:20, KJV) “Kellel on minu sõna, kõnelgu mu sõna kui tõde! Mis on õlgedel 41 tegemist puhta viljaga? ütleb Issand.” (Jr 23:28) “Jumala iga sõna on selge. [...] Ära lisa midagi tema sõnadele, et ta ei võtaks sind vastutusele ja sina ei jääks valelikuks!” (Õp 30:5, 6) Kt 5.6

“Külvaja külvab sõna.” Siin on esitatud oluline põhimõte, mis peaks olema igasuguse hariduse aluseks. “Seeme on Jumala sõna.” Kuid liiga paljudes koolides on tänapäeval Jumala Sõna kõrvale jäetud. Meeli köidavad teised teemad. Haridussüsteemis on suur osa uskmatute autorite uurimisel. Õpikute materjali on põimitud skeptilisi arvamusi. Teaduslikud uurimused muutuvad eksitavateks, sest tehtud avastusi moonutatakse ja tõlgendatakse valesti. Jumala Sõna võrreldakse teaduse oletustega, mistõttu paistab Sõna ebakindel ja ebausaldusväärne. Nii külvatakse noorte meeltesse kahtluse seemneid, mis kiusatuste ajal tärkavad. Kui kaob usk Jumala Sõnasse, ei ole hingel teejuhti ega kindlustunnet. Noori tõmbab radade poole, mis juhivad neid eemale Jumalast ja igavesest elust. Kt 5.7

Tänapäeva maailmas laialt levinud ülekohus on suurel määral tingitud just sellest. Kui Jumala Sõna jäetakse kõrvale, siis hüljatakse selle vägi ohjeldada lihaliku südame halbu kirgi. Inimesed külvavad lihasse ning lõikavad kõlvatust. Kt 5.8

Siin on ka vaimse nõrkuse ja võimetuse oluline põhjus. Jumala Sõnale selga pöörates ja inspireerimata inimeste teostest elades jääb mõistus kängu ning nõrgeneb üha. See ei ole ühenduses igavese tõe sügavate ja avarate põhimõtetega. Mõistus kohandab end nendest asjadest aru saama, millega see on tuttav, ning kaduvatele asjadele pühendudes mõistus nõrgeneb, selle võimekus väheneb ning mõne aja pärast ei ole see enam suuteline avarduma. Kt 5.9

See kõik on vale haridus. Iga õpetaja töö 42 peaks olema noorte mõistuse köitmine inspireeritud Sõna tähtsate tõdede külge. Selline haridus on oluline nii selles kui ka tulevases elus. Kt 5.10

Ära arva, et see takistab muude teadmiste omandamist või vähendab hariduse kvaliteeti. Jumala tundmine on sama kõrge nagu taevas ja avar nagu universum. Pole midagi õilistavamat ja elustavamat kui meie igavese eluga seotud oluliste teemade uurimine. Otsigu noored Jumala antud tõdede mõistmist ning nende mõistus avardub ja muutub võimekamaks. See annab igale õpilasele, kes on sõna tegija, laiema mõttemaailma ja kindlustab talle teadmiste kadumatu rikkuse. Kt 5.11

Pühakirja uurimise teel saadud haridus on lunastusplaani kogemuslik tundmine. 43 Selline haridus taastab hinges Jumala kuju. See tugevdab ja kinnitab mõistust kiusatuste vastu ning muudab õppija sobivaks olema Kristuse kaastööline selles maailmas. See teeb inimesest taevase perekonna liikme ja valmistab teda ette saama osa pühade pärisosast valguses. Kt 6.1

Kuid püha tõe õpetaja saab edasi anda ainult seda, mida ta ise kogemuse kaudu teab. “Külvaja läks välja oma seemet külvama.” Kristus õpetas tõde, sest Ta oli tõde. Tema õpetusse olid kaasatud Tema mõtted, Tema iseloom ja elukogemus. Nii on ka Tema järgijatega: need, kes õpetavad sõna, peavad selle kogemuse kaudu omandama. Nad peavad teadma, mida tähendab omada Kristuse tarkust, õiglust, pühitsust ja lunastust. Jumala Sõna ei tohi teistele esitamisel olla “peaks” või “oleks”. Kristlased peavad väitma koos apostel Peetrusega: “Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme tema suurust näinud oma silmaga.” (2Pt 1:16) Iga õpetaja ja Kristuse kuulutaja peaks ütlema koos armastatud Johannesega: “Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks.” (1Jh 1:2) Kt 6.2