Tervise teenistuses

Tõeline meditsiiniline misjonitöö

1. peatükk — Meie eeskuju

Meie Issand Jeesus Kristus tuli siia maailma, et väsimatult teenida inimese vajadusi. “Ta on võtnud ära meie haigused ja kandnud meie tõved”, et ta saaks rahuldada kõik inimkonna vajadused. (Mt 8:17) Ta tuli haiguste, viletsuse ja patu koormat ära võtma. Tema missioon oli inimesed täielikult ennistada. Ta tuli neile tooma tervist, rahu ja iseloomu täiuslikkust. Tt 9.1

Temalt abi paluvate inimeste olukorrad ja vajadused olid väga erinevad, kuid keegi Tema juurde tulnutest ei jäänud abita. Temast voogas tervistav vägi ning inimeste keha, mõistus ja hing said terveks. Tt 9.2

Päästja tegevust ei piiranud mingi aeg ega koht. Tema kaastunne ei tundnud piire. Tema tervistamise ja õpetamise töö oli nii mastaapne, et Palestiinas polnud piisavalt suurt hoonet, mahutamaks rahvahulki, kes Tema juurde tunglesid. Tema haigla oli Galilea rohelistel mäenõlvadel, elava liiklusega teedel, järve rannas, sünagoogides ja igal pool mujal, kuhu sai tuua haigeid. Igas linnas ja igas külas, millest Ta läbi läks, pani Ta oma käed vaevatute peale ning tervistas nad. Kus iganes olid südamed valmis Tema kuulutust vastu võtma, lohutas Ta neid taevase Isa armastuse tõotusega. Ta teenis kogu päeva neid, kes Tema juurde tulid ja õhtul pööras Ta tähelepanu neile, kes pidid päeval oma pere ülalpidamiseks rasket tööd tegema. Tt 9.3

Jeesusel lasus tohutu vastutus inimeste lunastamise eest. Ta teadis, et kui inimkonna põhimõtetes ja eesmärkides ei toimu otsusekindlat muutust, on nad kõik kadunud. See oli Tema hinge koorem ja keegi ei suutnud mõista Temal lasuvat raskust. Ta oli üksinda lapsepõlves, nooruses ja meheeas. Ometi oli taevas Tema ligi. Ta seisis iga päev silmitsi katsumuste ja kiusatustega, Ta puutus iga päev kokku kurjusega ning nägi selle mõju inimestele, keda Ta püüdis lunastada ja päästa. Kuid Ta ei lakanud töötamast ega muutunud araks. Tt 10.1

Ta allutas oma soovid kõigis asjus oma ülesandele. Ta ümbritses oma elu aupaistega, tehes kõike Isa tahtele alistudes. Kui ema Teda noorukieas rabide koolist leidis ja ütles: “Poeg, miks sa oled meile nõnda teinud?”, kõlas vastuseks Tema elutöö juhtmõte: “Miks te siis olete mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?” (Lk 2:48, 49) Tt 10.2

Jeesuse elu oli pidev eneseohverdamine. Tal ei olnud selles maailmas kodu, välja arvatud kohad, kus sõprade lahkus Teda teekäijana vastu võttis. Ta tuli meie pärast elama kõige vaesemat elu ning käima ja töötama abivajajate ja puudusekannatajate keskel. Tunnustuse ja austuseta käis Ta sisse ja välja inimeste seas, kelle jaoks Ta oli nii palju teinud. Tt 10.3

Ta oli alati kannatlik ja rõõmus ning vaevatud tervitasid Teda elu- ja rahukuulutajana. Ta nägi meeste ja naiste, laste ja noorte vajadusi ning esitas kõigile kutse: “Tulge minu juurde!” Tt 10.4

Oma teenistustöö jooksul pühendas Jeesus haigete ravimisele rohkem aega kui jutlustamisele. Tema imed tunnistasid Tema sõnade õigsust, et Ta ei tulnud hävitama, vaid päästma. Ükskõik kuhu Ta läks, sõnumid Tema halastusest jõudsid Temast ette. Seal, kus Ta oli käinud, rõõmustasid Tema kaastunde osaliseks saanud inimesed tervise üle ja katsetasid oma taasleitud jõudu. Tema ümber kogunes rahvahulk, et kuulda Tema huulilt Jumala tegudest. Tema hääl oli esimene heli, mida paljud kuulsid, Tema nimi oli esimene sõna, mida nad ütlesid, Tema nägu esimene, mida nad nägid. Miks ei oleks pidanud nad Jeesust armastama ja Teda ülistama? Kui Ta käis läbi külade ja linnade, oli Ta nagu eluandev hoovus, mis levitas elu ja rõõmu. Tt 10.5

“Sebulonimaa ja Naftalimaa,
mere teel, sealpool Jordanit,
paganate Galilea,
rahvas, kes istub pimeduses,
on suurt valgust näinud,
ja neile, kes istuvad surma maal ja surma varjus —
neile tõuseb valgus!” (Mt 4:15, 16) Tt 11.1

Päästja muutis iga tervistamise jumalike põhimõtete külvamiseks mõistusesse ja hinge. See oli Tema töö eesmärk. Ta jagas maiseid õnnistusi, et Ta võiks meelestada inimeste südamed vastu võtma Tema armu evangeeliumi. Tt 11.2

