Suur Võitlus

10/43

PEATÜKK 9—USUPUHASTAJA SVEITSIST

Inimeste valiku puhul, keda Jumal kutsus kogudust reformeerima, ja nende valiku puhul, kes kogudusele omal ajal aluse olid pannud, ilmnes üks põhisuund: taevane Õpetaja ei valinud nende ülesannete täitmiseks maailma suurmehi, tähtsaid ja rikkaid isikuid, kes olid rahva juhtidena harjunud kiituse ja austusega. Ta ei saanud neid valida sellepärast et need mehed olid uhked ja oma üleolekus niivõrd ennastusaldavad, et neid polnud võimalik kujundada ligimeste suhtes kaastundlikeks Naatsareti Mehe kaastöölisteks. Harimatutele, raske tööga harjunud Galilea kaluritele esitati kutse: “Tulge minu järele ja ma teen teid inimeste püüdjaiks!” (Matt. 4,19). Need järelkäijad olid alandlikud ja õppustvõtvad. Mida vähem olid inimesi mõjutanud omaaegsed vale-õpetused, seda edukamalt sai Kristus neid õpetada ja teiste teenimiseks kasutada. Sama seaduspärasus kehtis ka reformatsiooni päevil. Juhtivad usupuhastajad olid madala päritoluga mehed, vabad uhkusest oma suguvõsa ja silmapaistvate saavutuste üle, suhteliselt vabamad ka preestrite poliitika mõjust. Jumala plaanis on silmapaistmatute vahendite kaudu teostada suuri asju, et au ei antaks inimestele, vaid Temale, kes töötab nende läbi, kes tahavad ja tegutsevad Tema hea meele järele. SV 123.1

Mõned lühikesed nädalad pärast seda, kui ühes Saksamaa kaevuri majakeses oli sündinud Martin Luther, sündis väikeses majas Alpide nõlval Ulrich Zwingli. Zwinglit ümbritsev keskkond, tema lapsepõlv ja kasvatus olid sobivaks ettevalmistuseks elutööle. Kodukandi looduse ilu ja hämmastav ülevus istutasid Zwingli hinge juba varakult tunnetuse Jumala suurusest, väest ja majesteetlikkusest. Jutustused kodumäestikes sooritataud vapratest tegudest leidsid kõlapinda poisi südames. Jumalakartliku vanaema käest kuulis Zwingli neid väheseid väärtuslikke Piiblilugusid, mida usklik naine oli kiriku legendide ja pärimuste seast omandanud. Sügava huviga kuulas poiss lugusid usuisade ja prohvetite suurtest tegudest, karjastest Palestiina küngastel, kellele inglid jutustasid Petlemma lapsukesest, ja Kolgata Mehest. Nii nagu Hans Luther, nii soovis ka Zwingli isa, et tema poeg saaks hea hariduse, ja seetõttu lahkus poiss varakult kodusest orust. Ulrichi mõistus arenes kiiresti ja peagi tekkis mure, kust leida talle sobivaid õpetajaid. Kolmeteistkümne-aastasena suundus Zwingli Berni, kus asus tollal Šveitsi kõige silmapaistvam kool. Seal kerkis esile aga hädaoht, mis ähvardas hävitada nooruki paljutõotava tuleviku. Kerjusmungad püüdsid andekat poissi igati kloostrisse meelitada. Dominikaani ja frantsiskaani ordude mungad võistlesid omavahel rahva poolehoiu pärast. Seda püüti saavutada kirikute hiilguse, tseremooniate toreduse, kuulsate reliikviate ning imet-tegevate kujude kütkestavuse abil. Berni dominikaanlased mõistsid, et andeka nooruki ordusse võitmine tooks neile suuresti kasu ja au. Zwingli noorus, tema loomupärane kõneosavus ja kirjutamisand ning eriline talendikus muusika ja poeesia alal oleksid meelitanud rahvast jumalateenistustele enam kui ükskõik millised kaunistused kirikus. Loomulikult oleksid suurenenud tunduvalt ordu sissetulekud. Pettuse ja meelitustega püüdsid mungad Zwinglit kloostrisse ahvatleda. Luther oli ülikoolis õppimise ajal peitnud end klaastri kongi, kus ta oleks maailmale kaduma läinud, kui Jumala ettenägevus ei oleks teda sealt vabastanud. Zwinglit ei lubatud sattuda samasse ohtu. Jumalik juhtivus korraldas asjad nii, et Ulrich isa sai kerjusmunkade kavatsusest teada. Soovimata näha poega tulevikus munga mõttetut jõudeelu elamast, käskis ta pojal viivitamatult koju tagasi pöörduda. SV 123.2

