Suur Võitlus

21/43

PEATÜKK 20—SUUR USULINE ÄRKAMINE

Esimese ingli sõnumit sisaldavas prohvetikuulutuses Ilmutuseraamatu 14. peatükis kõneldakse suurest usulisest ärkamisest seoses Kristuse peatse tuleku kuulutamisega. Prohvet nägi inglit lendavat “kesktaeva kohal; sellel oli igavene evangeelium, et armuõpetust kuulutada neile, kes elavad maa peal ja kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keel-tele ja rahvastele”. Ta ütles suure häälega: “Kartke Jumalat ja andke temale austust, sest on tulnud tema kohtutund, ja kummardage teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad!” Salmid 6, 7. SV 265.1

Tõsiasi, et kuulutuse kandjana kujutatakse inglit, on täbendusrikas. Taevase käskjala puhtuse, au ja väe kaudu on Jumal arvanud heaks esitada selle töö ülevat olemust, mida see kuulutus pidi teostama, ja väge ning au, mis pidi seda saatma. Ingli lend “kesktaeva kohal”, “suur hääl”, millega hoiatust antakse, ja selle kuulutamine kõigile, “kes elavad maa peal” — “kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele”, tunnistavad selle liikumise kiirusest ja ülemaailmsest ulatusest. SV 265.2

Kuulutus isa csutab ajale, mil see üleskutse esitatakse. Kuulutus, mis teatab kohtu algusest, on osa “igavesest evangeeliumist”. Evangeeliumi ehk päästmiskuulutust on kuulutatud kõigil ajastutel, kuid seda osa evangeeliumist, mida see kuulutus sisaldab, polnud võimalik kuulutada enne kui viimastel päevadel; sest alles siis on õige üleskutse, et kohtutund on tulnud”. Prohvetikuulutused esitavad sündmuste rea, mis ulatub kohtuaja alguseni. Seda eelkõige Taanieli raamatu põhjal. Kuid see osa prohvetikuulutusest, mis on viimaste päevade jaoks, kästi Taanielil sulgeda ja pitsee- rida “lõpuajaks”. Alles sellesse aega jõudmisel pidi kõlama kuulutus kohtust, mis pidi täitma need prohvetikuulutused. “Lõpuajal”, ütleb prohvet, “uurivad paljud seda ja arusaamine kasvab!” Taan. 12, 4. SV 265.3

Apostel Paulus hoiatas kogudust, et usklikud ei ootaks Kristuse tulekut tema päevil. “See päev ei tule mitte enne”, ütles ta, “kui on tulnud ärataganemine ja saanud avalikuks ülekohtu inimene.” 2-Tess. 2, 3. Niisiis ei olnud aeg oodata Issandat enne suurt ärataganemist ja “ülekohtu inimese pikka valitsusperioodi. “Ülekohtu inimene”, keda nimetatakse ka “ülekohtu saladuseks”, “ärakaotamise pojaks”, “seadusemurdjaks”, esitab paavstlust, kes pidi prohvetikuulutuses öeldu järgi valitsema 1260 aastat. See periood lõppes a. 1798. Kristuse tulek ei saanud seega toimuda enne seda aega. Pauluse hoiatus hõlmab niisiis tervet kristlikku ajajärku kuni aastani 1798. Pärast seda aega pidi hakatama kuulutama Kristuse teise tuleku kuulutust. SV 266.1

Sellist kuulutust ei kuulutatud tõepoolest kunagi varem. Paulus, nagu nägime, ei kuulutanud seda. Ta seletas oma vendadele, et Issanda tulek toimub kauges tulevikkus. Reformaatorid ei kuulutanud seda. Martin Luther asetas kohtu tema päevist arvatuna umbes 300 aastat edasi. Alates a. 1798 on aga Taanieli raamat pitserist vabastatud, prohvetikuulutuste tundmine on suurenenud ja paljud on kuulutanud läheneva kohtu pühalikku kuulutust. SV 266.2

Nii nagu kuueteistkümnenda sajandi suur usupuhastus, nii sündis ka adrentliikumine üheaegselt mitmel kirstlikul maal. Usuja pavleinimesed nii Euroopas kui Ameerikas hakkasid erilise huviga uurima prohvetikuulutusi. Sammsammult jälgisid nad Püha Piibli prohvetlikke nägemusi ning said sel viisil veenvaid tõendeid selle kohta, et kõikide asjade lõpp nii ligi. Mitmetes maades leidus üksteisest isoleeritud kristlaste rühmi, kes jõudsid ainult Pühakirja uurimise kaudu järeldusele, et Päästja tulek on lähedal. SV 266.3

Aastal 1821, kolm aastat pärast seda, kui Miller oli jõudnud veendumuseni prohvetikuulutustes, mis osutasid kohtuajale, hakkas misjonär dr. Joseph Wolff, kuulutama Issanda peatset tulekut. Volff oli sündinud Saksamaal juudi peres. Tema isa oli rabi. Juba nooruses veendus Joseph kristluse tõepärasuses. Ta oli agara, uuriva vaimuga ning armastas väga kuulata neid vestlusi, mis toimusid tema isamajas, kuhu vagadheebrealased pärast päeva kogunesid, et kõnelda isekeskis oma rahva lootustest ja ootustest, tulevase Messia aust ja Iisraeli riigi taastamisest. Ühel päeval, kui mainiti Naatsareti Jeesust, küsis poiss, kes see selline oli. “Ülimalt andekas juut,” kõlas vastus, kuid kuna Ta nimetas ennast Messiaks, mõistis juudi kohus ta surma”. “Miks on Jeruu-salemm hävitatud ja miks me oleme võõral maal?” päris poiss edasi. “Oh häda, häda!” vastas tema isa, “seepärast, et juudid tapsid prohvetid”. Läbi lapse pea käis kohe mõte: Võib-olla oli Jeesus samuti prohvet ja juudid tapsid Temagi, kuigi Ta oli süütu.” — “Travels and Aventures of the Rev. Joseph Wolff”, kd. I, lk. 6. See mõte haaras Josephit nii tugevalt, et kuigi tal oli keelatud astuda üle kristlike kirikute läve, seisatas ta sageli kiriku ukse taga, et kuulata jutlust. SV 266.4

