Kristuse tähendamissõnad

139 Paluda selleks, et anda

Luuka 11:1-13

Kristus võttis pidevalt vastu Isalt, et Ta saaks meile edasi anda. “Sõna, mida te kuulete,” ütles Ta, “ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud.” (Jh 14:24) “Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida.” (Mt 20:28) Kõik, mida Ta tegi — elas, mõtles, palvetas —, tegi Ta ainult teiste, mitte enda heaks. Hommik hommiku järel tuli Ta pärast Jumalaga veedetud tunde inimestele taevast valgust tooma. Ta võttis iga päev Pühalt Vaimult vastu uue ristimise. Issand äratas Ta iga päeva varajastel tundidel unest ning võidis Tema hinge ja huuli armuga, et Ta saaks seda teistele jagada. Talle anti värsked sõnad taevastest õuedest, et Ta saaks neid õigel ajal kõneleda kurnatutele ja rõhututele. “Issand Jumal on mulle andnud õpetatud keele,” ütles Ta, “et ma oskaksin vastata väsinule, virgutada teda sõnaga. Ta äratab igal hommikul, ta äratab mu kõrva, et ma kuuleksin õpilaste kombel.” (Js 50:4) Kt 27.6

140 Jüngritele avaldasid Kristuse palved ja Tema harjumus Jumalaga suhelda sügavat muljet. Ühel päeval pärast lühikest eemalolekut leidsid nad Issanda härdasse palvesse süvenenult. Ta jätkas nende kohalolule vaatamata valju häälega palvetamist. See puudutas tõsiselt jüngrite südant. Kui Ta palvetamise lõpetas, hüüatasid nad: “Issand, õpeta meidki palvetama.” Kt 27.7

Vastuseks kordas Kristus mäejutluses antud “Meie Isa” palvet. Seejärel soovis Ta anda neile tähendamissõnaga illustreeritud õppetunni. Kt 27.8

“Kui kellelgi teie seast oleks sõber,” ütles Ta, “ja see tuleks südaööl ta juurde ja ütleks talle: “Sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!”, kas saaks ta toast vastata: “Ära tüüta mind, uks on juba lukus ja ma olen koos lastega voodis, ma ei saa üles tõusta sulle andma!”? Ma ütlen teile, kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja.” Kt 27.9

Siin kirjeldab Kristus palujat, kes küsib selleks, et edasi anda. Tal on vaja leiba, muidu ei saa ta täita väsinud hilise ränduri vajadusi. Kuigi naabrile ei meeldi tülitamine, ei jäta paluja anumist — tal on vaja sõpra kosutada. Viimaks saab tema pealekäimine tasutud ja tema soov täidetakse. Kt 28.1

Jüngrid pidid Jumala õnnistusi otsima samal kombel. Rahvahulga toitmisel ja jutluses taevasest leivast oli Kristus näidanud neile nende tööd Tema esindajatena. Nad pidid inimestele andma eluleiba. Tema, kes oli neile töö määranud, nägi, kui sageli pannakse nende usk proovile. Nad pidid tihti ootamatutesse olukordadesse sattuma ja mõistma 141 oma inimlikku küündimatust. Nende juurde pidid tulema eluleiva järele igatsevad hinged ning nad pidid tundma end vaeste ja abitutena. Nad pidid võtma vastu vaimutoitu, muidu poleks neil olnud midagi jagada. Kuid nad ei pidanud jätma ühtegi hinge toitmata. Kristus juhtis neid varude juurde. Mees, kelle juurde sõber kostile tuli, kuigi ebasobival öötunnil, ei saatnud teda minema. Tal ei olnud sõbrale midagi anda, kuid ta läks selle juurde, kellel oli, ning käis talle oma palvega nii kaua peale, kuni naaber vajaliku andis. Kas siis Jumal, kes on saatnud oma sulased näljaseid toitma, ei täida nende vajadusi oma töös? Kt 28.2

Ent tähendamissõna isekas naaber ei kujuta Jumala iseloomu. Õppetund on antud, kuid mitte võrdluse, vaid kontrasti abil. Isekas inimene annab tungivale palvele järele, et saada lahti sellest, kes tema rahu rikub. Kuid Jumal annab hea meelega. Ta on kaastundlik ja igatseb täita nende palveid, kes usus Tema juurde tulevad. Ta annab meile, et võiksime teenida teisi ja niimoodi Tema sarnaseks saada. Kt 28.3

