Tee Kristuse Juurde

PATUNE VAJAB KRISTUST

Algselt oli inimene varustatud suurepäraste võimete ja tasakaaluka meelega. Ta oli oma olemuses täiuslik ja Jumalaga kooskõlas. Mõtted puhtad ja eesmärgid pühad. Ent sõnakuulmatus rikkus võimed ning omakasupüüdlikkus astus armastuse asemele. Patt nõrgestas inimese olemuse nii, et võimatu oli kurjuse väele oma jõuga vastu panna. Nüüd muutus ta Saatana vangiks ja oleks selleks ka igavesti jäänud, kui Jumal ise poleks erilisel viisil vahele astunud. Kiusaja eesmärk oli nurja ajada inimese loomisel kavandatud jumalik plaan ja täita maa- ilm hädade ja hävinguga. Seejärel tahtis ta osutada sellele kurjusele kui Jumala töö ebaõnnestunud tulemusele inimese loomisel. Kui inimene veel patuta oli, siis suhtles ta rõõmsalt Temaga, “kelles peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded.” (Kl 2, 3.) Peale patustamist ei leidnud ta aga pühaduses rõõmu ning püüdis end Jumala palge eest peita. Samasugune on uuendamata südame seisukord praegugi. Olles Jumalaga vastuolus, ei leia see Temaga suhtlemisest rõõmu. Patune ei saa Jumala läheduses õnnelik olla. Pühade seltskonnast põrkuks ta tagasi. Ning kui teda ka lubataks taevasse, ei tunneks ta seal rõõmu. Omakasupüüdmatu armastuse vaim, mis valitseb seal, kus iga süda vastab lõputule Armastusele, ei leiaks patuse südames mingit vastukaja. Tema mõtted, huvid ja ajendid oleksid sealse ühiskonna jaoks täiesti võõrad. Niisugune inimene tekitaks taevases harmoonias ebakõla. Taevas muutuks talle piinapingiks. Ta igatseks end varjata Selle eest, kes on Valgus ja kogu rõõmu keskpunkt. See, mis patused taevast välja jätab, ei ole Jumala meelevaldne määrus. Sellest ühiskonnast kõrvaldab nad nende enda kõlbmatus. Jumala au oleks neile hävitav tuli. Nad eelistaksid hukatust, et varju leida Tema palge eest, kes neid surres lunastas. TKJ 7.1

Keegi meist pole võimeline oma jõuga patu mülkast väljuma. Meie süda on kuri ja ükski meist ei saa seda muuta. “Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!” (Iiob 14, 4) “Liha mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala käsule ega võigi alistuda.” (Rm 8, 7.) Haridus, kultuur, tahte harjutamine, inimlikud jõupingutused — kõigel sellel on oma koht, kuid siin on nad jõuetud. Need võivad anda käitumisele välise lihvi, kuid ei suuda muuta elu varjatud lätteid. Enne, kui patune inimene muutub pühaks, peab tegevusse astuma sisemine jõud, uus elu ülevalt. See jõud on Kristus. Ainult Tema arm võib taaselustada hinge surnud võimed ja tõmmata Jumala juurde pühadusse. Päästja ütles: “Kui keegi ei sünni ülevalt,” s. t. kui ta ei saa uut südant, uusi soove, eesmärke ja ajesid, mis juhik- sid teda uuele elule, “ei või ta Jumala riiki näha.” (Jh 3, 3.) Arvamus, et inimeses peituvad head omadused on vaja vaid välja arendada, on saatanlik pettus. “Aga maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale rumalus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast, et seda tuleb mõista vaimselt.” (1. Kr 2, 14. ingl. k.) “Ära pane imeks, et ma sulle ütlen: Te peate uuesti sündima.” (Jh 3, 7.) Kristuse kohta on kirjutatud: “Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus.” (Jh 1, 4.) “Ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse.” (Ap 4, 12.) TKJ 7.2

Ei ole küllaldane, kui tajume Jumala armastust, näeme Tema iseloomu ilu ja isalikku õrnust. Sellest ei ole küll, kui märkame Tema käsus tarkust ja õiglust ning mõistame, et see on rajatud igavese armastuse printsiibile. Ka Paulus mõistis seda, kui ta väljendas: “Ma möönan, et käsk on hea.” (Rm 7, 16.) “Nõnda siis on käsk püha ja käsusõna püha ja õige ja hea.” (Rm 7, 12.) Kuid ta lisas oma hingeahastuses ja meeleheites: “Aga mina olen lihalik ja patu alla müüdud.” (Rm 7, 14) Apostel igatses puhtust ja õiglust, mida ta ise oma jõuga saavutada ei suutnud. Ta hüüatas: “Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?” (Rm 7, 24.) Taoline hüüe on kerkinud paljudes rõhutud südameis kõikides maades ja kõikidel aegadel. Kõigi jaoks on aga üks vastus: “Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!” (Jh 1, 29.) TKJ 8.1