Seitsmeaastasena kirjeldas ta uhkelt ühele eakale kristlasest naabrile Iisraeli tulevast au Messia juhtimise all, kuic vana mees ütles sõbralikult: “Kallis poiss, ma ütlen sulle, kes cli tõeline Messias — Jeesus Naatsaretist..., kelle sinu esivanemad risti lõid, nagu vanal ajal prohvetidki. Mine koju ja loe Jesaja raamatu viiekümne kolmandat peatükk: ning sa mõistad, et Kristus on Jumala Poeg.” — Samas kd. I, lk. 7. Poiss veendus selles tõepoolest. Ta läks koju ja luges kirjateksti ning imestas, kui täielikult oli see täitunud Naatsareti Jeesuse kohta. Kas kristlase ütlus oli õige? Poiss palus, et isa seletaks talle Jesaja prohvetikuulutust, kuid järgnes nii karm vaikimine, et ta ei söandanud enam kunagi seda teemat puudutada. See kõik suurendas Josephi soovi rohkem kuulda kristlikust usust. SV 267.1

Teadmisi, mida ta soovis saada, hoiti tema eest kodus hoolega saladuses. Üheteistkümneaastaselt lahkus Joseph Wolff isamajast ja läks laia maaima, et saada haridust, valida endale usk ja elutöö. Mõneks ajaks leidis ta endale kodu sugulaste juures, kuid aeti sealt varsti minema kui ususttaganenud. Üksinda ja rahata pidi ta võõraste inimeste seas nüüd ise toime tulema. Ta rändas paigast paika, õppis hoolselt ja teenis elatist heebrea keele õpetamisega. Ühe katoliiklasest õpetaja mõjul võttis ta vastu rooma-katoliku usu ja otsustas saada misjonäriks oma rahva hulgas. Selle kavatsusega astus ta mõned aastad hiljem Rooma Välismisjoni Kolledžisse õpinguid jätkama. Koolis hakati teda varsti süüdistama ketserluses, kuna ta oli harjunud mõtlema iseseisvalt ja kõnelema otsekoheselt. Ta kõneles avalikult kiriku väärsammudest ja rõhutas reformi vajadust. Paavsti kõrged aukandjad olid kohelnud teda algul erilise poolehoiuga, kuid mõne aja pärast saadeti ta Roomast minema. Kiriku järelvalve all rändas ta ühest kohast teise, kuni sai selgeks, et seda noorukit ei saa painutada Rooma tahte alia. Ta tunnistati pa-randamatuks ja anti vabadus minna, kuhu tahab. Wolff suundus nüüd Inglismaale, ja võttis seal vastu protestantliku usu ning ühines inglise kirikuga. Pärast kaheaastast õp-pekursust asus ta a. 1821 misjonitööle. Samal ajal kui Wolff võttis vastu suure tõe Kristuse esimese tuleku kohta ning hakkas Teda nägema “valude mehena”, tajus ta sedagi, et prohvetikuulutused kõnelesid sama selgesti Tema teisest tulekust väes ja aus. Ja samal ajal kui ta püüdis juhtida oma rahvuskaaslasi Naatsareti Jeesuse kui Tõotatu juurde ning kinnitada nende tähelepanu Tema esimesele tulekule alanduse õpetajana ja inimeste pattude eest sureva ohvrina, õpetas ta neile ka seda, et Ta tuleb teist korda kui vabastaja. SV 267.2

“Jeesus Naatsaretist, tõeline Messias,” ütles ta, “kelle käed ja jalad läbi pisteti, keda viidi tappa kui talle, kes oli valude mees ja haigustega tuttav, kes pärast seda, kui valitsuskepp võeti Juudalt ja seadusandlik võim tema jalgade vahelt, tuli esimest korda, tuleb teist korda taevapilvedel peaingli pasuna hüüdes” (Joseph Wolff, “Researches and Missionary Labors”, lk. 62). “Ta seisab Õlimäel. Ja see valitsus, mis anti kogu loodu üle kord Aadamale, kuid mille esiisa kaotas oma süü läbi (1. Moos. 1, 26; 3, 17), antakse Jeesusele. Tema on siis kuningas üle kogu maa. Loodu ägamine ja halisemine lakkab, on kuulda vaid kiituseja tänulaule. ...Kui Jeesus tuleb oma Isa aus pühade inglitega, ...tõusevad surnud usklikud esmalt.” 1. Tess. 4, 16; 1. Kor. 15, 23. See on see, mida meie, kristlased, nimetame esimeseks üles-tõusmiseks. Seejärel muudetakse loomariigi loomus (Jes. 11, 6-9) ja alistatakse Jeesusele (Laul 8). Valitseb ülemaailmne rahu”. — “Journal of the Rev. Joseph Wolff”, lk. 378, 379. “Issand vaatab jälle alla maa peale ja ütleb: “Vaata, see on väga hea,“” — Samas, lk. 294. SV 268.1

Wolff uskus, et Issanda tulek on ligi; tema ajaarvestuse järgi pidi maailma lõpp saabuma vaid mõned napid aastad hiljem ajast, millele Miller tähelepanu juhtis. Neile, kes väitsid kirjatekstile toetudes: “Aga sellest päevast ja tunnist ei tea ükski,” et inimestel pole võimalik teada Kristuse eku aega, vastas Wolff: “Kas meie Issand ütles, et seda päeva ja tundi ei saada kunagi teada? Ta ise on ju andnud meile ajamärgid selleks, et me teaksime vähemalt Tema tuleku ligidust, nagu teatakse suve ligidust sellest, kui viigi- puu ajab lehti? Matt. 24, 32. Kui me ei peaks midagi teadma sellest ajast, mistarvis Ta siis ise kutsus meid üles lugema prohvet Taanieli raamatut ja seda ka mõistma? Just Taaniel ütles, et raamat on pitseeritud lõpuajani ja et “siis uurivad paljud seda” (heebreakeelne väljend viitas tähelepanemisele ja ajale mõtlemisele), “ja arusaamine” (lõpuaja kohta) “kasvab”. Taan. 12, 4. Peale selle ei taha meie Issand öelda, et aja lähenemist ei teata, vaid, et täpset “päeva ja tundi ei tea ükski”. Ajamärgid annavad niipalju teadmist isegi, ütles Ta, et meil on alus valmistuda Tema tulekuks nii. nagu Noa valmistas laeva.” — Wolff, “Researches and Missionary Labors”, lk. 404, 405. SV 268.2

