Kristuse tähendamissõnad

390 Armust antud tasu

Matteuse 19:16-30, 20:1-16; Markuse 10:17-31; Luuka 18:18-30

Juudid olid Jumala tasuta armu tõe peaaegu silmist kaotanud. Rabid õpetasid, et Jumala poolehoid tuleb ära teenida. Nad lootsid oma tegudega õigete tasu saada. Järelikult ajendas nende teenistust ahne, omakasupüüdlik vaim. Isegi Kristuse jüngrid ei olnud sellest vaimust täielikult vabad ja Päästja püüdis igal võimalusel neile nende eksitust näidata. Just enne tähendamissõna rääkimist juhtus sündmus, mis avas Talle võimaluse esitada õigeid põhimõtteid. Kt 89.3

Ühel teekonnal tuli Tema juurde jooksuga üks noor ülem ja tervitas Teda aupaklikult põlvitades. “Hea Õpetaja,” ütles ta, “mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?” Kt 89.4

Ülem pöördus Kristuse poole kui lihtsalt austatud rabi poole, ta ei märganud Temas Jumala Poega. Päästja ütles: “Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks — Jumal.” Millisel põhjusel nimetad sa mind 391 heaks? Ainult Jumal on hea. Kui sa tunnustad mind heana, siis pead mind vastu võtma Jumala Poja ja Tema esindajana. Kt 89.5

“Kui sa tahad ellu minna,” lisas Ta, “siis pea käsud!” Jumala iseloom on väljendatud Tema Seaduses ja kui sa tahad olla Jumalaga kooskõlas, siis peavad igast su teost paistma Tema Seaduse põhimõtted. Kt 89.6

Kristus ei pisenda Seaduse nõudeid. Ta ütleb väga selgelt, et neile kuuletumine on igavese elu tingimus, sama tingimus, mis oli esitatud Aadamale enne tema langemist. Issand ei oota praegu hingelt vähem, kui Ta ootas inimeselt paradiisis — täielikku sõnakuulmist, laitmatut õigust. Armu lepingu nõue kehtib samamoodi kui Eedenis esitatud nõudmine — kooskõla Jumala Seadusega, mis on püha, õige ja hea. Kt 89.7

Sõnadele “Pea käsud!” vastas noormees küsimusega: “Millised?” Ta oletas, et mõeldud on mingeid tseremoniaalkäske, kuid Kristus kõneles Siinail antud Seadusest. Ta nimetas mitut käsku kümne käsulaua teiselt laualt ja võttis siis need kokku ühte: “Armasta oma ligimest nagu iseennast.” Kt 89.8

Noormees vastas kõhklemata: “Seda kõike olen ma pidanud noorest põlvest saadik. Mis mul veel puudub?” Tema seadusekäsitlus oli väline ja pinnapealne. Inimeste mõõdupuu järgi otsustades oli tal laitmatu iseloom. Tema välispidine elu oli suurel määral olnud puhas; ta arvas tõesti, et tema kuulekus on puudusteta. Ometi oli tal salajane hirm, et tema hinge ja Jumala vahel ei ole kõik korras. See ajendas küsima: “Mis mul veel puudub?” Kt 89.9

“Kui sa tahad olla täiuslik,” ütles Kristus, “siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare 392 taevas, ning tule järgne mulle!” Aga kui noormees seda sõna kuulis, lahkus ta kurvastades, sest ta oli suure varanduse omanik.” Kt 89.10

Iseenese armastaja on Seadusest üleastuja. Jeesus soovis, et noormees mõistaks seda, ning Ta andis talle katse, mis ilmutas tema südame isekust. Ta näitas talle tema iseloomu probleemset kohta. Noormees ei soovinud suuremat valgust. Ta oli hellitanud hinges ebajumalat, tema jumal oli maailm. Ta väitis, et on käske pidanud, kuid tal puudus nende kõigi tõeline vaimsus ja elu. Tal ei olnud tõelist armastust ei Jumala ega inimese vastu. Tal puudus see, mis oleks muutnud ta taevariigi jaoks sobilikuks. Ennast ja ilmalikku kasu armastades ei olnud ta kooskõlas taeva põhimõtetega. Kt 89.11

