Kristuse tähendamissõnad

124 “Uut ja vana”

Matteuse 13:51, 52

Samal ajal kui Kristus inimesi õpetas, valmistas Ta oma jüngreid ette nende tulevaseks tööks. Kõik Tema juhised olid õppetunnid nende jaoks. Pärast nooda tähendamissõna rääkimist küsis Ta neilt: “Kas te mõistate seda kõike?” Nad vastasid talle: “Jah.” Siis seadis Ta järgmises tähendamissõnas nende ette kohustuse seoses saadud tõdedega. “Sellepärast,” ütles Ta, “on iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes oma varakambrist võtab välja uut ja vana.” Kt 24.7

Peremees ei hoia kogutud varandust luku taga. Ta toob selle välja teistele andmiseks. Ning kasutades varandus suureneb. Majaperemehel on nii uusi kui ka vanu väärtuslikke asju. Niimoodi õpetab Kristus, et tõde, mille Ta on oma jüngritele usaldanud, tuleb maailmale edasi anda. Ja kui tõetundmist jagatakse, siis see suureneb. Kt 25.1

125 Kõik, kes võtavad evangeeliumikuulutuse vastu, igatsevad seda avalikult jagada. Kristuse taevalik armastus peab leidma väljapääsu. Need, kes on Kristuse tahte vastu võtnud, räägivad samm-sammult Püha Vaimu juhtimist järgides oma kogemusest — näljast ja janust Jumala ning Tema saadetud Jeesuse Kristuse järele, Pühakirja uurimise tulemustest, oma palvetest, hingepiinast ja Kristuse sõnadest neile: “Sinu patud on sulle andeks antud.” Ebaloomulik on selliseid asju saladuses hoida ning need, kes on Kristuse armastusega täidetud, ei teegi seda. Kuna Jumal on neile oma püha tõe usaldanud, siis soovivad nad vastavalt sellele, et ka teised saaksid sama õnnistuse osaliseks. Ja mida enam nad Jumala armu rikkustest kuulutavad, seda enam jagatakse neile Kristuse armu. Neil on väikese lapse lihtne ja avameelse kuulekusega süda. Nende hinged ihaldavad pühadust ning neile ilmutatakse aina rohkem tõe ja armu aardeid, et neid maailmale jagada. Kt 25.2

Jumala Sõna on tõe suur varaait — kirjutatud Sõna, looduse raamat ja kogemuste raamat Jumala suhtlemisest inimesega. Siin on aarded, kust Kristuse töölised peavad ammutama. Tõe otsingutel sõltuvad nad Jumalast, mitte inimese mõistusest ega silmapaistvatest meestest, kelle tarkus on Jumala ees rumalus. Issand annab igale otsijale oma tarkust Tema enda määratud kanalite kaudu. Kt 25.3

Kui Kristuse järelkäija usub Tema Sõna ja rakendab selle ellu, siis pole loodusmaailmas ühtki teadust, mida ta ei suudaks taibata ega mõista. Vaid see varustab teda vahenditega teistele tõe jagamiseks. Loodusteadus on tarkuse varaait, millest võib iga Kristuse kooli õpilane ammutada. Kt 25.4

126 Kui vaatleme looduse ilu, kui õpime sellest maa harimise, puude kasvu ning kõigi maa, mere ja taeva imede kaudu, siis hakkame tõde uut moodi tajuma. Jumala ja inimese suhte saladused, Tema tarkuse ja otsustusvõime sügavus, nagu need avalduvad inimese elus — kõik need moodustavad rikkaliku varakambri. Kt 25.5

Kuid langenud inimesele on Jumala tarkused kõige selgemini ilmutatud kirjutatud Sõna kaudu. See on Kristuse lõppematute rikkuste varaait. Kt 25.6