Pühakirja tõlgenduspõhimõtete või õigemini väärtõlgenduste kohta kirjutas Wolff: “Suurem osa kristlikust kogugudusest on kõrvale kaldunud Pühakirja selgest tähendusest ja pöördunud budistide sümbolistliku süsteemi poole! Nad nimelt arvavad, et inimkonna õnnelik tulevik seisneb kehatuna ringihõljumises ja leiavad, et kui loetakse sõna “juudid”, tuleb mõista “paganad” ja kui loetakse “Jeruusalemm”, tuleb mõista “kogudus”; kui öeldakse “maa”, peab see tähendama “taevalaotust”; ja Issanda tulemise all tuleb mõista misjoniseltside edu; ning minek Siioni mäele, Jaakobi Jumala kotta tähendab metodistide suurt klassikoosolekut.” — “Journal of the Rev. Joseph Wolff”, lk. 96. SV 269.1

Kahekümne nelja aasta jooksul — aastal 1821 kuni 1845 — reisis Wolff palju nii Aafrikas, külastas Egiptust ja Abessiiniat kui Aasias, käis ringi Palestiinas, Süürias, Pärsias, Buhhaaras ja Indias. Ta külastas ka Ühendriike ja teel sinna jutlustas Saint Helena saarel. Augustis 1837 jõudis ta New Yorki ja pärast jutlustamist selles linnas, kõneles ta Philadelphias ja Baltimores ning suundus lõpuks Washingtoni. “Siin”, ütles ta, “andis endise presidendi John Quincy Adamsi ettepanekul kongress üksmeelselt ühe kongressi saali minu käsutusse loengu jaoks, mille ma pidasin ühel laupäeval ja mida austas kõigi kongressi liikmete, samuti Virginia piiskopi ja Washingtoni vaimulikkonna ning kodanike kohalolek. Samasugust austust avaldati mulle New Jersey ja Pennsylvania valitsusliikmete poolt, kellele ma kõnelesin oma uurimistöödest Aasias ja ütles ka Jeesuse Kristuse isiklikust valitsemisest.” — Samas, lk. 398, 399. SV 269.2

Dr. Wolff reisis kõige barbaarsemates maades ilma ühegi Euroopa valitsusvõimu kaitseta. Tal tuli taluda mitmeid raskusi ja seista silmitsi loendamatute ohtudega. Sageli pidi ta kannatama külma ja nälga, teinekord nõrkes janust. Ta langes röövlite ohvriks, teda peksti, müüdi orjaks ja mõisteti kolmel korral surma. Kord rööviti talt kõik, mis tal oli ning ta pidi rändama sadu miile mäestikus, kui lumesadu piitsutas ta nägu ja paljad jalad kangestusid jäisel pinnal kõndimisest. SV 269.3

Kui Wolffi hoiatati, et ta ei läheks relvitult metsikute vaenutsevate suguharude juurde, ütles misjonär, et ta on küllaldaselt “varustatud relvadega”; palvega, agarusega Kristuse pärast ja usaldusega Tema abisse. “Ma olen varustatud südamest tuleva armastusega Jumala ja kaasinimeste vastu ja minu käes on Piibel.” — W. H. D. Adams, “In Perils Oft”, lk. 192. Heebreaja inglisekeelset Piiblit kandis ta kaasas kõikjal, kuhu ta läks. Ühe oma hilisema reisi kohta ütles ta: “Ma . . . hoidsin Piiblit avatult käes. Ma tundsin, et minu jõud peitub selles raamatus ja et selle vägi toetas mind.” — Samas, lk. 201. SV 270.1

Nii jätkas ta tööd seni, kuni kohtukuulutus oli viidud suuremasse ossa asustatud maailmast. Juutide, türklaste, pärslaste, hindude ja paljude teiste rahvuste ning hõimude seas levitas ta Jumala Sõna nende emakeeles. Ta kuulutas kõikjal Messia valitsuse lähenemist. SV 270.2

Buhhaara retke ajal leidis ta väikese ääremaale hajutatud rahvakillu, kes õpetas Issanda peatset tulekut. “Jeemeni araablastel,” ütles ta, “on raamat, mida nimetatakse “Seeraks” ja mis kõneleb Kristuse teisest tulekust ja Tema valitsemisest aus. Nende lootuste kohaselt peaksid suured sündmused toimuma 1840. aastal.” — “Journal of the Rev. Joseph Wolff”, lk. 377 — “Jeemenis... veetsin ma kuus päeva rekabiitide juures. Nemad ei joo veini ega istuta viinamarjaistandikke, ka ei külva nad vilja, vaid elavad telkides ning peavad au sees Jonadabi, Reekabi poja sõnu. Ma leidsin nende hulgas Iisraeli lapsi Daani suguharust,... kes ootavad koos Reekabi lastega Messia peatset saabumist taeva pilvedel.” — Samas, lk. 389. SV 270.3

Üks teine misjonär leidis Tatarist inimesi, kes uskusid samamoodi. Üks tatrlasest preester küsis misjonärilt, millal Kristus teist korda tuleb. Kui misjonär vastas, et tema ei oska selle kohta midagi öelda, näis preestrit väga hämmastavat fakt, et inimene, kes õpetas teistele Piiblit, ei teadnud niisugust asja. Ta ütles, et prohvetikuulutuste põhjal usub tema, et Kristus tuleb 1844. aasta paiku. SV 270.4

