Kristuse tähendamissõnad

164 “Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile?”

Luuka 18:1-8

Kristus oli kõnelenud ajast, mis eelneb vahetult Tema teisele tulemisele, ning ohtudest, millesse Tema järelkäijad satuvad. Eriliselt sellele ajale viidates rääkis Ta neile tähendamissõna “selle kohta, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida”. Kt 34.4

“Ühes linnas,” ütles ta, “oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi. Samas linnas oli ka lesknaine, kes käis aina tema juures ja rääkis: “Kaitse mu õigust mu vastase vastu!” Ja tükk aega kohtunik ei tahtnud. Aga pärast ta mõtles endamisi: “Ehk ma küll ei karda Jumalat ega häbene inimesi, ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma talle õiguse, et ta oma lõputu käimisega mind ära ei piinaks.” Aga Issand ütles: “Te kuulete, mida see ülekohtune kohtunik ütleb! Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates?” Kt 34.5

Siin kirjeldatud kohtunik ei hoolinud õigusest, 165 kaastundest ega kannatustest. Lesknaist, kes nõudis, et tema juhtum ette võetakse, lükati pidevalt tagasi. Ta tuli ikka ja jälle ainult selleks, et teda põlgusega koheldakse ja kohtuniku juurest minema saadetakse. Kohtunik teadis, et naisel oli õigus, ja ta oleks võinud teda kohe aidata, aga ta ei teinud seda. Ta tahtis näidata oma võimu ning talle meeldis lasta naisel asjatult küsida, paluda ja anuda. Kuid naine ei andnud alla ega muutunud araks. Hoolimata kohtuniku ükskõiksusest ja kalgist südamest, käis ta oma palvega peale, kuni kohtunik oli nõus tema loo ära kuulama. “Ehk ma küll ei karda Jumalat ega häbene inimesi,” ütles ta, “ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma talle õiguse, et ta oma lõputu käimisega mind ära ei piinaks.” Ta andis sihikindlale naisele õiguse, et päästa oma reputatsiooni ja hoida ära avalikku tähelepanu oma erapooliku, ebaausa kohtumõistmise suhtes. Kt 34.6

“Aga Issand ütles: “Te kuulete, mida see ülekohtune kohtunik ütleb! Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates? Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse!” Kristus toob siin esile terava kontrasti ebaõiglase kohtuniku ja Jumala vahel. Kohtunik andis lesknaise palvele järele üksnes isekusest, et ta saaks rahu naise tüütavast pealekäimisest. Ta ei tundnud lese suhtes mingit halastust ega kaastunnet, naise õnnetus ei tähendanud tema jaoks midagi. Kuivõrd teistsugune on Jumala suhtumine neisse, kes Teda otsivad: Ta kuulab abivajajate ja õnnetute palveid piiritu kaastundega. Kt 34.7

Naine, kes palus kohtunikult õigust, oli oma mehe kaotanud, kuna viimane oli surnud. Vaesel ja ilma sõpradeta jäänud naisel ei olnud vahendeid kadunud õnne taastamiseks. Samamoodi on inimene patu tõttu kaotanud ühenduse Jumalaga. Tal endal ei ole päästmiseks vahendeid. Kuid Kristuses oleme toodud Isale lähemale. Jumala äravalitud on Tema südamele kallid. Need on, kelle Ta on pimedusest kutsunud oma imelisse valgusesse, et nad annaksid Talle kiitust ja säraksid tulukestena 166 maailma pimeduse keskel. Ebaõiglast kohtunikku ei huvitanud lesk, kes käis talle oma probleemidega peale, kuid et lahti saada tema haledatest abipalvetest, kuulas ta naise ära ja andis talle vastase ees õiguse. Ent Jumal armastab oma lapsi piiritu armastusega. Kogudus on Tema jaoks maa peal kalleim asi. Kt 34.8

“Sest Issanda omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob. Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera.” (5Ms 32:9, 10) “Sest nõnda ütleb vägede Issand pärast seda, kui ta au läkitas mind paganate juurde, kes teid riisusid, sest kes puudutab teid, see puudutab tema silmatera.” (Sk 2:12) Kt 35.1

