Kristuse tähendamissõnad

212 “Jäta ta veel sellekski aastaks”

Luuka 13:1-9

Kristus ühendas oma õpetustes kohtuhoiatuse armukutsega. “Sest Inimese Poeg,” ütles Ta, “on tulnud otsima ja päästma kadunut.” (Lk 19:10) “Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.” (Jh 3:17) Tähendamissõna viljatust viigipuust illustreerib Kristuse halastusteenistuse seost Jumala õigluse ja kohtumõistmisega. Kt 45.8

Kristus oli rääkinud inimestele tulevast Jumala riigist ning Ta noomis teravalt nende teadmatust ja ükskõiksust. Ilma ennustavaid märke taevalaotusel suutsid nad kergesti tähele panna, kuid ajamärke, mis osutasid nii selgelt Tema missioonile, ei suutnud nad märgata. Kt 45.9

Kuid inimesed olid siis sama varmad kui praegu järeldama, et nemad ise on taeva soosikud ja et noomituskuulutus on mõeldud teistele. Kuulajad rääkisid Jeesusele sündmusest, mis oli äsja suurt ärevust põhjustanud. Mõned Juuda maavalitseja Pilaatuse võtted olid tekitanud rahvas viha. Jeruusalemmas 213 olid olnud rahvarahutused ja Pilaatus oli püüdnud neid vägivallaga maha suruda. Ühel korral olid tema sõdurid tunginud isegi templi õue ja löönud maha mõned Galilea palverändurid, kes olid parajasti ohvrit toomas. Juudid pidasid õnnetust kohtumõistmiseks, mis oli kannatanuid tabanud nende patu pärast, ja sellest vägivallateost kõneldi varjatud rahuldustundega. Nende arvates tõendas nende enda õnnelikum saatus, et nad on palju paremad kui need galilealased ning järelikult Jumala soosikud. Nad lootsid Jeesuselt kuulda sõnu, mis mõistaksid hukka need mehed, kes kahtlemata olid oma karistuse kuhjaga ära teeninud. Kt 45.10

Kristuse jüngrid ei riskinud oma mõtteid enne väljendada, kui olid kuulnud oma Meistri arvamust. Ta oli andnud neile tabavaid õppetunde teiste inimeste iseloomu üle otsustamisel ja õiglase tasu arvestamisel vastavalt nende piiratud arusaamisele. Ometi ootasid nad, et Kristus mõistaks need mehed avalikult hukka kui teistest patusemad. Tema vastus oli neile tohutu üllatus. Kt 45.11

Jeesus ütles rahvahulga poole pöördudes: “Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, et nad seda on kannatanud? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.” Need jahmatama panevad õnnetused olid mõeldud selleks, et panna neid oma südameid alandama ja patte kahetsema. Kättemaksutorm kogus jõudu, et peagi tõusta kõigi kohale, kes ei olnud otsinud varjupaika Kristuses. Kt 45.12

Kui Jeesus jüngrite ja rahvaga rääkis, vaatas Ta prohvetliku pilguga tulevikku ja nägi sõjaväest ümber piiratud Jeruusalemma. Ta kuulis välisvaenlaste raskete sammude müdinat valitud linna poole suundumas ja nägi tuhandeid piiramisrõngas hukkumas. Paljud juudid löödi sealsamas templiõuedes ohverdamise ajal maha, nagu need galilealasedki. Üksikisikutele osaks saanud 214 õnnetustega hoiatas Jumal ka rahvast süü eest. “Kui teie ei paranda meelt,” ütles Jeesus, “hukkute kõik nõndasamuti.” Nende läbikatsumispäev oli veidikeseks ajaks edasi lükatud. Neil oli veel aega õppida tundma asju, mida oli nende rahuks vaja. Kt 46.1

“Ühel inimesel,” jätkas ta, “oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: “Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?”” Kt 46.2