Kristus ütleb: “Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse!” Kt 28.4

Päästja jätkab: “Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!” Kt 28.5

Kinnitamaks meie usku Jumalasse, õpetab Kristus meid Tema poole pöörduma uue nimega — nimega, mis seostub 142 inimsüdame kalleimate suhetega. Ta annab meile eesõiguse nimetada kõikvõimsat Jumalat oma Isaks. See nimi, mida me Tema kohta kasutame ja millega Tema poole pöördume, on märk meie armastusest ja usaldusest ning Tema tõotusest meie eest hoolitseda ja meiega suhelda. Kui nimetame seda nime, paludes Temalt andi või õnnistust, on see Tema kõrvadele nagu muusika. Et me ei peaks Tema nimetamist selle nimega jultumuseks, kordas Ta seda ikka ja uuesti. Ta soovib, et me võtaksime selle nime omaks. Kt 28.6

Jumal peab meid oma lasteks. Ta ostis meid vabaks hoolimatust maailmast ja valis meid oma kuningliku perekonna liikmeteks, taevase Kuninga poegadeks ja tütardeks. Ta palub meil usaldada Teda sügavamalt ja tugevamalt kui laps oma maist isa usaldab. Vanemad armastavad oma lapsi, kuid Jumala armastus on suurem, laiem ja sügavam, kui inimlik armastus võib olla. See on mõõtmatu. Kui siis maised vanemad teavad, kuidas anda häid ande oma lastele, kui palju enam annab meie Isa taevas Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad? Kt 28.7

Kristuse õppetunde palvest tuleb tähelepanelikult vaadelda. Neis on palve jumalik teadus ning Kristuse näitlikud õppevahendid toovad esile põhimõtteid, mida kõik peavad mõistma. Ta näitab, missugune on tõeline palve vaim, Ta õpetab, kui vajalik on Jumalale palveid esitades sihikindlus, ning kinnitab meile Tema valmisolekut palveid kuulda ja neile vastata. Kt 28.8

Meie palved ei tohiks olla isekad nõudmised, mõeldud üksnes meie enda kasuks. Me peame paluma selleks, et võiksime anda. Kristuse elu põhimõte peab olema ka meie elu põhimõte. Kristus ütles oma jüngritele: “Ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões.” (Jh 17:19) Kristuse teenijates peab ilmnema samasugune pühendumine, eneseohverdus ja Jumala Sõna nõuetele alistumine nagu Kristuseski. Meie ülesanne maailmas ei ole iseennast teenida ega rahuldada; me 143 peame austama Jumalat, tehes Temaga koostööd patuste päästmisel. Me peame paluma Jumalalt õnnistusi, et saaksime neid teistele edasi anda. Vastuvõtmise võime säilib ainult jagamisel. Me ei saa võtta pidevalt vastu taevaseid aardeid, kui me ei anna neid edasi meid ümbritsevatele inimestele. Kt 28.9

Tähendamissõnas lükati paluja korduvalt tagasi, kuid ta ei loobunud oma eesmärgist. Ka meie palved ei pruugi alati kohe vastust saada, kuid Kristus õpetab, et me ei tohiks palvetamist lõpetada. Palve ei ole mõeldud Jumala muutmiseks, see on selleks, et tuua meid Jumalaga kooskõlla. Kui me Temalt midagi palume, võib Ta näha, et meil on vaja uurida oma südant ja kahetseda pattu. Seepärast lubab Ta meil käia läbi katsumuste, Ta viib meid läbi alanduse, et me võiksime mõista, mis takistab Pühal Vaimul meie kaudu töötada. Kt 28.10

Jumala tõotuste täitumisel on tingimused ning palve ei saa iial täita kohustuste kohta. “Kui te armastate mind,” ütleb Kristus, “siis pidage mu käske.” (Jh 14:15) “Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.” (Jh 14:21) Need, kes toovad oma palved tõotustele viidates Jumala ette, kuid ei täida samal ajal nende tingimusi, solvavad Issandat. Nad esitavad Kristuse nime tõotuste täitumise autoriteedina, kuid nad ei tee neid asju, mis näitaksid nende usku Kristusesse ja armastust Tema vastu. Kt 28.11