Noormees kuulas sõna, kuid ei olnud oma koduorus kuigi kaua rahul. Ta jätkas peagi õpinguid ja siirdus selleks Baaselisse. Siin kuulis Zwingli esimest korda evengeeliumi Jumala vabast armust. Vanade keelte õpetaja Wittenbach oli kreeka ja heebrea keelt uurides jõudnud Pühakirja juurde ja nii jõudsid selle valguseni ka tema õpilased. Wittenbach kuulutas, et Piibel sisaldab tõde, mis on varem ja lõpmatult väärtuslikum kui skolastikute ja filosoofide teooriad. Igavene tõde, ütles ta, on see, et Kristuse surm on patuse ainus lepitus. Zwingli jaoks olid need sõnad esimesteks koidukiirteks. SV 124.1

Varsti kutsuti Zwingli Baaselist ära oma elukohustuste juurde. Tema esimeseks tööpõlluks sai piirkond Alpides, ko duoru läheduses. Saanud preestri ordinatsiooni, “pühendus Zingli kogu südamega jumaliku tõe uurimisele, kuna ta teadis hästi, nagu ütles üks tema kaasusupuhastaja, “kui palju peab teadma see, kelle kätte on usaldatud Kristuse kari.” (Wylie, 8. kd. pkt. 5). Mida rohkem Zwingli Pühakirja uuris, seda selgemini nägi ta vastuolu selles esitatud tõdede ja Pooma eksiõpetuste vahel. Ta tunnistas Piiblit kui Jumala Sõna ja ainsat eluks piisavat eksimatut juhtnööri. Ta mõistis, et Pühakirja tuleb tõlgendada ainult Pühakirjaga ja seepärast ei usaldanud ta Jumala Sõna seletamisel toetuda varem heaks kiidetud teooriatele. Ta pidas oma kohuseks selgusele jõuda Sõna otseses ja selges õpetuses. Zwingli püüdis kasutada kõiki abinõusid, et Pühakirja tähendust täielikult ja õigesti mõista; ta palus Püha Vaimu juhtimist, kes, nagu ta kuulutas, ilmutab tõde igale siirale ja paluvale otsijale. SV 124.2

“Pühakiri”, ütles Zwingli, “tuleb Jumala, mitte inimese käest. Seesama Jumal, kes need tõed on andnud, selgitab sulle ka sõnade mõtte. Jumala Sõna ei saa eksida. On selge, et Kiri seletab ennast ise, ilmutab ennast ise, valgustab hinge lunastuse ja armuga, trööstib teda Jumalas, alandab teda nii, et oma mina kaob ja hing klammerdub Jumala külge.” Need sõnad väljendasid Zwingli enda kogemust. Hiljem kirjutas ta selleaegsete läbielude kohta: “Kui... ma andusin täielikult Pühakirja uurimisele, äratasid filosoofia ja skolastika minu hinges alatisi keerdküsimusi. Lõpuks jõudsin ma tõdemuseni: “Sa pead kõik need mõtted kõrvale jätma ja õppima Jumalat tundma ainult Tema ilmutatud Sõnast.” Ma pa-lusin Jumalalt valgust ja Pühakiri hakkas mulle muutuma aina selgemaks.” (samas, 8. kd. ptk. 6). SV 125.1

