SUUR VÕITLUS - VALGUSE JA PIMEDUSE VAHEL

SISSEJUHATUS

Enne seda, kui maailma tungis patt, võisid Aadam ja Eeva suhelda vahetult oma Loojaga; kuid hetkest, mil nende sõnakuulmatus nad Jumalast lahutas, kaotas inimkond selle suure eesõiguse. Kõigele vaatamata on Jumal oma lunastusplaani kaudu avanud Maa elanikele võimaluse taevaga ühendust pidada. Jumal on pidanud sellest ajast peale lävima inimestega oma Vaimu läbi ning jagama jumalikku valgust maailmale nende tunnistuste kaudu, mida Ta on andnud oma ustavatele sulastele. “Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades seda Jumala käest” (2. Peetr. 1,21). SV 3.1

Inimkonna ajaloo esimese kahekümne viie sajandi jooksul ei jõudnud sellised jumalikud teadaanded inimesteni kirja pandud kujul. Need, keda Jumal oli õpetanud, andsid lihtsalt oma teadmisi teistele edasi suuliselt — isadelt poegadele, ühelt põlvkonnalt teisele. Alles Moosese ajal hakati kasutama kirjasõna ja talletama jumalikke kuulutusi inspireeritud raamatus. See töö jätkus pikka aega, kuueteistkümne sajandi vältel, alates Moosesest, loomisloo ja käsu üleskirjutajast kuni Johanneseni, kes pani kirja evangeeliumi kõige ülevamad tõed. SV 3.2

Piibel osutab Jumalale kui oma Autorile; ometi on selle kirja pannud paljud inimkäed. Piibli erinevate raamatute erinev stiil tunnistabki erinevate kirjutajate eriomastest joontest. SV 3.3

Piiblis esitatud tõed on kõik “Jumala Vaimu poolt sisendatud” (2. Tim. 3,16) ja samas ikkagi väljendatud inimsõnul. Igavene Jumal on Püha Vaimu kaudu valgustanud oma sulaste mõistust ja südant. Ta on teinud seda unenägude ja nägemuste ning kujundite ja sümbolite kaudu, need aga, kellele tõde selliselt ilmutati, andsid selle mõtte edasi inimestele arusaadavas sõnastuses. SV 3.4

Kümme käsku sõnastas Jumal ise ja kirjutas need üles omaenese käega. Seetõttu on need erilises mõttes esitatud Jumala ja mitte inimeste poolt. Kuid Piibli tõed tervikuna, Jumala poolt antuna ja inimkeelel sõnastatuna, on jumalikkuse ja inimlikkuse sulam. Samasugune sulam oli Kristuse olemuses. Ta oli ühtaegu nii Jumala kui Inimese Poeg. Seega võib Piibli kohta öelda samuti, nagu on öeldud Kristuse kohta: “Sõna sai lihaks ja elas meie keskel!” (Joh. 1,14). SV 3.5

Kuna Piibli raamatud on kirjutatud erinevatel aegadel erinevate inimeste poolt, kes üksteisest suuresti erinesid ühiskondliku positsiooni, elukutse ja vaimsete ning hingeliste omaduste poolest, on mõistetav Pühakirja suur stiililine erinevus ja ainestiku mitmekesisus. Erinevad kirjutajad kasutavad paratamatult erinevaid väljendeid. Samuti suudab üht ja sama tõde väljendada üks inimene tabavamalt kui teine. Seda enam, kui mitmed kirjutajad käsitlevad sama teemat, kuid teevad seda eri ajal ja erinevates olukordades, võib pealiskaudsele, hoolimatule või eelarvamuste kütkeis olevale lugejale näida, et käsitused on erinevad ja üksteisele vastukäivad. Mõtlev ja aupaklik lugeja aga, kelle arusaamine asjast on sügavam, näeb käsitluste vahel valitsevat kooskõla. SV 4.1

Kui tõde esitavad erinevad inimesed, leiavad käsitlemist selle erinevad tahud. Üht on mõjutanud tugevamalt aine üks külg ning tema käsitleb neid punkte, mis kooskõlastuvad rohkem tema kogemuse või hinnanguja arusaamisvõimega, seevastu teine pöörab tähelepanu asja teisele küljele. Mõlemad esitavad Püha Vaimu juhtimisel just seda, mis kõige sügavamalt on mõjutanud tema südant. Sel viisil esitatakse tõde erinevate külgede pealt, kuid samas valitseb täielik kooskõla. Selliselt esitatud tõed seonduvad ühtseks tervikuks, mis suudab rahuldada inimese vajadust kõigis elu mitmekülgsetes kogemustes ja olukordades. SV 4.2

