Suur Võitlus

PEATÜKK 12—REFORMATSIOON PRANTSUSMAAL

Speyeri protestile ja Augsburgi usutunnistusele, mis tähistasid reformatsiooni võidukäiku Saksamaal, järgnesid aastad täis võitlust ja pimedust. Toetajaskonna hulgas valitsevatest lahkhelidest ja võimsate vaenlaste rünnakutest nõrgestatuna näis protestantism olevat määratud täielikule hävingule. Tuhanded pitseerisid oma tunnistuse verega. Puhkes kodusõda. Üks protestantismi juhtivatest pooldajatest sai reeturiks, Öil saimad reformaatorlikud vürstid langesid keisri kätte ning neid veeti vangidena linnast linna. Kuid näilisel võidumomendil sai keiser lüüa. Ta nägi, kuidas saak tõmmati ta käte vahelt ja ta isegi pidi viimaks alistuma õpetustele, mille väljajuurimisele ta oli pühendanud oma elu. Ketserite hävitamise nimel oli ta pannud kaalule oma kuningriigi, varanduse ja isegi elu. Nüüd nägi ta oma sõjavägesid võitluses kahanemas, varalaekaid tühjenemas ja mässe lõõmamas kuningriigi erinevates osades; usk aga, mida ta asjatult oli püüdnud maha suruda, levis kõikjal. Karl V oli võidelnud Kõikväelise vastu. Jumal oli öelnud: “Saagu valgus!”, kuid keiser oli püüdnud säilitada pimedust. Tema eesmärgid nurjusid. Enneaegselt vananenud ja pikast võitlusest kurnatud loobus ta troonist ja sulges end kloostrimüüride taha. SV 153.4

Ka Šveitsis saabusid reformatsioonile tumedad päevad. Kuigi paljud kantonid võtsid vastu reformeeritud usu, rippusid teised sõgedalt rooma-katoliku usutunnistuse küljes. Nende jälitamine, kes soovisid tõde vastu võtta, viis viimaks kodusõjani. Zwingli ja paljud temaga reformatsioonis ühinenud langesid Cappeli verisel lahinguväljal. Kohutavatest õnne-tustest masendatud Ökolampadius suri peagi. Rooma-katoliku kirik võidurõõmutses. Näis, et paljudes kohtades sai paavstlust tagasi kõik, mida oli kaotanud. Ometi ei olnud See, kelle nõupidamised on igavesest ajast, jätnud oma üritust ega rahvast. Tema käsi oli valmis tooma neile päästet. Jumal äratas teistel maadel töölisi reformatsiooni edasi viima. SV 154.1

Prantsusmaal oli. hakanud koitma juba enne Lutheri kuulsakssaamist reformaatorina. Üks esimesi, kes valgusest kinni haaras, oli elatanud Lefevre, avara silmaringiga mees, Pariisi ülikooli professor ja otsekohene ning agar paavstluse pooldaja. Vana-aja kirjanduse uurimise käigus pöördus tema tähelepanu Piiblile. Ta õpetas seda Raamatut ka oma üliõpi-lastele. SV 154.2

Lefevre oli kirglik pühakute austaja ning seetõttu oli ta hakanud koostama pühakute ja märtrite ajalugu sellisel kujul nagu see esineb kiriku legendides. See oli suuremahuline ettevõtmine. SV 154.3

Ta oli oma kavatsuse teostamisega juba üsna kaugele jõudnud, kui ühel päeval tuli mõte pöörduda Piibli poole, et sealtki tõhusat ainestikku leida. Selle eesmärgiga ta Pühakirja uurima hakkaski, Õpetlane leidis Piiblist tõepoolest pühade elulugusid, kuid mitte selliseid, nagu leidus roomakatoliku Kiriku kalendris. Jumalik valgus tungis mehe mõis- tusesse. Hämmastuse ja vastikustundega jättis ta püstitatud ülesanded pooleli ja pühendus Jumala Sõna uurimisele. Peagi hakkas ta õpetama vastavastatud kallihinnalisi tõdesid ka teistele. SV 154.4

Aastal 1512, mil ei Luther ega Zwingli polnud veel usupuhastustööd alustanud, kirjutas Lefevre: “Jumal on see, kes annab meile usu läbi sellise õiguse, mis ainuüksi armust mõistab õigeks ja kingib igavese elu.” (Wylie, kd. 13, ptk. 1). Lunastuse saladusi tundma õppides hüüatas ta: “Oh, milline suur, kirjeldamatu vahetus! Patutu Jumal on hukka mõistetud ja süüdlane on vaba! Õnnistatu kannab needust ja neetule on toodud õnnistus! Elu sureb ja surnu elab! Auhiilgust varjab alandus ning see, kel ei olnud mingit nägu, on kaetud auhiilgusega!” (D'Aubigne, Londoni väljaanne, kd. 12, ptk. 2). SV 155.1

Õpetades, et päästmise au kuulub ainuüksi Jumalale, tunnistas Lefevre ühtaegu, et inimestel lasub sõnakuulmise kohustus. “Kui sa oled Kristuse koguduse liige,” ütles ta, “siis oled sa Tema ihu liige. Kui sa oled osa Tema ihust, siis on sinus Jumala täiuslik loomus... Oh, kui inimesed vaid mõistaksid seda eesõigust! Kui puhtalt, karskelt ja pühalt tahaksid nad siis elada, ja kuidas põlgaksid selle maailma au sisemise, lihaliku silma eest varjatud au nimel.” (samas, kd. 12, ptk. 2). SV 155.2

Lefevre üliõpilaste seas oli neid, kes innukalt tema sõnu kuulasid ja veel kaua pärast õpetaja hääle vaikimist tõe kuulutamist jätkasid. Üks neist oli William Farel. Jumalakartlike vanemate pojana oli ta kasvatatud kõhklematus usus vastu võtma kiriku õpetusi. Ta võis enese kohta öelda nii nagu apostel Paulus: “Et, mina kui variser olen elanud meie jumalateenistuse kõige rangemate kommete järgi.” (Ap. t. 26, 5). Pühendunud paavstlasena põles ta agarusest hävitada kõiki neid, kes julgesid kirikule vastu hakata. “Kui ma kuulsin kedagi rääkimas paavsti vastu, kiristasin ma hambaid nagu raevukas hunt,” ütles ta hiljem oma elu sellele perioodile viidates. (Wylie, kd. 13, ptk. 2). Ta oli väsimatu pühakute austaja. Koos Lefevrega oli ta käinud läbi kõik Pariisi kirikud, kummardanud altarite ees ning kaunistanud andidega pühi jäänuseid, ometi ei andnud kõik need kombetalitused hingele rahu. Patutunne, mida ükski patukahetsuse tegu ei suutnud eemale peletada, rõhus meelt. Otsekui hääl taevast kõlasid talle reformaatori sõnad: “Päästmine on armust! Süütu Jumala Tall on hukka mõistetud, kurjategija on õigeks kuulutatud! Ainuüksi Kristuse rist võib avada tae- vaväravad ja sulgeda põrgu omad!” (samas, kd. 13, ptk. 2). SV 155.3

Farel võttis tõe rõõmuga vastu. Ümberpööramise läbi, mis sarnanes Pauluse omale, vabanes ta traditsioonide orjusest ja sai vabaduse Jumala Pojas. “Mõrvarliku südamega saagihimulisest hundist muutusin ma vaikseks ja vaguraks talleks. Mu süda lõi täielikult lahku paavstist ja andus Jeesusele Kristusele,” meenutas ta. (D'Aubigne, kd. 12, ptk. 3). SV 156.1

Sedamööda, kuidas Lefevre jätkas valguse levitamist oma üliõpilaste seas, hakkas Farelgi kuulutama tõde avalikult. Ta oli Kristuse eest väljas sama innukusega nagu varem paavsti eest. Üsna pea liitus nendega üks kiriku juhtiv preester, Meauxi piiskop. Teisedki suurte võimete ja teadmistega õpetajad ühinesid evangeeliumi kuulutamisega ja ühiselt võideti pooldajaid kõigist inimklassidest; nii käsitöölisi ja talupoegi kui kuninga õukondlasi. Tollal valitsenud monarhi Francis I õde võttis vastu reformaatori usu. Kuningas ise ja kuninga ema näisid sellesse heatahtlikult suhtuvat ning lootusrikkalt vaatasid reformaatorid ette ajale, mil evangeelium võidab kogu Prantsusmaal. SV 156.2