Kui see noor ülem tuli Jeesuse juurde, siis võitsid tema siirus ja 393 tõsidus Päästja südame. Ta “tundis armastust ta vastu”. Ta nägi selles noormehes inimest, kes võiks teenida õiguse kuulutajana. Ta oleks selle andeka ja õilsa nooruki vastu võtnud sama suure rõõmuga, kui Ta oli vastu võtnud vaesed kalurid, kes Teda järgisid. Kui noormees oleks pühendanud oma võimed hingede päästmise tööle, oleks temast võinud saada Kristuse hoolas ja edukas tööline. Kt 89.12

Kuid kõigepealt pidi ta omaks võtma jüngriks olemise tingimused. Ta pidi andma end täielikult Jumalale. Johannes, Peetrus, Matteus ja nende kaaslased tõusid Päästja kutse peale, jätsid kõik maha ja järgnesid Jeesusele (Lk 5:28). Noorelt ülemalt nõuti samasugust pühendumist. Ja sellega ei palunud Kristus suuremat ohvrit, kui Ta ise oli andnud. “Tema, kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest.” (2Kr 8:9) Noormees pidi üksnes järgnema Kristusele sinna, kuhu Ta teed näitas. Kt 90.1

Kristus vaatas noormeest ja igatses tema hinge. Ta soovis saata ta välja inimestele õnnistuste kuulutajana. Selle asemele, mida Ta palus endale allutada, pakkus Kristus enda seltskonna eesõigust. “Järgne mulle,” ütles Ta. Peetrus, Jaakobus ja Johannes olid seda eesõigust rõõmuks pidanud. Noormees ise vaatas Kristust imetledes. Tema süda tõmbas teda Päästja poole. Kuid ta polnud valmis omaks võtma Päästja eneseohverduse põhimõtet. Ta eelistas oma varandust Jeesusele. Ta soovis igavest elu, kuid ei tahtnud võtta hinge seda omakasupüüdmatut armastust, mis üksi on elu, ning kurva südamega läks ta Kristuse juurest ära. Kt 90.2

Kui noormees ära läks, ütles Jeesus oma jüngritele: “Kui vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki.” Need sõnad hämmastasid 394 jüngreid. Neid oli õpetatud pidama rikkust taeva soosinguks, nad ise lootsid Messia kuningriigis saada ilmalikku võimu ja varandust. Kui rikas ei saa kuningriiki, milline lootus on siis ülejäänud inimestel? Kt 90.3

“Jeesus aga ütles neile uuesti: “Lapsed, kui raske on minna Jumala riiki neil, kes loodavad rikkuse peale! Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki!” Aga nemad hämmastusid üliväga.” (Mk 10:24-26, KJV) Nüüd mõistsid nad, et pühalik hoiatus oli osaks saanud neile endale. Päästja sõnade valgel ilmnes nende enda salajane iha võimu ja rikkuse järele. Halva aimdusega hüüatasid nad: “Kes siis küll võib pääseda?” Kt 90.4

“Jeesus ütles neile otsa vaadates: “Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik.”” Kt 90.5

Niisugune rikas mees ei saa taevasse. Tema jõukus ei anna talle õigust pühade pärisosale valguses. Ainult Kristuse teenimata armu läbi võib inimene leida pääsu Jumala linna. Kt 90.6

Nii rikastele kui ka vaestele on öeldud Püha Vaimu sõnad: “Teie ei ole iseeneste päralt. Sest te olete kallilt ostetud.” (1Kr 6:19, 20) Kui inimesed seda usuvad, siis kasutavad nad oma hoolde usaldatud vara nii, nagu Jumal juhib — kadunute päästmiseks ning kannatajate ja vaeste abistamiseks. Inimesel on see võimatu, sest süda klammerdub maise vara külge. Hing, mis on seotud mammona teenimisega, on inimvajaduste appihüüetele kurt. Kuid Jumalal on kõik asjad võimalikud. Kristuse võrratule armastusele vaadates isekas süda sulab ja pehmeneb. Rikas inimene ütleb siis nagu variser Saulus: “Kuid mis mulle oli kasuks, 395 seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval.” (Fl 3:7, 8) Siis ei pea nad enam midagi enda omaks. Nad peavad end rõõmuga Jumala rohke armu majapidajaiks ja Tema pärast kõigi inimeste teenijaiks. Kt 90.7