Jumala Sõna sisaldab nii Vana kui ka Uue Testamendi kirjutisi. Üks ei ole täielik ilma teiseta. Kristus kuulutas, et Vana Testamendi tõed on sama väärtuslikud kui Uue omad. Kristus oli inimese Lunastaja maailma alguses sama palju kui tänapäevalgi. Enne kui Ta rüütas oma jumalikkuse inimlikkusega ja tuli meie maailma, anti evangeeliumikuulutus Aadamale, Setile, Eenokile, Metuusalale ja Noale. Aabraham Kaananimaal ja Lott Soodomas kandsid sõnumit ning ustavad käskjalad kuulutasid põlvkond põlvkonna järel Sellest, kes tuleb. Juudi riigi kombetalitused oli sisse seadnud Kristus ise. Tema rajas nende ohvriteenistuse süsteemi, kõigi nende religioossete toimingute sümboolika. Verevalamine ohvri toomisel osutas Jumala Talle ohvrile. Kõik tüüpilised ohvriannid täitusid Temas. Kt 25.7

Kristus, nagu Ta oli ilmutatud patriarhidele, kujutatud ohvriteenistuses, kirjeldatud Seaduses ja prohvetite kaudu, on Vana Testamendi varandus. Kristus oma elu, surma ja ülestõusmisega ja Kristus, nagu Ta on Püha Vaimu kaudu ilmutatud, on Uue Testamendi aare. Meie Päästja, kelles paistab Isa auhiilgus, on nii Vana kui ka Uus. Kt 25.8

127 Prohvetid olid ette kuulutanud Kristuse elu, surma ja lepitustööd ning apostlid olid selle tunnistajad. Nende peamine teema oli Kristus Tema alanduses, puhtuses ja pühaduses, oma võrratus armastuses. Selleks, et kuulutada evangeeliumi tervikuna, pidid nad Päästjat esitama mitte üksnes Tema elu ja õpetuste kaudu, vaid ka Vana Testamendi prohvetikuulutuste ja ohvriteenistuse sümbolite kaudu. Kt 25.9

Kristus esitas oma õpetustes vanu tõdesid, mille autor Ta ise oli, tõdesid, mida Ta oli kõnelenud patriarhide ja prohvetite kaudu, kuid nüüd heitis Ta neile uut valgust. Kui teistsugune paistis nüüd nende tähendus! Tema selgitused tõid kaasa valguse ja vaimu tulva. Ning Ta tõotas, et Püha Vaim õpetab jüngreid, nii et Jumala Sõna avaneb neile aina enam ja nad suudavad esitada selle tõdesid uues ilus. Kt 25.10

Sellest ajast peale, kui Eedenis anti lunastustõotus, on Kristuse elu, iseloom ja lepitustöö olnud inimeste uurimisobjekt. Kuid iga inimene, kelle kaudu Püha Vaim on töötanud, on esitanud neid teemasid värskes ja uues valguses. Lunastuse tõed võivad pidevalt areneda ja avarduda. Kuigi vanad, on need alati uued, ilmutades tõe otsijale lakkamatult suuremat au ja võimsamat väge. Kt 25.11

Igal ajastul on toimunud tõe uus areng, Jumala sõnum on antud just selle põlvkonna inimestele. Kõik vanad tõed on olulise tähtsusega; uut tõde ei saa vanast lahutada, uus avardab vana. Ainult siis, kui mõistame vanu tõdesid, võime aru saada uutest. Kui Kristus soovis selgitada jüngritele oma ülestõusmise tõde, siis Ta hakkas peale “Moosest ja Prohvetitest” 128 ja seletas “neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib”. (Lk 24:27) Ent uues ilmutuses särav valgus tõstab vana tõe kõrgele. See, kes heidab kõrvale või ignoreerib uut, ei ole tegelikult vana omandanud. Tema jaoks kaotab see oma elustava väe ja muutub üksnes elutuks vormiks. Kt 25.12

On neid, kes tunnistavad, et usuvad ja õpetavad Vana Testamendi tõdesid, põlates samas Uut. Kuid Kristuse õpetusi eemale lükates näitavad nad, et ei usu seda, millest patriarhid ja prohvetid on rääkinud. “Kui te usuksite Moosest,” ütles Kristus, “siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust.” (Jh 5:46) Järelikult pole isegi nende Vana Testamendi õpetustes tõelist väge. Kt 25.13