Nende lootused ei täitunud. Kristuse jüngreid ootasid katsumused ja tagakiusamine. Jumal varjas halastusrikkalt reformatsiooni rasked päevad nende silme eest. Vahepeal oli aga rahuaeg, mis andis võimaluse tormis vastupanekuks jõudu koguda ja usupuhastusel väga edukalt levida. Meauxi piiskop töötas oma piirkonnas innukalt, niihästi vaimulik-konna kui rahva hulgas. Harimatud ja ebamoraalsed preestrid eemaldati ja nende kohad täideti nii palju kui võimalik, õpetatud ja jumalakartlike meestega. Piiskop soovis väga, et tema maakonna rahvas võiks Jumala Sõna vabalt uurida. See soov peagi ka täitus. Lefevre asus tõlkima Uut Testamenti, ja just samal ajal, mil Wittenbergi trükipressi alt ilmus Lutheri saksakeelne Piibel, kirjastati prantsusekeelne Uus Testament Meauxis. Piiskop ei säästnud vaeva ega kulutusi, et seda oma piiskopkonnas levitada ning lühikese ajaga oli Meauxi talupoegadel käes Pühakiri. SV 156.3

Nagu janust nõrkevad rändurid tunnevad rõõmu elustava vee allikast, nii võtsid need hinged vastu taeva sõnumi. Põllutöölised põldudel ja käsitöölised töökodades kõnelesid õhinaga üksteisele Piibli kallihinnalistest tõdedest, Õhtuti koguneti kõrtsi mineku asemel üksteise poole koju, et lugeda Jumala Sõna ja palvetada ning kiita Jumalat. Selle piirkonna kogudustes leidis peagi aset suur muudatus. Ehkki liikmeskond koosnes enamuses alamrahvast, harimata ja rasket tööd rügavatest inimestest, ilmnes nende elus jumaliku armu ümberkujundav ja ülendav vägi. Alandlike, armastavate ja sügavalt jumalakartlike inimestena andsid nad tunnistust sellest, mida suudab teha evangeelium nendes, kes selle puhtsüdamlikult vastu võtavad, SV 156.4

Meauxis süüdatud valgus levis kiiresti kaugemale. Pöördunute arv surenes iga päevaga. Kuningas, kes vihkas piiratud mõistusega munkade vagatsemist, suutis teatud aja kestel kirikutegelaste raevu vaos hoida, kuid paavstlikud juhid said lõpuks võimust. Meauxi piiskop, keda sunniti valima kas tuleriida või oma usust lahtiütlemise vahel, valis kergema tee, kuid juhi taganemisest hoolimata jäi tema kari kindlaks tõele. Paljud tunnistasid tõde leekide keskel. Selle julgust? ja ustavuse läbi, mida need lihtsad kristlased tuleriidal ilmutasid, kõnelesid nad tuhandetele, kes rahulikel päevadel poleks nende tunnistust kuulnud. SV 157.1

Kannatuste ja põlguse ajal tunnistasid Kristust ka kõrgkihi esindajad. Lossi uhketes saalides ja palees leidus kuninglikust soost isikuid, kes hindasid tõde enam kui rikkust, au ja isegi elu. Rüütlikuue all asus väärikam ja kindlam inimene kui piiskopi rüü ja mitra all. Louis de Berquin oli sündinud aadlikuna. Õukonna vapper rüütel, peente käitumismaneeridega ja laitmatu moraaliga noormees oli pühendunud õppimisele. “Ta oli,” nagu ütleb üks kirjamees, “suur paavstlike seaduste järgija, missade ja jutluste harras kuulaja. Kõigi tema vooruste krooniks oli eriline luterlaste põlgamine.” Kuid sarnaselt paljudele teistele jõudis temagi jumalikust ettenägevusest juhituna Piibli juurde. Oma suureks hämmastuseks leidis ta sealt “mitte rooma-katoliku kiriku õpetusi, vaid Lutheri omi.” (Wylie, kd. 13, ptk, 9), Sellest ajast peale andus ta evangeeliumi kuulutamisele. SV 157.2

Tema, kes oli “kõige haritum kõigist Prantsuse aadlikest”, kõrgete vaimuannetega ja kõneosav, ohjeldamatu südiduses ja kangelaslik innukuses ning mõjuvõimas õukonnas kuna ta oli kuninga soosik — nägid paljud oma maa reformaatorit. Beza ütles: “Berquin võiks olla teiseks Lutheriks, kui Francis I oleks teiseks kuurvürstiks.” “Ta on ohtlikum kui Luther!” karjusid paavstluse pooldajad, (samas, kd. 13, ptk. 9). Prantsuse roomameelsete arvates oli ta tõepoolest kardetavam. Nad panid õilsa mehe vangi kui ketseri, kuid kuningas vabastas ta. Võitlus kestis mitmeid aastaid, Francis kõikus rooma-katoliku ja reformeeritud usu vahel, kord sallides, kord jällegi summutades munkade indu. Kolm korda heideti Berquin paavstlike võimukandjate poolt vanglasse, kuid kuningas, kes tema geniaalsust ja suursugusust imetles, tõi ta sealt jälle välja ja keeldus teda preesterkonna õelusele ohverdamast. SV 157.3

Korduvalt hoiatati Berquini ohu eest, mis ähvardas teda Prantsusmaal ning keelitati teda minema maapakku. Kartlik ja omakasupüüdlikult paindlik Erasmus, kes oli küll hiilgav õpetlane, kuid kel puudus hingejõud seada tõde kõigest hoolimata esikohale, kirjutas Berquinile: “Palu, et sind saadetaks suursaadikuna mõnele teisele maale; mine ja reisi Saksamaale. Sa tead küll, missugune Beda on — tuhandepealine koletis, kes paiskab mürki igas suunas. Sinu vaenlasi on leegion. Isegi siis, kui sinu üritus oleks parem Jeesuse Kristuse omast, ei jäta nad järele enne, kui nad on su hävitanud. Ära kuninga kaitsele eriti looda. Igal juhul ära kompromiteeri mind koos fakulteediga.” (samas, kd. 13, ptk. 9). SV 158.1

Hädaohu suurenemisega kasvas ka Berquini agarus. Selle asemel, et järgida Erasmuse poliitikat ja omakasupüüdlikku nõuannet, valis ta veel julgema suuna. Ta ei tahtnud tõde ainult kaitsta, vaid asus valet ka ründama. Tema, keda roomameelsed olid süüdistanud eksiõpetustes, näitas, et nad ise ekslesid pimeduses. Tema kõige aktiivsemateks ja kibedamateks vastasteks said Pariisi ülikooli teoloogiaosakonna õpetatud doktorid ja mungad. See õppeasutus oli üheks kõrgeimaks kiriklikuks autoriteediks niihästi pealinnas kui kogu riigis. Nende doktorite kirjutistest tõi Berquin esile 12 lauset, mida ta ütles olevat “vastuolus Piibliga, ja seega väärõpetuslikud”. Berquin palus kuningat, et ta kuulaks ära mõlemad pooled ja langetaks siis otsuse. SV 158.2