Õpetus, mida Zwingli kuulutas, ei olnud Lutherilt saadud. See oli Kristuse oma õpetus. “Kui Luther jutlustab Kristusest,” ütles Šveitsi usupuhastaja, “teeb ta seda, mida teen minagi. Neid, keda tema on Kristuse juurde toonud, on rohkem kui minu poolt juhituid, kuid see pole oluline. Mina ei taha kanda kellegi muu kui vaid Kristuse nime, kelle sõdur ma olen, ja kes üksinda on minu juht. Senimaani pole mina Lutherile ega Luther minule kirjutanud ainsatki sõna. Miks? Et näidata, kuivõrd kooskõlas on Jumala Vaim iseendaga, kuna me mõlemad õpetame ilma kokkurääkimata Kristuse õpetust nii ühtmoodi.” (D'Aubigne, 8. kd. ptk. 9). SV 125.2

1516. aastal kutsuti Zwingli Einsiedelni kloostrisse jutlustajaks. Seal õppis ta selgemini tundma Rooma kõlvatust ning tõusis usupuhastajaks, kelle mõju oli tunda kaugel väljaspool kodu-Alpe. Einsiedelni peamiste vaatamisväärsuste seas oli üks neitsi Maarja kuju, millele omistati imettegev vägi. Kloostri värava kohal ilutses pealkiri: “Siin saadakse pattude täielik andestus.” (samas, 8. kd. ptk. 5). Aasta ringi vooris palverändajaid neitsi Maarja pühamusse. Iga-aastastel kuju pühitsemise suurtel pidustustel kogunesid sinna rahvahulgad kõikjalt Sveitsist ning isegi Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Zwingli oli selle ebausu pärast väga mures ja otsis varmalt võimalust, et kuulutada palveränduritele vabadust evangeeliumi läbi. SV 125.3

“Ärge arvake,” ütles ta, “et Jumal on rohkem selles templis kui mingis teises kohas. Ükskõik, kus te olete, on Jumal teie juures ja kuuleb teid. Kas asjatud tseremooniad, pikad palverännakud, annetused, pühakujud, neitsi Maarja või pühakute appihüüdmine võivad kindlustada meile Jumala armu? ... Mis aitab sõnade hulk meie palvetes? Mis kasu on läikivsiledast mungamütsist, paljakspügatud peast, pikast lehvivast talaarist või kullaga tikitud tuhvleist? Jumal vaatab südamesse — ja meie süda on Temast kaugel.” “Kristus,” kuulutas ta, “kes suri ristil, on ohver, kes maksis usklike patuvõlad igaveseks.” (samas, 8. kd. ptk. 5). SV 126.1

Paljudele kuulajatele ei olnud need õpetused meeltmööda. Neile valmistas kibedat pettumust jutt, et nende vaevarikas rännak olevat tehtud asjatult. Nad ei suutnud mõista seda pattude andestust, mida neile Kristuse armu kaudu vabalt pakuti. Nad olid rahul senise taevateega, mille Rooma oli nende jaoks välja mõeldud. Paljud ei tahtnudki midagi paremat otsima hakata. Kergem oli usaldada oma päästmine preestrite ja paavsti kätte, kui et näha vaeva südame puhtusega. SV 126.2

Teised aga võtsid teate Kristuse armu läbi saadavast lunastusest rõõmuga vastu. Rooma poolt ettekirjutatud kombed ei olnud neile andnud hingerahu ja nüüd võtsid nad usus vastu Päästja vere kui õige lepitusvahendi. Sellised inimesed pöördusid tagasi koju väärtusliku valguse jagajatena. Nii kandus tõde külast külla, linnast linna ja palverändurite arv neitsi Maarja altari juures kahanes. Muidugi mõista vähenesid ka annetused ja ühtlasi Zwingli palk, mida maksti nendest sissetulekutest. Usupuhastaja ei kurvastanud selle üle, ta tundis hoopiski rõõmu, et fanatismi ja ebausu vägi hakkas hääbuma. SV 126.3

Kiriku juhid olid hästi teadlikud Zwingli tegevusest, kuid nad ei astunud kohe vahele, vaid lootsid teda meelitustega tagasi võita. Samal ajal sai tõde rahva südames juurduda. SV 126.4