Paljud, kes ütlevad, et usuvad ja õpetavad evangeeliumi, on samasuguses eksituses. Nad jätavad kõrvale Vana Testamendi kirjutised, mille kohta Kristus lausus: “Need on, mis tunnistavad minust.” (Jh 5:39) Vana hülgamisega hülgavad nad tegelikult ka Uue, sest mõlemad on terviku lahutamatud osad. Keegi ei saa õigesti esitada Jumala käsuõpetust ilma evangeeliumita või evangeeliumi ilma käsuõpetuseta. Seadusesse on kaasatud evangeelium ning evangeelium avardab Seadust. Seadus on juur, evangeelium lõhnav õis ja vili, mida see kannab. Kt 25.14

Vana Testament heidab valgust Uuele ja Uus Vanale. Mõlemad on Jumala au ilmutus Kristuses. Mõlemad esitavad tõdesid, mis avavad tõsimeelsele otsijale järjest uusi tähenduse sügavusi. Kt 26.1

Tõde Kristuses ja Kristuse läbi on mõõtmatu. Pühakirja uurija vaataks nagu allikasse, mis muutub järjest sügavamaks ja laiemaks, kui sellesse pidevalt vaadata. Selles elus ei mõista me Jumala armastuse saladust, mis ilmnes Tema Poja andmises lepituseks meie pattude eest. Meie Lunastaja töö siin maa peal on praegu ja jääb igavesti 129 teemaks, mida meie kõrgeimgi kujutlusvõime ei suuda täielikult haarata. Inimene võib pingutada kogu oma vaimujõudu, et mõista seda saladust, kuid tema mõistus väsib ja muutub rammetuks. Kõige usinam uurija näeb enda ees ääretut, kallasteta merd. Kt 26.2

Tõde, nagu see on Jeesuses, saab kogeda, kuid mitte iial seletada. Selle kõrgus ja laius ja sügavus ületab meie mõistuse. Võime pingutada oma kujutlusvõimet viimase piirini ja isegi siis näeme ainult virvendust selle armastuse piirjoontest, mis on seletamatu ja kõrge nagu taevas, kuid mis ometi kummardus maani, et panna kõigile inimestele Jumala kuju pitser. Kt 26.3

Ometi võime näha nii palju, kui suudame, jumalikku kaastunnet. See avaldub alandlikule, kahetsevale hingele. Me mõistame Jumala kaastunnet sama palju, kui mõistame Tema ohvrit meie eest. Kui me uurime alandliku südamega Jumala Sõna, siis avaneb meie ees lunastuse ülim mõte. Kui me seda vaatleme, suureneb valgus, ja kui me püüame seda mõista, muutub see aina kõrgemaks ja sügavamaks. Kt 26.4

Meie elu peab olema seotud Kristuse elu külge, peame pidevalt ammutama Temast kui alati voolavast allikast külluslikke aardeid ja saama osa Temast, elavast Leivast, kes tuli taevast alla. Kui me hoiame Issandat kogu aeg silme ees, lubades oma südamel Teda tänada ja ülistada, siis on meie vaimulikus elus lakkamatu värskus. Meie palved võtavad Jumalaga vestlemise kuju, nagu räägiksime sõbraga. Ta kõneleb meile isiklikult oma saladustest. Sageli tunneme magusat rõõmu Jeesuse ligiolekust. Meie südamed põlevad tihtipeale, kui Ta kummardub meie lähedale, et suhelda meiega, nagu Ta tegi seda Eenokiga. Kui see 130 on tõepoolest kristlase kogemus, siis paistab tema elust lihtsus, tagasihoidlikkus, leebus ja südame alandlikkus, mis näitab kõigile, kellega ta suhtleb, et ta on olnud koos Jeesusega ja Temast õppinud. Kt 26.5