Kuningas oli meelsasti nõus laskma vastasleeridel oma võimu ja väiteid esitada, ning nautides ette võimalust kõrkide munkade uhkust alandada, käskis paavstlastel end kaitsta Piibliga. Roomlased teadsid hästi, et seda relva ei olnud nemad võimelised käsitsema; nende võitlusriistadeks olid vangla, piinakamber ja tuleriit. Kuna nüüd olid olukorrad muutunud, mõistsid nad ohtu langeda ise auku, kuhu nad olid lootnud lükata Berquini. Ähmiga hakkasid paavstlased otsima väljapääsu. SV 158.3

ust sel ajal vigastati Pariisi ühel tänavanurgal seisnud neitsi Maarja kuju. Linnas valitses suur ärevus. Rahvahulgad kogunesid ausamba juurde, et väljendada oma muret ja pahameelt. Ka kuningas oli sügavasti häiritud. Mungad nägid toimunus suurepärast võimalust oma kõikumalöönud posit- siooni parandada, ja nii ruttasid nad seda ära kasutama “Need on Berquini õpetuse viljad!” karjusid nad. *Kõik on hävingu äärel — usk, seadused ja isegi troon — ja kõik Lutheri vandeseltslaste pärast!” (samas, kd. 13, ptk. 9). SV 158.4

Berquin võeti uuesti kinni. Kuningas aga lahkus Pariisist ja jättis seega munkadele vabad käed. Reformaator kuulati üle ja mõisteti surma. Kohtuotsust rutati täide viima veel samal päeval, et Francis tema päästmiseks midagi ette võtta ei saaks. Keskpäeval viidi Berquin hukkamispaigale. Määratu inimmass kogunes hukkamist jälgima. Paljud nägid koh-kumuse ja imestusega, et ohver oli valitud kõige suursugusemast ja paremast aadliperekonnast. Hämmastus, nördimus, põlgus ja kibe viha peegeldus rahutu hulga nägudelt. Ainult ühel näol polnud vähimatki varju. Märtri mõtted olid kaugel tema ümber kihavast, ärevusest; ta tunnetas ainult oma Issanda lähedalolu. SV 159.1

Vilets kaarik, millel teda veeti, tagakiusajate kurjad pilgud, eesootav kole surm ei köitnud Berquini tähelepanu. See, Kes oli surnud, kuid elab nüüd igavesti, kellel on surma ja surmavalla võtmed, seisis tema kõrval. Berquini nägu kiirgas taevalikku valgust ja rahu. Ta oli pannud selga vürstlikud riided: sametmantli, satäänist roosakas-punase vammuse ja jalga kuldsed sukad.” (D'Aubigne, History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin. /”Reformatsiooni ajalugu Euroopas Calvini päevil”/ kd. 2, ptk. 16). Berquin oli valmis tunnistama oma usku kuningate Kuninga ja univerrumi elanike juuresolekul ning ta ei tahtnud, et leinarüü varjutaks inimeste silmis teda täitvat rõõmu. SV 159.2

Kui rongkäik aeglaselt läbi rahvast tulvil tänavate liikus, pani pariislasi imestama eriline rahu ja võidurõõm, mis kiirgas märtri kogu olemusest. “Ta näeb välja nii nagu istuks ta templis ja mõtiskleks pühist asjust,” ütlesid nad. (Wylie, kd. 13, ptk. 9). SV 159.3

Tuleriidal seistes püüdis Berquin rahvale mõne sõna öelda, kuid mungad, kes kartsid tema sõnade mõju, hakkasid kisendama ja sõdurid plaksutasid käsi. Nende lärm summutas märtri hääle. “Nii andis 1529. a. kultuurse Pariisi kõige kõrgem ilmalik ja vaimulik võim 1793. a. elavatele inimestele alatu eeskuju, kuidas summutada tapalaval surijate pühalikke sõnu.” (samas, kd. 13, ptk. 9). SV 159.4

Berquini hääl summutati ja tuleleegid hävitasid ta keha. Teated tema surmast põhjustasid leina reformatsiooni pooldajate hulgas kogu Prantsusmaal. Kuid tema eeskuju polnud asjatu. “Ka meie oleme valmis rõõmuga surma minema,” ütlesid tõetunnistajad. “Me suuname pilgu igavesele elule.* (D'Aubigne, “History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin”, kd. 2, ptk. 16). SV 159.5

Reformeeritud usu õpetajad, kellelt võeti luba jutlustada, läksid teistesse paikkondadesse. Lefevre siirdus mõne aja pärast Saksamaale. Farel pöördus tagasi kodulinna Ida-Prantsusmaal, et levitada valgust oma lapsepõlvekodus. Teated Meauxis toimunust olid juba sinnagi jõudnud ja tõde, mida ta kartmatu julgusega õpetas, leidis kuulajaid. Peagi sundisid riigivõimud ta vaikima ja usupuhastaja pagendati linnast. Ehkki Farel ei saanud enam avalikult töötada, rändas ta läbi maakonna külade ning õpetas majades ja kõrvalistel aasadel või leidis pelgupaiga põlismetsades ja kaljukoobastes, mis olid talle tuttavad juba lapsepõlvest. Jumal valmistas teda ette suuremaks katsumuseks. “Rist, tagakiusamine ja saatana salasepitsused, millest ei ole puudu ja mille suhtes mind hoiatati,” ütles Farel, “on palju karmimad, kui ma võisin ette kujutada. Kuid Jumal on mu Isa! Ta on andnud ja annab veelgi jõudu, mida ma vajan.” (D'Aubigne, “History of the Reformation of the Sixteenth Century”, kd. 12, ptk. 9). SV 160.1

Juba apostlite päevil oli tagakiusamine andnud evangeeliumi kuulutamisele hoogu juurde (Fil. 1, 12). Pariisist ja Meauxist väljasaadetud “tõekuulutajad käisid mööda maad ja kuulutasid evangeeliumi sõna”. (Ap. t. 8, 4.) Nii levis valgus Prantsusmaa kaugete provintsideni. SV 160.2

Jumal valmistas evangeeliumi levitamiseks ette üha uusi töölisi. Ühes Pariisi koolis käis mõtlik, vaikse loomuga, suure hingejõu, terava mõistuse, laitmatu elu ja tulise usulise andumusega nooruk. Kõrged vaimuanded ja usinus tegid temast peagi kolledži uhkuse ja täie õigusega loodeti, et Johann Calvinist saab üks kõige võimekamaid ja austusväärsemaid kiriku kaitsjaid. Kuid jumaliku valguse kiir tungis läbi ka nendest skolastika ja ebausu müüridest, mis Calvinit ümbritsesid. Vastikustundega oli ta kuulanud jutte uuest õpetusest ega kahelnud sugugi, et ketserid väärisid tulesurma. Otsekui poolkogemata sattus ta äkki silmitsi ketserlusega ja oli sunnitud proovile panema rooma-katoliku kiriku teoloogia jõu võitluses protestantliku õpetusega. SV 160.3

Calvini nõbu, kes oli ühinenud reformaatoritega, viibis Pariisis. Kaks sugulast kohtusid sageli ja vestlesid omavahel asjadest, mis olid rikkunud kristlaskonna rahu. “Maailmas on vaid kaks religiooni,” ütles protestant Olivetan. “Esiteks see, mis hõlmab kõiki inimeste poolt välja mõeldud õpetusi, mis väidavad, et inimene saab end päästa oma heade tegude ja tseremooniate kaudu; teiseks see usk, millest räägib Piibel ja mis õpetab inimest lootma pääsemisele ainult Jumala armu läbi!” SV 160.4

“Mul pole mingit tahtmist tegemist teha sinu uue õpetusega,” kuulutas Calvin. “Kas sa arvad, et ma kõik oma elupäevad olen elanud eksituses?” (Wylie, kd. 13, ptk. 7.) Ometi oli see vestlus äratanud Calvini peas mõtteid, mida ta ei suutnud meelest pühkida. Üksi oma kambris olles mõtiskles noormees nõbu sõnade üle. Patusüü vaevas ta hinge ja ta tundis end eestkostjata püha ja õiglase kohtuniku ees. Pühakute vahendus, head teod, kiriku tseremooniad — kõik see ei suutnud vaigistada tema hingevaeva. Calvin ei näinud tulevikus ees midagi peale igavese meeleheitepimeduse. Asjatult püüdsid kiriku doktorid tema ängi leevendada. Ei aidanud ka pihil käimine ja patukahetsus, sest need ei toonud hinge lepitusrahu Jumalaga. SV 161.1