Alates a. 1826 hakati adventkuulutust kuulutama Inglis- maal, kuigi see liikumine ei omandanud seal nii kindlat kuju kui Ameerikas. Nimelt ei õpetatud Inglismaal nii üldiselt Kristuse tuleku täpset aega, kuid suurt tõde Kristuse peatsest tulekust väes ja aus kuulutati laialdaselt. Seda mitte ainult lahkusuliste ja nonkonformistide hulgas. Inglise kirjanik Maurant Brock mainis ära, et umbes seitsesada inglise kiriku õpetajat kuulutasid “seda kuningriigi armuõpetust”. Kuulutus, mis osutas aastale 1844 kui Issanda tuleku ajale, anti edasi ka Suurbritannias. Siin levitati laialdaselt Ühendriikidest saadud adventistide trükiseid. Ameerikast toodud raamatutest ja ajakirjadest tehti Inglismaal kordustrükid. 1842. aastal hakkas kodumaale tagasi pöördunud Robert Winter, kes oli Ameerikas adventusu vastu võtnud, kuulutama Issanda tulekut. Selles töös ühinesid temaga pal-jud ja kohtukuulutust kuulutati Inglismaal mitmes piirkonnas. SV 270.5

Lõuna-Ameerikas, keset barbaarsust ja preestripoliitikat, asus hispaanlasest jesuiit Lacunza uurima Pühakirja ja võttis selle kaudu vastu tõe Kristuse peatsest taastulekust. Ta tundis eneses sundi kuulutada seda laialdaselt, kuid soovides vältida Rooma hukkamõistu, esitas oma seisukohad raamatuna, mille ta avaldas rabi Ben-Ezra varjunime all. Lacunza elas kaheksateistkümnendal sajandil, kuid alles 1825. a. paiku tõlgiti tema raamat, mis oli jõudnud Londonisse, inglise keelde S.elle ilmumine süvendas Inglismaal juba tärganud huvi Kristuse teise tuleku vastu. SV 271.1

Saksamaal õpetas Kristuse taastuleku õpetust kaheksateistkümnendal sajandil luteriusu õpetaja Bengel, kuulus Piibli õpetlane ja kriitik. Oma hariduse täiendamiseks pühendus Bengel “teoloogia uurimisele, millele tema tõsine ja usualdis vaim, mida oli süvendanud noorpõlve kasvatus ja distsipliin, oli loomupäraselt kalduv. Nagu teistelgi arutlevatel noortel meestel enne ja pärast teda, tuli temalgi võidelda usuliste kahtlustega ja raskustega. Just sellistele hetkedele vihjas ta tunderikkalt kui paljudele nooltele, mis läbistasid tema vaest südant ja tegid tema nooruse raskeks koormaks. “Saanud Wüttenbergi konsistooriumi liikmeks, kaitses ta usuvabaduse põhimõtet. Kuigi ta tunnistas endiselt kiriku õigusi, nõudis ta seaduslikku vabadust neile, kes tundsid, et nad pidid järgima oma südametunnistuse häält ja lahkuma riigikirikust.” — “Encyclopedia Britannica”. 9. v. a. “Bengel”. SV 271.2

Selle mehe nõudmiste head mõju on tema koduprovintsis veel praegugi tunda. SV 271.3

Valmistades Ilm. 21. peatüki põhjal ette jutlust üheks jõulueelseks advendipühaks, lõi Bengeli hinges äkitselt särama valgus Kristuse teise tuleku kohta. Ilmutuseraamatu prohvetikuulutused muutusid tema jaoks selgemaks kui kunagi varem. Vallutatuna prohveti poolt esitatud vaatepiltide erilisest tähtsusest ja võrratust aust, pidi ta mõneks ajaks katkestama teema üle mõtisklemise. Hiljem kantslis seistes valdas teema teda uuesti samasuguse selguse ja jõuga. Sellest ajast alates pühendas ta prohvetikuulutuste, eriti Ilmutuseraamatu prohvetikuulutuste uurimisele ja jõudis varsti veendumusele, et need kõnelesid Kristuse tulekust kui peatselt toimuvast sündmusest. Tähtaeg, mille tema leidis Kristuse teise tuleku ajaks, erines ainult väga väheste aastate poolest Milleri poolt kindlaksmääratud ajast. SV 272.1

Bengeli teoseid levitati kogu kristlaskonnas. Tema seisukohad prohvetikuulutuste suhtes võeti üldiselt omaks Württenbergi piirkonnas ja mõnes teises Saksamaa osas. Kristuse taastuleku liikumine jätkus Saksamaal ka pärast tema surma ning samal ajal, kui adventkuulutus köitis tähelepanu teistes maades, kuulutati seda ka Saksamaal. Mõned usklikud suundusid Venemaale ja rajasid seal asundusi. Usku Kristuse peatsesse tulekusse tunnustatakse ja õpetatakse veel praegugi selle maa saksa kogudustes. SV 272.2

Valgus süttis ka Prantsusmaal ja Šveitsis, Genfis, kus Farel ja Calvin olid levitanud usupuhastuse tõdesid, kuulutas Gaussen Kristuse teise tuleku sõnumit. Üliõpilasena oli Gaussen haaratud ratsionalismist, mis imbus kaheksateistkümnenda sajandi algul kogu Euroopasse. Seega oli Gaussen õpetajaametisse astudes tegelikult teadmatuses tõelisest usust ja kaldus koguni skeptitsismi. Oma nooruses oli ta huvitatud prohvetikuulutuste uurimisest. Pärast Rollini “Ancient History” (“Vanaaja ajalugu”) lugemist pöördus tema tähelepanu Taanieli raamatu teisele peatükile ja teda hämmastas see imestusväärne ajalooline täpsus, millega Taanieli prohvitikuulutused olid täitunud. See peatükk kinnitas tema jaoks Pühakirja jumalikku päritolu ja osutus ankruks keset hilisemate aastate ohte. Ratsionalism ei rahuldanud Gaussenit lõpuni. Sedamööda aga, kuidas ta uuris Piiblit ja see tal le selgines, ärkas temas tugev ja elav usk. SV 272.3

