Kristuse tähendamissõnad

62 “Esmalt orast, seejärel päid”

Markuse 4:26-29

Tähendamissõna külvajast tekitas palju küsimusi. Mõned kuulajatest järeldasid sellest, et Kristus ei kavatsenud rajada maist kuningriiki, paljud olid uudishimulikud ja hämmeldunud. Nende segadust nähes kasutas Kristust teisi näiteid, püüdes ikkagi pöörata nende mõtted maise kuningriigi lootuselt Jumala armu tööle inimhinges. Kt 11.1

“Ja Jeesus ütles: “Nõnda on Jumala riik: nagu inimene viskab seemne maa peale ning heidab magama ja ärkab üles öösel ja päeval, ning seeme tärkab ja loob pea, nõnda et inimene ei tea, kuidas. Maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, seejärel päid, seejärel täit nisutera pea sees. Aga niipea kui vili on küps, saadab ta sirbi, sest lõikusaeg on käes.” Kt 11.2

Põllumees, kes “saadab sirbi, sest lõikusaeg on käes”, ei saa olla keegi teine kui Kristus. Tema on see, 63 kes kogub aegade lõpul maa saagi. Ent seemne külvaja kujutab neid, kes töötavad Kristuse asemel. Seemne kohta on öeldud, et see “tärkab ja loob pea, nõnda et inimene ei tea, kuidas” ja see inimene pole kindlasti Jumala Poeg. Kristus ei tuku, vaid valvab oma hoolealust päeval ja ööl. Ta ei ole seemne kasvu suhtes teadmatuses. Kt 11.3

Tähendamissõna seemnest näitab, et Jumal tegutseb looduses. Seemnes on idanemiseks vajalik vägi, mille Jumal ise on sinna pannud, kuid siiski ei ole seemnel omapead võimalik tärgata. Vilja kasvu juures on inimesel oma osa. Ta peab pinnase ette valmistama ja seda väetama ning panema seemne mulda. Ta peab põldu harima. Ent on üks punkt, millest edasi ei saa ta midagi ära teha. Ei inimese jõud ega tarkus suuda tuua seemnest välja elavat taime. Inimene peab oma pingutustega tegema kõik, mis tal võimalik, kuid ometi peab ta sõltuma Temast, kes on külvi ja lõikuse oma kõikvõimsa väega imeliselt ühendanud. Kt 11.4

Seemnes on elu, pinnases on jõud, aga kui lõputu vägi ei toimiks päeval ja ööl, siis ei tuleks seemnest midagi. Kuivanud põldude niisutamiseks on vaja vihmahooge, päike peab andma soojust ning mullas olevale seemnele peavad edasi kanduma elektrilised impulsid. Ainult Looja saab esile kutsuda elu, mille Ta on seemnesse pannud. Iga seeme idaneb, iga taim areneb tänu Jumala väele. Kt 11.5

“Sest nagu maa toob esile oma kasvud ja aed laseb võrsuda oma külvi, nõnda laseb ka Issand Jumal võrsuda õigust ja kiitust.” (Js 61:11) Vaimuliku külviga on nagu loodusegagi — tõe õpetaja peab valmistama südame pinnase ette ja külvama seemne, kuid elu andev vägi tuleb üksnes Jumalalt. Siin on piir, 64 millest edasi on inimese pingutused asjatud. Kuigi me peame Sõna kuulutama, ei saa me anda väge, mis elustaks hinge ja laseks “võrsuda õigust ja kiitust”. Sõna kuulutamisel peab toimima mõju, mis on väljaspool inimese võimu. Ainult Jumala Vaimu kaudu muutub Sõna elavaks ja võimsaks ning elustab hinge igavese elu jaoks. Seda tõde püüdis Kristus oma jüngrite meeltesse vajutada. Ta õpetas, et miski, mis neil on, ei suuda nende tööd edukaks muuta, vaid et Jumala imet tegev vägi annab Tema Sõnale mõju. Kt 11.6

Külvaja töö on usutöö. Ta ei suuda mõista seemne idanemise ja kasvamise saladust. Kuid ta usaldab väge, millega Jumal paneb taimestiku õilmitsema. Seemet mulda puistates viskab ta maha väärtusliku vilja, mis toidaks tema peret. Kuid 65 ta loobub hetke hüvest suurema tulu nimel. Ta viskab seemne ära, lootes seda rikkalikus lõikuses mitmekordselt koguda. Samamoodi peavad töötama Kristuse teenijad, lootes külvatava seemne lõikusele. Kt 11.7

Hea seeme võib olla külmas, isekas ja ilmalikus südames märkamatult, nii et ei paista mingit idanemist, aga hiljem, kui Jumala Vaim hinge tuleb, tärkab peidus olnud seeme ja kannab viimaks vilja Jumala auks. Oma elutöös me ei tea, mis läheb kasvama. Meie ei peagi selle küsimusega pead vaevama. Me peame tegema oma tööd ja jätma tulemused Jumala hooleks. “Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul.” (Kg 11:6) Oma lepingus inimestega ütleb Jumal: “Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus.” (1Ms 8:22) Seda tõotust usaldades harib põllumees maad ja külvab. Vaimuliku külvamise töös on meil sama palju kindlust, kui me usaldame Tema tõotust: “Nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin.” (Js 55:11) “Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke.” (Ps 126:6) Kt 11.8