Sellise sisemise võitluse perioodil juhtus Calvin ühel päeval minema väljakule, kus parajasti hakati põletama üht ketserit. Noormeest hämmastas rahu, mis hingas märtri näol. Kesk selle koletusliku surma piinu ja veelgi kohutavamat kiriku hukkamõistu ilmutas ketser usku ja julgust, mida noor üliõpilane kõrvutas valulikult oma meeleheite ja pimedusega, ehkki ta oli elanud kõige rangemas kuulekuses kirikule. Ta teadis, et ketserite usk tugineb Piiblile. Calvin otsustas seda uurida, ja, kui võimalik, avastada nende rõõmu ja rahu saladus. SV 161.2

Piiblist leidis ta Kristuse. “Oh, Isa!” hüüdis ta. “Tema ohver on vaigistanud sinu raevu; Tema veri on pesnud ära minu roojuse; Tema rist on kandnud minu needuse; Tema surm on lepitanud mind! Me oleme eneste jaoks palju kasutuid rumalusi välja mõelnud, kuid Sina asetasid minu ette oma Sõna kui tõrviku ja oled mu südant puudutanud, et ma loobuksin kõigist teistest teenetest peale Jeesuse omade!” (Martyn, kg. 3, ptk. 13.) SV 161.3

Calvin oli pühendatud preestriameti jaoks. Juba kaheteistkümneaastasena määrati ta ühe väikese kiriku kaplaniks ning piiskop pügas ta juuksed vastavalt kiriku kaanonile. Teda ei pühitsetud tollal küll veel ametisse ja ta ei täitnud preestri ülesandeid, kuid ta kuulus juba vaimulikkonna koosseisu, kandis vastavat ametitiitlit ja sai määratud tasu. SV 161.4

Nüüd tundis ta, et temast ei saa iial preestrit. Seepärast asus Calvin hoopis õigusteadust õppima, kuid loobus sellest mõne aja pärast ja otsustas oma elu pühendada evangeeliumile. Endiselt oli ta kahevahel: kas saada avalikuks õpetajaks või mitte. Ta oli pelgliku loomuga ja kartis selle ametiga kaasaskäivat vastutust; liiati soovis ta ikka veel õppida. Lõpuks soostus ta sõprade tungivate palvete pärast. “On imelik mõelda,” ütles ta, “et nii madala päritoluga inimene võib saada ülendatud nii kõrgele.” (Wylie, kd. 13, ptk. 9.) SV 161.5

Nii nagu kaste laskub märkamatult maad värskendama, nii algas oma tegevust Calvin. Ta oli lahkunud Pariisist ning elas nüüd ühes printsess Margaret'i kaitse alla kuuluvas pro-vintsilinnas. Printsess armastas evangeeliumi ja pakkus selle jüngritele kaitset. Calvin oli tagasihoidlik ja vähenõudlik noormees. Ta alustas oma tööd ümbruskonna kodude külastamisest. Pererahvast ümbritsetuna luges ta Piiblit ning avas neile päästmise tõed. Need, kes sõnumeid kuulda võtsid, levitasid neid edasi teistele ning peagi lahkus õpetaja linnast ja siirdus järgmisesse asundusse. Calvin oskas leida kontakti niihästi hurtsikutes kui lossides ja tema teele jäid maha vastrajatud kogudused, mis pidid kasvatama kartmatuid tõetunnistajaid. SV 162.1

Mõne kuu pärast oli Calvin tagasi Pariisis, kus vahepeal oli õpetatud meeste ja õpilaste ringkonnas tekkinud omapärane liikumine. Vanade keelte uurimine oli juhtinud mehi Piibli juurde ja paljud, kelle südant need tõed veel ei olnud puudutanud, hakkasid Piibli üle innukalt vaidlema ning lõid lahinguid isegi rooma kiriku kaitsjatega. Calvin, kes oli igati osav võitleja teoloogilisel võitlusväljal, ei lasknud käratsevate skolastikute tasemele. Inimeste meeled olid tehtud elavaks ja nüüd oli aeg neile esitada tõde. Kuna ülikoolide saalid olid täis teoloogiliste vaidluste lärmi, käis Calvin majast majja ning avas rahvale Jumala Sõna ja kõneles neile Kristusest kui Ristilöödust. SV 162.2

Jumal juhtis nii, et Pariis sai veel ühe võimaluse kuulda evangeeliumi. Lefevre'i ja Fareli kutse olid nad hüljanud, kuid nüüd pidid kõik inimklassid selles suures linnas kuulma tõde. Poliitilistest kaalutlustest mõjutatud kuningas ei olnud veel täielikult rooma-katoliku kiriku poolel ja seega reformatsiooni vastu. Margaret lootis, et Prantsusmaal võidab protestantism ja seepärast otsustas ta reformeeritud usku veel Pariisis kuulutada lasta. Kuninga äraolekul käskis Margaret ühel protestantlikul jutlustajal kuulutada pealinna kirikutes. Kuigi paavstlikud aukandjad selle ära keelasid, avas printsess evangeeliumi jutlustamiseks palee uksed. Üks ruum kohandati kabeliks ja teatati, et seal peetakse iga päev tea- tud kindlal kellaajal jutlust, millest kutsuti osa võtma inimesi kõikidest rahvaklassidest. Teenistustele kogunesid nii suured rahvahulgad, et ka kõik ooteruumid ja saalid said rahvast puupüsti täis. Iga päev kogunes paleesse tuhandeid inimesi — aadlikke, riigimehi, advokaate, ärimehi ja käsitöölisi. Kuningas ei keelanud niisuguseid rahvakogunemisi ära, vaid andis hoopis korralduse avada reformeeritud õpetusele ka kaks Pariisi kirikut. Kunagi varem polnud linn Jumala Sõna pärast nii liikvel olnud. Näis nagu oleks eluvaim taevast hinganud rahva peal. Karskus, puhtus, kord ja töökus vahetasid välja varasema purjutamise, liiderlikkuse, tüli ja jõudeoleku. SV 162.3

Kuid ka preesterkond ei seisnud jõude. Kuna kuningas jutlustamist ära ei keelanud, hakkasid nad kõikvõimalike vahenditega äratama harimatus ja ebausklikus lihtrahvas hirnu, eelarvamusi ja fanatismi. Pariis pöördus pimesi selliste raleõpetajate poole. Nii nagu omaaja Jeruusalemm, nii ei tundnud ka see linn oma armukutsumise aega ega teadnud, mis tema rahuks tarvis läheb. Kahe aasta jooksul kuulutati pealinnas Jumala Sõna, kuid ehkki neid, kes evangeeliumi vastu võtsid, oli palju, heitis suurem osa selle siiski ära. Francis oli salliv ainult nii kaua, kui see teenis tema eesmärke. Paavstlastel õnnestus võita ülemvõim tagasi. Jällegi suleti kirikud ja seati üles tuleriidad. SV 163.1

Calvin jäi veel Pariisi, et valmistada end õppimise, mõtisklemise ja palve kaudu ette oma tulevaseks tööks. Ta jätkas samal ajal valguse levitamist. Lõpuks langes kahtlus ka temale. Võimud otsustasid saata ta tuleriidale. Calvin oli pidanud oma üksildast varjupaika kaitstud kohaks, kuid äkitselt tormasid sisse ta sõbrad ja teatasid, et vahistajad tulevad nende kannul. Samal silmapilgul kõlaski vali koputus välisuksele. Ei võinud kaotada enam hetkegi. Mõned Calvini sõpradest hoidsid ametnikke uksel kinni nii kaua, kui teised lasksid reformaatori läbi akna alla. Kiirelt kadus mees äärelinna, kus ta leidis varjupaiga ühe vaese töölise majas, kes oli reformatsiooni sõber. Seal riietus Calvin ümber talumeheks, ning võtnud kõpla õlale, sammus linnast välja. Lõuna poole rännates leidis ta jällegi varjupaiga Margaret'i valdustes. (Vt. D'Aubigne, “History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin”, kd. 2, ptk. 30.) SV 163.2