Lese palve “Kaitse mu õigust mu vastase vastu” kujutab Jumala laste palvet. Nende suur vastane on Saatan. Tema on “vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl”. (Ilm 12:10) Ta näeb pidevalt vaeva, et kujutada Jumala rahvast valesti, neid süüdistada, petta ja hävitada. Selles tähendamissõnas õpetab Kristus oma jüngreid palvetama Saatana ja tema käsilaste võimu alt vabanemiseks. Kt 35.2

Sakarjale näidati nägemuses Saatana süüdistustööd ja seda, kuidas Kristus seisab oma rahva vaenlasele vastu. Prohvet ütleb: “Ja ta näitas mulle ülempreester Joosuat seismas Issanda ingli ees, ja saatanat seismas temast paremal pool teda süüdistamas. Ja Issanda ingel ütles saatanale: “Issand sõidelgu sind, saatan! Jah, Issand, kes on valinud Jeruusalemma, sõidelgu sind! Eks see ole tulest tõmmatud tukk?” Joosual olid seljas määrdunud riided ja ta seisis ingli ees.” (Sk 3:1-3) Kt 35.3

Siin kujutatakse Jumala rahvast kurjategijana 167 kohtuprotsessil. Ülempreester Joosua püüab saada õnnistust oma rahvale, kes on suures ahistuses. Sel ajal kui ta Jumala ees anub, seisab Saatan vastasena tema paremal pool. Ta süüdistab Jumala lapsi ja näitab nende juhtumit võimalikult lootusetuna. Ta esitleb Issandale nende halbu tegusid ja nende puudusi. Ta näitab nende vigu ja ebaõnnestumisi, lootes, et nende iseloom paistab Kristuse silmis niisugune, et Ta ei osuta neile nende suures hädas abi. Joosua, kes esindab Jumala rahvast, seisab hukkamõistetult, rüütatud määrdunud rõivastega. Olles teadlik oma rahva pattudest, on ta laitusest masendunud. Saatan vajutab tema hingele süütunnet, mille tõttu langeb ta peaaegu meeleheitesse. Ometi seisab ta seal palujana, Saatan tema vastas. Kt 35.4

Saatana tegevus süüdistajana algas taevas. See on olnud tema töö maa peal alates inimese langemisest ja see saab olema 168 tema eriline tegevus ka siis, kui läheneme selle maailma ajaloo lõpule. Kuna ta näeb, et tal on vähe aega, teeb ta veelgi tõsisemalt oma pettuse ja hävituse tööd. Ta on vihane, kui näeb maa peal inimesi, kes just oma nõrkuses ja patususes austavad Jumala Seadust. Ta on kindlalt otsustanud, et nad ei tohi Jumalale kuuletuda. Talle valmistab rõõmu nende vääritus ning tal on valmis sepitsused iga hinge jaoks, et kõik võiksid võrku langeda ja Jumalast eemalduda. Ta üritab süüdistada ning hukka mõista Jumalat ja kõiki, kes püüavad siin maailmas viia täide Tema eesmärke halastuses ja armastuses, kaastundes ja andestuses. Kt 35.5

Iga Jumala väe ilmutus oma rahvale kutsub Saatanas esile vaenulikkust. Iga kord, kui Jumal tegutseb nende heaks, töötab Saatan oma inglitega uue jõuga selleks, et neile hävingut tuua. Ta on kade kõigi peale, kes on teinud Kristusest oma jõu. Tema eesmärk on üles ässitada kurjust ja kui see õnnestub, paisata kogu süü kiusatutele. Ta osutab nende määrdunud riietele, nende puudulikule iseloomule. Ta näitab nende nõrkust ja rumalust, nende tänamatuse patte, nende erinevust Kristusest, mis on häbistanud nende Lunastajat. Kõike seda sunnib ta peale argumendina, mis kinnitab, et tal on õigus neid hävitada. Ta püüab hirmutada nende hingi mõttega, et nende kohtuasi on lootusetu, et nende rüveduse plekki ei saa iial maha pesta. Ta loodab nende usu nii hävitada, et nad annaksid järele tema kiusatustele ja taganeksid ustavusest Jumalale. Kt 35.6

Issanda rahvas ei saa ise Saatana süüdistustele vastata. Kui nad vaatavad ennast, on nad valmis meelt heitma. Kuid nad pöörduvad jumaliku Kaitsja poole. Nad anuvad Lunastaja teeneid. Jumal on “õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse”. (Rm 3:26) Issanda lapsed hüüavad usus Tema poole, 169 et vaigistada Saatana süüdistused ja nurjata tema sepitsused. “Kaitse mu õigust mu vastase vastu!” palvetavad nad ning Kristus vaigistab jultunud süüdistaja risti võimsa argumendiga. Kt 35.7