Töö Einsiedelnis valmistas Zwingli ette tegevuseks avaramal tööpõllul, kuhu ta peagi pidi asuma. Kolme aasta pärast kutsuti ta Zürichi toomkirikusse kõnelejaks. Zürich oli tol ajal Šveitsi konföderatsiooni tähtsaim ja mõjukaim linn. Vaimulikud, kelle kutsel Zwingli Zürichisse tuli, ei olnud uuendusmeelsed mehed ja seetõttu asuti uustulnukale kohe õpetust jagama. SV 127.1

“Kasuta kõiki võimalusi vaimulike tulude suurendamiseks,” õpetasid nad, “ja ära jäta midagi kahe silma vahele. Nii kantslist kui ka pihitoolist manitse kõiki ustavalt maksma kümniseid ja makse ning annetuste kaudu näitama armastust kiriku vastu. Püüa hoolikalt suurendada sissetulekuid ka haigete, missade ja iga vaimuliku talituse pealt.” “Ka sakramentide toimetamine, jutluse pidamine ja karja hooldamine kuuluvad kabelipreestri kohustuste hulka”, lisasid nad, “kuid nende jaoks võid sa kasutada asetäitjat, eriti just jutluste puhul. Sina ise jaga sakramente ainult silmapaistvatele isikutele ja ainult siis, kui nad sind kutsuvad. Isikute vahel tuleb kind-lasti vahet teha.” (samas, 8 kd. ptk. 6). SV 127.2

Zwingli kuulas vaikselt need manitsused ära ja tänanud au eest olla valitud sellele tähtsale kohale, asus ta selgitama suunda, mida tema oli omaks võtnud. “Kristuse elu on olnud liiga kaua inimeste eest varjul,” ütles ta. “Ma tahan jutlustes läbi võtta kogu Matteuse evangeeliumi, peatükk peatükilt ... ammutada materjali ainult Pühakirja sõnust hoolika kirjakohtade võrdlemise ja palava palve läbi. Ma pühendan oma teenistuse Jumala ja Tema ainsa Poja ülistamisele, hingede tõelisele päästmisele ja nende õpetamisele õiges usus.” (samas, 8. kd. ptk. 6). Kuigi mõned vaimulikud ei kiitnud seda plaani heaks ja püüdsid teda sellest loobuda veenda, jäi Zwingli kindlaks. Ta seletas, et tema eesmärgiks polnud tuua sisse ühtegi uut suunda, vaid seda vana, mida kogudus oli rakendanud puhtal kristlikul ajastul. SV 127.3

Juba oli tärganud huvi tõe vastu, mida Zwingli õpetas ja rahvas voolas hulganisti tema jutlusi kuulama. Paljud, kes polnud enam kaua aega jumalateenistustest osa võtnud, tulid tema kirikusse. Zwingli alustas oma teenistust evangeeliumi lugemise ja Kristuse elu mingi sündmuse selgitamisega. Ta rääkis Tema elust, imetegudest, õpetustest ja surmast. Nii Einniedelnis kui Zürichis esitas Zwingli Jumala Sõna usu ainsa eksimatu autoriteedina ja Krstuse surma ainsa täieliku ohvrina. “Ma soovin teid juhtida Kristuse, päästmise ainsa allika juurde,” kuulutas ta. (samas, 8 kd. ptk. 6). Jutlustajat kogunes kuulama rahvast kõikidest klassidest: riigimehi, õpetlasi, käsitöölisi ja talupoegi. Sügava huviga jälgisid nad tema sõnu. Ta ei kuulutanud mitte ainult vabalt saadavat armu, vaid noomis kartmatult ka kaasaja pahesid ja kõlvatust. Paljud väljusid toomkirikust Jumalat kiites. “See mees on tõe jutlustaja. Ta on meie Mooses, kes juhib meid välja Egiptuse pimedusest,” ütlesid nad. (samas, 8. kd. ptk. 6). SV 127.4