Kuulajad ei saanud Tema sõnu valesti mõista. Taavet oli laulnud Iisraelist kui Egiptusest välja toodud viinapuust. Jesaja oli kirjutanud: “Sest Iisraeli sugu on vägede Issanda viinamägi ja Juuda mehed tema lemmikistandik.” (Js 5:7) Põlvkonda, kelle hulka Päästja oli tulnud, kujutati Issanda viinamäel kasvava viigipuuna Tema erilise hoolitsuse ja õnnistuse all. Kt 46.3

Jumala eesmärki oma rahva suhtes ja nende aulist võimalust on kirjeldatud kaunite sõnadega: “Et neid nimetataks “õigluse tammedeks”, “Issanda istanduseks”, millega ta ennast ehib.” (Js 61:3) Jaakob ütles surivoodil Vaimust inspireeritult oma armastatuimale pojale: “Joosep on viljapuu poeg, viljapuu poeg allikal, oksad ulatuvad üle müüri.” (1Ms 49:22) Ja veel: “Su isa Jumala abiga, kes sind aidaku, Kõigeväelise abiga, kes sind õnnistagu õnnistustega ülalt taevast, õnnistustega all asuvast põhjaveest.” (1Ms 49:25) Niimoodi oli Jumal Iisraeli istutanud nagu nägusa viinapuu eluallika juurde. Ta oli rajanud oma viinamäe “viljakale mäenõlvakule”. “Ta kaevas ja puhastas kividest ning istutas häid viinapuid.” (Js 5:1, 2) Kt 46.4

215 “Siis ta ootas, et see kasvataks häid kobaraid, ent kängunud olid kobarad, mida see andis.” (Js 5:2) Kristuse aja inimesed näitasid välja suuremat vagadust kui varasemate aegade juudid, kuid neil puudusid Jumala Vaimu meeldivad omadused. Iseloomu kallihinnalised viljad, mis muutsid Joosepi elu nii meeldivalõhnaliseks ja kauniks, ei ilmnenud juudi rahva juures. Kt 46.5

Jumal oli oma Poja kaudu vilju otsinud ega olnud midagi leidnud. Iisrael oli raisanud maad. Juba selle olemasolu oli nuhtlus, sest see täitis viinamäel koha, kus oleks võinud kasvada viljakas puu. See röövis maailmalt õnnistused, mida Jumal oli käskinud jagada. Iisraellased olid Jumalat teiste rahvaste ees valesti esitanud. Nad polnud üksnes kasutud, vaid ilmselgelt takistuseks. Nende religioon oli suurel määral eksitav ja tõi pääste asemel hukatust. Kt 46.6

Tähendamissõnas ei seadnud viinamäe aednik puu kohta langetatud otsust kahtluse alla — kui see jääb viljatuks, tuleb see maha raiuda, kuid ta tunneb ja jagab omaniku huvi selle viljatu puu vastu. Miski poleks teda rohkem rõõmustanud kui see, et puu oleks õilmitsenud ja vilja kandnud. Ta vastab omaniku soovile, öeldes: “Jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma.” Kt 46.7

Aednik ei keeldu sellist vähetõotavat taime teenimast. Ta on valmis selle eest veel suuremat hoolt kandma. Kt 46.8

216 Ta muudab puu keskkonna võimalikult soodsaks ja jagab talle ohtralt tähelepanu. Kt 46.9

Omanikul ja viinamäe hooldajal on viigipuu suhtes ühine huvi. Samamoodi on Isa ja Poeg üks armastuses oma valitute vastu. Kristus ütles oma kuulajatele, et neile olid antud suuremad võimalused. Kõik abinõud, mida Jumala armastus suutis välja mõelda, rakendati tööle, et neist võiksid saada õigluse puud, mis kannavad vilja maailmale õnnistuseks. Kt 46.10

Jeesus ei jutustanud tähendamissõnas, millised olid aedniku töö tulemused. Tema lugu lõppes enne. Lõpp sõltus põlvkonnast, kes Tema sõnu kuulas. Neile oli antud pühalik hoiatus. “Aga kui mitte, siis raiu ta maha!” Neist sõltus, kas need tagasivõetamatud sõnad öeldakse või mitte. Vihapäev oli lähedal. Iisraelile langenud õnnetustega oli viinamäe omanik halastusrikkalt ette hoiatanud, et viljatu puu hävitatakse. Kt 46.11