“Issanda ingel ütles saatanale: “Issand sõidelgu sind, saatan! Jah, Issand, kes on valinud Jeruusalemma, sõidelgu sind! Eks see ole tulest tõmmatud tukk?” Kui Saatan püüab Jumala rahvast pimedusega katta ja neid hävitada, siis astub Kristus vahele. Kuigi nad on patustanud, on Kristus võtnud nende patusüü oma hingele. Ta napsas inimsoo ära nagu oksa tulest. Tänu oma inimolemusele on Ta seotud inimesega, samal ajal on Ta tänu oma jumalikule olemusele üks lõpmatu Jumalaga. Abi on toodud hukkuvate hingede käeulatusse. Vastast on noomitud. Kt 35.8

“Joosual olid seljas määrdunud riided ja ta seisis ingli ees. Siis ingel kostis ja ütles neile, kes seisid ta ees, nõnda: “Võtke tal määrdunud riided seljast ära!” Ja ingel ütles temale: “Vaata, ma olen su süü sinult ära võtnud ja ma riietan sind uute riietega!” Ja ta ütles: “Pange temale puhas mähis pähe!” Ja temale pandi puhas mähis pähe ja riided selga.” (Sk 3:3-5) Siis andis ingel vägede Issandalt saadud autoriteediga Jumala rahva esindajale Joosuale pühaliku tõotuse: “Kui sa käid minu teedel ja täidad minu antud kohustust, siis sinagi mõistad õigust minu kojale ja valvad ka mu õuesid, ja ma annan sulle ligipääsu nende hulgas, kes siin seisavad,” isegi Jumala trooni ümbritsevate inglite hulgas. (Sk 3:7) Kt 35.9

Jumala rahva puudustest hoolimata ei pööra Kristus oma hoolealustele selga. Tal on vägi muuta nende rõivaid. Ta eemaldab määrdunud 170 riided, paneb kahetsevatele ja uskuvatele inimestele selga oma õiguse rüü ning kirjutab taevasesse aruandesse nende nimede taha andestuse. Ta tunnistab nad enda omaks kogu universumi ees. Nende vastane Saatan on osutunud süüdistajaks ja petiseks. Jumal mõistab õigust oma äravalitutele. Kt 35.10

Palve “Kaitse mu õigust mu vastase vastu” ei käi ainult Saatana kohta, vaid ka vahendite ja tegevuste kohta, mida Saatan püüab valesti esitada, et Jumala rahvast kiusata ja hävitada. Need, kes on otsustanud Jumala käskudele kuuletuda, teavad oma kogemustest, et neil on vastased, keda juhivad teise poole jõud. Sellised vastased ründasid Kristust igal sammul nii lakkamatult ja otsusekindlalt, nagu seda ükski inimolevus iial tunda ei saa. Kristuse jüngreid tabavad sarnaselt nende Meistriga pidevad kiusatused. Kt 36.1

Pühakiri kirjeldab maailma olukorda vahetult enne Kristuse teist tulemist. Apostel Jaakobus kujutab valitsevat ahnust ja rõhumist. Ta ütleb: “Kuulge nüüd, rikkad. [...] Te olete kogunud tagavara viimseil päevil. Vaata, tööliste palk, mille te olete jätnud oma põldudel lõikajatele maksmata, kisendab, ja viljakoristajate karjed on tunginud vägede Issanda kõrvu. Te olete priisanud ja prassinud maa peal, nuumanud end tapapäeval, te olete hukka mõistnud õige ja ta mõrvanud. Tema ju ei hakka teile vastu.” (Jk 5:1—6) See kujutab just praegust aega. Inimesed kuhjavad tohutuid varandusi kokku rõhumise ja väljapressimise abil, samal ajal kui nälgiva inimkonna appihüüd tõuseb Jumala ette. Kt 36.2