Kuigi alguses tunnistati Zwingli tööd suure vaimustusega, tõusis aja jooksul vastupanu. Mungad hakkasid tema tööd takistama ja tema õpetusi hukka mõistma. Paljud ründasid teda mõnituste ja irvitavate märkustega; teised võtsid abiks ülbuse ja ähvardused. Zwingli talus süüdistusi kannatlikult “Kui me soovime õelaid Jeesusele Kristusele võita, peame silmad sulgema paljudele asjadele,” lausus ta. (samas, 8. kd. ptk. 6). SV 128.1

Umbes sel ajal ilmus uus võimalus reformatsiooni edasi viia. Üks reformeeritud usu pooldaja Baselis saatis Zürichisse Luziani-nimelise mehe mõnede Lutheri kirjutistega, et nende raamatute levitamise kaudu valgust suuresti edasi kanda. Ta kirjutas Zwinglile: “Vaata järele, kas Luzianil on küllalt tarmu ja osavust; kui on, siis las ta viib Lutheri kirjatööd, eriti tema Meie Isa palve seletuse, mis on kirjutatud lihtrahva jaoks, linnast linna, külast külla ja majast majja. Mida rohkem neid tuntakse, seda rohkem neid ostetakse.” (samas, kd. 8, ptk. 6). SV 128.2

On seaduspärane, et siis, kui Jumal valmistub teadmatuse ja ebausu ahelaid purustama, asub Saatan omakorda väga võimsalt tegutsema. Ta püüab mähkida inimesi pimedusse ja köita neid veel kõvemini. Sel ajal kui kristlikes maades tõusid mehed, et kuulutada inimestele andeksandmist ja õigekssaamist Kristuse vere läbi, jätkas Rooma uue energiaga kõikjal oma turgude avamist; patukahetsuskirjade müütamist. SV 128.3

Igal patul oli oma hind. Inimestel lubati julgesti pattu teha, kuna see täitis tublisti ka kirikukassat. Nii arenesid paraleelselt kaks liikumist: üks pakkus andestust raha eest, teine — Kristuse läbi. Rooma lubas pattu teha ja lõikas selle pealt kasu, usupuhastajad mõistsid patu hukka ja suunasid inimesi Kristuse kui Lepitaja ja Päästja juurde. SV 128.4

Saksamaal oli indulgentside müük usaldatud dominikaani kerjusmunkade hooleks, keda juhtis kurikuulus Tetzel. Šveitsis anti see kauplemine frantsiskaanlaste kätte, ühe Itaalia munga Samsoni juhtimise alla. Samson oli kirikule osutanud suure teene sellega, et ta oli kogunud Saksamaalt ja Sveitsist tohutuid summasid paavsti kassa täiteks. Nüüd tuli Samson uuesti Šveitsi ja meelitas ligi suuri rahvahulki, et röövida vaestelt talupoegadelt nende kasin töötasu ja pressida jõukatelt välja rikkalikke ande. Kuigi reformatsioon ei suutnud sellisele kaubitsemisele veel piiri panna, oli selle mõju äritsemist siiski vähendada. Zwingli oli veel Einsiedelnis, kui Samson jõudis oma kaubaga naabruses asuvasse linna. Niipea, kui usupuhastaja “kaupmehe” tegevusest teada sai, võttis ta ette teekonna sinna. Isiklikult nad ei kohtunud, kuid Zwingli mõju oli munga häbematuste paljastamisel nii suur, et Samson oli sunnitud sellest piirkonnast lahkuma. SV 128.5

Ka Zürichis jutlustas Zwingli agaralt indulgentside vastu ja siis kui Samson hiljem sellele linnale lähenes, saadeti talle vastu raekäskjalg palvega linna mitte tulla. Lõpuks pääses Samson kavalusega siiski Zürichisse, kuid ta sunniti lahkuma ilma, et oleks saanud seal ainsatki indulgentsi müüa. Varsti pärast seda lahkus Samson hoopiski Sveitsist. SV 129.1