Jumal on arvanud heaks anda oma tõde maailmale inimlihe vahendite kaudu. Tema ise on Püha Vaimu läbi teinud need vahendajad võimeliteks seda tööd teostama. Jumal ise juhtis nende mõistust valima, mida kõnelda ja mida kirjutada. Tõeaare asetati maistesse saviastjatesse, kuid seetõttu pole tema taevane päritolu madaldunud. Tunnistus anti edasi inimkeele puudulike väljendusvahenditega, ent see on ikkagi Jumala tunnistus ja kuulekas ning usaldav Jumala laps näeb selles jumaliku väe aulisust, täis armu ja tõde. SV 4.3

Oma Sõna kaudu on Jumal andnud inimestele pääsemiseks vajalikud teadmised ning meil tuleb Pühakiri vastu võtta Jumala tahte autoriteetse ja eksimatu ilmutusena. See on iseloomu mõõdupuu, tõdede teada andja ja läbielude katsekivi. “Kõik kiri on Jumala poolt sisendatud ja kasulik õpetuseks. noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööie valmistu- nud” (2. Tim. 3,10.17). SV 4.4

Tosiasi, et Jumal on ilmutanud oma tahte inimestele Sõna kaudu, ei muuda tarbetuks Püha Vaimu kestva juuresoleku ja juhtimise vajadust. Vastupidi, meie Päästja tõotas, et Püha Vaim avab Jumala Sõna Tema sulastele ning selgitab ja rakendab ellu selle õpetused. Kuna Piibli inspireerijaks on Jumala Vaim, siis on võimatu, et Püha Vaimu õpetus vöiks Piibli õpetusega vastuolus olla. SV 5.1

Vaimu ei antud aga mitte kunagi Piibli asendajaks. Pühakiri väidab selgesti, et Jumala Sõna on mõõdupuu, millega tuleb kontrollida kõiki õpetusi ja kogemusi. Apostel Johannes ütleb: “Ärge uskuge igat vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on välja läinud maailma” (1. JJoh. 4,1). Jesaja kuulutab: “Õpetuse ja tunnistuse juurde! Kui nõnda ei kõnelda, siis ei oie koitu!” (Jes. 8,20). SV 5.2

Püha Vaimu tööd häbistavad need inimesed, kes väidavad, et nad on saanud Vaimu valgustuse ega vaja seetõttu enam Jumala Sõna juhtnööre. Nad ütlevad end toimivat vastavalt sellele häälele, mida nad peavad Jumala hääleks oma hinges, kuid neid juhtiv Vaim ei ole Jumala Vaim. Omaenese mõtteväigatuste järgimise ja Pühakirja hülgamise ainsaks tulemuseks on segadus, pettumus ja kadu. See aitab kaasa vaenlase eesmärkide saavutamisele. Kuna Püha Vaimu töö on Kristuse kogudusele elulätteks, siis on saatana üheks põhieesmärgiks tõmmata äärmuslaste ja fanaatikute eksiõpetuste kaudu Püha Vaimu tööle põlgus ning taotleda, et Jumala rahvas hülgaks jõuallika, millega Issand ise on oma kogudust varustanud. SV 5.3

Kooskõlas Jumala Sõnaga on Püha Vaim teinud oma tööd alati. Ka läbi kogu selle aja, mil Jumal tükk tüki haaval andis ilmutusi, mis tuli koondada Pühaks Raamatuks — Vanaks ja Uueks Testamendiks — ei lakanud Püha Vaim inimesi ka individuaalselt valgustamast. Piibel ise jutustab sellest, kuidas inimesed said Püha Vaimu kaudu hoiatusi, nõuandeid ja õpetusi, mis polnud hoopiski mõeldud Pühakirja koosseisu arvamiseks. On mainitud erinevail aegadel elanud prohveteid, kelle sõnumeist ei ole midagi üles kirjutatud. Samal viisil pidi Püha Vaim ka pärast Pühakirja kaanoni lõpetamist oma tööd jätkama — valgustama, hoiatama ja trööstima Jumala lapsi. SV 5.4