“Õiglus on tagasi tõrjutud ja õigus seisab kaugel, sest tõde komistab tänaval ja ausus ei saa sisse tulla. Nõnda on tõde kadunud ja kes loobub 171 kurjast, laseb ennast paljaks riisuda.” (Js 59:14, 15) See ettekuulutus täitus Kristuse maapealses elus. Ta oli ustav Jumala käskudele ning jättis kõrvale inimeste traditsioonid ja reeglid, mis olid muudetud käskudest tähtsamaks. Just sellepärast vihati ja kiusati Teda taga. Ajalugu kordub. Inimeste seadused ja traditsioonid tõstetakse Jumala Seadusest kõrgemale ning need, kes on Jumala käskudele ustavad, kannatavad süüdistusi ja tagakiusamist. Kristust süüdistati hingamispäeva rikkumises ja Jumala teotamises, sest Ta oli ustav Jumalale. Väideti, et Tal on kuri vaim, Teda nimetati Peltsebuliks. Samamoodi süüdistatakse Tema järelkäijaid ja kujutatakse neid vääriti. Saatan loodab neid niiviisi patustama panna ja Jumalale häbi tuua. Kt 36.3

Kristus kirjeldas tähendamissõnas kohtuniku iseloomu, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi, et näidata, missugust tüüpi kohtumõistmine tol ajal valitses ja mida peagi Tema üle peetaval kohtuprotsessil näha sai. Ta soovib, et Tema rahvas mõistaks kõigil ajastutel, kui vähe võib usaldada rasketel aegadel maiseid valitsejaid ja kohtunikke. Tihtipeale tuleb Jumala äravalitutel seista ametnike ees, kes ei kasuta Jumala Sõna juhtnööri ega nõuandjana, vaid järgivad oma pühitsemata ja distsiplineerimata impulsse. Kt 36.4

Tähendamissõnas ebaõiglasest kohtunikust näitas Kristus, mida me peame tegema. “Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd?” Meie eeskuju Kristus ei teinud midagi enda kaitsmiseks või süüdistustest vabanemiseks. Ta usaldas oma olukorra Jumala kätte. Samamoodi ei peaks Tema järelkäijad enda vabastamiseks süüdistama, hukka mõistma ega jõudu kasutama. Kt 36.5

Kui tulevad katsumused, mis paistavad seletamatud, ei tohiks me lasta neil oma rahu rikkuda. Ükskõik kui ebaõiglaselt meid ka ei koheldaks, ärgem muutugem vihaseks. Kättetasumise vaimu hellitades 172 teeme endale kahju. Me hävitame usalduse Jumalasse ja kurvastame Püha Vaimu. Meie poolel on tunnistaja, taevane käskjalg, kes tõstab meie eest vaenlase vastu võitluslipu. Sellest ei saa Saatan jagu. Ta ei pääse püha valguse kilbist mööda. Kt 36.6

Kuna kurjus maailmas aina kasvab, pole vaja end petta mõttega, et meile ei tule raskusi. Kuid just need raskused toovad meid Kõigekõrgema troonisaali. Me võime küsida nõu Temalt, kel on piiritu tarkus. Kt 36.7

Issand ütleb: “Hüüa mind appi ahastuse päeval.” (Ps 50:15) Ta soovitab meil tuua Tema ette oma kimbatuse ja puuduse ning vajaduse jumaliku abi järele. Ta palub meil olla püsivad palves. Niipea kui kerkivad takistused, peame tooma Tema ette siirad ja tõsised palved. Meie pealekäivad palved tõendavad meie tugevat usku Jumalasse. Oma puuduse tunnetamine paneb meid tõsiselt palvetama ja meie anumine liigutab taevast Isa. Kt 36.8

Tihtipeale satuvad need, keda usu pärast süüdistatakse või taga kiusatakse, kiusatusse mõelda, et Jumal on nad hüljanud. Inimeste silmis on nad vähemuses. Ilmselgelt saavad vaenlased nende üle võidu. Kuid ärgu astugu nad oma südametunnistuse vastu. Tema, kes nende eest kannatas ning nende muresid ja vaevu talus, ei ole neid hüljanud. Kt 36.9

Jumala lapsed ei ole jäetud üksi ega kaitseta. Palve paneb liikuma Kõikvõimsa käsivarre. Palve kaudu nad “vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud, kustutasid tule väe” — peaksime teadma, mida see tähendab, kui kuuleme usu nimel surnud märtritest —, “tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere”. Hb 11:33, 34) Kt 36.10