Peetrus oli esimene, kes toibus Päästja sõnade varjatud hukkamõistust. Ta mõtles rahuloluga, millest tema ja ta vennad Kristuse nimel olid loobunud. “Vaata,” ütles ta, “meie oleme jätnud kõik maha ja järgnenud sulle.” Meeles mõlkumas noorele ülemale antud tingimuslik tõotus “Siis on sul aare taevas”, küsis ta nüüd, mida saavad tema ja ta kaaslased tasuks oma ohvrite eest. Kt 90.8

Päästja vastus erutas Galilea kalurite südant. See kujutas au, mis täitis nende kõige kõrgemad unistused: “Tõesti, ma ütlen teile, kes olete mulle järgnenud, uuestisündimises, kui Inimese Poeg istub oma kirkuse troonile, istute ka teie kaheteistkümnele troonile Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle kohut mõistma.” Ta lisas veel: “Ei ole kedagi, kes on maha jätnud maja või vennad või õed või ema või isa või lapsed või põllud minu pärast ja evangeeliumi pärast ega saaks vastu nüüd, selsamal ajal sajavõrra maju ja vendi ja 396 õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde tagakiusamise kestelgi, ning tuleval ajastul igavest elu.” Kt 90.9

Kuid Peetruse küsimus “Mis siis meile saab?” ilmutas palgalise vaimsust, mis oleks muutnud jüngrid Kristuse töö jaoks kõlbmatuks, kui seda meelsust ei oleks muudetud. Kuigi jüngreid oli köitnud Jeesuse armastus, ei olnud nad täielikult variserlikkusest vabad. Nad töötasid ikka veel mõttega saada tasu võrdeliselt oma tööga. Nad hellitasid enese ülendamise ja enesega rahulolu vaimu ning võrdlesid end üksteisega. Kui üks oli milleski kehvem, siis nautisid teised üleoleku tunnet. Kt 90.10

Et jüngrid ei kaotaks silmist evangeeliumi põhimõtteid, jutustas Kristus neile tähendamissõna, mis illustreerib seda, kuidas Jumal kohtleb oma teenijaid, ja vaimsust, millega nad peaksid Tema heaks töötama. Kt 90.11

“Taevariik,” ütles Ta, “on majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele.” Tööotsijail oli kombeks turuplatsidel oodata ja sinna läksid tööandjad sulaseid otsima. Tähendamissõnas kujutatakse meest, kes palkas töölisi erinevatel kellaaegadel. Need, kelle ta kõige varem palkas, olid nõus kokkulepitud tasu eest töötama, hiljem palgatud jätsid oma tasu majaisanda otsustada. Kt 90.12

“Aga kui õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma valitsejale: “Kutsu töölised ja anna neile palk viimasest kuni esimeseni!” Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari. Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari.” Kt 90.13

See, kuidas majaisand kohtles 397 oma viinamäe töölisi, kujutab seda, kuidas Jumal kohtleb inimperekonda. See on vastupidine inimeste hulgas valitsevale tavale. Ilmalikus äris antakse tasu vastavalt tehtud tööle. Tööline ootab, et talle tasutakse üksnes see, mille ta on ära teeninud. Kuid tähendamissõnas illustreeris Kristus oma riigi põhimõtteid, mitte selle maailma kuningriigi omi. Teda ei kammitse ükski inimlik standard. Issand ütleb: “Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed. [...] Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted.” (Js 55:8, 9) Kt 90.14

Tähendamissõna esimesed töölised olid nõus kokkulepitud summa eest töötama ja nad said selle määratud palga, mitte rohkem. Need, kes olid hiljem palgatud, uskusid isanda lubadust “Ma annan teile, mis iganes õiglane!” Nad näitasid oma usaldust temasse küsimusi palga kohta esitamata. Nad usaldasid tema õigust ja õiglust. Neile anti tasu mitte vastavalt tehtud töö hulgale, vaid vastavalt isanda heldemeelsusele. Kt 91.1

Nii soovib Jumal, et meie usaldaksime Teda, kes teeb jumalakartmatud õigeks. Tema tasu ei anta meie teenete järgi, vaid vastavalt Tema enda tahtele, “ettemääramise järgi, mille ta on teinud teoks meie Issandas Kristuses Jeesuses”. (Ef 3:11) “Ta päästis meid — mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda.” (Tt 3:5) Neis, kes Teda usaldavad, võib Ta “korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda”. (Ef 3:20) Kt 91.2