Kellel on Kristuse usk, selles ilmneb see eluandev, küllastav põhimõte ning elav ja toimiv vaimu energia. Igavese nooruse värskus, vägi ja rõõm on silmanähtavad. Süda, mis võtab vastu Jumala Sõna, ei ole nagu aurustuv lomp ega katkine veenõu, mis kaotab oma vara. See on nagu mägioja, mida toidavad ammendamatud allikad ja mille jahedad sädelevad veed voolavad kivilt kivile, värskendades väsinud, janust ja raske koorma all ägavat inimest. Kt 26.6

See kogemus annab igale tõe õpetajale Kristuse esindamiseks vajaliku väljaõppe. Kristuse õpetuse vaim annab tema suhtlemisele ja palvetele jõu ja sirgjoonelisuse. Tema tunnistus Kristusest ei ole piiratud, elutu avaldus. Jutlustaja ei kanna üha ette samu jutlusi. Tema meel on avatud Püha Vaimu pidevale valgustusele. Kt 26.7

Kristus ütles: “Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu. [...] Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi. [...] Vaim on see, kes elustab. [...] Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.” (Jh 6:54-63) Kt 26.8

Kui me sööme Kristuse liha ja joome Tema verd, siis on meie teenistuses näha igavese elu aimdust. Siis pole ruumi iganenud, sageli korratud mõtetele. Kaovad igavad, tuimad jutlused. Esitatakse vanu tõdesid, kuid need paistavad uues valguses. Kõik märkavad uut arusaamist tõest, selgust 131 ja väge. Need, kel on eesõigus sellist jutlustajat kuulata, tunnevad uue elu energiat andvat väge, kui nad on Püha Vaimu mõjutusele vastuvõtlikud. Neis süttib Jumala armastuse tuli. Nende tajumisvõime ergastub, et märgata tõe ilu ja majesteetlikkust. Kt 26.9

Ustav majaperemees kujutab inimest, kelle sarnane peaks olema iga laste ja noorte õpetaja. Kui ta teeb Jumala Sõnast oma varanduse, siis ammutab ta sealt pidevalt uut ilu ja uusi tõdesid. Kui õpetaja toetub palves Jumalale, siis puhkab tema peal Kristuse Vaim ning Jumal saab tema kaudu teisi mõjutada. Vaim täidab mõistuse ja südame 132 meeldiva lootuse ja julguse ning piibellike kujunditega. Ja selle annab ta noortele edasi. Kt 26.10

Taevase rahu ja rõõmu allikad, mis on õpetaja hinges inspireeritud Sõna abil avatud, muutuvad võimsaks mõjujõeks, mis saab õnnistuseks kõigile, kellega ta kokku puutub. Piibel ei muutu õppuri jaoks tüütuks raamatuks. Targa juhendaja käe all muutub Sõna aina huvitavamaks. Sellest saab eluleib ja see ei vanane iial. Selle värskus ja ilu köidab ning lummab lapsi ja noori. See on nagu maa peale paistev päike, mis jagab lõpmatult valgust ja soojust, kuid on ikka ammendamatu. Kt 26.11

Jumala Püha, hariv Vaim on Tema Sõnas. Uus ja kallihinnaline valgus paistab selle igalt leheküljelt. Selles avaldub tõde ning selle sõnad ja laused muutuvad säravaks ja olukorda sobivaks, nagu kõneleks hingega Jumala enda hääl. Kt 26.12

Pühale Vaimule meeldib kõnetada noori ning ilmutada neile Jumala Sõna aardeid ja ilu. Suure Õpetaja antud tõotused köidavad meeli ja liigutavad hinge jumaliku väega. Viljakas mõistuses kujuneb lähedane suhe jumalike asjadega, mis on otsekui kaitsetõke kiusatuste vastu. Kt 26.13