Jeesuse tõotus oma jüngritele: “Aga Trööstija, Püha Vaim, kelle minu Isa läkitas minu nimel, see õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mis mina teile olen rääkinud. -Aga kui Tema, Tõe Vaim, tuleb, siis ta juhatab teid kõigesse tõtte ... ja tulevasi asju kuulutab Ta teile” (Joh. 14,26.; 16,13). Pühakiri õpetab selgesti, et tõotused, mida. ekslikult. peeti vaid apostlite aja kohta käivaiks, kuuluvad Kristuse kogudusele kõigil ajastuil. “Mina olen iga päev teie juures maailmaajastu lõpuni!” (Matt. 28,20). Paulus väidab, et Vaimu ilmutused ja annid on antud kogudusele, “et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks seniks, kui me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ning täieks meheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda” (Ef. 4:12.13). Efesose usklike eest palub Paulus: “Et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, au Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema tunnetamises ja valgustaks teie südame silmad, et te teaksite, mis lootus see on, milleks ta teid on kutsunud ja . . . mis on tema ülemäära suur vägi meie suhtes, kes usume” (Ff. 1,17-19). Õnnistus, mida apostel Paulus Ffesose kogudusele soovis, oli niisiis palve, et Jumala Vaim valgustaks nende mõistust ja avaks neile Jumala püha sõna sügavused. SV 5.5

Pärast Püha Vaimu imelist avaldumist nelipühil kutsus Peetrus rahvast üles meeleparandusele ja ristimisele Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks. Ta ütles: “Te saate Püha Vaimu anni, sest teie ja teie laste päralt on see tõotus ja kõikide päralt, kes on kaugel, keda iganes Issand, meie Jumal kutsub enese juurde” (Ap. t. 2, 38.39). SV 6.1

Prohvet Joeli kaudu (Joel 3,1) on Jumal tõotanud oma Vaimu erilist väljavalamist vahetus ühenduses Jumala suure päevaga. See prohvetikuulutus täitus osaliselt Püha Vaimu väljavalamises nelipühil, kuid lõplikult täitub see jumaliku armu avaldamises, mis saadab evangeeliumitöö lõpetamist maa peal. SV 6.2

Aja lõppedes intensiivistub võitlus headuse ja kurjuse Vahel. Saatan on kõikidel aegadel ilmutanud viha Kristuse' koguduse vastu, Jumal aga on jaganud oma rahvale armu ja Vaimu, et tugevdada nende vastupanu kurjale. Kristuse apostlid, kes pidid evangeeliumi maailmas levitama ja eelolevate aegade jaoks üles kirjutama, said Püha Vaimu erilise valgustuse. Sedavõrd, kuidas Jumala kogudus läheneb oma õplikule pääsemisele, töötab Saatan üha suurema väega. Ta on raevunud, sest ta teab, et “tal on pisut aega” (Ilm, 12,12). Ta töötab “igasuguses valeväes ja valetunnustähtedega ja valeimetegudega” (2. Tess. 2,9). Kuus tuhat aastat on see geniaalne olend, kes kord oli kõrgeim Jumala inglite seas, pühendanud end inimkonna petmisele ja hävitamisele. Kogu see osavus ja kavalus, mille Saatan on oma töösse pannud, kogu see julmus, mida ta ajastuid kestnud võitluses on välja arendanud, saab viimases võitluses suunatud Jumala rahva vastu. Sellisel ohtlikul ajal peavad Kristuse järelkäijad kuulutama Kristuse teise tuleku kuulutust. Sellisel ajal peab valmima rahvas, kes Kristuse tulekul leitakse olevat “ilma veata ja laitmatult” (2. Peetr. 3,14). Nüüd on jumaliku armu ja väe eriline and kogudusele sama vajalik kui apostlite päevil. SV 6.3

Kaua kestnud headuse ja kurjuse vahelise võitluse stseene on esitatud mulle, nende lehekülgede kirjutajale. Aeg-ajalt anti mulle võimalus jälgida ajastutepikkuse suure võitluse kulgu; võitlust Kristuse, Eluvürsti, meie pääsemise Aluse ja Saatana, kurjuse vürsti, patu algataja ja Jumala püha käsu esimese rikkuja vahel. Sama vaenu, mis Saatanal on Kristuse vastu, kannab ta ka Kristuse järelkäijate vastu. Samasugust viha Jumala käsu põhimõtete vastu, samasugust petlikku strateegiat, mille abil valet esitatakse tõena, inimlikud seadused asetatakse Jumala käsuõpetuse asemele ning inimesi meelitatakse Looja asemel kummardama loodut, võib täheldada läbi kogu ajaloo. Kõikidel aegadel on Saatan järjekindlalt püüdnud esitada Jumala iseloomu vääras valguses, et luua inimestele moonutatud ettekujutus Loojast. Seda selleks, et inimesed ei tunneks Looja vastu armastust, vaid hoopis hirmu ja viha. Ta on üritanud kõrvaldada Jumala käsku ja viia inimesed mõttele, et nad on vabad käsu nõuete täitmisest. Hingevaenlane on alati taga kiusanud neid, kes söandavad tema pettustele vastu seista. Seda kõike võib täheldada patriarhide, prohvetite, apostlite, märtrite ja usupuhastajate aegsetes sündmustes. SV 7.1