Prohvetikuulutuste uurimise kaudu jõudis ta veendumusele, et Issanda tulemine oli ligidal. Mõjutatuna selle suure tõe pühalikkusest ja tähtsusest, soovis ta esitada taastuleku kuulutust rahvale, kuid seda takistas algul üldlevinud arusaam, et Taanieli prohvetikuulutused on saladused, mida pole võimalik mõista. Lõpuks otsustas Gaussen nii nagu Farel omal ajal Genfi evangeliseerima asudes alata lastest. Sel moel lootis ta ajapikku äratada huvi vanemates. SV 272.4

“Ma soovin, et mõistetaks,” ütles ta hiljem selgituseks, et “me ei kasutanud seda meetodit mitte tõe alahindamise pärast, vaid vastupidi — just selle olulisuse tõttu. Ma soovisin sellise sõbraliku laste poolt pöördumise kaudu jõuda inimeste südameteni. Ma soovisin, et mind kuuldaks, ja ma kartsin, et mind ei panda tähele, kui ma pöördun esmalt täiskasvanute poole. Ma kogun kuulajaskonna lastest. Kui on näha, et nad kuulavad huvitatult, et neile meeldib, et nad mõistavad kõnealust teemat, siis olen ma kindel, et mul on varsti teine ring kuulajaid, ja täiskasvanud näevad omakorda, et see teema väärib vaeva istuda ja uurida. Kui nii läheb, ongi eesmärk saavutatud.” — L. Gaussen, “Daniel the Prophet”, kd. 2, eessõna. SV 273.1

Ettevõtmine oli edukas. Kui ta kõneles lastele, tulid ka vanemad inimesed kuulama ning kirik täitus tähelepanelike kuulajatega. Nende hulgas oli ka kõrgemast seisusest ja haritud inimesi, samuti välismaalasi, kes külastasid Genfi. Nii viidi kuulutus teistessegi maadesse. SV 273.2

Edust julgustatuna kirjutas Gaussen oma piibliuurimiste sarja lootuses, et kogudused, kelle liikmeskond kõneles prantsuse keelt, jätkavad ise prohvetikuulutuste uurimise levitamist. “.Lastele mõeldud õpetuste ilmumine,” ütles Gaussen “peab koputama täiskasvanute südametunnistusele, kes liiga sageli jätavad hooletusse prohvetlikud raamatud ettekäändel, et need on arusaamatud: “Kuidas nad saavad olla arusaamatud, kui teie lapsed neid mõistavad?”” “Ma soovin,” lisas ta “teha prohvetikuulutuste tundmise meie kogudustes nii populaarseks kui võimalik.” “Mulle näib, et pole ühtegi teist uurimisainet, mis vastaks paremini käesoleva aja vajadustele.” “Selle abil peame me valmistuma viletsuseajaks, ning õppima ootama ja igatsema Jeesust Kristust.” SV 273.3

Kuigi Gaussen oli üks väljapaistvam ja armastatuim prantsuse keeles kõnelev jutlustaja, kõrvaldati ta siiski mõne aja pärast õpetajaametist. Tema vastu esitatud peamine, süüdistus oli see, et ta kasutas laste õpetamisel kiriku katekismuse asemel, mis oli kuiv ja vähem tõsist usku sisaldav käsiraamat, Piiblit. Hiljem sai ta õpetajakoha teoloogilises seminaris, kuid jätkas pühapäeviti, tööd lastega ning õpetas neile Pühakirja. Tema prohvetikuulutusi käsitlevad kirjutised äratasid samuti suurt huvi. Professori õppetooli, ajakirjanduse ja oma lemmiktegevuse, nimelt laste õpetamise kaudu avaldas ta palju aastaid kaugeleulatuvat mõju ja osutus tööriistaks, kelle kaudu paljud jõudsid prohvetikuulutuste uurimiseni, mis näitasid, et Issanda tulek oli lähedal. SV 273.4

Ka Skandinaavias kuulutati adventkuulutust ning see äratas laialdast huvi. Paljud ärkasid muretust julgeolekust patutunnetusele ja hakkasid otsima andestust Kristuselt. Riigikiriku vaimulikkond võitles selle liikumise vastu ja nende pealekäimisel heideti mõned kuulutajad vanglasse. Mitmes paigas Rootsis, kus Issanda peatse tuleku kuulutajad selliselt vaikima sunniti, andis Jumal oma kuulutust edasi isepärasel viisil väikeste laste kaudu. Kuna lapsed olid alaealised, ei saanud riigiseadus neile midagi teha ja nemad võisid takistamatult rääkida. SV 274.1

Kristuse teise tuleku liikumine levis peamiselt lihtrahva hulgas ja inimesed kogunesid tööliste tagasihoidlikesse elamutesse kuulama tõde. Lapskuulutajad pärinesid enamikus vaestest peredest; mõned neist olid kõigest kuuevõi kaheksa-aastased. Välja arvatud see, et nende elu tunnistas, et nad armastavad Päästjat ja nad püüdsid elada kuulekuses Jumala pühadele nõudmistele, ei ilmutanud sellised lapsed mingit suuremat arukust või võimeid, kui selles eas lapsed kõik. Kuid siis, kui nad seisid rahva ees, oli ilmne, et neid juhtis Keegi, kes kõneles nende kaudu kõrgematest asjadest, kui nemad oma lapse aruga suutsid välja mõelda. Häälekõla ja käitumisviis muutusid ja pühaliku väega andsid nad edasi kohtukuulutust Pühakirja enda sõnadega: “Kartke Jumalat ja andke temale austust, sest on tulnud tema kohtutund” Nad noomisid rahva patte, mitte ainult kõlblusetust ja pahesid, vaid ka ilmalikkust ja ususttaganemist ning kutsusid kuulajaid üles kiiresti põgenema tuleva viha eest. SV 274.2