Suurt hoogu andis reformatsioonile katku ehk “musta surma” puhkemine, mis möllas Šveitsis 1519. aastal. Inimesed, kes seisid silmitsi surmaga, tunnetasid hiljuti ostetud indulgentside väärtusetust ning soovisid oma usule kindlamat alust. Zürichis jäi ka Zwingli sellesse tõppe. Raske seisund kõneles sõpradele paranemislootuste kadumisest ja levisid juba kuuldused, et ta on surnud. Zwingli enda julgus jäi sel raskel tunnil kindlaks. Usus vaatas ta Kolgata ristile ja lootis pattude täielikule andestusele. Tasapisi hakkas ta paranema. Otsekui surma väravate juurest tagasi pöördununa asus ta rahva suureks rõõmuks uuesti jutlusi pidama. Evangeelium kõlas tema suust nüüd hoopis innukamalt ja ebatavalisema väega kui varem Kuna kuulajatel endil olid hooldada ka haiged ja surijad, oskasid nad nüüd hinnata rohkem kui heal ajal evangeeliumi väärtust. SV 129.2

Zwinglile olid haiguseaegsed kogemused andnud selgema arusaamise igavestest tõdedest. Veel sügavamalt oli ta oma elus kogenud evangeeliumi südantuuendavat väge. Pattu-langemine ja lepitusplaan olid teemad, millest ta alatasa kõneles. “Aadamas,” ütles Zwingli, “oleme me kõik surnud ja oma rikutuses hukkamõistu ära teeninud” (Wylie, 8. kd. ptk. 9). “Kristus on toonud meile igavese lunastuse. ... Tema kannatus on... igavene ohver, mille parandav mõju on kestev; see rahuldab jumalikku õiglust kõigi heaks, kes rajavad sellele oma lootuse kindlas ja kõikumatus usus.” Siiski õpetas Zwingli selgesti, et inimesi ei vabasta Kristuse arm mitte selleks, et nad jääksid patusse. “Seal, kus iganes usutakse Jumalasse, viibib Jumal; ja kus elab Jumal, seal eksis-teerib agarus, mis õhutab inimesi headele tegudele.” (D'Aubigne, 8. kd. ptk.. 9). SV 129.3

Huvi Zwingli jutluse vastu oli nii suur, et toomkirik oli alati tulvil täis. Vähehaaval, nii, kuidas nad seda vastu võtta suutsid, avas Zwingli oma kuulajatele tõe. Ta ei esitanud kohe alguses neid punkte, mis oleksid inimesi kohustanud ja eelarvamusi tekitanud. Zwingli eesmärgiks oli võita nende südamed Kristuse õpetusele, neid Tema armastuse läbi pehmendada ja hoida nende silmade ees Tema eeskuju. Siis, kui nad võtsid vastu evangeeliumi põhimõtted, kadusid nende ebausklikud vaated ja kombed iseenesest. SV 130.1

Samm-sammult liikus usupuhastaja Zürichis edasi. Vaenlased sattusid ärevusse ja hakkasid osutama aktiivset vastupanu. Aasta tagasi oli Wittenbergi munk paavstile ja keisrile Wormsis öelnud “ei” ja nüüd näis sama korduvat Zürichis. Zwinglit rünnati korduvalt. Paavstlikes kantonites toimusid aeg-ajalt ikka veel evangeeliumile ustavate hukkamised tuleriidal. Ketserluse õpetaja tuli samuti vaikima panna. Selle mõttega saatis Konstanzi piiskop kolm delegaati Zürichi linnanõukogusse süüdistusega, et Zwingli õpetab rahvast kiriku käskudest üle astuma ja ohustab nõnda ühiskonna rahu ja korda. Rõhutati: kui kiriku autoriteeti ei arvestata, järgneb sellele üldine anarhia. Zwingli vastas, et ta on neli aastat õpetanud Zürichis evangeeliumi ja see linn “on olnud konföderatsiooni kõige vaiksem ja rahulikum linn.” “Võib-olla on kristlus hoopiski üldise julgeoleku parimaks kaitse abinõuks?” küsis ta. (Wylie, 8. kd. ptk. 11). SV 130.2