Viimases suures võitluses kasutab Saatan sama taktikat, ilmutab sama vaimu ja tegutseb samas suunas nagu kõigil eelnenud aegadel. See, mis on olnud, kordub — ainsa vahega, et ajaloo viimastel päevadel saavutab võitlus sellise kohutava ägeduse, millist maailm kunagi näinud ei ole. Saatana pettused on üha salakavalamad ja tema rünnakud üha otsus-tavamad. Kui oleks võimalik, eksitaks ta ka valituid. (Mark. 13,22). SV 7.2

Kuna Jumala Vaim on avanud mulle Tema Sõna imelised tõed ja mineviku ning tuleviku suured sündmused, olen saanud korralduse ka teistele anda teada kõike, mida mulle on ilmutatud: kirjeldada võitluse kulgu möödunud aegadel ja esitada seda nii, et see heidaks valgust kiiresti lähenevale võitlusele tulevikus. Selle mõttega olen ma püüdnud Jumala rahva ajaloost välja valida ja järjestada just neid sündmusi, mis näitaksid ilmekalt nende suurte tõdede käekäiku, mis on maailmale eri ajastutel proovikiviks antud; nende tõdede käekäiku, mis on äratanud Saatana viha ja maailmaliku kiriku vaenu, kuid mida on alal hoidnud sellised tunnistajad, kes “ei ole oma elu armastanud surmani”. SV 7.3

Neis ajaloolistes piltides võime näha eeloleva võitluse endeid. Vaadeldes möödunud võitlusaega Jumala Sõna valguses ja Püha Vaimu kaasabil, võime näha vaenlase pettusi paljastatuna, samuti ohte, mida peavad vältima kõik need, kes soovivad Issanda tulles Tema ees seista “ilma veata”. SV 8.1

Need suured sündmused, mis märkisid usupuhastuse arengut, on ajaloolised tõsiasjad. Hästi tuntuina ja protestantlikus maailmas üldiselt tunnustatuma on need faktid, mida keegi ei saa eitada. Arvestades käesoleva raamatu eesmärki, olen reformatsiooni ajaloo esitanud kokkuvõtlikult. Lühiduse tõttu, mille tingib raamatu maht, olin sunnitud esitatud fakte nii palju kokku suruma, et siiski jääks võimalus neist õigesti aru saada. Mõne sündmuse puhul, kus üks või teine ajalookirjutaja on andnud toimunust lühikese, kuid sisutiheda üldpildi või esitanud kokkuvõtte sündmuste üksikasjust tabavalt, olen tsiteerinud tema sõnu. Mõnel juhul ei ole märgitud lähteallikat, kuna need tsitaadid pole toodud eesmärgiga rõhutada kirjapanija autoriteetsust antud asjas, vaid seetõttu, et tema ütlus asja kohta on sisukas ja mõjuv. Samamoodi olen kasutanud ka nende autorite teoseid, kes meie ajal usupuhastustööd jätkavad, kui jutustan nende kogemustest ja vaade-test. SV 8.2

Selle raamatu eesmärgiks ei ole niivõrd esitada uusi suure võitlusega seotud tõsiasju endistest aegadest, kuivõrd just fakte ja põhimõtteid, millel on seos tulevaste sündmustega. Kõik need mineviku-seigad saavad uue tähenduse, kui neid vaadelda valguse ja pimeduse võimude vahelise võitluse osana. Need omakorda heidavad uut valgust tulevikku. Sel viisil valgustavad nad rada neile, keda kutsutakse sarnaselt möödunud aegade usupuhastajatega tunnistama “Jumala käsusõnu ja Jeesuse usku” isegi siis, kui on oht kaotada kõik maised hüved. SV 8.3

Selle raamatu eesmärgiks on esitada suurt võitlust tõe ja vale vahel, paljastada Saatana salasepitsused ning osutada vahendeile, mille abil on võimalik kurjale edukalt vastu seista. Raamatus esitatakse rahuldav lahendus suurele probleemile, heidetakse valgust patu päritolule ja selle lõplikule hävitamisele, näidatakse selgesti Jumala õiglust ja heasoovlikkust kogu loodu suhtes ning osutatakse Tema käsu pühale ja muutmatule olemusele. Autori tõsine palve on, et seda raamatut inspireerinud vaimu mõju kaudu võiksid hinged vabaneda pimeduse võimust ja saada “pühade päranduse osalisteks valguses, selle kiituseks, kes meid on armastanud ja andnud ennast meie eest.” SV 9.1

E. G. WHITE