Jumala jaoks ei muuda teenistust väärtuslikuks tehtud töö hulk ega selle nähtavad tulemused, vaid vaimsus, millega seda tehakse. Need, kes tulid viinamäele tööle üheteistkümnendal tunnil, olid tänulikud võimaluse eest tööd teha. Nende süda olid täis tänu tema vastu, kes oli nad vastu võtnud, ja kui majaisand maksis päeva lõpus neile terve päeva töö eest, siis olid 398 nad väga üllatunud. Nad teadsid, et ei olnud sellist palka ära teeninud. Nende tööandja näol peegelduv lahkus täitis neid rõõmuga. Nad ei unustanud eales majaisanda headust ega rikkalikku tasu, mille nad olid saanud. Nii on ka patusega, kes oma väärtusetust teades on tulnud Isanda viinamäele üheteistkümnendal tunnil. Tema teenistusaeg tundub nii lühikesena, ta tunneb, et pole tasu ära teeninud, kuid ta on rõõmus, et Jumal ta üldse vastu võttis. Ta töötab alandliku, usaldava vaimsusega, tänulikuna eesõiguse eest olla Kristuse kaastööline. Sellist vaimsust tasustab Jumal rõõmuga. Kt 91.3

Issand soovib, et usaldaksime Teda ilma oma tasumäära küsimata. Kui Kristus elab hinges, siis ei ole mõte tasust tähtsaim. See ei ole motiiv, mis meie teenimist ajendab. Tõsi on see, et teisejärgulise mõttena peame tasu maksmisest lugu pidama. Jumal tahab, et hindaksime Tema tõotatud õnnistusi. Kuid Ta ei taha, et himustaksime tasu või tunneksime, et peame iga kohustuse eest hüvitust saama. Me ei peaks olema niivõrd innukad 399 tasu saama, kuivõrd tegema seda, mis on õige, hoolimata mingist kasust. Meie motiiv peab olema armastus Jumala ja kaasinimeste vastu. Kt 91.4

See tähendamissõna ei õigusta neid, kes kuulevad esimest kutset tööle, kuid jätavad Issanda viinamäele minemata. Kui majaisand läks üheteistkümnendal tunnil turuplatsile ja nägi mehi tööta seismas, küsis ta: “Mis te siin kogu päeva jõude seisate?” Vastus kõlas: “Meid ei ole keegi palganud.” Mitte keegi neist, keda kutsuti päeval hiljem, ei olnud hommikul kohal. Nad ei olnud kutset tagasi lükanud. Need, kes ära ütlevad ja hiljem kahetsevad, teevad hästi, et kahetsevad, kuid pole ohutu esimest armukutset kergemeelselt võtta. Kt 91.5

Kui viinamäe viimased töölised “said igaüks ühe teenari”, siis olid need, kes varakult tööd alustasid, solvunud. Kas nad polnud töötanud kaksteist tundi? Kas polnud neil õigus saada rohkem kui neil, kes olid töötanud ainult ühe tunni päeva jahedamal ajal? “Need viimased on töötanud ainult ühe tunni,” ütlesid nad, “ent sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska!” Kt 91.6

“Sõber,” vastas majaisand ühele neist, “ma ei tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud minuga kokku ühele teenarile? Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi! Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?” Kt 91.7

“Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud.” Kt 91.8

Tähendamissõna esimesed töölised kujutavad neid, kes nõuavad oma teenistuse pärast eelisõigusi. Nad teevad tööd endaga rahul olevas vaimus ega kaasa sellesse enesesalgamist ja ohvrimeelsust. Nad võivad väita, et teenivad Jumalat kogu oma eluga, nad võivad olla 400 esimeste hulgas, kes kannatavad raskusi, puudust ja katsumusi, ning nad arvavad seepärast, et neil on õigus suurele tasule. Nad mõtlevad rohkem tasule kui eesõigusele olla Kristuse teenijad. Nende arvates annavad nende ohvrid ja töö neile õiguse saada teistest suuremat au ja kuna seda nõuet ei tunnistata, on nad solvunud. Kui nad paneksid oma töösse armastava, usaldava vaimsuse, siis oleksid nad jätkuvalt esimesed, ent nende nurisev, kaeblev meelelaad ei ole Kristuse-sarnane ja seepärast osutuvad nad ebausaldusväärseks. Nende meelel on enese edutamise soov, usaldamatus Jumala suhtes ja kade, ihne vaimsus kaaskristlaste suhtes. Issanda headus ja heldus on nende jaoks üksnes nurisemise põhjus. Nii näitavad nad, et nende hingede ja Jumala vahel ei ole ühendust. Nad ei tunne rõõmu Meistriga koos töötamisest. Kt 91.9