173 Kui me anname oma elu Tema teenistusse, siis ei saa me kunagi sattuda olukorda, milleks Jumal valmis ei ole. Ükskõik missugune on meie olukord, meil on Teejuht, kes näitab teed; missugune ka ei oleks meie kimbatus, meil on kindel Nõuandja; ükskõik missugune ei oleks meie kurvastus, kaotus või üksindus, meil on kaastundlik Sõber. Kui me oma teadmatuses eksime, ei jäta Kristus meid maha. Me kuuleme Tema häält, mis selgelt ja arusaadavalt ütleb: “Mina olen tee ja tõde ja elu.” (Jh 14:6) “Tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest.” (Ps 72:12) Kt 36.11

Issand teatab, et Teda austavad need, kes hoiavad Tema ligi ja teenivad Teda ustavalt. “Kindlameelsele 174 sa hoiad rahu, rahu, sest ta loodab sinu peale.” (Js 26:3) Kõikvõimas käsivars on välja sirutatud, et meid aina edasi juhtida. “Mine edasi,” ütleb Issand, “ma saadan sulle abi. Sa palud minu nime austuseks ja sa saad, mida oled palunud. Ma saan austatud nende ees, kes ootavad su ebaõnnestumist. Nad näevad minu sõna aulist võitu.” “Kõik, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate.” (Mt 21:22) Kt 36.12

Hüüdku Jumala poole kõik, kes on vaevatud või vääriti koheldud. Pöördu eemale neist, kellel on kivine süda, ning esita oma palved Loojale. Ta ei lükka tagasi kedagi, kes tuleb Tema juurde kahetseva südamega. Ükski siiras palve ei lähe kaduma. Taevakooride kiidulauludest ümbritsetud Jumal kuuleb nõrgima inimolevuse hüüdeid. Me valame oma südamesoovid välja salajases kambris, me sosistame palveid teed kõndides ning meie sõnad jõuavad universumi Valitseja trooni ette. Need võivad olla inimkõrvale kuuldamatud, kuid need ei hääbu vaikusesse ega kao toimetuste saginas. Miski ei saa lämmatada hinge igatsust. See tõuseb kõrgemale tänavamürast ja rahvahulga segadusest, üles taevastesse õuedesse. Me kõneleme Jumalaga ja meie palvet kuuldakse. Kt 36.13

Sina, kes sa tunned ennast kõige vääritumana, ära karda tuua oma asja Jumala ette. Kui Ta andis iseennast Kristuses maailma pattude eest, võttis Ta enda peale iga hinge mure. “Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?” (Rm 8:32) Kas Ta ei täida oma sõna, mis on antud meie julgustuseks ja kinnitamiseks? Kt 37.1

Kristus ei soovi midagi muud rohkem kui lunastada oma pärisosa Saatana valitsuse alt. Aga enne kui saame Saatana võimu alt vabaks välispidiselt, peame olema sisemiselt 175 tema võimust vabastatud. Issand lubab tulla katsumustel, et need puhastaksid meid ilmalikkusest, isekusest ning karmidest iseloomujoontest, mis ei ole Kristuse loomuse sarnased. Ta laseb meie hingedel minna läbi sügavate vaevavete, et ka meie südame sügavaimad soovid saaksid puhastatud rüvedusest ning me võiksime katsumusest välja tulla puhtama, pühama ja õnnelikumana. Sageli siseneme katsumuse sulatusahju isekusest tuhmunud hingega, aga kui oleme tuleproovis kannatlikud, tuleme sellest välja jumalikku iseloomu peegeldades. Kui Tema eesmärk kannatustes on täidetud, siis “ta toob esile su õiguse nagu valguse ja su õigluse nagu lõuna selguse”. (Ps 37:6) Pole sellist võimalustki, et Issand jätaks oma rahva palved tähelepanuta. On oht, et Tema rahvas muutub kiusatustes ja katsumustes araks ega ole enam palves püsiv. Kt 37.2

Päästja ilmutas jumalikku kaastunnet Sürofoiniikia naise suhtes. Naise südamevalu puudutas Tema südant. Ta soovis kinnitada naisele kohe, et tema palvet on kuuldud, kuid Ta tahtis anda oma jüngritele õppetunni ja mõnda aega tundus, et Jeesus lükkab vaevatud südame appihüüu tagasi. Kui naise usk oli avaldunud, kiitis Kristus teda ja saatis ka palutud heateoga minema. Jüngrid ei unustanud seda õppetundi iial ning see on kirja pandud, et näidata püsiva palve tulemust. Kt 37.3