Mõneks kuuks jäi Calvin oma võimsate sõprade kaitse alla ja jätkas õpinguid, kuid kuna tema süda oli evangeeliumitöö juures Prantsusmaal, ei suutnud ta kaua tegevuseta olla. Niipea, kui torm oli mõnel määral vaibunud, otsis ta uue tööpõllu Poitiersis. Seal oli samuti ülikool ning sealgi olid uued vaated leidnud poolehoidu. Igast rahvaklassist inimesed kuulutasid evangeeliumi rõõmuga. Kuigi Calvin ei kuulutanud avalikult, avas ta igavese elu sõnu neile, kes seda kuulda soovisid, olgu siis riigiametnikust sõbra kodus, tema enda üüritoas või mõnikord lihtsalt aias. Aja möödudes, kui kuulajate arv kasvas, leiti, et ohutum on koguneda väljaspool linna. Jumalateenistuse paigaks valiti koobas sügava ja kitsa mäekuru kõrval, mida varjasid puud ja kaljud. Inimesed läksid sinna väikeste salkkondadena erinevaid teid pidi. Selles varjulises kohas loeti ja seletati Jumala Sõna. Seal pühitseti esimest korda Prantsusmaa protestantide poolt ka Issanda püha-õhtusöömaaega. Sellest väikesest kogudusest saadeti välja mitmed ustavad evangelistid. SV 163.3

Veelkord pöördus Calvin Pariisi. Ta ei olnud ikka veel jätnud lootust, et Prantsusmaa võtab vastu reformatsiooni. Kuid peaaegu kõik uksed jäid suletuks. Evangeeliumi kuulutamine tähendas teed tuleriidale. Viimaks otsustas Calvin külastada Saksamaad. Vaevalt oli ta Prantsusmaalt lahkunud, kui protestantide pea kohal puhkes äge torm. Oleks Calvin Prantsusmaal viibinud, oleks ta kindlasti hukatud. SV 164.1

Prantsuse reformaatorid soovisid näha, et nende maa oleks pidanud sammu Saksamaa ja Sveitsiga. Seetõttu otsustasid nad anda Rooma ebausule julge vastulöögi, mis ärataks üles kogu rahva. Selle mõttega pandi ühel ööl kogu Prantsusmaal üles missat ründavad plakatid. Reformatsiooni edu asemel tõi see innukas, kuid mõtlematu tegu häda mitte ainult ürituse eestvõtjatele, vaid reformeeritud usu sõpradele üle kogu Prantsusmaa. Paavstlased olid selle väljaastumise näol saanud kauaoodatud võimaluse nõuda ketserite kui trooni kõigutajate ja rahva rahu ohustajate täielikku hävitamist. SV 164.2

Uks käsi (oli see siis ettevaatamatu sõbra või kavala vaenlase oma, jääb teadmata), oli kinnitanud ühe plakati ka kuninga toa uksele. Kuningas oli vihane. Sellel paberilehel rünnati ebausku, mida oli sajandeid austatud. Ennekuulmatu häbematus oli kinnitada sellised selged ja jahmatamapanevad laused kuningliku residentsi uksele! Hämmastunult seisis kuningas veidi aega sõnatus raevus. Seejärel lausus ta need kohutavad sõnad: “Kõik luteriusu pooldajad tuleb vahet tegemata arreteerida. Ma hävitan nad kõik!” (samas, kd. 4, ptk. 10.) Liisk langes; kuningas otsustas lõplikult asuda Rooma poolele. SV 164.3

Otsekohe võeti tarvitusele kõik abinõud, et vahistada kõik luterlased Pariisis. Uks vaene käsitööline, kes oli liitunud reformeeritud usuga ja kelle kohustuseks oli usklikke nende salajasele kogunemiskohale kokku kutsuda, võeti kinni. Tal kästi tuleriidale viimise ähvardusel näidata paavsti saadikutele kätte iga protestandi kodu linnas. Mees kohkus alatu et-tepaneku ees tagasi, kuid tuleleekide kartusel nõustus viimaks siiski äraandjaks saama. Ümbritsetuna preestrite kaaskonnast, vihale aetud munkadest ja sõduritest, käis Morin, kuninga salapolitseinik, koos reeturiga aeglaselt ja vaikselt läbi linna tänavad. Rongkäik korraldati näiliselt “püha sakramendi” auks, protestantide poolt missale esitatud solvangu lepitamiseks, tegelikult varjas see endas surmatoovat eesmärki. Jõudnud ühe luterlase maja ette, andis reetur sellest sõnatult märku. Rongkäik peatus, osa mehi sisenes majja, perekond tiriti välja, pandi ahelaisse, ja kohutav seltskond liikus edasi, otsima uusi ohvreid. “Nad ei heitnud armu ühelegi majale, ei suurele ega väikesele, isegi mitte Pariisi ülikooli kolledžitele... Morin pani linna värisema... Valitses terror.” (Samas, kd. 4, ptk. 10.) SV 165.1

Ohvrid piinati julmalt surnuks. Eriseadus nägi ette kasutada vähem ägedat tuld selleks, et ketserite agoonia pikeneks. Nad surid võitjatena. Nende kindlus oli kõikumatu, rahu tumestamatu. Tagakiusajad tundsid end lüüasaanutena. “Tapalavad paiknesid kõigis Pariisi kvartalites ja põletamised toimusid igal päeval eesmärgiga tekitada sel viisil rahva seas kabuhirmu. Ent võit jäi ikkagi evangeeliumile. Kogu Pariis võis näha, milliseid inimesi sünnitasid uued vaated. Kantslist peetud jutlusel ei olnud sellist mõju. mis “tuleriida jutlusel”. Särav rõõm, mis kiirgas nende näolt, kes sammusid ... hukkamispaigale; nende kangelaslikkus, kui nad seisid leekide keskel; nende alandlik ja andeksandev meelsus ülekohtu suhtes muutis paljude viha kaastundeks ja põlguse armastuseks ning mõjus vastupandamatu kõnena evangeeliumi kasuks.” (Wylie, kd. 13, ptk. 20.) SV 165.2

Preestrid, kes püüdsid hoida rahva viha kõrgpunktis, lasksid käibele kõige kohutavamaid süüdistusi protestantide aadressil. Neid süüdistati katoliiklaste massilise tapmise, valitsuse kukutamise ja kuninga mõrvamise kavatsuses. Tõendeid loomulikult polnud. Tõsi küll, need kurjad ettekuulutused täitusid kord tõepoolest, kuid hoopis teistsugustes olukordades ja täiesti vastupidiselt. Julmus, mida katoliiklased rakendasid tollal süütute protestantide suhtes, kuhjus õiglaseks kättemaksuks; sajandeid hiljem tabas kuningat, tema valitsust ja alamaid see hukatus, mida paavstlased usupuhastajatele soovisid. Just protestantismi allasurumine uskumatute ja paavsti käsilaste poolt tõi 300 aastat hiljem Prantsusmaale kohutava kaose. SV 165.3

Umbusaldus ja hirm valdas erinevatesse ühiskonnakihtidesse kuuluvaid inimesi. Üldise ärevuse aeg tõi ilmsiks, kui sügavat mõju olid Lutheri õpetused avaldanud haritud, austatud ja õilsa iseloomu poolest tuntud inimestele. Kõrged ja tähtsad ametikohad jäid äkki tühjaks. Käsitöölised, trükkalid, õpetlased, ülikoolide professorid, kirjanikud ja isegi õukond-lased kadusid. Sajad põgenesid Pariisist ja läksid vabatahtlikult maapakku. Paljud näitasid nii toimides esimest korda, et nad pooldavad avalikult reformeeritud usku. Paavsti käsilasi hämmastas tõsiasi, et nad olid aimamatult sallinud nii suurt hulka ketsereid endi hulgas. Kogu oma raevu valasid nad välja alamrahva hulgast pihku jäänud ohvrite peale. Vanglad kiiluti täis ja õhkki näis muutuvat mustaks tuleriitadelt tõusvast suitsust. SV 166.1