Jumala jaoks ei ole midagi vastumeelsemat kui see kitsarinnaline, enesest hooliv vaimsus. Ta ei saa töötada koos kellegagi, kel ilmnevad sellised omadused. Nad on ükskõiksed Tema Vaimu töö suhtes. Kt 91.10

Juudid olid kutsutud esimesena Issanda viinamäele, mistõttu olid nad uhked ja pidasid end õigeks. Nad arvasid, et nende pikk teenimisaeg annab neile õiguse saada suuremat tasu kui teised. Miski ei vihastanud neid rohkem kui vihje, et paganatele antakse Jumala asjus nendega võrdsed eesõigused. Kt 91.11

Kristus hoiatas jüngreid, keda Ta oli kõigepealt kutsunud endale järgnema, et nende hulgas ei hellitataks samasugust pahet. Ta nägi, et koguduse nõrkus — needus — saab olema eneseõiguse vaim. Inimesed arvavad, et saavad teha midagi selleks, et ära teenida koht taevariigis. Nad kujutavad ette, et kui nad teevad teatud edusamme, siis tuleb Issand 401 neile appi. Niiviisi on kaasatud ohtralt ennast ja vähe Jeesust. Paljud, kes on teinud mõnesuguseid edusamme, ajavad end puhevile ja peavad end teistest paremaks. Nad ihaldavad meelitust ja on kadedad, kui neid ei peeta kõige tähtsamaks. Kristus püüab oma jüngreid selliste ohtude eest kaitsta. Kt 91.12

Hooplemine oma teenetega on kohatu. “Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest, vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand.” (Jr 9:22, 23) Kt 92.1

Tasu ei sõltu tegudest, vaid üksnes armust, et ükski ei saaks kiidelda. “Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami leidnud olevat? Sest kui Aabraham on mõistetud õigeks tegude tõttu, siis tal on, millega kiidelda, kuid mitte Jumala ees. Sest mida ütleb Pühakiri? “Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks.” Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt võlale. Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk.” (Rm 4:1-5) Järelikult ei ole mingit põhjust ühel teise üle võidurõõmutseda 402 või tema peale kade olla. Kellelgi pole teise suhtes eesõigust ega saa keegi õigusega tasu nõuda. Kt 92.2

Esimesed ja viimased peavad jagama suurt igavest tasu ning esimesed peavad viimaseid rõõmsalt tervitama. See, kes on kade teise tasu peale, unustab, et ta ise on päästetud üksnes armu läbi. Tähendamissõna töötegijaist noomib igasugust kadedust ja kahtlustamist. Armastus rõõmustab tões ega tegele kadeda võrdlemisega. See, kel on armastus, võrdleb ainult Kristuse armu ja iseenda ebatäiuslikku iseloomu. Kt 92.3

See tähendamissõna on hoiatus kõigile töölistele — ükskõik kui pikk on nende teenistus, ükskõik kui viljakas nende töö —, et ilma armastuseta kaaskristlaste vastu ja alandlikkuseta Jumala ees ei ole nad midagi. Iseenda troonile seadmises ei ole religiooni. See, kelle eesmärk on iseenese austamine, leiab end ilma olevat armust, mis üksi võib muuta ta Kristuse teenimises võimekaks. Kus iganes lubatakse uhkust ja enesega rahulolu, on töö nurjunud. Kt 92.4

Mitte aeg, mille vältel töötame, vaid meie teenistusvalmidus ja ustavus töös muudavad meid Jumalale vastuvõetavaks. Kogu meie teenistuses on vajalik oma minast täielik loobumine. Siiralt ja ennast unustavalt täidetud väikseim kohustus on Jumalale meelepärasem kui suurim töö, mis on omakasupüüdlikkusega rikutud. Ta paneb tähele, kui palju me hindame Kristuse vaimu ja kuivõrd avaldub meie töös Kristuse kuju. Ta hoolib rohkem armastusest ja ustavusest, millega me töötame, kui tehtud töö hulgast. Kt 92.5