Saadikud manitsesid nõukogu liikmeid klammerduma kiriku külge, millest väljaspool olevat ainult hukatus. Zwingli vastas: “Ärgu see süüdistus teid liigutagu. Koguduse aluseks on seesama Kalju, seesama Kristus, kes andis Peetrusele tema nime, kui Peetrus oma usku Temasse tunnistas. Kõigi rahvaste hulgast saavad õndsaks need, kes iganes usuvad kogu südamest Jeesusesse Kristusesse. Meie, Kristuse sulaste kohustuseks on austada ja järgida evangeeliumi.” (D'Au bigne, Londoni väljaanne, 8. kd. ptk. 9). Selle konverentsi tagajärjel võttis üks piiskopi saadikutest reformeeritud usu vastu. SV 130.3

Nõukogu keeldus astumast samme Zwingli vastu ja Rooma valmistus uueks rünnakuks. Kui usupuhastajale teatati vaenlaste salasepitsustest, ütles ta: “Las nad tulevad; ma kardan neid sama vähe kui rannakalju selle jalamil mürisevaid laineid.” (Wylie, 8. kd. ptk. 11). Vastaste jõupingutused edendasid tegelikult seda tööd, mida nad püüdsid hävitada. Tõde levis aina edasi. Tõe pooldajaile Saksamaal, keda heidutas Lutheri kadumine, andis uut julgust evengeeliumi edu Šveitsis. SV 131.1

Sedamööda kuidas reformatsioon Zürichis juurdus, avaldusid selle viljad pahede vähenemise ja distsipliini süvenemise näol. “Meie linnas on rahu eluase,” kirjutas Zwingli, “pole riidu, silmakirjatsemist, kadedust ega tülisid. Kust veel võib tulla selline kooskõla kui mitte Issandalt ja õpetusest, mis tagab rahu ja jumalakartuse!” (samas, 8. kd. ptk. 15). SV 131.2

Reformatsiooni võidud õhutasid paavstlasi veelgi energilisemale vastutööle. Nähes, kui vähe oli saavutatud tagakiusamisega Lutheri töö mahasurumisel Saksamaal, otsustasid nad reformatsiooni vastu võidelda oma relvadega. Otsustati korraldada avalik vaidlus Zwingliga. Kuna initsiatiiv tuli paavstlaste poolt, valisid nemad endale soodsa võistluspaiga ja sobivad vahekohtunikud, et tagada kindel võit. Püüdes Zwinglit korrakski oma võimusesse saada, hoolitsesid nad igati selle eest, et ta nende peost ei pääseks. Kui juht õnnestuks vaikima panna, puruneks kiiresti kogu liikumine. See eesmärk jäi loomulikult suure saladuskatte alla. SV 131.3

Vaidluse kohaks määrati Baden, kuid Zwingli ei sõitnud sinna. Zürichi linnanõukogu pidas paavstlaste kavatsusi kahtlasteks. Hoiatusena mõjusid ka tuleriidad paavstlikes kantonites, mis süüdati evangeeliumi tunnistajate pärast ning seetõttu ei lubanud nad oma hingekarjasel elu ohtu seada. Zürichis oli Zwingli valmis kohtuma kõigi Rooma esindajatega, kuid minna Badenisse, kus oli just valatud tõe eest seisvate märtrite verd, tähendas minna kindlasse surma. Reformeeritud usku valiti esindama Ökolampadius ja Haller. Rooma eestvõitlejaks oli kuulus dr. Eck, keda toetas hulk õpetatud doktoreid ja prelaate. SV 131.4