Tõe sõnad muutuvad olulisemaks ning omandavad tähenduse avaruse ja täiuse, millest ei osanud me kunagi unistadagi. Sõna ilul ja rikkusel on vägi muuta mõistust ja iseloomu. Taevase armastuse valgus langeb inspiratsioonina südamesse. Kt 26.14

Piibli mõistmine kasvab koos selle uurimisega. Ükskõik, mis suunas uurija vaatab, näeb ta Jumala piiritut tarkust ja armastust. Kt 26.15

133 Juudi riigi olulisust ei ole veel täielikult mõistetud. Selle kombetalitused ja sümbolid osutasid ääretutele ja sügavamõttelistele tõdedele. Evangeelium on ise enda saladuste avamise võti. Lunastusplaani tundmisega avanevad selle tõed arusaamiseks. Meie eesõigus on — palju enam, kui me seda kasutame — mõista neid imelisi teemasid. Me peame taipama Jumala sügavaid tõdesid. Inglidki igatsevad heita pilku tõdedesse, mis on ilmutatud inimestele, kes kahetseva südamega uurivad Jumala Sõna ning paluvad pikemat, laiemat, sügavamat ja kõrgemat tarkust, mida saab anda ainult Jumal. Kt 27.1

Kui me läheneme selle maailma ajaloo lõpule, tuleb meil eriliselt uurida viimaseid päevi käsitlevaid prohvetikuulutusi. Uue Testamendi kirjutistest viimane raamat on täis tõde, millest meil on vaja aru saada. Saatan on pimestanud paljude mõistuse, nii et nad on rõõmustanud iga vabanduse üle, et mitte uurida Ilmutusraamatut. Kuid siin on Kristus oma sulase Johannese kaudu kuulutanud, mis toimub lõpuajal, ning Ta ütleb: “Õnnis on see, kes loeb, ning need, kes kuulavad neid ennustuse sõnu ja hoiavad tallel, mis sellesse on kirjutatud.” (Ilm 1:3) Kt 27.2

“Igavene elu on see,” ütles Kristus, “et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.” (Jh 17:3) Miks me ei mõista selle teadmise väärtust? Miks ei hõõgu need aulised tõed meie südameis, ei kõla meie huulil ega täida kogu meie olemust? Kt 27.3

Oma Sõnaga andis Jumal meie käsutusse kõik tõed, mis on meie päästmiseks vajalikud. Neist eluallikaist on ammutanud vett tuhanded, ometi selle varud ei kahane. Tuhanded on seadnud Issanda oma silme ette ning on vaadeldes muutunud 134 Tema kuju sarnaseks. Nende vaim põleb neis, kui nad räägivad Tema iseloomust, jutustavad, mida tähendab Kristus nende jaoks ja mida tähendavad nemad Kristusele. Kuid nad ei ole neid tähtsaid ja pühi teemasid ammendanud. Veel tuhanded võivad ühineda lunastuse saladuste otsimise tööga. Kui viibitakse Kristuse elu ja Tema töö olemuse lähedal, siis paistavad valguskiired igale tõe ilmutamise katsele veelgi selgemalt. Iga uus otsing toob esile midagi veelgi huvitavamat, kui seni on avastatud. See teema on ammendamatu. Kristuse lihakssaamise, Tema lepitava ohvri ja vahemehetöö uurimine köidab usina uurija mõtteid kuni aegade lõpuni ning vaadates taevaseid lõpmatuid aastaid, hüüatab ta: “Suur on jumalakartuse saladus.” Kt 27.4

Igavikus saame teada, et kui me oleksime vastu võtnud kogu valguse, mis siin oli võimalik, oleks see avanud meie mõistuse. Lunastuse mõtted köidavad lunastatute südameid, meeli ja keeli läbi igaveste aegade. Nad mõistavad tõdesid, mida Kristus soovis avada oma jüngritele, kuid mille taipamiseks polnud neil usku. Ikka ja jälle avanevad uued arusaamad Kristuse täiuslikkusest ja aust. Ustav Majaperemees toob läbi lõpmatute ajastute oma varakambrist välja uut ja vana. Kt 27.5