Francis I oli uhkustanud, et tema olevat üheks juhiks suure teaduse ärkamise liikumises, mis iseloomustas 16. sajandi algust. Talle meeldis koguda oma õukonda õpetatud mehi eri-nevatest maadest. Tema teadmisjanuga ühelt poolt ja põlgusega munkada ebausu vastu teiselt poolt oli vähemalt osaliselt seletatav see usuline sallivus, mida ta ilmutas usupuhastuse suhtes. Ketserite täieliku väljajuurimise innust haaratuna endis nüüd see “teadusejünger” välja edikti, mis keelas trükikunsti kasutamise ära kogu Prantsusmaal. Francis I on hea näide selle kohta, et intellektuaalne kultuur ei kindlusta religioosset sallivust ega väldi tagakiusamist. SV 166.2

Prantsusmaa andus avalike tseremooniate kaudu täielikult protestantismi hävitamisele. Preestrid nõudsid missa põlgamise läbi “Jumalale toodud teotuse” lepitamist verega. Nad nõudsid kuningalt rahva nimel antavat avalikku heakskiitu õudsele ettevõtmisele. SV 166.3

21. jaanuaril 1535. a. toimus kohutav tseremoonia. Rahva ebausk ja vagatsev viha olid viimase piirini üles kruvitud. Pariisi tänavail tungles kogu maalt kokkuvoolanud rahvamass. Päeva pidi sisse juhatama tohutu, aukartustäratav protsessioon. Läbitava tee ääres seisvad majad olid leinarüüs ja iga natukese maa järele oli ehitatud altar. Iga ukse ees oli süüdatud tõrvik “püha sakramendi” auks. Enne koitu rivistus protsessioon kuninga palee juures. “Eesotsas kanti kiri- kute lippe ja riste mitmest maakonnast, sellejärel tulid linnakodanikud kahekaupa reas ja kandsid tõrvikuid. Järgmisena tuli neli mungaordut, iga ordu oma erilises riietuses. Nende kannul kanti kuulsate reliikviate tohutut kollektsiooni ja ratsutasid kõrged vaimulikud, üll purpurpunane ja helepunane, kalliskividega ehitud, suurepärane sädelev riietus. SV 166.4

Armulaualeiba hoidis käes Pariisi piiskop, kes istus pilkupüüdval troonil suure baldahhiini all. Teda kandis neli kuninglikust soost printsi... Pühitsetud armulaualeiva järel kõndis kuningas... Sellel päeval ei kandnud Francis I krooni ega seisukohast riietust. Palja peaga, silmad maas, käes põlev, peenike vahaküünal, esines kuningas Francis avalikult patukahetsejana.” (Samas, kd. 13, patk. 21.) “Iga altari ees kummardas isevalitseja alandlikult — mitte pahede pärast, mis rüvetasid tema hinge, või süütu vere pärast, mis määris tema käsi, vaid tema alamate surmapatu pärast, kes olid julgenud hukka mõista püha missa. Tema järel kõndisid kahekaupa reas kuninganna ja riigi aukandjad, igaühel põlev tõrvik käes.” SV 167.1

Uhe osana päevasest teenistusest pidas kuningas ise piiskopi palee suures saalis kuningriigi kõrgematele ametikandjatele kõne. Kurva ilmega ja liigutava sõnaseadmisega tunnistas ta rahva peale tulnud kuritegevuse, pühaduse teotuse, kurbuse ja häbi päevist. Ühtlasi kutsus ta igat truud alamat võitlema tülika ja tüütava ketserluse vastu, mis viivat Prantsusmaa hävingusse. “Nii tõesti kui mina olen teie kuningas,” ütles Francis I, “käsiksin ma siis kui selgub, et üks minu ihuliikmeist on nakatatud sellest põlastusväärsest vastikusest, selle teil välja lõigata; veel enam — kui ma näeksin ühel oma lastest selle nakatuse plekke, ei heidaks ma temale armu... Ma rebiksin ta oma kätega enesest ja ohverdaksin Jumalale.” Kuninga sõnad lämbusid pisaraisse ja kogu kuulajaskond nuttis ning hüüdis üksmeelselt: “Me tahame elada ja surra katoliku usu eest!” (D'Aubigne, “History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin”, kd. 4, ptk. 12.) SV 167.2

Kohutav oli tõe valguse ära heitnud rahva pimedus, Jumala päästev arm oli ilmunud, kuid Prantsusmaa pöördus sellest ära pärast seda, kui ta oli näinud selle väge ja pühadust, pärast seda, kui tuhanded olid imetlenud selle jumalikku ilu, pärast seda, kui suurlinnad ja väikesed külad olid saanud valgustatud selle särast. Prantsusmaa valis meelsamini pimeduse. Inimesed pöördusid ära taevasest annist, mida neile pakuti. Nad nimetasid kurja heaks ja head kurjaks, kuni nad langesid tahtliku enesepettuse ohvriks. Ehkki nad isegi uskusid, et nad teenisid sellega, kui nad kiusasid taga Jumala rahvast, Jumalat, ei vabastanud nende siirus neid süüst. Nad olid tahtlikult hüljanud valguse, mis võis päästa neid veresüüga määrivast pettusest. SV 167.3

Pidulik vandetõotus ketserluse täielikuks hävitamiseks anti suures katedraalis, kus peaaegu kolm sajandit hiljem tõstis elava Jumala unustanud rahvas troonile “Mõistuse ju-malanna”. Jälle rivistuti rongkäiguks ja Prantsusmaa esindajad asusid töö kallale, mida nad vandega olid tõotanud teha. “Tee äärde, mida mööda kuningas pidi koju sõitma, püstitati iga natukese maa järele tuleriit, kus protestandid elusalt põletati. Lepiti kokku, et haokubud süüdatakse põlema just sel momendil, kui ilmub kuningas. Rongkäik pidi peatuma ja saama võimaluse näha hukkamist otsast lõpuni.” (Wylie, kd. 13, ptk. 21.) Liiga valulik oleks jutustada piinamise üksikasjadest, mida need veretunnistajad Kristuse pärast pidid taluma. Siiski polnud ohvrite seas kõikumalööjaid. Üks märter, kellelt nõuti oma usust taganemist, vastas: “Ma usun ainult seda, mida prohvetid ja apostlid on kuulutanud ja mida kõik pühad on uskunud. Minu usaldus Jumalasse on nii tugev, et see peab vastu kõigile põrguvägedele.” (D'Aubigne, “History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin”, kd. 4, ptk. 12.) SV 168.1

Mõne sammu järel peatus rongkäik uues piinamispaigas. Jõudnud lõpuks kuningapalee juurde tagasi, valgus rahvahulk laiali. Lahkusid ka prelaadid, kes olid hästi rahul oma päevaste toimetustega ning kes üksteisel kätt surudes soovisid, et töö, mis nüüd algas, j uuriks ketserluse täielikult välja. Rahuevangeelium, mille Prantsusmaa oli kõrvale heitnud, j uuriti tõepoolest välja, kuid tulemused olid kohutavad. 21. jaanuaril 1793. a., niisiis 258 aastat hiljem, suundus teine, sootuks erinev protsessioon läbi Pariisi tänavate. “Jälle oli kaasas kuningas, jälle oli möll ja kisa; jälle nõuti rohkem ohvreid; jälle olid püstitatud koletud tapalavad: jälle lõppesid päevasündmused kohutavate hukkamistega. Louis XVI, kes kähmles oma vangipanijate ja timukatega, lohistati tapa-lavale ja hoiti seal seni, kuni kirves langes ja tema maharaiutud pea tapalavale veeres.” (Wylie, ikd. 13, ptk. 21.) Kuningas ei olnud ainuke ohver. Terrori veristel päevadel hukati sama koha läheduses 2800 inimest giljotini all. SV 168.2