Rahvas kuulas värisedes. Jumala Vaim rääkis veenvalt inimeste südamete vastu. Paljud hakkasid uurima Pühakirja uue ja sügavama huviga. Joomarid ja liiderdajad tegid elus pöörde, teised loobusid ebaausatest tehingutest. Niiviisi teostati silmatorkav töö ja isegi riigikiriku õpetajad olid sunnitud tunnistama, et seda liikumist juhtis Jumala käsi. SV 274.3

Jumala tahe oli levitada kuulutust Päästja tulekust ka Skandinaaviamaades; kui Tema sulaste hääled vaikima sunniti, andis Ta oma Vaimu lastele, et töö saaks ikkagi tehtud. Kui Jeesus lähenes Jeruusalemmale ning juubeldav rahva- hulk Teda rõõmuhüüete ja palmiokste lehvitamisega Taaveti Pojaks kuulutas, siis nõudsid kadedad variserid, et Jeesus vaigistaks rahvast. Jeesus aga vastas, et kõik seda olid kuulutanud ette prohvetid ja kui rahvas vaikiks, siis kisendaksid kivid. Rahvas lõpetas Jeruusalemma väravate ees vanemate ja preestrite ähvardusel rõõmuhüüded, kuid templi õuedest hakkasid lapsed palmioksi lehvitades hüüdma: “Hoosianna Taaveti Pojale!” Matt. 21, 8—16. Kui siis variserid ülimalt pahandatult Jeesusele ütlesid: “Kas sa kuuled, mida nad ütlevad?” vastas Jeesus: “Jah, kuulen! Kas te iganes pole lugenud: Laste ja imikute suust oled sa enesele valmistanud kiituse?” Nii nagu Jumal töötas laste kaudu Kristuse esimese tuleku ajal, nii kasutas Ta neid kuulutajatena Tema teise tuleku eel. Jumala Sõna peab täituma, ning sõnumit Päästja tulekust tuleb kuulutada kõigile rahvastele, keeltele ja suguharudele. SV 274.4

William Milleri ja tema kaastööliste ülesandeks oli kuulutada hoiatust Ameerikas. Sellest riigist sai suure adventliikumise keskus. Siin täitus esimese ingli kuulutus kõige otsesemalt. Milleri ja tema kaaslaste kirjutisi viidi kaugetesse maadesse. Igasse maailma nurka, kuhu misjonärid suundusid, viidi kaasa ka rõõmsad sõnumid Kristuse peatsest taastulekust. Kõikjal kõlas igavene evangeelium: “Kartke Jumalat ja andke temale austust, sest on tulnud tema kohtutund.” SV 275.1

Tõendid, mis näisid osutavat Kristuse tulekule 1844. a. kevadel, haarasid sügavalt inimesi. Järgmises osariigis, kuhu kuulutus edasi levis, äratas see laialdast huvi. Paljud olid veendunud, et argumendid prohvetlike perioodide kohta olid õiged, ning hüljates uhkuse seniste vaadete üle, võtsid vastu tõe. Mõned kirikuõpetajad jätsid kõrvale ühe või teise uskkonna vaated, loobusid teenistusest ja kogudusest ning ühinesid Jeesuse tuleku kuulutusega. Siiski võtsid võrdlemisi vähesed jutlustajad kuulutuse vastu, seepärast pidid seda tööd edasi viima suurel määral lihtliikmed. Farmerid jätsid põllud, käsitöölised tööriistad, kaupmehed kauplemise, spetsialistid oma ameti, kuid ikkagi oli tööliste arv väike, võrreldes töö hulgaga, mis oli vaja teha. Koguduse tagasilangus ja maailma jumalakartmatus esitasid tõelistele vahimeestele sellise hingelise väljakutse, et nad olid meeleldi nõus taluma rasket tööd, puudust ja kannatusi, kui see andis võimaluse kutsuda inimesi päästvale meeleparandusele. Kuigi Saatan töötas pidevalt vastu, edenes töö jõudsasti ja paljud tuhanded inimesed võtsid vastu adventtõe. SV 275.2

Kõikjal oli kuulda läbitungivat tunnistust, mis hoiatas patuseid, nii ilmalikke inimesi kui koguduseliikmeid, et nad valmistuksid eelolevate sündmuste vastu. Nii nagu Kristuse eelkäija Ristija Johannese, nii panid nemadki kirve puu juure külge ja palusid tungivalt kõiki kanda meeleparanduse vilja. Nende ärkamisele kutsuvad sõnad olid silmatorka-valt vastuolus rahu ja julgeoleku, kuulutusega, mida kuuldi tunnustatud kirikute kantslitest. Seal, kus Kristuse teise tuleku kuulutust vähegi kuulutati, liigutas see inimsüdameid. Pühakirja lihtne otsene tunnistus, mille tegi mõjuvaks Püha Vaimu vägi, veenis kuulajaid nii, et ainult vähesed panid sellele otseselt vastu. Nimekristlased ärkasid väärast julgeolekutundest. Nad nägid oma tagasilibisemist, ilmalikkust, uskmatust, uhkust ja omakasupüüdlikkust. Paljud otsisid Issandat kahetsuses ja alanduses. Maisetelt eesmärkidelt suunasid nad oma mõtted taevastele asjadele. Jumala Vaim asus neisse elama ning alandliku südamega ühinesid nad kuulutuse edasiminemisega: “Kartke Jumalat ja andke temale austust, sest on tulnud tema kohtutund!” SV 276.1

Patused küsisid nuttes: “Mida ma pean tegema, et ma saaksin päästetud?” Need, kes olid elanud ebaausalt, tahtsid kõike heastada. Kõik, kes leidsid rahu Kristuses, soovisid, et ka teised sellest õnnistusest osa saaksid. Vanemate südamed pöördusid laste poole ja laste südamed vanemate poole. Uhkuse ja kinnisuse barjäärid langesid. Tehti siiraid ülestunnistusi ja töötati nende päästmise nimel, kes olid kõige lähedasemad ja kallimad. Sageli oli kuulda tõsiseid eestpalveid. Kõikjal palusid inimesed sügavas ahastuses Jumalat. Paljud võitlesid palves kogu öö, et saada kinnitust oma pattude andestamisest või paluda sugulaste ja naabrite pöördumise pärast. SV 276.2