Kristus ise andis selle ema südamesse visaduse, mida ei saanud tagasi lükata. See oli Kristus, kes andis paluvale lesele julgust ja otsusekindlust kohtuniku ees. See oli Kristus, kes sajandeid tagasi salapärase kohtumise ajal Jabboki koolme juures andis Jaakobile püsiva usu. Ja usk, mille Ta ise on sisendanud, ei jää tasumata. Kt 37.4

176 Tema, kes elab taevases pühamus, mõistab õiglast kohut. Ta tunneb suuremat heameelt patuses maailmas kiusatustega võitlevatest inimestest kui tohutust inglitehulgast, kes ümbritsevad Tema trooni. Kt 37.5

Kogu universum osutab suurimat huvi meie planeedikübemekese vastu, sest Kristus maksis selle asukate hingede eest määratut hinda. Maailma Lunastaja ühendas maa taevaga tihedate sidemetega, sest siin on Issanda lunastatud. Taevased olevused külastavad ikka veel maad samamoodi, nagu nad kõndisid koos Aabrahami ja Moosesega ning vestlesid nendega. Meie suurte linnade toimeka sagina keskel, peatänavatel ja turuplatsidel, kus inimesed askeldavad hommikust õhtuni, nagu sport ja meelelahutus tähendaks nende jaoks kõike, ja kus nii vähesed mõtlevad nähtamatule reaalsusele — isegi siin on taeval oma vaatlejad ja pühad. Nähtamatud jõud jälgivad inimolevuste iga sõna ja tegu. Igal ärikoosolekul ja meelelahutusüritusel, igal jumalateenistusel on rohkem kuulajaid, kui on silmaga näha. Vahetevahel tõmbavad taevased jälgijad kõrvale kardina, mis eraldab meid nähtamatust maailmast, seda selleks, et meie mõtted võiksid pöörduda kiirustamiselt ja elu rutult asjaolule, et kõigel, mida me teeme või ütleme, on nähtamatud tunnistajad. Kt 37.6

Meil on senisest paremini vaja mõista inglitest külaliste ülesannet. Oleks hea arvestada sellega, et meil on igas tegevuses taevaste olevuste koostöö ja hoolitsus. Nähtamatud valguse ja väe hulgad tulevad tagasihoidlike ja alandlike juurde, kes usuvad Jumala tõotusi ja toetuvad nendele. Keerubid, seeravid ja võimsad inglid — kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat — seisavad Jumala paremal käel ning nad on “teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste”. (Hb 1:14) Kt 37.7

177 Need inglitest käskjalad panevad ustavalt kirja inimlaste sõnad ja teod. Taevas on registreeritud iga julm või ebaõiglane tegu Jumala rahva suhtes, mille kurjuse väe esindajad on kannatuste tekitamiseks põhjustanud. Kt 37.8

“Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates? Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse.” Kt 37.9

“Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita.” (Hb 10:35-37) “Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma. Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal!” (Jk 5:7, 8) Kt 37.10

Jumala pikameelsus on imeline. Kohtumõistmine viibib pikka aega, samal ajal püüab halastus palvetega patust veenda. Kuid “õigus ja õiglus on ta aujärje alus”. (Ps 97:2) “Issand on pika vihaga,” ent Ta on “rammult suur ja Issand ei jäta kedagi karistamata. Tema tee on tuulekeerises ja tormis ja pilved on tema jalgade tolm.” (Na 1:3) Kt 37.11

Maailm on muutunud Jumala Seadusest üleastumises jultunuks. Tema suure kannatlikkuse tõttu on inimesed Tema autoriteedi jalge alla tallanud. Nad kinnitavad üksteist Jumala pärisosa rõhumisel ja julmal kohtlemisel, öeldes: “Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?” (Ps 73:11) Kuid on piir, millest nad ei saa üle astuda. Ligi on aeg, mil nad jõuavad määratud piirini. Juba praegu on nad peaaegu ületanud Jumala pika meele, Tema 178 armu ja halastuse piirid. Jumal astub vahele, et kaitsta oma au, vabastada oma rahvas ja summutada ebaõigluse ilmingud. Kt 37.12

Noa päevil eirasid inimesed Jumala Seadust, kuni Looja tundmine oli maa pealt peaaegu kadunud. Ülekohus oli läinud nii suureks, et Issand tõi maa peale veeuputuse ja pühkis õelad elanikud maalt minema. Kt 37.13