Ainult siis, kui isekus on surnud, kui lahing ülemvõimu pärast on maha surutud, kui südant täidab armastus, mis muudab elu meeldivalõhnaliseks — ainult siis elab Kristus hinges ja meid tunnistatakse Jumala kaastöölisteks. Kt 92.6

Ükskõik kui pingeline on nende töö, tõelised töölised ei pea seda orjuseks. Nad on valmis kulutusi tegema ja 403 kulutatud saama, kuid see on rõõmsameelne töö, tehtud rõõmsa südamega. Jeesus Kristus väljendas jumalikku rõõmu. Nende rõõm on sama mis Kristusel — “teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö”. Jh 4:34) Nad teevad koostööd au Issandaga. See mõte leevendab kogu vaeva, tugevdab tahet ja ergutab vaimu igaks juhtumiks, mis võib ette tulla. Töötades omakasupüüdmatu südamega, mida on õilistanud osasaamine Kristuse kannatustest, jagades Tema kaastunnet ja tehes Temaga koostööd, aitavad nad suurendada Tema rõõmu ning tuua au ja kiitust Tema kõrgele nimele. Kt 92.7

See on tõeline Jumala teenimise vaimsus. Sellise vaimsuse puudumise tõttu jäävad viimasteks paljud, kes tunduvad olevat esimesed, samas kui need, kel see vaimsus on, saavad esimesteks, kuigi on arvepidamises viimased. Kt 92.8

Palju on neid, kes on andnud end Kristusele, kuid kel ometi ei ole võimalust teha suurt tööd või tuua Tema teenistuses suuri ohvreid. Nad võivad leida lohutust mõttes, et Jumalale kõige vastuvõetavam ei pruugi tingimata olla märterlik eneseohverdus, samuti ei pruugi taevaraamatutes kõrgeimal kohal olla misjonär, kes on iga päev seisnud silmitsi ohu ja surmaga. Inimene, kes on kristlane oma tavaelus, igapäevases enesesalgamises, eesmärgi siiruses ja mõtete puhtuses, alandlikkuses provokatsioonide korral, usus ja vagaduses, ustavuses kõige vähemas, inimene, kes koduses elus peegeldab Kristuse iseloomu — niisugune võib olla Jumala silmis palju kallihinnalisem kui isegi maailmakuulus misjonär või märter. Kt 92.9

Oo, kui erinevad on mõõdupuud, mille järgi Jumal ja inimesed iseloomu hindavad. Jumal näeb, kui palju on vastu seistud kiusatustele, mida maailm ega isegi kõige lähedasemad sõbrad iial ei tea, kiusatustele kodus, südames. Ta näeb hinge alandlikkust oma nõrkuse pärast, 404 siirast kahetsust isegi halva mõtte pärast. Ta näeb puhtsüdamlikku pühendumist Tema teenimisele. Ta märkab tundidepikkust rasket võitlust iseendaga, lahingut, millest väljuti võitjana. Jumal ja inglid teavad seda kõike. Tema ees kirjutatakse mälestusraamat nende jaoks, kes kardavad Issandat ja mõtisklevad Tema nime üle. Kt 92.10

Edu saladus ei peitu meie hariduses, meie ametis, arvulistes edusammudes, meile usaldatud talentides ega inimese tahtes. Oma saamatust tundes peame vaatama Kristusele ning Tema kaudu, kes on kõigi jõudude jõud, mõtete mõte, tahe ja sõnakuulmine, saavutame ühe võidu teise järel. Kt 92.11

Ükskõik kui lühike on meie teenistus või väljapaistmatu meie töö — kui me järgime lihtsas usus Kristust, siis ei pea me tasus pettuma. Kõige alandlikumad võivad saada selle, mida isegi tähtsaimad ja targimad ei suuda välja teenida. Taeva kuldne värav ei avane neile, kes on ennast ülendanud. Seda ei tõsteta üles nende ees, kel on uhke vaim. Kuid igavesed väravad avanevad väikese lapse alandliku puudutuse peale. Õndsad on need, kes on töötanud Jumala heaks usu ja armastuse lihtsuses. Kt 92.12