Kõigist rahvaklassidest kogunes inimesi adventistide koosolekule. Rikkad ja vaesed, kõrgemad ja alamad soovisid mitmesugustel põhjustel kuulda õpetust Kristuse tulemisest. Issand hoidis vaos opositsioonivaimu ajal, mil Tema sulased seletasid oma usu põhialuseid. Mõnikord oli tööriist nõrk, kuid Jumala Vaim andis tõele väe. Nendel koosolekutel oli tunda pühade inglite lähedalolu ja iga päev ühinesid paljud usklikega. Kui esitati Kristuse peatse tuleku tõendeid, kuulasid suured rahvahulgad hingetus vaikuses pühalikke sõnu. Näis nagu oleks taevas ja maa lähenenud üksteisele; vanad, noored ja keskealised tajusid Jumala väge. Inimesed läksid koju kiituslaulud huulil, ja rõõmsad hääled kajasid läbi õhtuvaikuse. Ükski, kes külastas neid koosolekuid, ei saanud unustada seda sügavat hardust. SV 276.3

Kristuse teise tulemise kindla aja kuulutamine kutsus esile suure vastuseisu nii usuõpetajate kui kõigi hoolimatumate ja jumalakartmatumate patuste poolt. Tõdenesid prohvetlikud sõnad: “Viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes elavad iseeneste himude järele ning ütlevad: “Kus on tema tulemise tõotus? Sest sellest ajast, kui isad läksid hingama, jääb kõik nõnda nagu loomise algusest!” 2. Peetr. 3, 3. 4. Paljud, kes tunnistasid, et nad armastavad Päästjat, teatasid, et neil pole midagi Kristuse teise tulemise õpetuse vastu, küll aga Kindla aja vastu. Ent Jumala kõikenägev silm luges seda, mis oli nende südames. Nad ei tahtnud tegelikult kuulda jutlusi sellest, et Kristus tuleb maailma üle kohut mõistma õiguses. Nad olid olnud ustavusetud sulased, nende teod ei talnud Jumala südantuurivat pilku ja nad kartsid kohtuda oma Issandaga. Nii nagu juudid Kristuse esimese tuleku ajal, polnud ka nemad valmis Kristusele tere tulemast ütlema. Vähe sellest, et nad ise keeldusid kuulmast selgeid argumente Piiblist, nad naeruvääristasid otseselt neid, kes ootasid Issandat. Saatan ja tema inglid juubeldasid ja parastasid Kristust ja pühi ingleid selle pärast, et nad ei soovinudki Tema ilmumist. SV 277.1

Kristuse teise tuleku õpetuse äraheitjate põhiargumendiks oli väide: “Ükski ei tea seda päeva ega tundi.” Piiblitekst ütleb: “Aga sellest päevast ja tunnist ei tea ükski, ei inglidki taevas ega ka Poeg, muud kui Isa üksi.” Matt. 24, 36. Need, kes ootasid Issandat, andsid kõnealuse teksti kohta selge ja Pühakirjakcihase lahtimõtestuse ning näitasid, et vastased toetusid sellele tekstile õigustamatult. Kristus ütles need sõnad jüngritele tolle mälestusväärse vestluse ajal Õlimäel pärast oma viimast templiskäiku. Jüngrid küsisid: “Mis on su tulemine ja maailma-ajastu lõpetuse tunnus?” Jeesus nimetas neile märgid ja ütles: “Kui te näete seda kõike, siis teadke, et see on ligi ukse ees.” Salmid 3, 33. Ühte Päästja ütlust ei saa kasutada teise tühistamiseks. Kuigi ükski ei tea Tema tulemise päeva ega tundi, nõuab Jeesus meilt ikkagi seda, et me teaksime, millal Tema tulemine on ukse ees. Ta paneb meile südamele mitte jätta tähele panemata Kristuse manitsusi ja mitte keelduda kuulmast ning vastu võtmast Tema tulemise sõnumeid, nagu tegid need, kes elasid Noa ajal. Tollased inimesed hülgasid teadmise veeuputu- se tulemisest. Samas peatükis esitatud tähendamissõna ustavast ja ustavusetust sulasest näitab ilmekalt selle sulase käekäiku, kes ütleb oma südames: “Mu isand viibib tulles.” See looke illustreerib Kristuse suhtumist neisse, keda Ta leiab valvamas ja Tema tulemist kuulutamas, ning neisse, kes seda eitavad. “Siis valvake,” ütleb Ta. “Õnnis on sulane, keda ta isand tulles leiab nõnda tegevat.” Salmid 42, 46. “Kui sa nüüd ei valva, tulen ma kui varas ja sina ei tea, mil tunnil ma su peale tulen.” Ilm. 3, 3. SV 277.2

Paulus räägib rahvaklassist, kellele Issanda päev saabub ootamatult: “Issanda päev tuleb nagu varas öösel. Kui nad ütlevad: “Nüüd on rahu ja julgeolek!” tabab neid äkiline hukatus... ja nad ei pääse mitte pakku.” Kuid Ta lisab neid silmas pidades, kes on pannud tähele Päästja hoiatust: “Aga teie, vennad, ei ole mitte pimeduses, nii et see päev teid saaks haarata kui varas. Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole mitte öö ega pimeduse lapsed.” Tess. 5, 2-5. SV 278.1