Ajast aega on Jumal näidanud oma tegutsemisviisi. Kui kriis on käes, on Ta ennast ilmutanud ja vahele seganud, et Saatan ei saaks oma plaane täide viia. Tihtipeale on Jumal lubanud riikidel, perekondadel ja üksikisikutel jõuda probleemidega kriisi, et Tema sekkumine oleks märgatav. Seejärel on Ta ilmutanud, et Iisraelis on Jumal, kes hoiab alal oma Seadust ja kaitseb oma rahvast. Kt 38.1

Praegusel valitseva ülekohtu ajal võime teada, et viimane suur kriis on ligi. Kui Jumala Seaduse trotsimine on peaaegu kõikehaarav, kui kaasinimesed Tema rahvast rõhuvad ja vaevavad, siis astub Issand vahele. Kt 38.2

Ligi on see aeg, mil Ta ütleb: “Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse ja sule uksed enese tagant, peitu üürikeseks ajaks, kuni raev möödub. Sest vaata, Issand väljub oma asupaigast nuhtlema maa elanikke nende ülekohtu pärast. Siis paljastab maa oma veresüü ega kata enam neid, kes ta peal on tapetud.” (Js 26:20, 21) End kristlasteks nimetavad inimesed võivad praegu petta ja vaeseid rõhuda, nad võivad leski ja orbusid röövida, nad võivad hellitada oma saatanlikku viha, sest nad ei saa Jumala rahva südametunnistust valitseda, kuid Jumal viib nad kõige selle eest kohtu ette. Nende üle toimuv “kohus on halastamatu”, sest nad “ise ei ole halastanud”. (Jk 2:13) Ei lähe enam kaua, kui nad seisavad maailma Kohtuniku ees, 179 et anda aru valust, mida nad on Jumala pärisosa ihule ja hingele põhjustanud. Nad võivad praegu tunda rõõmu valesüüdistustest, pilgata neid, kelle Jumal on määranud oma tööd tegema; nad võivad saata usklikke vangi, neid aheldada, pagendada, surmata, kuid nad peavad vastust andma iga valupiste ja iga valatud pisara eest. Jumal tasub neile nende pattude eest kahekordselt. Usust taganenud kiriku sümboli Paabeli kohta ütleb Jumal oma kohtu kaasistujatele: “Tema patud on ulatunud taevani ning Jumalale on tulnud meelde tema ülekohtused teod. Makske temale kätte, nõnda nagu tema on kätte maksnud, ning tasuge temale kahevõrra tema tegude järgi; karikasse, mille ta on valanud täis, valage talle kahevõrra.” (Ilm 18:5, 6) Kt 38.3

Inimeste appihüüd tõuseb Jumala ette Indiast, Aafrikast, Hiinast, meresaartelt — miljonite rõhutute huulilt niinimetatud kristlikest maadest. See hüüd saab peagi vastuse. Jumal puhastab maa kõlbelisest rikutusest, mitte veega nagu Noa päevil, vaid tulemerega, mida ei saa kustutada ühegi inimeste leiutisega. Kt 38.4

“Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud.” (Tn 12:1) Kt 38.5

Kristus kogub oma lapsed enda juurde katusekambritest, hurtsikutest, vangikongidest, tapalavadelt, mägedest ja kõrbetest, maaõõntest ja merekoobastest. Maa peal on neid vaevatud, piinatud ja kõigest ilma jäetud. Miljonid on läinud hauda häbistatult, sest nad on keeldunud järele andmast Saatana petlikele nõudmistele. Inimeste kohtud on Jumala lapsi nimetanud põlastusväärseimateks kurjategijateks. Kuid ligi on päev, mil Jumal ise on kohtumõistja (Ps 50:6). Siis tühistatakse kõik maised otsused. Jumal 180 “kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt”. (Js 25:8) Neile kõigile antakse valged riided (Ilm 6:11). “Ja neid hüütakse “Pühaks rahvaks”, “Issanda lunastatuiks”.” (Js 62:12) Kt 38.6

Ükskõik missugust risti on neil tulnud kanda, milliseid kaotusi on nad pidanud läbi elama, millist tagakiusamist taluma kuni maise elu kaotuseni — Jumala lapsed saavad rohke tasu. Nad “näevad tema palet ning tema nimi on nende otsaesisel”. Ilm 22:4) Kt 38.7