Seemne idanemine kujutab vaimuliku elu algust ning taime arenemine on kristliku kasvu kaunis võrdkuju. Nii nagu looduses, on ka armus — ilma kasvuta pole elu. Taim kas kasvab või sureb. Nii nagu taime kasv on vaikne ja märkamatu, kuid pidev, on ka kristliku elu areng. Meie elu võib igas arenguetapis olla täiuslik, aga kui Jumala eesmärk meis täitub, toimub lakkamatu edasiminek. Pühitsus on eluaegne töö, nii nagu tuleb juurde võimalusi ja kogemusi ning 66 meie teadmised kasvavad. Me muutume tugevaks, et kanda oma kohustusi, ja meie küpsus on proportsionaalne meie eesõigustega. Kt 11.9

Taim kasvab, võttes vastu seda, mida Jumal tema elu säilitamiseks annab. Taim sirutab juured sügavale mulla sisse. Ta imeb endasse päikesepaistet, kastet ja vihma. Ta võtab õhust eluks vajalikke aineid. Samamoodi 67 peab kristlane kasvama koostöös jumalike mõjudega. Oma abitust tundes peame ära kasutama kõik võimalused, mis antakse meile täielikuma kogemuse saavutamiseks. Nii nagu taim juurdub mullas, nii peame meie ajama oma juured sügavale Kristusesse. Nii nagu taim võtab vastu päikesepaistet, kastet ja vihma, peame meie avama oma südame Pühale Vaimule. Töö ei saa tehtud “väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand”. (Sk 4:6) Kui hoiame oma mõtted Kristusel, siis kosutab Ta meid “nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad”. (Ho 6:3) Ta paistab meile Õiguse Päikesena ja meil on “paranemine tema tiibade all”. (Ml 3:20) Siis me õitseme “nagu lilleke” ja “nagu viinapuu”. (Ho 14:6, 8) Toetudes kogu aeg Kristusele kui meie isiklikule Päästjale, kasvame kõigis asjus Temasse, kes on meie pea. Kt 11.10

Nisu annab “esmalt orast, seejärel päid, seejärel täit nisutera pea sees”. Põllumehe eesmärk seemet külvates ja kasvavat taime hooldades on teravilja tootmine. Tal on vaja toitu näljastele ning seemet järgmiseks külviks. Samamoodi igatseb taevane Põllumees saaki tasuks oma töö ja ohvri eest. Kristus soovib paljundada oma kujutist inimeste südames ning Ta teeb seda nende kaudu, kes Temasse usuvad. Kristliku elu eesmärk on viljakandmine, Kristuse iseloomu taasloomine uskliku südames, nii et see võiks ka teistes ilmneda. Kt 12.1

Taim ei idane, kasva ega vilju iseendale, vaid et anda “külvajale seemet ja sööjale leiba”. (Js 55:10) Samamoodi ei tohiks ükski inimene endale elada. Kristlane on Kristuse esindaja maailmas, tema eesmärgiks on teiste hingede päästmine. Kt 12.2

Enesekeskses elus ei saa olla kasvu ega viljakandmist. Kui sa oled Kristuse oma isiklikuks 68 Päästjaks võtnud, pead sa unustama enda ja püüdma aidata teisi. Räägi Kristuse armastusest, jutusta Tema headusest. Täida kõik kohustused, mis sinu ette kerkivad. Kanna oma südamel hingede koormat ning püüa kõigi sinu võimuses olevate vahenditega päästa kadunuid. Kui sa võtad vastu Kristuse Vaimu — omakasupüüdmatu armastuse ja teiste heaks töötamise vaimu —, siis sa kasvad ja kannad vilja. Sinu iseloomus küpsevad Vaimu viljad. Sinu usk kasvab, sinu veendumused muutuvad sügavamaks, sinu armastus saab täiuslikuks. Sa peegeldad aina enam Kristuse sarnasust kõiges, mis on puhas, õilis ja meeldiv. Kt 12.3

“Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, 69 lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.” (Gl 5:22, 23) See vili ei hävi iial, vaid toob saagi igaveseks eluks. Kt 12.4

“Niipea kui vili on küps, saadab ta sirbi, sest lõikusaeg on käes.” Kristus ootab igatsusega, et Ta saaks oma koguduses ilmsiks. Kui Tema rahva iseloom on saanud Tema iseloomu sarnaseks, siis tuleb Ta ja nimetab neid enda omaks. Kt 12.5

Iga kristlase eesõigus pole mitte üksnes oodata meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemist, vaid seda ka kiirendada (vt 2Pt 3:12). Kui kõik, kes tunnistavad Tema nime, kannaksid vilja Tema auks, kui kiiresti saaks siis kogu maailm evangeeliumi seemet täis külvatud. Viimane suur saak küpseks kiiresti ja Kristus tuleks väärtuslikku vilja kokku koguma. Kt 12.6