Reformatsioon oli esitanud maailmale avatud Piibli, selgitanud Jumala käsu eeskirju ja tungivalt soovitanud selle nõudeid inimeste südametunnistusele. Piiritu armastus avas inimestele taeva seadused ja põhimõtted. Jumal oli öelnud: “Pidage neid ja tehke nende järgi, sest see on teie tarkus ja teie mõistus rahvaste silmis, kes ütlevad kõiki neid seadusi kuuldes: “Seesinane suur rahvas on tõesti tark ja mõistlik rahvas!” (5. Moos. 4, 6.) Kui Prantsusmaa hülgas taevase anni, siis külvas ta anarhiat ja hävingut ning lõikas lõpuks revolutsiooni ja terrorit. SV 168.3

Kaua enne missavastaste plakatite poolt üleskihutatud tagakiusamist oli julge ja ägedaloomuline Farel sunnitud sünnimaalt põgenema. Ta suundus Šveitsi ning toetas Zwingli tööd seal. Nii aitas ta usupuhastusel Šveitsis juurduda. Fareli elu hilisemad aastad möödusid samuti seal, ent hoolimata sellest avaldas ta otsustavat mõju ka Prantsusmaa reformat-sioonile. Esimeste pagendusaastate jooksul olid tema jõupingutused eriliselt suunatud evangeeliumi levitamisele kodumaal. Farel kulutas suure osa ajast jutlustamisele oma kaasmaalaste seas riigipiiri lähedal, kust ta väsimatu valvsusega jälgis võitluse käiku ning toetas seda oma julgustavate ja nõuandvate sõnadega. Teiste pagulaste abiga tõlgiti Saksamaa reformaatorite kirjutised prantsuse keelde. Neid traktaaite ja prantsuskeelset Piiblit trükiti suures tiraažis ning kirjanduselevitajad müüsid neid Prantsusmaal. Evangeliste varustati kirjandusega madala hinna eest ja niiviisi võimal-dasid saadud kasumid seda tööd jätkata. SV 169.1

Šveitsis alustas Farel oma tööd lihtsa kooliõpetajana. Kõrvalises maakonnas pühendus ta laste õpetamisele. Tavaliste õppeainete kõrval tutvustas ta ettevaatlikult ka Piibli tõdesid. Ta lootis laste kaudu pääseda nende vanemateni. Leidus neid, kes uskusid, kuid preestrid astusid vahele, et seda tööd peatada. Ebausklik maarahvas kihutati kooliõpetaja vastu üles. “See ei saa olla Kristuse evangeelium,” rõhutasid preestrid, “kui selle kuulutamine ei too rahu, vaid sõda!” (Wylie, kd. 14, ptk. 3.) Nii nagu Jeesus oli käskinud oma esimpstel jüngritel tagakiusamise pärast ühes linnas põgeneda teise, nii käis ka Farel külast külla ja linnast linna ning talus nälga, külma ja väsimust. Kõikjal oli tema elu hädaohus. Farel jutlustas turuplatsidel, kirikutes, mõnikord isegi katedraali kantslites. Vahel leidis ta kiriku eest tühjana, teinekord katkestati tema kõnet hüüete ja pilgetega ning tiriti ta jõuga kantslist alla. Rohkem kui korra tungis märatsev rahvamass talle kallale ja peksis poolsurnuks, kuid Farel ei loobunud. Ehkki ta pidi sageli tagasi tõrjuma kallaletunge, jätkas ta väsimatu püsivusega tööd ja nägi, kuidas paavstluse kantsides, suurtes ja väikestes linnades avasid paljud ukse evangeeliumile. Väike maakond, kus Farel kõige esmalt oli töötanud, võttis peagi vastu reformeeritud usu. Suurlinnad Morat ja Neuchatel loobusid samuti rooma-katoliku usu rituaalidest ja kõrvaldasid kujud oma kirikutest. Farel oli kaua igatsenud heisata protestantismi lippu Genfi kohale. Ta soovis, et sellest suurlinnast kujuneks Prantsusmaa, Šveitsi ja Itaalia reformatsiooni keskus. Selle eesmärgiga jätkas Farel tööd ning saavutas paljude ümberkaudsete linnade ja külade poolehoiu. Seejärel läks ta koos oma kaaslastega Genfi. Ainult kaks jutlust lubati tal seal pidada. Preestrid, kes olid asjatult püüdnud mõjutada valitsusvõime Fareli hukka mõistma, kutsusid ta nüüd kirikunõukogu ette, kuhu paavsti käsilased tulid riiete alla peidetud relvadega, et reformaatorit tappa. Raehoone ümber kihas raevutsev rahvahulk nuiade ja mõõkadega, et teda surmata juhul, kui tal õnnestub nõukogust välja lipsata. Ent linnavalitsejate kohalolek ja relvastatud jõud päästsid Fareli. Järgmisel hommikul vara saadeti ta koos oma kaaslastega üle järve ohutusse paika. Nii lõppes reformaatori esimene jõupingutus evangeliseerida Genfi. SV 169.2

Järgmise katse jaoks valiti silmapaistmatum riist. Linna lähetati üks noor, nii väljapaistmatu välimusega mees. et teda kohtlesid külmalt isegi need, kes tunnistasid end reformatsiooni sõpradeks. Mida suutis temataoline mees teha seal, kus Farel oli hüljatud? Kuidas oli selline vähese julguse ja kogemusega nooruk suuteline vastu pidama tormile, mille ees kõige tugevam ja vapram oli sunnitud põgenema? “Ei väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Jehoova!” (Sak. 4, 6.) “Mis nõder on maailma ees, selle on Jumal valinud, et tema teeks häbi sellele, mis on vägev.” “Sest mis jõle cn Jumala ees, on targem kui inimesed, ja mis nõder on Jumala ees, on vägevam kui inimesed.” (1. Kor. 1, 27, 25.) SV 170.1

Froment alustas tööd kooliõpetajana. Tõdesid, mida ta lastele koolis õpetas, kõnelesid kasvandikud edasi oma kodus. Peagi kogunesid vanemad kuulama Piibli seletusi, kuni kooliruum sai täis tähelepanelikke kuulajaid. Uut Testamenti ja traktaate jagati vabalt kõigile ning need sattusid ka paljude selliste inimeste kätte, kes ei julgenud ise uusi õpetusi kuulama tulla. Mõne aja pärast sunniti ka see tööline põgenema, kuid tõed, mida ta oli õpetanud, olid inimeste meeltes juba kinnistunud. Reformatsioonile oli alus pandud ja see tugevnes ja levis. Jutlustajad tulid tagasi ja nende töö läbi rajati lõpuks Genfis protestantlik jumalateenistus.” SV 170.2

Kui Calvin pärast mitmeid ringirändamisi ja elumuutusi sisenes selle linna väravaist, oli suurlinn kuulutanud reformatsioonile juba oma poolehoiu. Calvin oli külastanud oma sünnipaika ning oli nüüd teel Baselisse, kuid kuulnud, et kõige otsem tee oli Karl V vägede kontrolli all, oli usupuhastaja sunnitud minema ringi läbi Genfi. SV 171.1

Selles käigus nägi Farel Jumala juhtimist. Ehkki Genf oli reformeeritud usu vastu võtnud, oli siin ära teha veel tohutu töö. Jumala poole pöördutakse mitte kogukondade kaupa, vaid üksikisikuina. Uussünd peab teostuma südames ja südametunnistuses Püha Vaimu väe läbi, mitte aga nõukogu dekreetide otsuse alusel. Kuigi Genfi elanikud olid ära hoid-nud Rooma võimu, ei olnud nad sugugi kergesti valmis loobuma pahedest, mis olid lokanud senise valitsuse all. Rajada sellises õhkkonnas alus puhastele evangeelsetele põhimõtetele ja valmistada rahvas ette selleks, milleks Jumal oli neid kutsunud, ei olnud kaugeltki kerge ülesanne. SV 171.2

Farel oli kindel, et just Calvin oli mees, kellega koos ta võis tagajärjekalt töötada. Jumala nimel vannutas ta noort evangelisti Genfi jääma ja siin töötama. Calvin tõrjus ettepaneku algul tagasi. Kartlik ja rahuarmastav nagu ta oli, hirmutas teda läbikäimine Genfi häbematute, isekate ja vägivaldsete elanikega. Nõrga tervise pärast soovis ta samuti väiksemat pinget. Soov veelgi õpingutega tegelda mõjutas omakorda otsust. SV 171.3