Paljudel on täitmata tingimused, et Isa saaks neid vastu võtta. Kui me läheneme Jumalale, peame hoolikalt läbi uurima oma usuteod. Kui me oleme sõnakuulmatud, siis toome Issandale tšeki, mille väljamaksmise tingimusi me ei ole täitnud. Me esitame Jumalale Tema tõotused ja palume Tal neid täita, kuid seda tehes häbistaks Ta oma nime. Kt 28.12

144 Tõotus kõlab: “Kui te jääte minusse, ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile.” (Jh 15:7) Ja Johannes ütleb: “Sellest me tunneme ära, et oleme teda mõistnud, kui me peame tema käske. Kes ütleb: “Mina tunnen teda”, aga ei pea tema käske, see on valetaja ja temas ei ole tõde. Kuid kes peab tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks.” (1Jh 2:3-5) Kt 28.13

Üks Kristuse viimastest korraldustest oma jüngritele oli: “Armastage üksteist! Nõnda nagu mina olen teid armastanud.” (Jh 13:34) Kas me kuuletume sellele käsule või hellitame endas ägedaid iseloomujooni, mida Kristusel ei olnud? Kui me oleme teisi mingil moel kurvastanud või haavanud, siis on meie kohus oma viga tunnistada ja lepitust otsida. See on oluline ettevalmistus, et võiksime tulla usus Jumala ette Tema õnnistust paluma. Kt 29.1

On veel üks asi, mille jätavad hooletusse need, kes Issandat palves otsivad. Kas sa oled olnud Jumalaga aus? Issand ütleb prohvet Malaki kaudu: “Oma vanemate päevist alates olete te lahkunud mu määrustest ega ole neid pidanud. Pöörduge tagasi minu juurde, siis pöördun mina teie juurde, ütleb vägede Issand. Aga teie ütlete: “Kuidas me peaksime pöörduma?” Kas inimene tohib Jumalat röövida? Aga teie röövite mind ja ütlete: “Kuidas me sind röövime?” Kümnise ja tõstelõivuga.” (Ml 3:7, 8) Kt 29.2

Kõigi õnnistuste andjana on Jumalal õigus teatud osale kõigest, mis meil on. See on Tema korraldus, et evangeeliumitööd ülal pidada. Jumalale tagasi andes näitame üles tänulikkust Tema andide eest. Aga kui me keeldume andmast Talle seda, mis Talle kuulub, kuidas saame siis oodata Tema õnnistust? Kui me ei ole ustavad majapidajad maistes asjades, kuidas saame oodata, et Ta usaldaks meile taevaseid asju? Siin võibki olla vastuseta palve saladus. Kt 29.3

Kuid Issand oma suures halastuses on valmis andestama ja Ta ütleb: “Tooge kogu kümnis täies mõõdus varaaita, 145 et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega. [...] Tõesti ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni. Ja ma sõitlen teie pärast rohutirtse, et need ei hävitaks teie põlluvilja ja et teie viinapuu väljal ei jääks viljatuks. [...] Siis kiidavad teid õndsaks kõik rahvad, sest te saate ihaldatud maaks, ütleb vägede Issand.” (Ml 3:10-12) Kt 29.4

Samamoodi on ka kõigi teiste Jumala nõudmistega. Kõik Tema annid on tõotatud sõnakuulmise tingimusel. Jumalal on kogu taevas täis õnnistusi neile, kes Temaga koostööd teevad. Kõik, kes Talle kuuletuvad, võivad usus nõuda Tema tõotuste täitumist. Kt 29.5

Kuid meil peab olema kindel, vankumatu usaldus Jumalasse. Tihtipeale viivitab Ta vastusega, et meie usku proovida või näha meie soovi tõsidust. Kui oleme palunud Tema Sõna kohaselt, siis peame uskuma Tema tõotust ja esitama oma palved sellele vastava meelekindlusega. Kt 29.6

Jumal ei ütle, et paluge üks kord ja siis te saate. Ta käsib meil pidevalt paluda. Püsige väsimatult palves. Visa palumine annab palujale tõsisema suhtumise ning suurema soovi saada seda, mida ta küsib. Kristus ütles Martale Laatsaruse haual: “Kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust.” (Jh 11:40) Kt 29.7