Kuigi Zwignli ise ei viibinud sellel dispuudil, oli tema mõju tuntav. Kõik sekretärid valiti paavstlaste poolt ja teistel keelati surmanuhtluse ähvardusel märkmeid teha. Sellest hoolimata sai Zwingli iga päev usaldusväärse aruande Badenis räägitu kohta. Üks üliõpilane, kes osales väitlustel, kirjutas igal õhtul ülevaate päeval esitatust. Teised kaks üliõpilast toimetasid selle aruande ja Ökolampadiuse kirja igal õhtul Zwingli kätte Zürichis. Reformaator vastas, andis nõu ja soovitusi. Ta kirjutas vastused öösel, ja varahommikul pöördusid üliõpilased Zwingli nõuannetega Badenisse. Et vältida linnaväravas valvurite kahtlustusi, kandsid noormehed pea peal korve kodulindudega ning pääsesid niiviisi ta-kistamatult läbi. SV 131.5

Selliselt võitles Zwingli oma kavalate vastastega. “Ta tegi oma mõtiskluste, unetute ööde ja Badenisse saadetud nõuannetega rohkem tööd, kui siis, kui ta oleks sellest vaidlusest isiklikult osa võtnud,” ütles Myconius. (D'Aubigne. 11. kd. ptk. 13). SV 132.1

Oodatava võidurõõmu pärast õhevil paavstlased olid Badenisse tulnud pidurõivais. Nad sõid luksuslikult, nende laudu katsid kõige kallimad hõrgutised ja ülihead veinid. Oma vaimulike kohustuste koormat kergendasid nad lõbutsemise ja pidutsemisega. Silmatorkava kontrasti lõi reformaatorite lihtne välimus, keda rahvas pidas peaaegu et kerjusteks. Oma lihtsa toidulaua taga ei viitnud nad pikalt aega. Ökolampadiuse majaperemees, kes kostilisel vargsi silma peal hoidis, leidis, et noormees alati kas uuris või palvetas. Suure imestusega pidi majaperemees nentima, et ketser oli vähemalt “väga vaga”. SV 132.2

Koosolekul “tõusis Eck kõrgilt kunstipäraste kaunistustega kantslisse, kuna alandlik Ökolampadius, kodukootud rõivais nagu ta oli, pidi istuma oma vastase ette jämedalt tahutud järile.” (samas, kd. 11, ptk. 13). Ecki iseloomustas mürisevalt vali hääl ja silmatorkav enesekindlus. Tema innukust ergutas lootus saada usu kaitmise eest vääriline rahaline tasu ja kuulsus. Kui argumentidest puudu tuli, võttis ta tarvitusele solvangud ja isegi sõimu. SV 132.3

Tagasihoidlik ja ennast mitteusaldav Ökolampadius oli alguses võitlusest kõrvale hoidunud, kuid nüüd ütles ta pühalikult: “Ma ei tunnista ühtegi teist mõõdupuud peale Jumala Sõna.” (samas, kd. 11, ptk. 13). Kuigi käitumise poolest õrn ja viisakas, osutus ta võimekaks ja kohkumatuks. Sellal, kui paavstlased toetusid harjumuslikult kiriku tavadele, toetus reformaator ustavalt Pühakirjale. “Tavad,” ütles ta, “ei oma meil Šveitsis mingit jõudu, kui need ei ole kooskõlas konstitutsiooniga. Usuasjus on meie konstitutsiooniks Piibel.” (samas, 11. kd. ptk. 13). SV 132.4

Kontrast kahe vastasleeri vahel ei jäänud mõjuta. Reformaatori rahulik selge arutlus, esitatuna väga delikaatselt ja tagasihoidlikult, mõjutas sügavalt paljusid inimesi, kelles Ecki hooplevad ja segased väited vastumeelsust tekitasid. SV 133.1

Vaidlus kestis kaheksateist päeva. Selle lõpul kõnelesid paavstlased suure eneseusaldusega võidust. Kuna enamus saadikuist oli Rooma poolt, kuulutas Riigipäev reformaatori võidetuks ja vastased koos oma juhi Zwingliga kirikust välja heidetuks. Siiski näitas see koosolek ilmekalt, kellel oli õigus. Avalik esinemine andis protestantlusele hoogu ja varsti pärast seda kuulutasid tähtsad linnad Bern ja Basel, et nad pooldavad reformatsiooni. SV 133.2