Kuna ta uskus, et tema sulg võib reformatsiooni kõige paremini teenida, igatses ta leida vaikset varjupaika, kus õppida ning sealt trükisõna kaudu kogudusi juhendada ja kinnitada. Kuid Fareli pühalik manitsus kõlas otsekui kutse taevast ja ta ei julgenud keelduda. Calvinile näis, et “Jumal oli sirutanud taevast alla oma käe ning haaranud temast kinni ja peatanud ta paigas, kust ta nii tahtis lahkuda.” (D'Aubigne, “History of the Reformation in Europe in the Time of Calvin”, kd. 9, ptk. 17.) SV 171.4

Samal ajal ähvardasid protestantlikku üritust suured ohud. Paavst pommitas Genfi needustega ning võimsad rahvad ähvardasid seda hävinguga. Kuidas võis see väike linn seisma jääda võimsa hierarhia ees, mis oli nii sageli sundinud alistuma kuningaid ja keisreid? Kuidas võis ta seista maailma suurte armeede vastu? SV 171.5

Kohutavad vaenulained ähvardasid protestantismi terves maailmas. Reformatsiooni esimesed võidud olid muutunud minevikuks ja Rooma kogus uut jõudu, et seda hävitada. Sel ajal loodi “Jesuiitide ordu”, kõige julmem, võimsam ja südametum paavstluse tugi. Olles rebinud katki kõik maised sidemed ja inimlikud huvid, olid selle ordu liikmed muutunud tundetuiks igasuguse armastuse suhtes, mõistuse ja südametunnistuse hääle suhtes. Jesuiidid ei tunnistanud ühtki reeglit ega sidet peale ordu omade ega ka ühtki kohustust peale vennaskonna võimu levitamise (vt. lisa). Kris-tuse evangeelium oli muutnud tõe järgijad jõulisteks taluma hädaohtu ja kannatusi; nad ei kartnud külma, nälga, rasket tööd ega vaesust. Kesk hukatust, vangikongi ja tuleriita hoidsid nad ülel tõe lippu. Jesuiidid võitlesid kõige selle vastu fanatismiga, mis andis neile vastupidavust taluda samasuguseid hädaohte ning sõdida tõe vastu kogu saatanli-ku kavalusega. Ükski kuritegu ei olnud nende jaoks liiga räpane, ükski pettus ega maskeering liiga alatu. Tõotades jääda igavesti vaesteks ja alandlikeks, mõtlesid nad lakkamata, kuidas suurendada oma rikkust ja võimu ning pühendada seda protestantismi kukutamisele ja paavstluse ülemvõimu taastamisele. SV 172.1

Ordu maine säilitamise pärast tuli selle liikmetel kanda vagaduse maski. Seepärast külastasid nad vanglaid ja haiglaid, jutlustasid põduratele ja vaestele. Nad kuulutasid lahkulöömist maailmast ja kasutasid Jeesuse püha nime, kes käis omal ajal mööda Palestiinat ning tegi head. Kuid selle laitmatu kesta all olid sageli peidus kõige koletumad ja sur-matoovamad eesmärgid. Kuna ordu põhiliseks lipukirjaks oli: “Eesmärk pühitseb “binõu”, ei olnud valetamine, vargus, valevanne ja mõrvamme üksnes andestatavad, vaid ka kiiduväärsed, juhul kui need teenisid kiriku huve. Mitmesugusel viisil rajasid jesuiidid endale teed riigiametitesse ning tõusid isegi kuningate nõuandjaiks. Niiviisi suunasid nad ühtaegu rahvaste poliitikat ja nuuskisid inimeste kannul. Nad asutasid kõrgema astme koole vürstide ja aadlike poegade jaoks ning algkoole lihtrahvale. Nende koolide vahendusel tõmbasid nad protestantlike vanemate lapsi kaasa paavstlike riituste täitmisele. Kogu väline rooma-katoliku kiriku jumalateenistuse toredus ja uhkeldamine oli ette nähtud meelte segiajamiseks ja kujutlusvõime kütkestamiseks. Sel viisil petsid nad poegade käest välja selle vabaduse, mille pärast isad olid palju vaeva näinud ja verehinda maksnud. Jesuiidid ha- jusid väga kiiresti laiali üle kogu Euroopa; seal aga, kuhu nad iial läksid, järgnes paavstluse taaselustumine. SV 172.2

Jesuiitidele suurema võimu tagamiseks käskis paavst ühes oma bullas taas rajada inkvisitsioon (vt. lisa). Üldisest vastuseisust hoolimata, ja seda ka katoliiklikes maades, kehtestati paavstlike valitsejate poolt uuesti see kohutav tribunal. Inkvisitsiooni salajastes vangikongides pandi toime metsikusi, mis olid liiga kohutavad, et neist kõnelda. Paljudes maades sunniti kodumaalt põgenema või tapeti tuhanded rahva paremad pojad ja tütred, kõige õilsamad, kõige taibukamad ja haritumad inimesed; jumalakartlikud ja andunud kirikuõpetajad, töökad ja isamaad armastavad kodanikud, geniaalsed õpetlased, andekad kunstnikud, osavad käsitöölised. SV 173.1

Selliseid vahendeid kasutas Rooma reformatsiooni valguse summutamiseks ja inimeste Piiblist eemaldamiseks ning keskaja pimeda teadmatuse ja ebausu taastamiseks. Kuid Jumala õnnistuste tõttu ning nende suursuguste meeste tegevuse kaudu, keda Tema oli määranud Lutheri tööd jätkama, jäi protestantism püsima. Jõud vastu panna ei peitunud vürstide heakskiidus ega relvades. Kõige väiksemad maad, kõige alandlikumad ja nõrgemad rahvad said usupuhastuse kantsideks: näiteks väike Genf keset võimsaid vaenlasi, kes sepitsesid tema hävingut, või Põhjamere ranniku leetseljandikei paiknev Holland, kes võitles Hispaania kui kõige suurema ja rikkama kuningriigi vägivallavalitsuse vastu või kaugel Põhjalas paiknev viljatu Rootsi. SV 173.2

Peaaegu kolmkümmend aastat töötas Calvin Genfis. Algu; selleks, et rajada kogudus, mis peaks ustavalt kinni Piibli moraaliseadustest ja edasi selleks, et levitada niiviisi reformatsiooni edasi terves Euroopas. Tema, kui avaliku juhi elu ei olnud veatu, samuti ei olnud tema õpetused vabad eksitustest, kuid ta oli Jumala käes tööriistaks, et kuulutada tema aja jaoks eriti tähtsaid tõdesid ja kaitsta protestantlikke dõhimõtteid ning õhutada reformeeritud koguduses lihtsat ja puhast elu paavstlusele omase uhkuse ja rikutuse asemel. SV 173.3

Genfist läksid teele õpetajad, kaasas trükised reformeerinud õpetuste levitamiseks. Genfist ootasid kõikide maade tagakiusatud juhtnööre, nõuandeid ja julgustust. Calvini linn muutus pelgulinnaks kõigile Lääne-Euroopas tagakiusatud reformaatoritele, kes kohutava tormi küüsist pääsemiseks pagesid Genfi. Näljastena, haavatutena, kodututena ja sugulasteta nagu nad olid, said nad selles linnas sooja vastuvõtu ja hoolitsuse osalisteks. Tulijad rikastasid omakorda uut kodu- linna oma oskuste, teadmiste ja vagadusega. Paljud, kes leidsid seal pelgupaiga, pöördusid mõne aja pärast tagasi oma maale, et astuda vastu Rooma türanniale. John Knox, vapper Soti reformaator, paljud inglise puritaanid, protestandid Hollandist ja Hispaaniast ning Prantsusmaa hugenotid võtsid Genfist kaasa tõetõrviku, mis hajutas pimedust nende kodumaal. Nii kestis see sajandeid. SV 173.4