Kuid paljudel puudub elav usk. Sellepärast nad ei näegi rohkem Jumala väge. Nende nõrkus on uskmatuse tagajärg. Neil on rohkem usku oma tegudesse kui Jumala tegutsemisse neis. Nad võtavad enda eest hoolitsemise oma kätte. Nad planeerivad ja kavandavad, kuid palvetavad vähe ja neil on tegelikult Jumalasse vähe usku. Nad arvavad, et neil on usk, kuid see on ainult hetkeaje. Nad ei kanna püsivalt oma soove Issanda ette, 146 sest nad ei mõista oma vajadusi ega Jumala valmisolekut anda. Kt 29.8

Meie palved peavad olema sama tõsised ja visad, kui oli abivajava sõbra anumine, kes palus südaööl leiba. Mida tõsisemalt ja vankumatumalt me palume, seda tihedam on meie vaimne side Kristusega. Me saame suuremaid õnnistusi, sest meil on suurem usk. Kt 29.9

Meie osa on palvetada ja uskuda. Valvake palves. Valvake ja tehke koostööd palveid kuulva Jumalaga. Pidage meeles, et “me oleme Jumala kaastöölised”. (1Kr 3:9) Räägi ja tegutse oma palvetega kooskõlas. Tohutult oluline on, kas su usk osutub katsumuses ehtsaks või selgub, et su palved on olnud ainult vormi täitmine. Kt 29.10

Kui tekivad segadused ja sa seisad silmitsi raskustega, siis ära oota abi inimestelt. Usalda kõik Jumala hoolde. Oma probleemidest teistele rääkimise komme teeb meid ainult nõrgaks ega anna teistele jõudu juurde. See paneb meie vaimuliku nõrkuse koorma neile, kes ei suuda seda leevendada. Me otsime jõudu ekslikult, piiratud inimeselt, kuigi võiksime saada jõudu eksimatult, lõpmatult Jumalalt. Kt 29.11

Sul pole vaja minna maailma lõppu tarkuse järele, sest Jumal on lähedal. Edu ei taga sinu praegused või tulevased võimed, vaid see, mida Issand sinu heaks võib teha. Meil peab olema palju vähem usku sellesse, mida inimene saab teha, ja palju enam usku sellesse, mida Jumal võib iga uskuva hinge jaoks teha. Ta soovib, et sirutuksid usus Tema poole. Ta soovib, et ootaksid Temalt suuri asju. Ta soovib anda sulle taiplikkust nii ajalikes kui ka vaimulikes asjades. Ta võib sinu mõistust teritada. Ta võib anda sulle peenetundelisuse ja osavuse. Rakenda oma annid tööle ja palu Jumalalt tarkust, siis antakse seda sulle. Kt 29.12

Võta Kristuse sõna omale tagatiseks. Kas Ta 147 ei kutsunud sind enda juurde? Ära luba endal kunagi rääkida lootusetult või julgusetult. Kui sa nii teed, siis kaotad palju. Välispidist vaadates ja raskustes ning kitsikuses kaeveldes näitad, et su usk on hädine ja nõrk. Kõnele ja tegutse nii, nagu oleks su usk võitmatu. Issandal on palju võimalusi — Tema oma on maailm. Vaata usus taeva poole. Vaata Temale, kellel on valgus, vägi ja võim. Kt 29.13

Tõeline usk on julgustav, vankumatu põhimõte ja eesmärgikindlus, mida ei suuda nõrgestada aeg ega raske töö. “Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad; nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.” (Js 40:30, 31) Kt 29.14

Palju on neid, kes soovivad teisi aidata, kuid tunnevad, et neil pole vaimujõudu ega valgust jagamiseks. Neil tuleb oma palved armutrooni ette tuua. Palu Püha Vaimu. Jumal seisab kõigi oma tõotuste taga. Võta Piibel kätte ja ütle: “Ma olen teinud kõik, mida Sa oled käskinud. Ma toetun Sinu tõotusele: “Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse.”” Kt 29.15

Me ei pea palvetama üksnes Kristuse nimel, vaid ka Pühast Vaimust inspireeritult. See selgitab, mida tähendavad sõnad “Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega”. (Rm 8:26) Sellisele palvele vastab Jumal hea meelega. Kui me sosistame tõsiselt ja pingeliselt palve Kristuse nimel, siis annab Jumal vankumatu tõotuse, et Ta vastab meie palvele “rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda”. (Ef 3:20) Kt 30.1