Sama hoiatus kõlab ka meile. Kas sina, muretu süda, oled Issanda viinamäe viljatu puu? Kas peatse kohtuotsuse sõnad öeldakse sulle? Kui kaua sa oled Tema ande vastu võtnud? Kui kaua on Ta vaadanud ja oodanud vastuarmastust? Millised eesõigused on sul — sa oled istutatud Tema viinamäele ja sa oled aedniku valvsa hoole all. Sa oled võtnud endale Kristuse nime, sa oled välispidiselt koguduse, see on Tema ihu liige ja ikkagi ei tea sa, mis on elav ühendus suure armastava südamega. Tema elu hoovus ei voola sinust läbi. Sinu elust ei paista Tema iseloomu meeldivaid omadusi, “Vaimu vilju”. Kt 46.12

217 Viljatule puule sai osaks vihm ja päikesepaiste ning aedniku hoolitsus. Puu hankis mullast toitaineid. Kuid tema viljatud oksad muudavad üksnes maapinna pimedaks, nii et viljakandvad taimed ei saa tema varjus kasvada. Samamoodi ei anna sina edasi Jumala ande, mida on sulle ohtrasti jagatud. Sa röövid teistelt eesõigused, mis võiksid neile kuuluda. Kt 46.13

Sa mõistad, kuigi võib-olla ähmaselt, et sa oled maa raiskaja. Ometi ei ole Jumal sind oma suures halastuses maha lõiganud. Ta ei vaata sinu peale hoolimatult. Ta ei pöördu ükskõikselt eemale ega jäta sind hävitamiseks. Sinu peale vaadates Ta nutab, nagu Ta nuttis 218 palju sajandeid tagasi Iisraeli pärast: “Kuidas ma annaksin sinu ära, Efraim, loovutaksin sinu, Iisrael? [...] Ma ei tee teoks oma tulist viha, ma ei hävita enam Efraimi, sest ma olen Jumal, aga mitte inimene.” (Ho 11:8, 9) Kaastundlik Päästja ütleb sinu kohta: “Jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja teda kärbin.” Kt 46.14

Kristus teenis väsimatu armastusega kogu selle aja jooksul, mis Iisraelile armust anti. Ta palvetas ristil: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34) Pärast Tema taevasseminemist kuulutati evangeeliumi kõigepealt Jeruusalemmas. Seal valati välja Püha Vaim. Seal ilmutas esimene evangeelne kogudus ülestõusnud Päästja väge. Seal kannatas Stefanos, kelle pale paistis otsekui ingli pale, oma tunnistuse pärast ja jättis selle nimel elu. Kõik, mida taevas ise sai anda, oli välja jagatud. “Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi,” küsis Kristus, “mida olin jätnud tegemata?” (Js 5:4) Samamoodi ei ole Tema hoolitsus ja töö sinu nimel vähenenud, vaid suurenenud. Ta ütleb ikka veel: “Mina, Issand, olen selle valvur, ma kastan seda igal hetkel, ma valvan öösel ja päeval.” (Js 27:3) Kt 47.1

“Ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte...” Kt 47.2

Süda, mis ei reageeri jumalikule mõjutusele, muutub kõvaks, kuni Püha Vaim ei saa enam selle vastu rääkida. Siis öeldakse need sõnad: “Raiu ta maha! Milleks ta raiskab maad?” Kt 47.3

Ta kutsub sind täna: “Pöördu, Iisrael, Issanda, oma Jumala juurde. [...] Mina parandan nende taganemise, ma armastan neid oma heast tahtest. [...] Ma olen Iisraelile nagu kaste: tema õitseb nagu lilleke ja juurdub otsekui Liibanon. [...] Nad pöörduvad tagasi, elavad minu varju all, kasvatavad vilja ja õitsevad nagu viinapuu. [...] Minult tuleb sinu vili.” (Ho 14:2-9) Kt 47.4