Pühakiri ei anna inimestele mingit õigust olla teadmatuses Kristuse tulemise lähedusest. Ent need, kes otsisid lihtsalt vabandust tõe äraheitmiseks, sulgesid sellisele seletusele kõrvad ja korrutasid pidevalt: “Sellest päevast ja tunnist ei tea ükski.” Kui inimesed ärkasid ja hakkasid küsima pääsetee järele, seisid usuõpetajad nende ja tõe vahele ning püüdsid vaigistada inimeste ohutunnet Jumala Sõna väära tõlgendamise abil. Ustavusetud vahimehed ühinesid suure petja tööga ja hüüdsid: “Rahu, rahu,” kuigi Jumal ei olnud rahust rääkinud. Sarnaselt Kristuseaegsetele variseridele keeldusid paljud ise sisenemast taevariiki ja takistasid ka neid, kes tahtsid minna. Nende inimeste verd nõutakse takistajate käest. SV 278.2

Esimeste hulgas võtsid kuulutuse enamasti vastu kõige alandlikumad ja pühendunumad liikmed. Need, kes uurisid Piiblit enda jaoks, nägid paratamatult, et rahvahulgas levinud prohvetikuulutuste seletused olid ebapiibellikud. Seal, kus inimesed polnud vaimulikkonna mõju all, kus nad ise uurisid Jumala Sõna, seal piisas adventistide õpetuse võrdlemisest Pühakirjaga, et mõista selle jumalikku autoriteeti. SV 278.3

Paljusid kiusasid taga nende uskmatud vennad. Selleks, et säilitada oma koht koguduses, olid mõned nõus avalikkuse ees tagasi tõmbuma, kuid teised tundsid, et ustavus Jumala vastu ei lubanud neil varjata tõdesid, mis Tema oli nende kätte usaldanud. Paljud lahutati kogudustest üksnes selle tõttu, et nad tunnistasid oma usku Kristuse tulemisse. Neile, kelle usku sel moel läbi katsuti, olid väga kallid prohveti sõnad: “Teie vennad, kes teid vihkavad, kes teid ära tõukavad minu nime pärast, ütlevad: “Jehoova ilmutagu oma auhiilgust, et saaksime näha teie rõõmu!” Aga nad peavad häbenema!” Jes. 66, 5. SV 278.4

Jumala inglid jälgisid suurima huviga Kristuse teise tuleku kuulutuse tagajärgi. Kui kogudus üldiselt kuulutuse ära heitis, pöördusid inglid kurvalt kõrvale. Kuid paljusid ei olnud veel adventtõe suhtes läbi proovitud. Mitmed olid sattunud eksiteele oma mehe, naise või laste mõjutusel ning hakanud uskuma, et sellist ketserlust kuulata, mida õpetasid adventistid, oli iseenesest juba patt. Inglid said käsu selliseid inimesi ustavalt valvata, sest Jumala troonilt pidi neile paistma veel valgust. SV 279.1

Väljendamatu igatsusega ootasid need, kes olid kuulutuse vastu võtnud, oma Päästja tulekut... Aeg, mil nad lootsid Teda kohata, oli käes. Nad lähenesid sellele tunnile kaine pühalikkusega. Nad olid kindlas osaduses Jumalaga ning tundsid rahu, mis pidi kuuluma neile igaveses tulevikus. Mitte keegi, kes koges seda lootust ja usaldust, ei suuda unustada neid kalleid ootusetunde. Mõned nädalad enne tähtaja saabumist loobuti enamasti ilmalikust tegevusest. Siirad usklikud kaalusid hoolega iga oma mõtet ja südametunnet otsekui surivoodil, mil mõne tunni pärast tuleb sulgeda silmad kõigele maisele. Mitte keegi ei kavatsenud valmistada endale “taevaseid riideid” (vaata lisa), kuid kõik tundsid vajadust sisemise kinnituse järele, et nad olid valmis kohtuma Päästjaga. Nende valgeks rüüks oli hinge puhtus — iseloom, mis oli patust puhastatud Kristuse lepitava vere läbi. Oh oleks neil, kes nimetavad end Jumala rahvaks ka praegu sama südant läbi katsuv meelsus, seesama tõsine, kindlameene usk! Oleksid inimesed jäänud alandlikkusesse Issanda ees ning pidevalt saatnud oma palved armujärje ette, oleks nende kogemus jäänud palju rikkamaks, kui neil nüüd oli Liiga vähe palvetatakse, liiga vähe on tõelist patutundmist ja seepärast jätab elava usu puudumine paljud ilma armust, millega meie Lunastaja meid nii rikkalikult varustada tahab. SV 279.2

Jumal otsustas proovida oma rahvast. Tema käsi kattis vea prohvetlike perioodide arvestuses. Adventistid ei avastanud eksitust, ka ei leidnud seda nende kõige haritumad vastased. Vastuseisjadki ütlesid: “Teie prohvetlike perioodide arvestus on õige. Mingi tähtis sündmus sel ajal ilmselt toimub, kuid mitte see, mida mr. Miller ennustab. Tõenäolisem on maailma ümberpööramine, aga mitte Kristuse teine tulek.” (vaata lisa.) SV 279.3

Ooteaeg möödus, kuid Kristus ei tulnud oma rahvast vabastama. Need, kes siira usu ja armastusega olid Päästjat oodanud, kogesid kibedat pettumust. Kuid Jumala plaanid täitusid. Ta oli nimelt soovinud läbi katsuda neid, kes tunnistasid, et nad ootavad Tema ilmumist. Nende hulgas oli küllalt selliseid, keda oli ajendanud kahetsusele ainult hirm. Usu tunnistamine polnud mõjutanud nende südant ega elu. Kui oodatud sündmus ei tõdenenud, teatasid sellised inimesed, et nad ei olnudki pettunud, kuna nad polnud te-gelikult kunagi uskunud, et Kristus tuleb. Nemad hakkasid esimeste hulgas pilkama usklike kurvastust. SV 280.1

Ent Jeesus ja kõik taevased väed vaatasid armastuse ja kaastundega neile, kelle lootused olid purunenud, kuid kes ustavalt tegid läbi selle raske katsumuse. Kui kate, mis eraldab nähtavat maailma nähtamatust, oleks paotunud, oleks nähtud ingleid nende ustavate inimeste kõrval, et kaitsta neid Saatana noolte eest. SV 280.2