Kristus ütles: “Kõike, mida te iganes palves endale palute — uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!” 148 (Mk 11:24) “Mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas.” (Jh 14:13) Armastatud jünger Johannes kirjutab Pühast Vaimust inspireeritult suurest selgusest ja kindlusest: “Kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid. Kuna me teame, et ta meid kuuleb, mida tahes me paluksime, siis teame ka, et meil on käes need palved, mis me oleme temalt palunud.” (1Jh 5:14, 15) Esita siis oma palve Isale Jeesuse nimel. Jumal austab seda nime. Kt 30.2

Trooni ümber olev vikerkaar kinnitab, et Jumal on ustav, Temas ei ole muutlikkust ega muutuse varju. Me oleme Tema vastu patustanud ega ole Ta heatahtlikkust ära teeninud, kuid ometi on Tema ise pannud meie huulile need kõige imelisemad palved: “Oma nime pärast ära põlga meid, ära teota oma aujärge! Pea meeles, ära tee tühjaks oma lepingut meiega!” (Jr 14:21) Kui tuleme Tema juurde oma väärtusetust ja pattu tunnistades, siis on Ta tõotanud meie anumist kuulda. Tema autroon on märgiks, et Ta täidab meile antud sõna. Kt 30.3

Sarnaselt Aaroniga, kes sümboliseeris Kristust, kannab meie Päästja oma rahva nimesid südame peal pühas paigas. Meie suur Ülempreester mäletab kõiki sõnu, millega Ta on meid uskuma julgustanud. Ta ei unusta kunagi oma lepingut. Kt 30.4

Kõik, kes Teda otsivad, leiavad Ta. Kõik, kes koputavad, leiavad eest avatud ukse. Pole mingit vabandust: “Ära tüüta mind, uks on suletud, ma ei taha seda avada.” Kellelegi ei öelda kunagi: “Ma ei saa sind aidata.” Neile, kes paluvad südaööl leiba näljaste hingede toitmiseks, antakse küllaga. Kt 30.5

Tähendamissõnas saab leiva paluja “niipalju kui tal vaja”. Millise mõõdu järgi jagab Jumal meile, et me saaksime teistele jagada? 149 “Kristuse kingi kohaselt.” (Ef 4:7) Inglid jälgivad pingsa huviga, kuidas inimene oma kaasinimestega käitub. Kui nad näevad kedagi, kes ilmutab Kristuse-sarnast kaastunnet eksivate inimeste suhtes, siis kiirustavad nad tema kõrvale ja meenutavad talle sõnu, mida kõneleda hingele eluleiba jagades. “Küll mu Jumal täidab kõik teie vajadused oma rikkust mööda kirkusega Kristuses Jeesuses.” (Fl 4:19) Ta muudab sinu siira ja tõelise tunnistuse võimsaks tulevase elu väes. Issanda Sõna on sinu suus tõde ja õigus. Kt 30.6

Enne jõupingutusi teiste heaks peab inimene tegema vaikse palve, sest hingede päästmise töö mõistmine nõuab suurt tarkust. Enne inimestega suhtlemist suhtle Kristusega. Hangi taevaselt armutroonilt ettevalmistus inimeste teenimiseks. Kt 30.7

Põlegu su süda igatsusest elava Jumala järele. Kristuse elu näitas, mida suudavad inimesed, kui nad on osa saanud jumalikust loomusest. Ka meie võime saada kõike, mida Kristus Jumalalt sai. Palu siis ja võta vastu. Nõua endale Jaakobi sihikindla usu ja Eelija järeleandmatu visadusega kõike, mida Jumal on tõotanud. Kt 30.8

Vallaku su mõtteid Jumala aulised plaanid. Olgu su elu ühendatud nähtamatu sideme abil Jeesuse eluga. Tema, kes käskis valgusel pimedusest paista, on valmis paistma sinu südamesse, andma Jumala au tundmise valgust Jeesuse Kristuse näol. Püha Vaim võtab jumalikud asjad ja näitab neid sulle, edastades neid sõnakuulelikule südamele elava väena. Kristus juhib sind lõpmatuse lävele. Sa võid vaadelda Tema auhiilgust ja ilmutada inimestele Tema küllust, kes elab aina selleks, et meie eest paluda. Kt 30.9