Jumala Vaim on soovinud seda tõde mitmesuguste näidete varal süükoormast vabaneda soovijaile selgeks teha. Kui Jaakob pärast patustamist — Eesavi petmist — isakodust põgenes, rõhus teda süütunne. Üksildase ja põlatuna, kõigest, mis elus kallis olnud lahutatuna, rõhus ta hinge eriti üks mõte — hirm, et patt on ta Jumalast lahutanud, et taevas on ta maha jätnud. Oma kurbuses heitis ta palja maa peale puhkama, ümber vaid üksildased mäekünkad ja pea kohal selge, särav tähistaevas. Magades tajus ta kummalist valgust: Ennäe, tasandikult, millel ta lamas, viis suur trepp taeva väravani. Jumala inglid liikusid mööda seda üles ja alla. Ülevalt hiilgusest kostuv jumalik hääl kuulutas lohutuse ja lootuse sõnumit. Nii sai Jaakob teada, kes tema vajadust ja hinge igatsust rahuldada võis. See oli Lunastaja. Rõõmu ja tänulikkusega vaatas ta ilmutatud teed, mille kaudu tema, patune, võis ühenduse Jumalaga taastada. Tema unenäo saladuslik redel esitas Jeesust, ainsat vahendajat Jumala ja inimese vahel. TKJ 8.2

Samale võrdkujule vihjas Kristus oma jutuajamises Naata- naeliga, öeldes: “Te näete ka taeva olevat avatud ja Jumala inglid astuvat üles ja alla inimese Poja peale.” (Jh 1, 51.) Pattulangemise tõttu võõrdus inimene Jumalast. Maa lahutati taevast. Üle lahutava kuristiku polnud mingit ühendust. Kristuse kaudu on aga maa uuesti taevaga ühendatud. Oma teenete läbi sai Kristus sillaks üle kuristiku, mille oli tekitanud patt. Teenivad inglid võivad nüüd inimestega sidet pidada. Kristus ühendab langenud, nõrga ja abitu inimese piiritu jõu Allikaga. TKJ 8.3

Asjatult unistab inimkond progressist, asjatud on kõik jõu- pingutused inimkonna õilistamiseks, kui ei pöörata tähelepanu langenud inimsoo lootuse ja abi ainsale Allikale. “Kõik hea and ja täiuslik annetus...” (Jk 1, 17.) tuleb Jumalalt. TKJ 9.1

Lahus Jumalast pole tõelist iseloomu õilsust olemaski. Ainus tee Jumala juurde on Kristus. Ta ütleb: “Mina olen tee, tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu, kui minu kaudu!” (Jh 14, 6.) TKJ 9.2

Armastus, mis igatseb Jumala südames oma maapealsete laste järele on tugevam kui surm. Oma Poja andmisega kinkis Jumal inimese lunastamiseks kogu taeva. Päästja elu ja surm ning eestkostmine, inglite teenistus, Püha Vaimu veenmine, Isa töö kõige kaudu, taevaste olevuste lakkamatu huvi — kõik see on rakendatud inimese lunastamiseks. TKJ 9.3

Oo, vaadelgem seda imeväärset Ohvrit, mis meie eest on toodud! Püüdkem hinnata seda tööd ja energiat, mida taevas eksinu õigele teele pööramiseks, isakoju tagasi toomiseks kulutab. Üllamaid motiive ja võimsamaid abinõusid poleks enam rakendada saanudki. Kõike ülendav õiguse tasu, inglite seltskond, Jumala ja Ta Poja armastus, suhtlemine taevaste olevustega, kõigi meie võimete arendamine läbi igaviku aegade — kas ei õhuta ja julgusta see meid oma armastavast südamest tulenevat teenistust Loojale ja Lunastajale pühendama! TKJ 9.4

Ja teisest küljest: Jumalik otsus patu kohta, vältimatu karistus, meie iseloomu laostumine ja lõplik hävitus — kõik see on Jumala Sõnas esile toodud, et meid Saatana orjamise eest hoiatada. Mida rohkemat oleks Jumal veel meie heaks teha saanud. Hinnakem Tema armu. Õppigem õigesti suhtuma Temasse, kes on meid imeteldava armastusega armastanud. Kasutagem meie jaoks ette nähtud vahendeid, et kujuneda Tema sarnaseks. Siis võib taastuda suhtlemine inglitega, kooskõla ja osadus Isa ja Pojaga. TKJ 9.5