Kristus oleks võinud olla juuda rahva õpetajate hulgas kõrgeimal kohal, kuid Ta eelistas pigem viia evangeeliumi vaestele. Ta kõndis ühest kohast teise, et need, kes olid teedel ja aedade ääres, võiksid tõesõnu kuulda. Tema hääl selgitas Pühakirja järve ääres, mäeveerul, linnatänavatel ja sünagoogis. Sageli õpetas Ta templi eesõues, nii et ka paganad võisid Tema sõnu kuulda. Tt 11.3

Kristuse õpetus oli kirjatundjate ja variseride Pühakirja selgitustest niivõrd erinev, et see köitis inimeste tähelepanu. Rabid rõhutasid traditsiooni, inimeste teooriaid ja spekulatsioone. Tihtipeale asetati Pühakirja kohale see, mida inimesed olid Pühakirja kohta õpetanud või kirjutanud. Kristuse õpetuste teema oli Jumala Sõna. Ta vastas küsijatele lihtsalt: “Kirjutatud on ...”, “Mida ütleb Pühakiri?” või “Kuidas sa loed?” Ta esitas Sõna igal võimalusel, ükskõik kas huvi osutajaks oli sõber või vaenlane. Tema sõnad heitsid valgust patriarhide ja prohvetite õpetustele ning Pühakirjast sai inimestele justkui uus ilmutus. Eales varem polnud Tema kuulajad tajunud Jumala Sõnas niisugust tähenduse sügavust. Tt 11.4

Niisugust evangelisti nagu Kristus ei olnud varem olnud. Ta oli taeva Majesteet, kuid Ta alandas end, võttis enda peale meie olemuse, et Ta võiks kohata inimesi seal, kus nad on. Kristus, lepingu Kuulutaja, tõi lunastusesõnumeid kõigile inimestele, nii rikastele kui ka vaestele, nii vabadele kui ka orjadele. Üle kogu Palestiina levis Tema kuulsus Suure Arstina. Haiged tulid paikadesse, kust Ta möödus, et nad võiksid Temalt abi paluda. Tulid ka paljud, kes soovisid kuulda Tema sõnu ja tunda Tema käe puudutust. Nii käis Jeesus linnast linna ja külast külla, kuulutades evangeeliumi ja tervistades haigeid — au Kuningas inimlikkuse tagasihoidlikus rüüs. Tt 12.1

Jeesus viibis rahva iga-aastastel suurtel pühadel ning kõneles välisest tseremooniast kütkestatud rahvahulgale taevastest asjadest ja tõi nende pilgu ette igaviku. Ta jagas kõigile aardeid tarkuse varakambrist. Ta rääkis nendega nii lihtsas keeles, et neil oli võimatu mitte aru saada. Talle omaste meetoditega aitas Ta kõiki, kes olid mures ja vaevas. Ta teenis õrna ja lahke armuga patuhaiget hinge, andes tervist ja jõudu. Tt 12.2

Ülemõpetajana püüdis Ta jõuda inimesteni neile kõige tuttavamate seoste kaudu. Ta esitas tõde nii, et see oleks sellest ajast peale Tema kuulajate jaoks läbi põimunud nende kõige pühamate mälestuste ja tunnetega. Ta õpetas viisil, mis pani neid tundma, et Ta samastub täielikult nende huvide ja rõõmuga. Tema õpetus oli nii otsene, illustratsioonid nii sobivad ning sõnad nii kaastundlikud ja rõõmsad, et Ta kuulajad olid lummatud. Lihtsus ja tõsidus, millega Ta abivajajate poole pöördus, pühitsesid iga sõna. Tt 12.3

Kui tegusat elu Ta elas! Päev päeva järel võis Teda näha sisenemas puudusekannatajate ja kurbade tagasihoidlikesse eluasemetesse, kus Ta kõneles rõhututele lootusest ja õnnetutele rahust. Tt 12.4

Lahkelt, hellalt ja kaastundlikult tõstis Ta üles rõhutuid ja lohutas kurbi. Ta viis õnnistust kõikjale, kuhu läks. Tt 12.5

Vaestele kuulutades otsis Jeesus mooduseid, kuidas jõuda ka rikasteni. Ta püüdis tutvuda jõukate ja haritud variseride, juuda ülikute ja Rooma ametikandjatega. Ta võttis vastu nende kutsed, külastas nende pidusid, tutvus nende huvide ja tööga, et jõuda nende südameni ja ilmutada neile kadumatuid rikkusi. Tt 12.6

Kristus tuli siia maailma näitama, et ülalt jõudu vastu võttes saab inimene elada rikkumatut elu. Ta täitis inimeste vajadusi väsimatu kannatlikkuse ja kaastundliku abivalmidusega. Armu õrna puudutusega peletas Jeesus hingest rahutuse ja kahtlused, muutis vaenu armastuseks ja uskmatuse usuks. Tt 13.1

Ta võis öelda ükskõik kellele: “Järgi mind” ning too tõusis ja järgnes Talle. Maailma nõiduslik lumm oli purustatud. Tema hääle tõttu kadusid südamest saamahimu ja auahnus ning inimesed tõusid vabanenult, et järgida Päästjat. Tt 13.2